Ehkki mul hetkel tõsiseltvõetavat põhitööd pole, kulub seda enam kogu aeg erinevate pisiotste lahendamisele, mida millalgi lugesin kokku veidi peale 20. Isegi teleris (viimati eilses saates «Сегодня вечером, в прямом эфире») on jutuks võetud, et Eestis ei väärtustata haridust. Väga palju on potjomkinlust, näiteks kuulutatakse aina uusi vakantseid töökohti välja ning lollitatakse tööd otsivaid inimesi, omades ise veel eelmisest koosseisust isikut, kes ainsana püstitatud nõetele vastab. Kui ma Tartu Ülikoolis lektorina töötasin, toimus ka minu tööaja jooksul kolmel korral ümbervalimine. Mina osutusin ise valituks, kuna sobisin oma kohale ainsana kõige paremini. Eks selline alalõpmatu tööotsimine ning formaalsed edusoovid edasisteks otsinguteks ole siin vähemalt heaks õigustuseks stressile, eriti aga sellest tulenevale ülesöömisele. Enda kiitusena võib tõesti välja tuua vaid enda suhteliselt head tundmist. Kui ma poleks endale seadnud sellist normi nagu see hetkel on, ei pruukinuks see mu massiindeks sedavõrd stabiilne püsida.
Vähemasti on KMI viimasel ajal püsinud valdavalt alla 25,0.
