Sahhariinist

Ihuhädade tingituse just sahhariinist seadsin ma hüpoteesiks eelkõige seetõttu, et selle kõrvalmõjusid ei ole varem uuritud ning keegi ei tea, milliseid negatiivseid kõrvalmõjusid see endaga kaasa võib tuua.


Paar päeva tagasi alustatud eksperiment hakkab tulemusi andma. Kusjuures seda igasuguse tühikargamiseta. Tõsi küll, et olen viimasel ajal kui tsetsekärbsest puretud ning kipun alailma magama. Isegi täna. Tõusin pärast sügavat und kell 6. Olin seega maganud üle kolme tunni. Kl 8 paiku otsustasin juua kohvi ning võtta hommikueine. Eineks oli keeduvorst keelega (saial) ning kapsa-paprikasalat. Muidugi ka pool liitrit lahustuvat kohvi poole lusikatäie suhkruga. Kuid kell 11 viskusin uuesti telerit vaatama ning jäin uuesti magama, põõnutades kella neljani õhtul.

Tavaliselt on mul just eriti pärast sundasendis magamist õlaliigesed kole valusad. Olen ikka õudusega mõelnud, et mis saaks juhul, kui keegi sooviks mu käed rauda panna... mu käed lihtsalt ei painduks. Isegi käsi tõstes lõi varem ülavöötmesse kohutav valu.

Nüüd aga, paar päeva pärast sahhariinist loobumist, saan käsi praktiliselt seljale panna. Kahtlemata ei saa ma olla 100% kindel selles, et senises ihujäikuses oli süüdlaseks just nimelt sahhariin, ent sellises kontekstis näikse mu hüpotees siiski paika pidavat. Jätkan eksperimenti.

Sugar!

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama juba sealtmaalt, et mistahes režiimi pidamine või jälgimine saaks toimuda siiski vaid sel juhul, kui ise olukorra peremees olla. Globaalses mastaabis vaadatuna on minu puhul tegemist absoluutse suhtluspuudelisega, et mitte öelda otse — asotsiaaliga. Viimasel sõnal on tänapäevastes, enamasti kollakaks joodud ajudes teistsugune tähendus, mistõttu seda sõna selle otseses mõttes ma enda kohta siiski kasutada ei saa.

Kogu mu enesejälgimise (ehk autoseire) pöörab pea peale mu üpriski kitsas suhtlusringkond, kellega kokkupuuted viivad suurima armastuseni, mis — nagu ürgteadlasedki on ammu välja selgitanud — käib peaasjalikult kõhu kaudu. Eks siis minagi sulandun ühiskonda just eelkõige selle organi üht serva pidi. Kui mul on mingidki kokkusaamised oma heade tuttavate või sõpradega, ei tule meile pigem meelde kontsert, näitus ega mõni muu vaimutoit, küll aga oleme pea alati üksmeelel söömise aspektis. Sedasi aga ei ole võimalik eriti endasse manustatud kalorsusi ega muid põnevusi jälgida.

Kaunis näide selle kohta puudutab vahetult eelnenud päevi. Püüan neid ka pisut illustreerida. Üle poole aasta saime kokku Gunnariga, kellega meil oli kaks kokkusaamist, ühtlasi ka söömist. Küllap ta tunneb end minu ees pisikese võlglasena, ja kui mitte muus osas, siis vähemasti tänu kujunenud olukorrale, mille järgi olen mina praktiliselt töötu, tema aga kõrgepalgaline mitmes ametis tegutsev ametnik. Seepärast oli tema väga rahul sellega, et sai mulle "välja teha", mina aga sellega, et sain uusi hõrgutisi proovida.

Näiteks oli meie reedene kokkusaamine Lõunakeskuses, kus ta otsis koha, kus ei peaks ise kandikuga sabas seisma, vaid kus teenindatakse. Minu abiga küll. Selliseks paigaks on tolles kaubanduskesuses internetikohvik. Proovisime ka "Oriental Expressis", kus ma olen näinud teenindatavat, eriti á la carte sektoris, ent seekord teatas nõusid koristav tädi millegipärast, et ei teeninda meid keegi.


Lisaks suurele kohvile (sahhariiniga) tellisin ma endale pannkoogi tursamaksa ja munaga. Selles oli meeldivalt palju muna ning kogu see täidis meenutas mulle suvel lemmikuks kujunenud salatit "Ristiisa Pubist". Äärmiselt maitsev! Pealegi serveeritakse á la carte moodi vist üksnes seal kohvikus. Sama kohviku all on sööklalaadne toitlustuspunkt, kus kõige eemalepeletavama mulje jätavad teenindajad.


Kohvi kõrvale küsisin ma kohupiimakoogi virsikutega, mis oli seal letis mind kaunis kaua oodanud ning juba pooleldi kuivanud. Ilmselt oli tegemist näidiseksemplariga, kuna baaridaam ei raatsinud mulle seda kuidagi tuua. Käisin suisa ise järel ning sain suutäie toriseda. Eriliselt vabandamata mõtiskles too daam pikalt, siis aga mainis mokaotsast, et oli selle juba unustanud. Värskena võiks see kook lausa maitsevgi olla.


Järgmisel päeval kokku saades soovitasin ma Gunnarile oma lemmikut Rehepappi. Et aga seal ei teenindata, langes see valikust kohe ära. Pealegi oli pealinna-isandale harjumatu sealne sisekujundus. Nii suundusimegi diagonaalis üle hänglandi hoopis Kaubahalli kolmandal korrusel asuvasse kohvik-lesilasse, olles minu POT-i parkinud hotelli ette ning varustanud ta selleks kohase sinise parkimissildiga. Tige Tikker on otsene DuNordi järeltulija, ent sisekujunduselt päris noobel. Tundsin vaid pisut suitsulõhna, mis pani mind mõttele, et ehk lubatakse seal hilistundidel avalikult suitsetada.

Roogade juurde pakutavad kõrvitsaseemnetega kuklikesed koos imemaitsva ürdivõidega olid iseenesest väga maitsvad. Mina, kes ma võid tavaliselt ei söö, ei saanud seekord seda proovimata jätta.


Supi asemel võtsin vastavate eelroogade rivis seisnud seenesupi ravioolidega. Portsjon tundus küll kole pisike, kuid oli üsnagi maitsev. Tõsi, rosmariinioksad andsid mulle aimu, miks garneeringuna kasutatavad asjandused sageli söömata jäetakse. Samas, seente kõrvale see maitse isegi sobis.


Oma teiseks roaks valisin pasta jäneseliha ja seentega. Peale oli pandud kitsejuustuviilakuid. Kui rosmariinioks tähelepanuta jätta, oli roog päris maitsev. Tõsi, need road on seal kõik kaunis kõrges hinnas ning kogused mitte just tapvad. Kõrge hind garanteerib, et keegi end just lõhki ei sööks.


Desserdiks tellisin pannkoogid jäätisega. Jäätist oli pisikene topsikene, pannkoogid olid torru keeratud ja maasika toormoosiga üle valatud. Et pannkook oli värske, siis maitses see kooslus päris hea.


Esmaspäeval tuli mul olla ENTA liikmena kaastegev Doktorantide Assambleel, mis korraldati Dorpari konverentsikeskuses. Laud oli tellitud kuuekümnele, rahvast oli aga 25. Pisut kahju oli küll kõike seda küllust lasta niisama minna, ent mul puudusid ka volitused jääkide kaasatarimiseks.


Selased road olid kõik keeratud lehttaignasse, mis selle tõttu omandasid teataval määral sarnase võimaitse. Maitsev küll, kuid mu alateadvus prõmmis mulle ajude pihta, et kui ma neid saiakesi rohkem kui portsu söön, võtan koheselt 10 kilo juurde. Igatahes jäid need ülejäägid meist laudadele ning nende edasine saatus on mulle teadmata.

Täna aga võtsin vastu otsuse korraldada enda kallal uus eksperiment. Ma arvan, et mu õlaliigeste valulikkusel peab ju siiski mingi põhjus olema. Kahtluse all on kolm objekti: 1) vererõhku alaldav ja südamerütme reguleeriv ravim Lacipil, 2) lahustuv kohv ja 3) sahhariin. Et sümptomid ilmnesid just nimelt tänu sahhariinile, siis proovin uurida, mis saab juhul, kui ma sellest loobun.

Sanatoorne nuum

Tõsi, plaanisis algul siia üles märkida kõik toidukorrad ning kirjeldada elavalt iga toidu maitset ning kaasnenud elamusi. Nüüdseks on aga kiirete ja kiiremate toimetuste tõttu päris nädalakese jagu lund ära sulanud ning enam pole kaugeltki nii kütkestav see mu esialgne plaan. Kuid vähemasti ei tahaks ma ootusärevaid lugejaid petta nagu Riik oma pensionisammastega, mistõttu panen siia üles kauni pildigalerii. Muidugi ei ole iga ports siin minu suud puudutanud ega kõik road just Värskas söödud. Kindlasti tahaksin anda valusa nähvaka nende pihta, kes seni on olnud arvamusel minu toitumuse üksluisusest. Ja üldse — kel kõike seda vaadates suu vett jooksma ei hakka, on ta üks paras tundetu tükk.




















Igatahes seesugune oli lõpuks ainus sport, mida ma teha suutsin.

Reede hommik

Reede hommikul astusin tavapäraselt kaalule ja sain oma mõõduks umbes 90 kilo. Tegelikult ma lootsin pisikeselt, et Värskas pakutav tasakaalustatud toit võimaldab mul läbi ajada ilma oranžide tablettide ning lisamedikamentideta. Tulemus oli aga see, et tegelikult püsis mul nende päevade jooksul pidev reisiärevus ning isegi kui ma käisin ruumis, kolmnurkse sümboliga uksel, kus ikka jalgsi käiakse, suutsin ma vähendada vaid enda ruumala, mitte aga massi.

Seda enam oli küllaltki üllatav, kui eile SPAs kaalule astudes sain mõõduks 88 kg. Olin sellest tulemusest natuke üllatunud. Eks nüüd tuleb uurida, kuidas mõjuvad järgnevad kosumise päevad. Üks idee, millele mu mõtted mind veel juhatasid, puudutas kaalu taatlemist. Millegipärast on mul tunne, et mu kodune kaal kipub mulle luiskama. See ei saa ikka tõsi olla, et ma kaalusin enne umbejäämist 90 kilo ning pärast umbes 5 söögikorda kaks kilo vähem.

Kuid Värksa Sanatooriumi toitlustamisest plaanin ma teha põgusa lisasissekande pärast seda, kui olen pildid arvutisse tõmmanud ja töödelnud. Igatahes möödusid Värksa päevad peamiselt intensiivse puhkamise tähe all ning ma pole vist juba aastaid nii palju ja põhjalikult maganud kui siin.