Maikuu saavutused

Täna, kui on mai viimane päev, leian kohase olevat ka väikese kokkuvõtte kirjutada. Kuid etteruttavalt, aja jätkuva limiteerituse tõttu, teen seda ülilakooniliselt.

Maikuu kilod (punasega vaadeldud päevade miinimumid ja sinise tooniga maksimumid) on nüüdseks fikseeritud. Ega sellist langust poleks tulnud, kui ma poleks end vabastanud saja protsendi müstikast. Sageli on mul magamise järel päevasaagisest juba 60% käes. See on pealtnäha kohutav! Kindlasti annaks oma normi veidi kohandada näiteks sellest lähtuvalt, et inimene magab reeglina umbes 8 tundi, mina aga tihti vähem. Õnneks pole mul enamasti pärast öist söömist enne uue päeva kl 16 isugi. Seda juttu, et pärast kella kuut ei tohi süüa, rääkige oma vanaemale. Igatahes tundus selline olukord pikemat aega samas muserdav. Tegin arvutuse pea kahe nädala kohta.

Selline on arvutus 12 päeva kohta alates 12. maist, kui ma taas oma toitumise korralikult mikroskoobi alla võtsin. Siin peab mainima, et 7. päeval toimus taas pisike tiir Viljandisse, kus mul puudus võimalus oma manustatud kaloreid jälgida ning kus ma panin kõnealuse väärtuse huupi.

Igatahes pole ka midagi imestada, et nende 12 jälgitud päevaga polnud toimunud mingit katastroofilst kaalulangust, kuna enne seda oli päris tükk aega konstateerivat vaatlust, kus ma sõin isu järgi ning hiljem kurvastasin, et liiga palju sai.

Pisut rõõmustavamaks muutub pilt siis, kui vaadata tulemust aasta algusest (järgmine joonis). Sellel on näha, et graafiku viimase rea maksimaasedki tulemused on madalamal aasta alguse madalamatest. Nii et lootust on, ent kahtlemata tuleb pidevalt mitte üksnes konstateerida, vaid ka planeerida söödavaid koguseid (eelkõige nende kalorsust).

Vaatame, mida meile toob juuni.

Aprill ratastel

Kui kehamass ka vahetult pärast taasjälgima asumist näitab kohest langustrendi, on eemalt ja pikas perspektiivis vaadatuna olukord siiski pigem muserdav ning sisuliselt on kehamass olnud hiilivalt tõusev.

Üks päris hea võimalus päevast kalorinormi ohjata, oleks mitte süüa öösiti. Olen jätkuvalt seisukohal, et kui juba kord arvutused teha ööpäeva kohta, siis pole kehamassi muutuse seisukohast üldse oluline, mis kellaajal ööpäeva jooksul süüa. Oluline oleks hoida ööpäevane kogus normi piires. Paraku on aga tõsi ka see, et pärast unepuhkust kipub aju justkui unustama, et kere on juba söönud. Muidugi ei ole siis erilist isu vähemalt kuni lõunani, ent õhtused söömised võivad osutuda liialt mahukaiks. Kui nüüd juba enne ärkamist on pool päevanormist naha all, kipub niigi allapoole põhiainevahetuse viidud norm kergesti ületuma.

Käesoleval hetkel on 1800 c selline, mis lubaks mul kergelt massi kaotada. Massi säilitamiseks peaksin ma manustama 2175 c ööpäevas. Tõsi, on üksikuid päevi, kus ma püsin endale määratud normi piires. Aga iga kord, kui ma pole kodus ega saa toidu kogust ega kalorsust jälgida, läheb see kindlasti suurustesse, mis ületab ka 2000 c ööpäevas. Et ma aga olen pidanud aprillis päris palju kodust väljas viibima, ei ole selline tulemus ka imekspandav.

Igatahes olen ma hetkel vähemalt 12 kilo üle normi. Harris-Benedicti valemi järgi oleks minu põhiainevahetuse energiakulu praegu 1794 c, ideaalkaalu puhul aga 1630. Oma normiks olen ma seadnud aga märksa pisema arvu, silmas pidades juba varem eksperimenteeritud olukorda, kus vajaku korral kasutab organism oma seesmisi varusid.

Muidugi olen ma kindel, et mu kriitikud soovitaksid mul pigem end veidi liigutada ning sooritada kolm korda päevas sörkjooksu või tõsta vähemalt pomme. Seda soovitada ei tasu, kuna kogu mu eksperimendi eemärk ongi just vastupidine: leida need kriteeriumid, mis võimaldaksid füüsilise koormuseta inimestel enda kehamassi normaliseerida ja normi piires hoida.