Unetu öö

Eile oli mõneti pöördeline päev, eriti kui mu töövestlust ka edu peaks kroonima. Vastus lubati öelda «täna–homme». Täna siis ongi see «homme», ent vaevalt see oli veel põhjuseks, miks mul öö läbi und ei tulnud. Alustasin katseid juba kl 3 paiku. Siis märkasin, et kell on 4, siis 5... Lõpuks ajasin oma valutavad kondid sirgu.

Vaatamata ergonoomilisele padjale ja muudele toredustele pidin end pidevalt sättima, et kuidagi vabaneda õlavalust. Kord valutas üks, siis teine õlg. Ja kui ma enamvähem leidsingi poosi, et õlad enam tunda ei andnud, alustas selg oma transvaali.

Võib ju tõesti uskuda, et üks õlgade mure põhjustajaid on lahtine aken, mille all ma magan. Kuid ilmselt on siis see «läbitõmbav tuul» juba oma jäädava kahjustuse tekitanud, kuna nüüd ei aidanud ka see, kui oma õla(d) millessegi sooja mähkisin.

Kl 6:30 mõõtsin vererõhku. Näit oli kõrge: 153/92. Vahepeal manustasin pool liitrit kanget lahustuvat kohvi, tõmbasin kümmekond sigaretti ning võtsin oma igahommikuse Lacipili tableti. Võimalik, et see tablett on mulle tõesti eluliselt vajalik, kuna kella 9 paiku oli vererõhk juba täiesti normis (128/89), nii et võisin uue kohvi järele haarata. Kui esimene näit on nn tumepunases ohutsoonis, siis viimane on rohelises, mis tähendab igati normaalset.

Aga oma õlgade osas pean homme algaval kuul ette võtma käigu perearsti juurde. Ma olen juba ette ärevil ebameeldivate saatekirjade pärast erialaarstide juurde. Kuid eks siis näeb.

Vahearuanne

Nüüd, kus nädal tööd seljatatud ning mõned vabad päevad ees, saab kenasti raporteerida, kuidas mõjub seesugune elu.

Kõigepealt peab kurvastusega mainima, et selline regulaarsus viib robotliku elukorraluseni, kus magamaminek on kell 1 ja ärkamine kell 7. Eks ma muidugi püüdsin seda rutiini jõudumööda rikkuda.

Ehkki sageli ei olnud hommikul aega või tahtmist midagi süüa, päeval polnud selleks võimalust ning kogu toitumine kaldus õhtutunnile, ei toimunud kuigi suurt massi-iivet. Hetkel on kehamass püsinud 90...91 kg vahel.


Küll aga olen märganud, et šokolaadid, magusad präänikud vms annavad küll kõvasti kaloreid, ent ei võta kuigi edukalt söögiisu. Seevastu aga näiteks must leib hakitud küüslaugu ja küüslaugupekiga on vaatamata suhteliselt suurele kalorsusele ka toitev. Toitev selles mõttes, et kustutab näljatunde pikaks ajaks.

Kuni jagub tegemisi, jätkan ka vaatlusi.

Aeg

Täna selgus, et kiire on. Sain endale (ajutiselt?) töökoha, kus olen 5...12 tundi jalul, omamata aega söömisteks ja muudeks füsioloogilisteks tegevusteks.

Näiteks täna hommikul kell 7 võtsin oma kohvi juurde paki apelsinimarmelaadi ja šokolaadiglasuuriga küpsist, mis iseenesest peaks täitma pea neljandiku kogu päevasest kalorivajadusest. Päeval, kui kohtusin oma vennapojaga, kes samas majas just oma rõngikuäri avas, sain temalt (tasuta!) ühe rõngiku.

Tõeline hommikusöök oli aga mul alles kl 22, kui koju saabusin. Kindlasti ei oleks ma ära surnud ka siis, kui ei olekski söönud. Kuid harjumuse jõud on tugev. Võtsingi siis seepeale kohe kolm toidukorda järjest. Et hommikune oli rohkem nagu kohvikõrvane, siis võinuksin lugeda kapsa-porgandisalati (214 g) hommikueineks, millele vahetult järgnes lõunaeinena arvestatav kala valges marinaadis (netokaal 246 g, millest poole moodustas kraanikaussi valatud marinaad) ning lõpuks õhtueineks 100 g Laima Bitteri šokolaad.

Viimane oli liiga magus ning ma otsustasin oma sooltoru neutraliseerida veel marineeritud kurgiga. Kaks 11-tunnilist tööpäeva on veel ees. Eks vaadakem siis, kas see mõjub istuva eluviisiga harjunud tünjas-masajale kerele või mitte. Kui jah, soovitaksin kõigile.