Täna oli mu huvorbiidis suitsetatud seakõrv, ja mitte koeratoiduletis, vaid inimese toiduks (nt õllekõrvane) mõelduna. Äärmiselt ebameeldiva üllatusena tundus, et muidu nii tubli Rakvere Lihakombinaat polnud oma suitsuseakõrvadele (mis nägid küll pigem välja kui keedetud seakõrvad) üldse mingeid sedalaadi numbreid lisanud.
Hoopis põnevalt mõjus mulle aga kahe toote võrdlus (ka piltidel). Need olid maitsestatud, suitsetatud ja ribastatud õllekõrvased snäkid seakõrvadest. Läbi pakendi nägid need välja identsed. Üks maksis umbes 90 senti, teine 1.60 €, kuid oli ka kaks korda kogukam. Need on soolased ja piprased, olen varem maitsnud. Kuid eriliselt vahva tundus mulle järgmine võrldus:
— RannaRootsi: 99 kcal (3,8% rasva)
— Maks&Moorits: 220 kcal (25%)
Neljandikku rasva visuaalsel vaatlusel küll kusagilt ei paistnud. Kuid isegi kui see nii oleks, siis kuidas saavad kaks sisuliselt sama toodet nii erineva tulemuse anda. See on suisa kummaline ning vihjab sellele, et need arvud on sinna pandud suhteliselt suvaliselt. Minusuguste rahustamiseks.
On olemas ka teisi trende. Ma olen varemgi nurisenud selle üle, et näiteks mõne firma jogurtid on vaatamata erinevale maitsele (ja lisandile) identse kalorsuse ja rasvasusega. Olgu rasvasusega veel, kuid erinevad marjad ja puuviljad on siiski erineva kalorsusega. Kui jutt oleks üksnes maitse- ja lõhnaainetest, võiksin sellega veel leppida.

Kolmas tendents puudutab konkreetselt Danone Activia-sarja jogurteid. Nende pikaajalise tarbijana olen märganud, et mitmelgi sordil on viimase aasta jooksul kalorsus 1...3 pügale võrra muutunud.
Igatahes tunnen suurt puudust aparaadist, mis meenutaks praetermomeetrit: pistad toidu sisse ja saad teada kalorsuse.

