Nüüd olen ma kogu suve vaikunud. Selgub, et ega peale spämmijate keegi teine suurt mu sissekannetest puudust ei tundnudki. Seega oli gastroloogiaalase detailaruande esitamine seni suuresti vaba aja veetmise vorm. Suvi hakkab läbi saama ning minul on selja taha jäänud pekidieet, jäätisedieet ning jogurtidieet. Kui nii nimetada saab.
Pärast seda, kui kehamass sai alla 80 kg, muutus edasine langetamine ütlemata keerukaks. Et suve jooksul oli mul mitmeid mitmepäevaseid eemalkäimisi (mitmesugused ringsõidud), ei saanud ma end ka pidevalt jälgida. Tundub aga, et jälgimine iseenesest on üks kindel kaalualandamise pant. Teine on inimese keerukas psühholoogia. Just nimelt psühholoogia, mitte niivõrd füsioloogia! Kodust väljas olles võiks ju seda enam enda suutäisi jälgida. Aga no kus sa siis saad: võõrast vara ikka nõrkemiseni! Kui lahkesti pakutakse, ei saa ju pidama. Igatahes on pärast iga nädalast eemalolekut kulunud vähemalt kaks-kolm nädalat endise massi taastamisele.
Olen nende aastate jooksul väga detailselt kirja pannud kõik tähelepanekud ning aeg-ajalt koguni mõelnud, kas poleks nutikas neist kogemusist teistelegi kõnelda. Siis aga naasen tagasi peaküsimuse juurde: kõik indiviidid on erinevad ning see, mis töötab minu peal, ei pruugi teistele sobidagi.
Eks ma teinekord enda rõõmuks siia mõne sissekande teen. Blogimisel on mõte ikka siis, kui on huvilisi. Enda jaoks pean ma päevikut niigi.
