Detsember

Detsembrikuu on enamvähem läbi. Elu veel mitte, kuigi päris tige mahv on jätnud sügava jälje mu kalorijälgimisse. Nagu ma juba ka varem korduvalt rõhutanud olen, pole see pelgas jälgimine midagi väärt ning tõestab vaid veenvalt, et kui süüa rohkem kui ööpäevas vaja, toimub kehamassi positiivne iive. Igatahes pole mul ammu olnud mahti oma söömisi preventiivselt kalkuleerida. Konstateeriv jälgimine ei anna aga tulemust. Sellest kõneleb ka piinlik joonis, mille siia lisasin.


Arvatavasti ongi nüüd paras aeg selle vaatlusega vahet pidada (peale strateeglise kehamassi). Vähemasti seni, kuni eluolu taas pisitasa stabiliseerub. Viimastel kuudel on mul olnud praktiliselt igal nädalal üks pikem väljasõit. Sellistel päevadel ma tavaliselt ei saa võimalust toidu kalorsusegi jälgimiseks. Pealegi olen juurutanud põneva alternatiivi roolis suitsetamisele, süües pakkide viisi röstitud soolapähkleid (kalorsusega 637!). Seda teemat tasuks mõnevõrra pidurdada.

Endiselt kehtib ka «liigutamise» negatiivne fenomen. Mina isiklikult ei viitsi iial kokku lugeda astutud samme (kuigi mul on sammulugeja olemas) ega higistatud piisku. Fakt on aga see, et liigutades kasvab söögiisu. Ja minu füsioloogiline eripära seisneb veel selles, et mistahes stressifaktor pidurdab loomulikku defekatsiooni. Sedasi ma siis vaarun teatava pütina ringi, kandes seda sisu kaasas kui kõige kallimat vara. Selle varakuse mahust kõneleb ka päevane masside diferents. Joonisel on punasega päeva maksimaalne ning sinisega minimaalne kehamass kilogrammides. Teadagi, millest sõltuv see diferents on...

Kuid lõplikku punkti ma sellele blogile siiski siinkohal ei pane. Kindlasti tuleb suvisemal ajal veidi enam võimalusi siin ka kirjeldada seda, kuidas mu dieet tegelikult toimiks. Olen viimasel ajal korduvalt ka ise toitu valmistanud ning ainus tülin on kõikide komponentide ülekaalumine. Kuid roa kalorsuse arvutamine ei ole võimatu. Olen Exceli tabeltöötlusprogrammis selle kohta koostanud vastava skeemigi.

Loodan samas, et mõningane paus suutäite mõõtmises vähendab osaliselt stressi, mis omakorda mõjub pärssivalt isukeskusele. Eks me näe. Vähemasti ei saa keegi öelda, et mu 98 kilolt langetatud mass oleks kiiresti ja topelt taastunud.

November

Siinsed sissekanded on jäänud katastroofiliselt harvaiks, kuid selleks on ka oma sügav põhjus — lihtsalt üks töö ajab teist taga, lisaks veel ajutised tööd, vahepalad ja eriti kiireloomulised tööd. Igaühele neist osatakse veel lisaks leida mõni kõige-kõigem, mis otsekohe tuleb korda ajada. Nii polegi mul üldjoontes enam aega teleritki vahtida, rääkimata siis uudiste lugemisest või siin kirjutamisest.

Novembrikuise graafiku esitan, nagu ka paar eelmist, vaid kehamassi muutuse näol. Muidugi ei saa uskuda, et need massimuutused oleksid olnud üle öö nii järsud, nagu seda graafikul kujutatud, ent paremat esitlusviisi ma siin siiski ei leidnud.

Et ma olen iga päev enda massi mõõtnud vähemalt kolmel korral, kui kuupäev just tühi pole, siis on pildil punasega ööpäeva maksimaalne ja sinisega minimaalne mõõde. Eks tõde ole kusagil kahe vahel.


Positiivne on, et see massitõus on pidurdunud. Võiks aga küsida, miks see ei lange? Aga kui nüüd visata pilk sama ajavahemikku kujutavale alumisele joonisele, millel on tulpade kõrgustes väljendatud sissesöödud kalorite hulk, õrnrohelise joonega aga eraldatud seatud siht... siis võib väga kerge vaevaga näha, et enamasti ma olen selle normi ületanud. Ja sageli kahe- või koguni kolmekordselt.


Aga kui loota, et koormus vahepeal pisut langeb ning mul oleks veidigi enam aega söömist «teaduslikult planeerida» võiks loota ka mõningast edasist alanemist. Hetkel on muidugi veidi kahju sellest, et see seisak ei toimu mitte alla 80, vaid ca 82 kg juures. Aga küll ma selle olukorra enda kasuks pööran!

Kaks kuud

Nüüd on küll lood sellised, et olen olnud sunnitud seoses tagasihoidliku sooviga pisut oma elukvaliteeti parandada kasutama juhust ja töötama nii palju kui võimalik.

Õnnetuseks pole olnud mul isegi mitte mahti siia sissekandeid teha. Kui selle jutulõnga algusajal sai kirjutatud mitu sissekannet päevas, siis nüüd olen ma jõudnud olukorrani, kus poolsuletud silmil korra kahe kuu järel kirjutada saan. See ei kuulu lihtsalt minu töökohustuste hulka.

Küll aga on üheks mu töökohustuseks lokaalsed ringreisid. Kui tegu on ühepäevase tripiga, pole kadu kuigi suur. Ent niipea kui on ette näha pikemat sõitu ning kauemat viibimist, on kogu mu eluolu häiritud. Nagu ka järgnevalt sigrimigriliselt graafikult näha, polegi viimasel kahel kuul muud kui üks häires olek. Olen sellest varemgi kõnelenud, et võõras situatsioonis kaob mu organismil soov istungiteks. Seda siis ühest küljest. Teiselt poolt aga on sellised kodust eemalkäigud alati seotud ka võimatusega oma manustusi jälgida. Kui aga veidigi liikuda, on mul alati haugiisu. Muudkui sööks... Kui aga ette kujutada suletud anumat, siis on selge, et kui sellesse muudkui lisada, siis see kas paisub või katkeb.

Graafikul olen välja toonud vaid mõõdetud kehamasside ööpäevased miinimumid ja maksimumid. Esimesi kujutavad sinised punktid, viimaseid punased. Hoolikal silmitsemisel võib näha veel ka kollast tendentsikõverat. On kahetsusväärselt märkimisväärne, et seoses seesuguse logaeluga on kogu see virvendus tõusnud tublisti kõrgemale varasemast saavutusest. Tõsi on küll ka see, et varem ma avaldasin vaid parima näidu ehk miinimummassi. Ent tasub siiski meenutada, et näteks veel veebraris fluktueerus mu mass kusagil 78 ringis.


Praegusel juhul aga kõigub see 80...85 vahel, mis on kaheldamatult tõsine tagasilöök.

Pisut «õli» valas tulle ka see, kui ma veendusin, et alternatiivsete arvutuste kohaselt peaks mu põhienergiavahetuseks tarvis minema 1737 kilokalorit päevas. Ma olen ikka sihiks võtnud ca 1500, kuna olen silmas pidanud ka negatiivset massiiivet. Sihist on siiski aga väga vähe tolku, kui ma kahe kuu jooksul enamasti seda täita ei suutnud. Minu päevane manustatud toit moodustas keskmiselt 2429 kcal, kõikudes 456...4901 kcal vahel. Alla 1700 oli see vaid 10 päeval (vaadeldud päevade hulk perioodi jooksul 51).

Paistab siiski, et abivahenditeta saan ma hakkama vaid siis, kui oman piisavalt aega, et planeerida ja kalkuleerida. Seetõttu võtan ette kiudaineterohked Fruits & Fibres kuubikud ja muu toreda instrumentaariumi.

Propsis kinkis mulle hiljuti pakikese linnupetet selle sõna otseses mõttes — vaid 9 kcal krõpsud. Paraku on pakis pelgalt 1,4 grammi toodet ning selle turuhind on ligi 1.50 €. Oleks need odavamad, võiks ehk kaaluda nende sagedasemat tarvitamist?

Loobumisest

Leidsin vana pahna minemalennutamise käigus ühe lipiku, millel olid märkmed. Need olid järgmised:

Loobusin suitsetamisest 11.III 95 kl 20. Kaalusin ca 78 kg.

12.III kl 23:30 = 80 kg!
13.III kl 23:20 = 80 kg!
17...18.III tegin mõned suitsud
19.III kl 00:10 = 78 kg.

Huvitav, kas kui ma praegu suitsetamisest loobuksin, juhtuks kehamassiga midagi sarnast? Peaks proovima mõnikord.

August

Polegi midagi lisada. Kiire on olnud. Nii kiire, et isegi mõõtmisteks pole sageli aega jäänud, saati siis veel planeerimiseks või kavatsetud ja teadlikuks toitumiseks. Eks sellest anna ka kahetsusväärse vihje asjaolu, et kogu augusti jooksul suutsin vaid ühe sissekande teha.

Aga ma pole siiski veel lootust kaotanud, ammugi siis oma seisukohti muutnud. Eks paistab, kuidas ja kui palju edasi...

Accai (2)

Tahtsin siis täna kasutada üht portaali. Polegi oluline, millist, igatahehes nõuti sinna sissepääsuks registreerumist. Registreerusin hoolega ja see polnudki lihtne, õigupoolest oli see praktiliselt võimatu, kuna vastavalt lehelt ei näinud ükski link edasi minevat. Pika ponnistuse peale ning vajalikult lehelt ammu eemale surfanuna see lõpuks õnnestus. Jäin siis ootama kinnitust, kuid seda ei tulnudki. Ehk tänu pühapäevale? Igatahes otsingute käigus sattusin ma oma kirjavahetuste prügikastigi, kuhu oli sattunud suhteliselt vigases eesti keeles reklaam Accai marjadest valmistatud toidulisandile. Klõpsasin selle lahti ja sattusin taas lehele, millel töötasid vaid tellimiseks mõeldud lahtrid. Kuigi lehekülg oli kirju ja nägi välja justkui asjalik kokkuvõte. Muidugi polnud neil mingi kunst IP aadressi järgi ära aimata mu riiki, mille puhul on vähemalt 55% tõenäosust, et ma eesti keelt ka valdan. Kuna ma olen sellest toidulisandist varem kirjutanud oma sissekandes Akai fenomen, otsustasin seekord sellest jehoovatunnistajatele omasest agressiivsest reklaamist siin kirjutada. Mul polegi meeles, kas ma juba rääkisin sellest, et see ACCAI hääldatakse meie keeles 'assai', küll aga vist jagasin mõningate blogijate skeptitsismi, kes olid erinevates foorumites seda nimetanud järjekordseks lollidelt raha väljameelitamise trikiks. Umbes et mine metsa, korja mustikaid, kuivata need ära, jahvata kohviveskis pulbriks, pane kapslisse ja müü maha. Kui mustikakilo eest võid küsida 3 €, siis sellise pulbri eest pole ka 3000 € palju küsitud. Eks selle juures ole veidike tööd ka rohkem, kuid nii kole kallis see siiski olla ei tohiks.



Teine põhjus, miks ma sellest otsustasin kirjutada, õigemini need reklaamlaused siia ritta laduda, on see, et nüüdseks on mu katse tulemused selgunud. Toona mul oli veidi raha ning ma arvasin, et proovin järele, kas seegi kord on tegemist reklaamitrikiga ehk raha väljameelitamisega. Kahjuks on kõige kindlam viis selles veenduda nii, kui ise toode osta ja järgi katsetada.

Minu puhul see assai mingit efekti kahjuks ei ilmutanud. Pisut muigama pani kirjaga kaasa pandud pilt, mille peal noole suunas liikudes üht ja sama persooni kehastama pidavad modellid järjest priskemaks muutuvad.

Klõpasin sellel lehel ning mu ette ilmus kirjukeerukas lehekülg, millel töötasid vaid väljad, kuhu saab enda andmeid lisada ning tellimuse avaldada:







Kuid selles veendumaks võite ju ise proovida ja klikata siin. Et mulle sellest pillist vähimatki tulu ei tõusnud (peale veendumuse, et see ikka üks luisulaul ole), siis teist korda ma nende õnge ei läinud.

SilvaSlim

SILVASLIM DAY on spetsiaalselt väljatöötatud, päevaseks kasutamiseks mõeldud looduslik salenemist soodustav vahend.


Greibiekstrakt blokeerib rasvade kogunemist kudedesse, soodustab nende organismist väljajuhtimist ning aktiveerib loomulikud salenemisprotsessid. Guaraanaekstrakt vähendab näljatunnet ja kiirendab organismis ainevahetusprotsesse. Bromeliin on looduslik ensüüm, mis soodustab valkude seedimist. L-karnitiin on tähtis faktor rasvade põletamisel. Spiruliin varustab organismi vitamiinide ja mineraalainetega. C-vitamiin ja koensüüm Q10 toimivad tugevate antioksüdantidena, aeglustades organismi vananemist.

SILVA SLIM DAY soovitatav ööpäevane annus on 2 kapslit. Detailse koostise lähemaks uurimiseks soovitan klõpsata järgneval tabelil.


Pideva toime tagamiseks on soovitatav kasutada õhtusöögi ajal vahendit SILVASLIM NIGHT, mis on öiseks kasutamiseks mõeldud looduslik salenemist soodustav vahend.
Vahendi koostises olev gartsiiniaekstrakt aeglustab süsivesikute muundumist rasvadeks ja vähendab isu järgmisel päeval. Kitosaan seob toiduga seotud rasvu, laskmata neil organismis ladestuda. Viinamarjaseemnete ekstraktil on tugevad antioksüdandi omadused, mis aitavad säilitada naha elastsust ja vähendada kortsude tekkimist salenemisel. Melissiekstrakt korrastab seedesüsteemi tööd.

SILVASLIM NIGHTi soovitatav ööpäevane annus on 1 kapsel.




Kogu see reklaametikettidelt ja kodulehelt pärinev jutt võib tunduda asjaga kursis mitteolevale inimesele nn usu küsimusena ning mõeldud «lollidelt raha väljapetmiseks». Kui ma poleks analoogseid tooteid varem ise kasutanud, oleksin samal seisukohal. Kogu see blogi sai kolm aastat tagasi aga alguse minu suurest skepsisest preparaat 309 vastu, mäletate?

Selgus siiski, et aitas! SLIM-nimelistest toodetest on samuti kasu. Ma ei tea kas seda soodustab eelkõige kiudainete sisaldus või ka siinkirjutatud hüvistu, aga mu söögiisu on viimasel paaril päeval normaalse inimese isu raamidesse surutud. Ma ei tunne üleloomulikku vajadust pidevalt midagi näsida, enamasti soolast ja magusat vaheldumisi. Kasutan preparaati tänaseks kolmandat päeva. Eks siis kuu aja pärast vaatame, kas oli ka abi. Esialgu tundub, et abi on. Vatti ma sööma hakata ei plaani, mulle meeldib maitsvalt süüa. Kogused tuleb aga kontrolli all hoida.

Korreleeruv kaootilisus

Tegelikult on uue massimõõtmise tulemusel hea jälgida, millised on kehamssi disproportsioonid erinevatel päevadel. See, kui suur on diferents minimaalse ja maksimaalse päevase massi vahel, sõltub äärmiselt suurest hulgast nüanssidest, milliseid siinkohal pole otstarbekas hakata loendama. Juuresolev joonis kujutab endast aga ühenddiagrammi mõõdetud massimuutustest juulis ning manustatud ööpäevasest toidu kaloraažist. Kui kehamassi kujutab roheline ala diagrammil, siis punase katkendjoonega on toodud manustatud toidu summaarne ööpäevane kalorsus. Selge on see, et pidev ületarbimine korreleerub suhteliselt kenasti massi tõusuga. Kehamassi muutuse trendi näitab oranž pidevjoon.


Ehk pole liigne siinkohal toonitada, et terve juuli jooksul on need punased ruudukesed jäänud vaid kahel korral normi piiresse. Mõõtemehhanismidest eemal olles (diagrammil lünk) pole ma ka ülestähendusi teinud, kuid võib olla üpris kindel, et vaevalt noilgi päevadel olukord parem oli.

XanCal dieedi labane loogika ütleb, et organismi võib võrrelda mootoriga, mis tööd tehes energiat tarvitab. Kui tähelepanuta jätta metabolismiks vajalikud baasainevahetusele kuluvad kalorid, peaksid kreediti ja deebeti pooled võrdsed olema, ükskõik, kumba pidi me neid siis ka ei võtaks. Võtame nii, et kreedit on see energiahulk, mis organismi siseneb ning deebet see, mis tööks kulub. Kui soovida organismi massi vähendada, peaks deebet olema suurem kui kreedit. Juuresoleval diagrammil aga joonistub välja pöördvõrdeline pilt.


Seesugused veetlevad kaloripommid on äärmiselt magusad ja sisaldavad üüratu hulga kaloreid. Pisut kahtlasena tundub aga, et erineva marmelaadisisaldusega küpsistel on identne kaloraaž, 401. Kui süüa üks küpsis päevas, ei tapaks see kedagi. Mina, end tundes, ei suuda aga tavaliselt enne lõpetada, kui pakk tühi.


Mustadeks päevadeks varutud kiirnuudlid on pealtnäha süütud. Kuid ka need Milana Food erineva maitsega nuudlid tekitavad kahtlusi sarnastel põhjustel — kõikidel on ühesugune kalorsus, 373,4. Kiirnuudleid läheb korralikuks kõhutäiteks vähemalt kaks briketti korraga. See aga annaks juba 224 kilokalorit.

Kui jätkata samas vaimus, jälgides oma massi suurenemist ning tegutsedes vaid konstateerivalt, oleks lähiaja tulemus uueks rannahooajaks teada ning see on kujutatud järgmisel fotol.


Kuid seesugune abstraktne välimus tekitab depressiivse melanhoolia ning mis on selle käepäraseks raviks? Loomulikult söömine! Ja enne ülejärgmist rannahooaega näeksin ma välja umbes selline, nagu järgmisel pildil näha.

Personaaldiagnostika

Tegelikult ei suutnud ma täna (st eile) siiski oma kalorinormist kinni pidada. Ja selleks andis hoogu nn personaaldiagnostika, mille lasin Lõunakeskuses teostada.

Kui ma peaaegu täpselt kolme aasta eest lasin end diagnoosida, oli kasutatavaks aparaadiks seesugune kahtlane. Mingi ülinõrk elekter lasti läbi mu käte ning selle peale leiti, et ma olen nagu hüljes. Siis oli mu kehamass veidike alla tsentneri. Mõistagi pole mul enam täpselt meeles nood näidud, ja tegelikult vist neid nii täpselt ei mainitudki. Igatahes sündiski sellest mu blogi 309 (sünniaeg 23.07.2008). Seekord aga oli neiu nii lahke ning kirjutas kõik kenasti lehekesele üles. Ka kasutatav aparaat oli hoopis peenem ja koosnes kahest osast. Neiu veel rõhutas, et neil olla ülitäpne kaal (st massimõõtur) ega tahtnud midagi kuulda sellest, et juba üksnes müts, mida ma peas kandsin, kaalus oma paarsada grammi. Õhtul mõõtsin selle kodus ära: mütsi mass oli siiski vaid 78 g.

Kuid enne mind ja ja mu miniat end mõõta lasnud pikale kõhukale keskealisele mehele teatas neiu, et nälgida küll ei tohi, sama kordas ka miniale. Kui ma aga oma suurte mõõtude tulemused kätte sain, suutsin vaid muiata tehnika puudulikkuse üle: igavesti peen aparaat (mida MedPlus lehel müüakse $64 eest) oleks võinud ju lisavarustuses omada ka pisikest printerit. Veel paari päeva eest vähendasin ma oma kalorsuse piirnormi, kasutades selleks koguni võimalikult pisikest näitajat. Seekordne tulemus anti mulle aga nii pisike, et hea tahtmise juures võiksin ma kolme päevaga vabalt terve nädalanormi ära süüa.

Nagu pildiltki paistab, olid sel diagnostikaaparaadil sensorplaatidega varustatud käepidemed, mida kästi sirgete kätega enda ees hoida. Kuid ka jalgade all olid sensorid, mis siis kogu selle elektri minust läbi lasid. Kuigi aparaadis kasutatakse vaid 4 AA-patareid ning suur osa nende energiast läheb LCD ekraanil kuvanduva esitamiseks, tundsin ma suisa surinat nii jalgades kui ka kätes.

Tulemus, mille sain, oli siis kirjas lipikul. Palun väga:


Kõigepealt arvutati minu nn kaaluks 81.3 kg ja see olevat äärmiselt täpne kaal, nagu ma juba eespool mainisin. Vaatamata pisiasjale, et mul olid kerged suveriidedki seljas, oli vahetult enne poodi minekut kodus kaalutud mass siiski umbes kilojagu väiksem. Alles südaööks, kui olin endasse söönud 427 g viinamarju, 153 g virsikuid, 391 g marineeritud kurke ning 31 g vinnutatud särge ning otsa joonud umbes poolteist liitrit vett, oli mu mass tõepoolest lähedane sellele, mille neiu minu kohta reklaamlipikule kirjutas. Kehamassiindeksiks arvutas see aparaat siis 26.2, mis teadupoolest tähendab rasvumist. See omakorda on aga veider, kuna paari päeva eest kaudsel meetodil arvutatud KMI oli mul koguni 26.7. Aga need reklaamlipikud, millele neiu andmeid käsitsi ümber kirjutas, nägid välja sellised:


Pildil on siis mõlemad pooled. Reklaamitavatest objektidest pajatan ma allpool, sisust aga ehk lausa mõnes teises sissekandes.

Jätkates tulemustega, selgus, et minu konstitutsioonis polnud suurt midagi aastatega muutunud. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et rasva on mu kehas 28.9% ning lihasmassi vaid 20.7%. Mul küll oli pisike kiusatus maha pildistada ka see tore tabel, millest ta mu tulemusi normiga võrdles, kuid ma säilitasin soliidsuse ning tegin näo, justkui ma kuulaksin hoolega, mis tal mulle veel öelda on.

Vistseraalse rasva hulk olla 14, mis tähendavat vaid üht pügalat vähem kui katastroofiline. See pidi tähendama, et kõiki mu siseelundeid ümbritseb vaid rasv. Tegelikult on kurb, et seda ei öeldud protsentides. Vähemasti nii ei kirjutatud. Normaalseks vistseraalse rasva hulgaks meestel peetakse vahemikku 10...19%. Igatahes kui see on mul 14%, ei peaks siiski veel kirsturaha koguma.

Kõhu ümber oleva rasva hulka indikeerib ka vööõmbermõõt: kui see on üle 102 cm, on risk haigestuda infarkti jms südame- ja veresoonkonna haigustesse oluliselt suur. Suurenenuks loetakse riski ka siis, kui see on üle 94 cm. Sellega on aga nagu see on. Ma ei usu, et ma olen ainuke mees, kelle vööümbermõõtu mõjutab joodud vedeliku ning kogunenud gaaside hulk. Kuid kui ma «kõhu kenasti sisse tõmban», saan vööümbermõõduks 90 cm.

Nojah, kui ma varem võrdlesin end hülgega, kel on kole palju rasva, siis nüüd, kus ma umbes kolmandikus ulatuses rasvast koosnengi, lihaseid on aga vaid viiendik mu massist, peaksin end ehk vaid ksantoorlasega võrdlema? Või on siin planeedil ka mõningaid sarnases proportsioonis elureid? Veel tekitas minus pisikest kummastust, et mis on mu sees veel? Ma tõesti ei hakkaks end hüdraga võrdlema kuna ka inimesed koosnevad tegelikult umbes 85% veest. Aga kujutame ette, et arvutused tehti sellele osale mu massist, mis ei ole vesi. Kui rasv ja lihas kokku liita, saame 49.6%. Ja kas sellest tuleb nüüd arvata, et 50.4% on mul luud, sidekude ja aju? Ma parem ei hakka ootama, millal sedalaadi masinad ajumassi arvutama hakkavad. Kui ma niigi juba surinat tundsin, siis elektri laskmisel läbi aju võivad tekkida märksa ulakamad tulemused, kui näiteks teatavate seente näsimisel. Mitte et minul oleks kogemusi ühtede või teistega.

Viimane arv lipikul on see kalorite hulk, millest ma ei tohiks päevas vähem süüa. Nii teatas neiu. Peenemalt öelduna peaks see olema siis metaboolne päevane miinimummäär (BMR – basal metabolic rate). Kui ma arvutan selle enda kasutuses oleva programmi järgi, saan selleks 1736. Tõsi, eks arvutuslikud näidud ole midagi muud. Kasutan arvutamiseks oma pikkusena 9 ft 9 in, vööümbermõõduks 36 in ja piikuseks 181 lbs. KMI on sellise arvutuse juures 26.8, rasvasisaldus 20%.

Aga need preparaadid, mida vaikivalt reklaamiti, olid SilvaSlim sarja toidulisandid. Reklaamisõna ütleb, et see olevat uus kontseptsioon kaalust alla võtmiseks. Tegelikult pole siin midagi uut, üksnes teistmoodi nimetusega toode. Päeval peaks see aktiveerima ainevahetust ja soodustama keharasvade «põletamist», õhtul takistama rasvade imendumist ning öösel aeglustama süsivesikute muundumist rasvadeks ning vähendama isu järgmisel päeval. Ostule lisaks anti kaasa veel ka pakike panasiili. Mida need kõik endast kujutavad, pajatan järgmisel korral.


Aga ma sain tungivatest vihjetest aru, et lihasmassi suurendamiseks tuleks lihaseid treenida. No tühikargajat ja lihasmassi nimel ringisörkijat minust ei saa. Kuid enam kui viie aasta eest olin ma ostnud minitrenažööri, mis vähemalt kõhulihaseid pidanuks tõhustama. See riistapuu oli mul umbes 5 aastat kusagile kadunud ning akugi tühjaks jooksnud. Soetasin uue aku ning tegin mõned kunstlikud istessetõusud. Aparaadil on päris palju erinevaid režiime ning kõik need töötavad vaid kindla aja. Selleks, et vöö töötaks, tuleb pinnad kokku määrida nn konduktsioongeeliga. Viimast ei tea ma aga kusagilt osta. Igatahes alustasin ma raevukat taasvõitlust oma positiivse massiibe vastu. Aitab vabandustest!


Aga juuresoleval pildil on kõht kenasti punni aetud. Tegelikult see nii hull polegi, kuid kui elektriimpulss lihased pingule tõmbab, teeb see seda vaid lokaalselt. Tegevuspind on lai!

Pool juulit

Mitte ei mõju mulle hästi ei liikumine ega väljas söömised, eriti aga ilmselt võõras keskkonnas viibimine. Hiilivalt tõuseb kehamass, hiilivalt, aga sihikindlalt. Muidugi võiks siin süüdistada palavat ilma või koguni õhurõhku, kuid selge on see, et peamine probleem on siiski tahtejõuetuses. Omakorda võib siis mõelda, mis põhjustab tahtejõuetuse-puhanguid. Pidevalt püsiv leitsak? Ei tea. Igatahes pole kahtlust, et põhinäitaja on kurb.

Tegelikult võib siinkohal veidi ka spekuleerida. Kuni eelmise graafikuni oli siia märgitud enamasti päeva väikseim kehamass. Nüüdsest aga otsustasin end pisut piitsutada ja arvutada päeva keskmise. See tähendab, et kui varem mõõtnuksin päeval viis korda: 79.1; 80.2; 83.4; 83.3 ja 83.5 — saanuksin tulemuseks 79.1. Uue arvutuse kohaselt andnuks sarnane mõõtmine tulemuseks 81.9.

Juubeliaegne

Nüüd, kus «juubelikuu» selja taga, võib taas kord teha pisikese ülevaate vahepealsest edenemusest. Ja tõepoolest «edenemus» on see olnud, kuna KMI on tasahiljukesi tõusnud. Nagu ka juuresolevalt diagrammilt näha, mõjub minu kerele positiivselt suhu pistetava mittejälgimine. Diagrammil on paar noolega näidatud paika, kus ma olin mõned päevad «jälgimise alt» väljas (ning kus ka kehamass on arvutatud hiljem keskmistatuna. See tähendab, et kui ma kolmel päeval kaalule ei astunud, siis arvutasin keskmise päeva ligikaudse massi fikseeritud näitude järgi, sellega külgnevate päevade omad omakorda selle järgi. Esimesel pildil on mind pildistatud 24. aprillil Ihaste parkmetsas.



Õnneks 82 kiloni (netos) mu mass siiski ei tõusnud, kuid on märgatav tõsine tendents selleni. See omakorda aga kõneleb selget keelt selle kohta, et objekti ei tohi «hetkekski silmist kaotada» ja see vajab pidevat jälgimist. Tüüpiline häda on «reisiärevusest» tulenev regulaarsete istungite katkemine ning kõikvõimalikud välised ahvatlused, milliste massi ega kalorsust on raske prognoosida.

Ka võib taas kord päevakorrale tõsta ammukõneldud fakti — niipea kui väljuda oma «kontorist» ning end veidigi väljas liigutada (olgu see siis sammumine või muu tiba füüsilisem tegevus), tõuseb söögiisu. Minu keha pole aga harjunud pidevalt liikuma, mistõttu see saab pidevalt petta, kui endasse igaks juhuks rohkem tagavarasid kogub. Tulemus väljendub tõusnud massis.

Nüüd on paariks nädalaks see jälgimatuse probleem kõrvaldatud. Juuli lõpus on teada uus kolmpäev, mil ma (kaaludest) eemal olen. Pole võimatu, et pisikesed paar päeva lisanduvad veel. Eesmärgini on veel viis kilo. 5 kg näib seni saavutatud 18 kilo kõrval küll tühine, ent...

Alumine foto on üles võetud 4. juulil 2011.

Meenutusi maist

Nüüd, kus pool aprillist ja kogu maikuu on vaikitud, on aeg lõpuks tõde päevavalgele tuua. Lühike kokkuvõte — kiire on olnud, kole kiire. Võimalik, et lisaks ka kevadväsimus ja muud toredused. Igatahes pole mul olnud mahti eriti oma tabelitki täita. Andmed on mul siiski oma salafailides alles, nii et tungiva pealekäimise korral saaksin needki avaldada.

Probleem on ilmne. Kui pole aega, et blogi kirjutada, polegi reeglina aega. Sest raudreegel see on, et blogimiseks peab inimesel kole palju aega olema. Kuid see on vaid pool tõde. Hullem lugu on see, et ma küll poole maini jälgisin oma piiranguid veidigi, enamasti aga kippus kõik kulgema omasoodu. See tähendab, et ma mitte ei planeerinud oma söömisi, vaid panin üksnes kirja grammid ja kalorid, mis ma ära sõin. Väga sageli ehmusin hiljem, et mu seatud limiit oli taas tublisti ületatud.

Ei saa öelda, et ma oleksin söönud mingeid eriti rasvaseid või karvaseid asju. Ikka täiesti tavalisi, kuid sagedamini. Tulemusena oli päevane norm ületatud poole kuni poolteise, mõnikord koguni kahekordselt. Olgu, kui üksikutel juhtudel nii läheb, pole ju hullu. Kuid kui selline süsteem(itus) kestab kuu aega järjest, on tulemus kurb.

Muidugi ma räägin siin vaid paarist-kolmest kilost, mitte õnneks kümnetest. Aga kui samas vaimus jätkata, on stardieelne olukord peagi käes. Sellele vihjab ka trendijoon.

Alljärgneva diagrammi joonistamisel (klõpsa suuremalt vaatamiseks selle peal) pole ma üles märkinud üksikute päevade kehamasse, mis võivad, sõltuvalt istungite sagedusest, pendeldada paari kilo ringis. Kõik need tulbad näitavad viimase 20 päeva keskmist kehamassi. Alumine tulp (bar) tähistab seega 19. aprilli (täpsemini siis keskmist massi 30. märtsist 19. aprillini) ning ülemine 31. mai (ehk 12...31. maini) seisu. Ma arvan, et kui mitte muud kasulikku, siis kindla tõendi selle kohta, et enda bioloogilisele konstitutsioonile vastava normi ületamine viib otsejoones kehamassi positiivse iibeni, võib sellest küll välja lugeda. Nüüd on meie asi see kõver tagasi keerata.

Kaloraažist

Ma olen oma sagedastel poeretkedel ikka konnanud lettide vahel ning avastanud, et nägemine pole enam endine. Eriti mõningate toodete puhul. Umbes 5 aasta eest vormistatud toodetel kippusid kalorid ja muud olulised näitajad puuduma. Suur osa tootjaist on küll nüüdseks oma pakendit uutnud ning kenasti nõutavad andmed sellel esitanud, kuid sageli nii pisikeses kirjas, et luubita (või nn lugemisprillideta) seda ei näe. Kõige uuem trend on panna pakendile miskid abstraktsed suhtarvud päevakogustest või anda mitte toote kalorsus, vaid hoopis antud pakendis olevate kalorite hulk. Ühesõnaga — esineb igasugust jama.

Täna oli mu huvorbiidis suitsetatud seakõrv, ja mitte koeratoiduletis, vaid inimese toiduks (nt õllekõrvane) mõelduna. Äärmiselt ebameeldiva üllatusena tundus, et muidu nii tubli Rakvere Lihakombinaat polnud oma suitsuseakõrvadele (mis nägid küll pigem välja kui keedetud seakõrvad) üldse mingeid sedalaadi numbreid lisanud.

Hoopis põnevalt mõjus mulle aga kahe toote võrdlus (ka piltidel). Need olid maitsestatud, suitsetatud ja ribastatud õllekõrvased snäkid seakõrvadest. Läbi pakendi nägid need välja identsed. Üks maksis umbes 90 senti, teine 1.60 €, kuid oli ka kaks korda kogukam. Need on soolased ja piprased, olen varem maitsnud. Kuid eriliselt vahva tundus mulle järgmine võrldus:

— RannaRootsi: 99 kcal (3,8% rasva)
— Maks&Moorits: 220 kcal (25%)

Neljandikku rasva visuaalsel vaatlusel küll kusagilt ei paistnud. Kuid isegi kui see nii oleks, siis kuidas saavad kaks sisuliselt sama toodet nii erineva tulemuse anda. See on suisa kummaline ning vihjab sellele, et need arvud on sinna pandud suhteliselt suvaliselt. Minusuguste rahustamiseks.

On olemas ka teisi trende. Ma olen varemgi nurisenud selle üle, et näiteks mõne firma jogurtid on vaatamata erinevale maitsele (ja lisandile) identse kalorsuse ja rasvasusega. Olgu rasvasusega veel, kuid erinevad marjad ja puuviljad on siiski erineva kalorsusega. Kui jutt oleks üksnes maitse- ja lõhnaainetest, võiksin sellega veel leppida.


Kolmas tendents puudutab konkreetselt Danone Activia-sarja jogurteid. Nende pikaajalise tarbijana olen märganud, et mitmelgi sordil on viimase aasta jooksul kalorsus 1...3 pügale võrra muutunud.

Igatahes tunnen suurt puudust aparaadist, mis meenutaks praetermomeetrit: pistad toidu sisse ja saad teada kalorsuse.

15. nädal

Seoses mu arvuti eripäradega läksid mul ühe päeva andmed lihtsalt kaduma. Kuid tulemus on siiski olemas, vaid ühepäevases nihkes.


Pole võimatu, et lähiajal võtan ette, et siia mõningaid värvilisemaid pilte seada ning omapoolseid kommentaare lisada, et ei jääks muljet, justkui vahepealsel ajal mingid maitseelamusi polekski olnud.

11. kuni 14. nädal

Nädalad täis vaatlusi, kuid mitte dieeti. Ei midagi rõõmustavat. Küll aga paras aeg parimateks tegudeks.

10. nädal

Kuid dieedirindel muutusi pole. Olin nädala lõpus haige ning ainsad instinktid, mis mul kahjustamatult püsisid, olidki une- ja söögihimu. Kehakaal teeb oma võidukäiku ning näidud sammuvad rõõmsalt ülespoole.


Paraku ei taha ma lasta sel massil ega KMI-l pikalt pidutseda. Olukord peaks õige pea normaliseeruma, kui see vinge haigusevimm möödub. Ma olen üldjoontes aruharva haige ning enamasti vaevavad mind senitundmatud tõved. Kindlasti oskaksid arstid mingi vahva diagnoosi välja mõelda, kuid mu napid kogemused arstidega on seni näidanud, et nonde erinevate diagnooside menetlemise käigus võib veel tõsisemalt haigeks jääda.

Akai fenomen

Surfates StageVU lehel, märkasin, et üha enam kiputakse seal pakkuma IP-põhist reklaami. Arvutikasutaja ei pruugi imestada, kui mistahes maailma saidil surfates talle just kodumaist kraami pakutakse, kuna IP aadressi põhjal on kaunis suure tõenäosusega ära aimata keel, mida ta oma igapäevases suhtluses kasutab. Seekordne reklaam suunas mind peenelt fabritseeritud Evelini blogilehele, millel on vaid üksainus sissekanne.

Kuid ma ei kiirustanud sellele kaasa hõiskamast. Otsustasin uurida eelkõige lehe elegantset tõlget. Sissekanded on puhtas ja roppusevabas eesti keeles, kuid üpriski arusaadavalt ingliskeelse baaskeelega. Huvitav, kas seesugune Evelin Raudsepp ise üldse teabki, et temanimeline vastav blogileht eksisteerib. Või kui, siis kas ikka pildil on kujutatud teda ja tema lapsi. Kahtlen.






Nagu võis veenduda, tunduvad kommentaaridki igati ausad. Kommentaarid katavad sisuliselt kõik erinevad huvigrupid, kes vähegi arvutit kasutavad — sealhulgas ka teismelised ja poisslapsed. Ahvatlused on eriti silmatorkavad veel sellel õigel tellimislehel.





Nagu näha, piisab vaid tellimuse esitamisest ja praktiliselt oled oma ülekaalust samahästi kui lahti. Miks see usaldusväärne on? Eelkõige sellepärast, et akaimari on tõesti rohkesti antioksüdante sisaldav ning tundub olevat kasutatavat kaunis laialdaselt ülekaaluprobleemide puhul. Teiseks, sinult ei nõuta mingisugust ettemaksu ning tasumine toimub kauba kättesaamise korral.



Iseenesest võiks seda lugu ju lausa proovidagi. Kuid kahtlusi tekitab nüanss, mis järgnevatel piltidel mul on rõngastatuna esile toodud. Sisuliselt on tegemist süütu reklaamitrikiga, kuid mind see siiski veidi solvab. Mina tõttan täna ostma, kuna soodustus kestab justkui viimast päeva. Sama soodustus kehtib aga ka homme, ülehomme ja ilmselt ka paari kuu pärast ikka aina viimast päeva.



Otsustasin varuda kannatust ja raha. Ma ei tea, kas millalgi saabub selline aeg, kus mul seisab 35 € sularaha kodus. Enamasti ma ei arvelda üldse sularahaga. Eks selline ukselt ostmine iseenesest ka just liigselt usku ei sisesta.


Kuid kui see akai aitab sünnitusest väljaveninud kõhunaha vastu, kaotades liigse rasva naha alt, siis peaks see sisuliselt töötama ka välja venimata naha rasvakihi vastu. Eriti veel juhul, kui unustada ühest teisest reklaamist teada-tuntud fakt, et inimesel on 10 nahakihti.