Joon alla

Tegelikult on lood sellised, et alates 18.09 kuni 29.09 tehtud märkmeid märkmikust tabelisse toksides, tabeleid piltideks tehes, pilte blogisse laadides, seejärel õigeid pilte valides, muutes (vähendades) ning heisates kulutasin kokku 7 tundi!

See on kolossaalne aeg, eriti kui veel arvestada seda, et palju targemat (ja tasuvamatki) on teha. Kindlasti olen ma selle blogiga pisut üle pingutanud, mistõttu ei ole mul tulevikus plaanis enam nii detailne olla. Ka ei hakka ma iga üksikut kohvitassi pildistama ega manustatavaid koguseid grammides mõõtma. Tore see oli, kuid vaid selle hetkeni, mil sellest veel tulu oli.

Pealegi pole need 7 tundi ju veel kõik. Iga seesugune sissekanne vajab siiski ka sõnalist selgitust lisaks. Kui tahta korralik olla. Võimalik, et ma ajapikku need lümgad ka täidan.

Tundub, et rääkimata on veel kolme oranzil taustal B tähe sisu ning kogu 309 tulemus. Ka on plaanis veel teha plaane ja seada sihte.

Nagu teksti sisust paistab, on seekordne kanne olevikus, mis peaks viitama ka asjaolule, et see tehakse kande hetkel, mitte aga restaureeritult märkmikusse sirgeldatud tähistest.

Olgu kuidas on, aga hetkel pole blogi veel lõpetatud. Ka pole ma hetkel veel lugenud vahepeal lisandunud sissekandeid.

29. september

29. septembri algust iseloomustas suur veejoomine. Selleks sai Rasa sidruni Premium.

Öö kestis ligi kuus tundi, kui ööks defineerida uneaega. Poole päeva pealt alustasin oma käesoleva blogi kokkuvõtmisega. Eriti aga varem lubatud lünkade täitmisega.

Kuid siiski tegelesin ka AHHAA albumitega, mille erinev katsetamine kestis kl 18st õhtul kuni neljani hommikul. Poole kahe paiku manustasin suitsusardelli musta leivaga ja peedi-küüslaugusalatit (284 g). Kell 17 aga võtsin Rimi porgandi-pähklisalati (198 g), mille koostises olid porgand (85%), metspähkel (10%), õlikaste (rapsiõli. äädikas, sool, suhkur). Soola mitte üle 2%.

Kl 20:15 võtsin mõned õunad ja pirni, mis Marge mulle mitmetest aedadest kokku noppis.


Oma graafikumajanduse lõpuks sõin ära ligi kilo piimatooteid. Täpsemalt, kaks 150-grammilist Zott Jogobella virsikujogurtit ning kolm erinevat funktsionaalset desserti (maasika, ananassi, kirsi), igaüks suure, uhke ja punase f tähega ning 190 grammi.

Astronoomiline päev sai läbi, ent mul jäi veel viimane kaunis kange kohv lõpetamata.

28. september

28. septembristki leiaksin vajadusel fotosid. Kuid nende ridade kirjutamise hetkel (1.10 0:25) polnud nood veel arvutisse tõmmatud.

Hommikupoolne öö kulus, nagu ka selelt näha, magamisele. Pisike 4P toimus kell 3, kuid selleks ei olnud tarvidust õieti üleski ärgata. Samas ei tähenda see seda, et ma Bedwettersite fänn oleksin.

Ennelõunane hommikupoolik algas alle pärast lõplikku ärkamist kl 8. Kuigi esimese hüppe sooritasin juba veidi pärast 7. Sõin oma Lacipili tableti ja jõin kohvi, krõbistades juurde mõned Maiasmoka triibulised maapähkliküpsised (ca 100 g). Nende koostises on nisuhahu, taimne rasv, suhkur, maapähklid (18%), kergitusained (ammooniumkarbonaat, söögisooda), keedusool (0.25%), lõhna- ja maitseained (pähkel, kaneel), glasuur (suhkur, taimne rasv, kakaopulber (14.5%), emulgaator (soja-letsitiin). Toote kood on 4742267000466.

Pärastlõunal käisin Reijoga Rehepapis ning jõin kaks kohvi ning sõin kohupiimavormikoogi. Sõitsime Reijoga veidi ringi ning käisime ka Kambjas. Kell 16:30 liitus meiega Gunnar ja me istusime Lõunakeskuse internetikohvikus. Valisin endale lisaks kohvile ka marjakoogi ja pelmeenid. Seekordne marjakook oli vaarikatest ning nood tundusid veidi hapukad. Tegelikult ma ei süvenenudki, mis marjad Marge koogil tookord olid. Tundus, et maasikad. Pelmeeniroast on mul uhkeid kaadreid, kuid tarvidusel lisan neist mõne hiljem.

Õhtupoolsel ajal sõin enne kümmet heeringat majoneesi-ürdikastmes (296 g) ning vinegretti (262 g). Lisaks veel musta leiba, mis on tootekoodiga 4740103020210 ning meenutab väga seda, mida ma Kaitseliidu sööklas süües kiitsin.

ELO ise

27. septembril toimus ELO. Muidugi võiks ka sellest omaette loo kirjutada, ent jäägu see juhatuse listi siseseks asjaks. Kusjuures selle ELO puhul ei pea ma silmas Eesti lasteorganisatsiooni.

Magama sain küll alles 2, kuna piltidega sehkendamist jagus kauemaks. Muidugi ei saanud ma sellega veel valmis. Aga lihtsalt uni tuli. Veel enne uinumist sõin ma südaööl paar viinerit, seejärel aga fa kirsidesserdi (190 g) ning kodujuustu murakamoosiga (200 g). Pool tundi enne uinumist algas saade, mille kõrvale oli mul kujunenud rumal komme süüa viinereid, seekord neli.

Kohe pärast ärkamist veel enne seitset võtsin kohvi ning, arvestades võimaluste nappusega, kinnitasin käsivarrele Nicorette plaastri. Algas minu jaoks tavalsest märksa rahulikum olümpiaadipäev.

Kella 14 paiku saadeti mind kohvile, mille kõrvale krõbistasin ka mõned küpsised. Süüa aga anti alles pärast seda, kui töö tehtud. Toidu saatis meile Kotka Kelder, selleks oli kartul kana ja hautatud köögiviljaga, juures veidi porgandisalatit.

Magustoiduks oli ülivedel maasikamaitseline kohupiimakreem. Jõin juurde tilga mahla.

Ehkki Karin oleks hea meelega korraldanud veel olümpiaadijärgse koosoleku, näpistas mind ammu suur soov koju minna. Sõin küll ka kaks lihapirukat ja jõin juurde Fantat.

Kui ma aga koju jõudsin, siis oleksin justkui päev läbi nälginud. Võimalik, et suure isu tekitas liialt vähene suitsetamine. Käisime ju spetsiaalselt RIMIs toidujahil. Enne 21 sõin heeringaroa (305 g), milles lisaks heeringale hapukoor, sibul, kartul ja muna. Lisaks Rimi kohupiimavahu (122 g), mis polnud üldsegi kehvem kui masstoodangus toodetud samalaadsed tooted.

Aga seegi polnud veel kõik! Kl 21:30 sõin ära väga maitsvad Selveri mulgikapsad (370 g) saiaga. Ja magama läksin vähem kui tund pärast südaööd.

Teadlaste öö

Kell kolmveerand kaks võtsin veel viis viinerit voodisse kaasa ning jäin oma Sõprade viimast osa ootama. Mingi jabur Õuduste öö ei tahtnud kuidagi lõppeda. Siis aga selgus, et üsna varsti pärast Sõprade algust olin uinunud. See oli kusagil 2:45, hiljemalt kl 3.

Mind ajas üles Karin, kes soostus mulle suisa koju järgi tulema, et mul ei tekiks probleeme auto parkimisega. Oli ju olümpiaadi eelõhtu. Seda, et mul tekib keemiahoones tavaliselt esimese 15 minutiga migreenihoog või seda, et oli ka Teadlaste Öö, kus ma pidin pilte tegema, ta ei mõelnud ega ilmselt tahtnudki kuulda.

Isegi Dima oli hommikul MSNis hõiganud, et tulgu ma vähemalt täna näitusele pildistama, muidu polevatki pilte. Õnneks lubas tulla ka Marge ning heal juhul saan laenata Jaanuse PL-i. Kuid enne kõike pidin virguma.

Veel enne kohvi joomist näitas kaal mu massiks 87.9 kg.

Et meie päev pidi olema koos Margega aktiivne ja tegus, läksin talle bussile vastu ning me suundusime otsejoonelt Rehepappi, kus kahtluseta pakuti hetkel linna parimat kohvi hinnaga vaid 18 kr/tass. Võtsime valitud eine ning kohupiimavahu kisselliga. Minu eine sisaldas mitte kõige maitsvamaid friikartuleid ning samuti mitte parimat värskekapsa-hakklihahautist. Lisaks palusin juurde panna küsetatud aedvilja, ent too oli totaalseks pläustiks haudunud, ehkki kell oli alles kaks. Võimalik, et värskena polnuks ka tol viga.

Meie teine kehakinnitus leidis aset samuti Taskus, kus me võtsime Il Patios kohvi ja juustukoogi. Marge kohvi ei joo ning võttis kakao. See suur topeltkohv oli lahja ning maksis 40 krooni. Juustukook aga maksis vist 65 krooni, kuigi oli äärmiselt maitsev.

Eks hinnale anna omapoolset hoogu ka serveering. Sellega oli aga tõesti vaeva nähtud. Muidugi seda kõrvetatud suhkrut ma lõpuni ei närinud, kuigi see moodustas koogi peale omamoodi dekoratsiooni. See koogitamine toimus meil kell kuus.

Pärast rasket päevatööd ja AHHAA organiseeritud teadlaste ööd päästsime ka Jaanuse keemiahoonest, kes oli päev läbi Karinit aidanud. Käisime koos botaanikaaias ning seejärel Verneris kohvitmas. Mul pole vist mõtet lisadagi, et Marge võttis kakao.

Kohvi kõrvale võtsin ma miniquishe'i ja juustukjoogi. Kummagi maitse kohta ei oska pretensioone esitada.

Kogu päev oli nii kiire ja teguderohke, et mul ununes sootuks ema sünnipäev. Ehkki tal sellest suva, oleks võinud ju vähemasti küünlagi panna, nagu inimestel kombeks. Minu ja Marge ühistöö tulemusi võib uurida kaustast, kuhu ma valisin vaid umbes viiendiku kogusaagist.




Et kogu päev sai elegantselt kajastatud, ei hakanud ma graafikuid üksipulgi kommenteerimagi. Olgu need lihtsalt seledeks.

Värskas

25. septembrist tegin Raimole sõidupäeva. Lasin tal end viia Värskasse Gunnarit külastama. Seda aga pärast und.

Veidi pärast üht sõin ära 444 g kapsa-porgandisalatit. Enne uinumist poole nelja paiku toimusidmõned istungid. Magasin aga ligi kuus tundi.

Väljasõiduga me väga ei venitanudki ning olime juba 12 läinud. Et aga teedel oli pikalt remont, siis jõudsime kohale alles veidi pärast kaht.

Ei saaks öelda, et Gunnar meie tuleku üle väga rõõmustanud oleks. Ainsaks meie ürituseks jäi tema lõuna- ja meile hommikueine Värska Sanatooriumi sööklas. Supiks oli üksikute kapsahelvestega huvitav kana-aedviljasupp, mille juurde ma sõin ohtrasti mingit peent teraleiba. Päris maitsev oli.

Neljapäev oli Värskas nõukaaegade traditsioonide kohaselt kalapäev. Praeks oligi tükike praetud kala, mõned kartulid, poola kaste ning mingisugune peeti sisaldav ning seetõttu konsistentsilt raskesti määratav ning mitte kuigi maitsev salat. Polnud ka võimatu, et supp ja leib täitsid mu kõhu sedavõrd, et mul kadus huvi koduse toidu vastu.

Magustoiduks oli mingi arusaamatu konsistentsiga valge kreem, mille ainukeseks maitsetunnuseks oli magus. Sel põhjusel läksime Raimoga Gunnarit oodates uue Spa kompleksi kohvikusse, kus ma võtsin kohvi ja Balbino jäätise Trull.


Juba kell kuus õhtul manustasin endasse kaks Alma kohupiimakreemi, vaarikatega ja virsiku-grenadilliga, kumbki 150 g.


Juba kl 20 oli mul huvi kapsa-kurgisalati (178 g) vastu. Ehkki enne preparaadi katsetamise algust ma söömise kohta arvet ei pidanud, kuid võin kinnitada, et sõin tavaliselt 1...2 korda päevas. See kohutav söömine vist siiski ka liiga hea pole. Mis sellest, et istungite arv on rohkem kui kümnekordistunud.


Täiesti isemoodi kogemus oli taluda pidevaid telefonikõnesid. Ühtejutti helistasid Karin, Reijo, Jaanus, Gunnar, tädi kusagilt linnaametist jne. Lülitasin lõpuks telefoni hääletuks. Kolmel korral avastasin iga kord vähemalt 3 vastamata kõnet ning samas helises telefon taas ja taas.

Pisut pahuraks muutusin Karini keelu peale Värskasse sõita. Kiire olevat. Samas sai kõik kenasti siiski korda sisuliselt veel enne keskööd. Siis saatis Tiiu SMS, et ma mõned parandused AHHAA lehel teeksin. Panin lõpuks töö käest ja me läksimegi. Raimo oli end spetsiaalselt sõidu harjutamiseks tööltki vabaks küsinud.

Eriliselt närviliseks tegi mind too TÄHTIS TÄDI, kes süüdistas mind nii korteriühistu esimeheks olemises, oma tegevuse unarusse jätmises kui ka muudes kuritegudes. Näiteks olla ta käinud kontrollimas ning tuvastanud, et ikka on kõik tema ettekirjutused täitmata ja naabrid muudkui kaebavad. Siis otsustas ta mind vaibale kutsuda kas kohe sama päeva õhtul või järgmise hommikul. Ma teatasin, et mul on liiga kiire ning mul pole aega. Ja mis pistmist mul sellega üldse on. Ehk peaksin hoopis ära kolima, et endale pähe määritud vastutsest pääseda? Igatahes võis seda lausa karta, kuidi EHAs allkirju andes ütles Toomas Sootla selge sõnaga, et mulle ei lasu ainustki koormust peale elektri- ja veenäidu teatamise.

Gunnariga saime koos olla umbes pool tunnikest, kuni ta pooleks tunniks pediküüri läks ning pooleteiseks jäi. Siis hakkas Raimo koju nuiama, tegi seda tegelikult juba kohe sinna jõudmisest alates, ja ka mind hakkas see looduses jalutamine tüütama. Mitte et puukoristajate, pargirähnide, porride ja tutt-tihaste keskel poleks olnud mõnusam seeni pildistada kui kodus töötada. Leppisime siis telefonitsi kokku, et me kohtume millalgi pühapäeval Lõunakeskuses. Mõtlesin, et peaksin talle ta sünnipäeva puhul lõuna välja tegema. Ta mainis, et tal olla veel kolm kuraditosinat saja aastani. Või oli see nüüd suisa päristosin?

Enne südaööd sõin veel viinerit saiaga.

Suur elotamine

Tegelikult puudutab frustratsioon ka pisut asjasse, kui rääkida inimese füsioloogilisest seisundist. Seetõttu pole paha siia märkida mõned mind sel päeval häirinud nüansid.

Nimelt laupäeval toimuva ELO eksperimentaalvooru tarvis pidin ma lõplikult kokku panema puhtandversiooni. Tegelesin sellega terve ennelõuna ning osaliselt pärast Raimoga sõitugi. Sõidu käigus saime rohkesti harjutada vasakpöördeid, mis tipptunnis ei olnudki kõige lihtsam ettevõtmine. Otsisime nimelt eksperimendiks vajalikke piimade näidiseid. Ühest kauplusest ma neid kõiki ei saanud. Selleks sai hiinalinna SELVER, kus olid esindatud 2.5% ja 3.5% piimad ja koored, mitte aga sojapiim ega lahja piim. Põikasime läbi ka Annelinna Säästumarketist, kuid jäime tühjade kätega. Müügil oli küll välismaiseid piimasid, rasvasusega 3.7% jms. Alles Rimist saime vajaliku 0.05% ja sojapiima.

Seejärel kiirustasime koju, et Raimo saaks einestada ja mina oma venekeelse faili lõpuni vormistada. Selgus, et versioonis 20 tehtud muudatused tuli nüüd operatiivselt endal tõlkida, kuna Dima oli kaitsemüsteeriumi näitusel väga hõivatud ega võtnud vedu isegi mitte üksikute sõnade konsulteerimisel.

Palusin appi Marge, kellel venelastest kolleege. Üks neist kirjutaski mulle kahe lõigu tõlke paberile, Marge pildistas seda ning saatis mulle MSNi teel. Saadetis katkes peagi. Õnneks aga saatis Marge sama ka gmaili aadressil ning ma võisin sealt siis noid varesejalgu lugeda. Pilt oli viltu, pidin selle alla laadima, õigeks keerama ja siis avama. Selleks, et kirillitsa enda dokumenti saada, kasutasin üht veebilehte, millele tippides tekivad venekeelsed tähed.

Hilinesid ELO koosolekule pool tundi. Minu üllatuseks olid kohal kõik peale Jaanuse, kes end haigeks kuulutas ja veel Viljandis viibis. Lisaks igapäevasele komisjonile oli kutsutud Aare Selberg ja varasemate aastate elokad, kes nüüdseks juba üliõpilased. Kohal olid Jörgen Metsik ja Marit Puusepp, kes ei saavatki laupäeval osaleda, ent kes jäid kohe pärast koosolekut Liinale appi probiire nummerdama. Kohal olid ka Rudolf Bichele ja Andres Ainelo. Hiljem jõudis Anastassia, kelle perenime ma ei mäletanud.

Loomulikult läks suureks mokalaadaks. Kui koosolek algas kl 18 ja mina pool tundi hiljem kohale jõudsin, tundsin end juba pärast 15 minutit koledasti väsinuna, justkui oleksin seda jutuvada kuulanud tunde. Juba kell 19 tehtigi kohvipaus, mille ainsaks põhjuseks oli see, et anda niigi metsa läinud jutule seaduslik voli. Mõne aja möödudes võttis Timo vihjata, et me võiksime siiski laupäeva teemal jätkata.

Juttu oli sellest, et juba märtsis sõidavad seekordsed võitjad Hispaaniasse. Veel aga, et enne seda, 1. märtsil, on piirkondlik voor, kuhu ülesandeid tegema innustati eelkõige noori. Saime teada, et Saaremaa loobus ELOst ning et umbes 15st Tallinna Reaalgümnaasiumi kutsutud õpilasest olla väga vähesed registreerunud.

Rudolf pakkus, et tulevikus tuleks ikka olümpiaadi teema ette anda, siis teavad lapsed järgmise klassi õpikutki lugeda. Küsiti ka, kas kusagilt oleks võimalik saada abilisi ning arutleti pikalt selle üle, kes kuhu õppima on asunud.

Koosoleku käigus jõin ma kl 18:45 ühe pisikese kohvi ja sõin ligi 100 g mingit täidisega seemnesepikut. Seisme paiku alustasin manustasin pisitasa ligi paarisaja grammi viinamarjade manustamist ning 19:30 sõin kääru Rimi puuviljaleiba.


Siis räägiti sellest, kes assistentidest saab või ei saa olümpiaadil osaleda. Selgus, et inimestest tuleb puudus. Pakkusin välja, et mina kutsun Marge appi, kuna pildistajana oli neile tarvis profesiionaali, kelleks pidi just Timo hästi sobima. Mina siis pidanuks kokku kirjutama assistentide täpse tööjuhendi, kuid arutamata jäi, kes assistentidele punased pastatsid hangib.

Leppisime kokku, et koguneme laupäeval kl 9. Rudolf pakkus veel, et bioloogiaolümpiaadi eeskujul võiks protokollis kõik töövahendid ära nummerdada ning samad numbrid ka esemetele ja ainetele paigutada. Päris mitu minutit kulus sellele, et arutada, kas soolale ikka märkida juurde, et see on sool või ei. Sama mõõtsilindri kohta. Ma siis pakkusin, et kui õpilane juba joonalaua ja käärid ära tunneb ning silindrit mitte, siis jääb tal see nimetus lihtsalt üle ning küllap ta lõpuks aru saab, kui ta just päris loll pole. Ülle siis toetas mind ning arvas samuti, et ega olümpiadistid nii rumalad ka pole.

Et vene keelt kõnelevaid inimesi olla vähe, tuli kõik panna ühte ruumi, kuhu juurde siis vene keelt oskavad laborandid ja venelasest asssistent. Selgus, et mina nende hulka polnud arvatud.

Karinil oli ju kole palju tegemist, kuna igaühel oli temaga vaja individuaalselt kõnelda. Mina pidin ootama. Kasutasin juhust ning käisin vetsus põit väänamas ning helistasin seejärel Dimale, kelle juurde ma enne koosolekut ei jõudnudki. Leppisime kokku, et ma helistan talle, kui vabanen.

Pärast pikka ootamist sain lõpuks näha faili, sedasama 20. versiooni, mille enda meelest lõplikult vormistasin. See oli sisuliselt punaseks värvitud ning nõudis vähemalt 21. versiooni. Sain kaubale, et saadan faili ise otse tõlkijale, et Karini koormust vähendada. Vahepeal viskas Karin mulle ette ministeeriumist Jakobi tn saadetud kirja, millel olevale aadressile oli keegi rohelise tindipliiatsiga risti tõmmanud ning Vanemuise 46 asemele kirjutanud. Siis aga oli Tago märkinud sinna, et "Ei tööta Van. 46" ja lasknud kellelgi varesejalul uuesti Jakobi aadressi märkida koos õppetooli nimetusega. Ümbrikus oli kutse Dorpatisse, edukate olümpiadistide vastuvõtule.

Vabanesin alles pärast 21. Kui Dimale helistasin, oli tema telefon välja lülitatud. Proovisin mitu korda, ikka sama. Mõtlesin veel, et ise ta alati kirub teisi, kui nood oma telefoni välja lülitavad... Sõitsin siis lõpuks Vanemuise juurest mööda ning tuvastasin, et maja oli pime.

Kui Dima 21:45 paiku MSNis jutlema hakkas, selgus, et talle oli nii palju päeva jooksul helistatud, et mobiili aku olla tühjaks saanud. Dima oli totaalselt rahulolematu AHHAA asjade korraldamisega, õigemini korraldamatusega. Aga see on omaette teema, millest ta ise oskaks kindlasti kõige paremini pajatada.

24. septembrer algas tegelikult aga eelmises sissekandes kirjeldatud jogurtitega.

Kogu päeva tegelesin vahelduva eduga ELO asjade ning AHHAA kodulehe kallal. Koosolek algas alles kell 18, mina jõudsin pooletunnise hilinemisega.

Kl 14:30 manustasin Alma jogurtit (450 g), vinegretti (236 g) ja seakaela. Saia vaid nakitsesin, kuna see oli üldjoontes hallitanud. Kokku vähenes toidkuhi 820 g võrra.

Tubli söömine päeval hoidis täiskõhutunnet südaööni, alles seejärel tundsin taas nälga ja pidin end tankima.

Täielik müsteerium

23. septembril avati AHHAA kaitsemüsteeriumi näitus. Kui meie Marge ja Margoga umbes pool tundi hilinesime, seati alles juhtmeid. Tegelikult oli üksainus eksponaat täiesti valmis. Isegi raamatunäituse leti taga polnud kedagi, kes teoseid tutvustaks.

Kohtusime ka Tiiuga, kes meile lahkesti kohvi välja tegi. Suupiste ostsin ise ning puistasin sellelt tomati. Ülejäänud ollus meenutas jahutatud omletti taignapõhjal.

Et näitusel veel suurt midagi vaadata polnud, pilte sellest on aga võimalik vaadata koos Teadlaste Öö näituse omadega pildialbumist, siis suundusime peagi sinnasamasse kõrvale Shakespeare'i kohvikusse hommikustama. Õigupoolest kiskus kell juba keskpäevale.

Ja just omlett oli see, mida me ammu olime soovinud ja mille seekord ka saime. Minu jaoks mõjus täiesti võõristavalt hapukoor sellel. See küll teenis roa jahutamise ülesannet, ent kindlasti oleks see omlett hapukooreta märksa maitsvam olnud.

Marge ässitusel me suppi taas ei võtnudki, ehkki seal on kole maitsvaid. Magustoiduks võtsime hoopis pannkoogid maasikamoosi ja jäätisega, mis olid head.

See maitsev eine aga ei takistanud mind enne kuut söömast saia suitsuseakaelaga, mille valisin kõige taisemast tükist ning lasin poes viilutada. Kuue paiku lisasin menüüsse paar pirni.


Seegi ei olnud veel kõik. Südaöö paiku sõin ära veel 3 pirni ning kolm (150 g) topsi Alma jogurtit.

22. september

Iseenesest olin ma juba pisut tüdinud oma füsioloogia sedavõrd detailsest jälgimisest. Eks põhipõhjus — preparaat 309 katsetamine — oli ka juba läbi saanud ning tulemused klaarunud.

Arvasin tol päeval, et seekordne sissekanne jääb viimaseks sedavõrd nüansikaks ülevaateks. Mitte et ma nüüd, saanud vastavast "projektist" innustust, enda jälgimise sootuks sinnapaika jätaksin. Silmanurgast ehk ikka. Kuid ilmselt hoopis uutel alustel ning nii, et mu vähestel lugejatel ka huvitavam oleks.

Siia pidanuks tulema öö kirjeldamine, toidu- ja joogikorrad jms. Kõige olulisem siinjuures oli "KIIRUS!" Enne oli vaja teha kõik kiireloomulised tööd, milliseid seisis plaanis terve rida.

Esimesed kolm lõiku olidki sisse kantud õigel päeval, 22. septembril, täienduste tegemisele kulus aga kogu 30. septembri õhtupoolik ja öö.

Nagu eespool mainitud, sõin pärast 1 öösel oma kuus viinerit, vahetult pärast südaööd aga kaks umbes 100-grammist pirni.

Seejärel võtsin põõnata ja tegin seda pisikese pausiga umbes 8 tundi. Hommikune mass polnud ikka alla 87 kg, justkui see olekski mul mingi etalon.

Töötegemise käigus unustasin sootuks taas oma Lacipili neelata ning tegin end võlast vabaks alles kell kolm. Kella kuue paiku kohtusin Margega. Ühtlasi tegime Margoga õppesõitu.

Autojuht viis meid Marge soovil Telemasti alla 16 Kannu baari, kus ma võtsin suure viinamarjamahla ning poissmeheeine.

Magustoiduna oli neil pakkuda vaid jäätist, mille me ka võtsime. Lauast tõustes oli taas põhjust ägiseda. Kuid järgmisel päeval ootasid meid suured teod!