Roheline aastalõpp

Ehkki aasta lõpuni on veel mõned minutid aega, võin rahuliku südamega teha päeva ja kogu vaatlusnädala kokkuvõtte. Tõsi ta on, et veel eelmises sissekandes oli mu tänane mass kaalutud öösel enne tõsisemaid istungeid. Päevane tulemus aga näitas, et olukord polegi nii hull. Küllaltki meeldiv on näha, kuidas enamik nooltest näitavad allasuunas. Ka selle ainsa punase noole punasuses võiks kahelda, kuna kiudainete manustamine pole omaette eesmärk.


Eelmine kokkuvõte oli alljärgnev. Paraku pidanuks siin kuupäevad olema mitte 11-, vaid 12-algusega.



Igatahes võiks kokkuvõttena kindlalt väita, et XanCal dieet ehk pekidieet ehk jäätisedieet ehk kaloridieet õigustab end täielikult. Ma pole kindel, kas ma soovin end venitada ideaalkaaluni, kuid veel 3 kilo langust on kindlasti ette näha. Kui ruttu see tuleb, eks näis.

Hea jõuluaeg

Öisele loole jätkuks ning enne aasta viimase vaatlusperioodi kokkuvõtet lubasin Monika tarvis välja tuua oma nn jõuluaegse edenemuse. Vähemasti kui mitte muud, siis sai ümber lükatud tema hüpotees sellest, et mitte keegi ei kaota oma kehamassi jõulude ajal. Iseasi, kas tema tahab pidada mind enda tuttavaks.


Nagu graafikule lisatud trendijoonestki näha, on siin tegemist siiski langustendentsiga ning jääb üle vaid soovitada, et neid jõule ei maksa iial liialt südamesse võtta.

Ühtlasi avastasin ehmatusega, et mu kuupäevanduses on olnud teatav ebakõla. Kui siinkohal silmas pidada üle-eelmist vaatlusperioodi, siis näeme seal millegipärast novembri kuupäevi. Mõistagi pidanuks ka nood kuupäevad algama kuunumbriga 12. Tänan kõiki, kes ebakõla märkasid, kuid ülimast viisakusest mulle ei kõssanudki.

Võrreldamatu

Monika kirjutas 14. detsembril oma kaalupäevikus nii: Lohutuseks on mõte, et ma ei tea kedagi, isegi kes teaks kedagi, kes oleks jõulude ajal maha võtnud. Siis kaalu. Ikka juurde ja peale võetakse. Seega on mu igale poole kõikuv kaalunäit praegusel raskel ajal ainult positiivne.

Mina mõtlesin omaette, et peaks end Monikale taas tutvustama, kuna mul oli just plaanis ka jõulude ajal maha võtta. Tegelikult lõpebki minu järjekordne vaatlusperiood just täna, aasta viimasel päeval. Vägagi sobivalt. Siis näeme, kas ma sobin end tutvustama või mitte.

Tegelikult ma ei olegi päris täpselt aru saanud, miks ma seda Moonika kaalupäevikut jälgin, kuna tegelikult pole mul seal midagi võrrelda. Olen aru saanud, et tema kummardab liikumist ja prof Rein Jalaku tõekspidamisi. Kui mina vahepeal ikka ja aina vihjasin, et jälgigu rohkem manustatavate kalorite hulka, asus ta mind lihtsalt vältima. Mina aga pole viitsinud otsida kellegi teise sarnaseid sissekandeid, milliseid ilmselt polegi olemas. Vähemasti mitte sobivaid. Uurisin Monika pistelised sissekanded läbi ning sain nende põhjal tema kohta joonistada järgneva lünkliku graafiku.


Võtteks Monika puhul aluseks 66.2 kilo (seni fikseeritud maksimum), moodustab tema 1 kg kaalukaotust 15,11%

Minu puhul aluseks võttes 98 (maksimumina oli küll algselt kirjas 96, kuid hilisem elektrooniline kaal näitas midagi muud!) moodustab 1 kg kõigest 10,2%

Monika senine madalaim seis oli 60.6, mis on algmassiga võrreldes 91,5% (seda aga 7 kuuga ehk keskmiselt 13% kuus). Allavõtt 8,5% ehk 5,6 kg.

Minu senine madalaim on nüüd, 78.5, mis on algmassist 80,1% (seda kokku 29 kuuga ehk keskmiselt 2.8% kuus). Allavõtt 19,9% ehk 19,5 kg. Need tulemused ei ole võrreldavad.

Kui nüüd mõelda Monika päeviku kommentaaris avaldatud pikkusele (171 cm), peaks tema KMI olema 21,2. Ideaalne mass 60 kg, soovitav aga 56...73 kg.

Samas on aga minu KMI on 25,3 (ideaalne 75, soovitav kehamass aga 59...77 kg). Järelikult polegi siin ju midagi võrrelda! Et aga end lohutada, võin ma võrdlevalt välja tuua enda kehamassi täpselt samadest kuupäevadest, mis mul Monika kohta välja kirjutada õnnestus.



Järeldus sellest on kurb — mul ei sobigi praktiliselt ideaalkaalus oleva Monikaga end võrrelda.

Maitseelamusi (1)

Lubasin anda pisikese ülevaate eelmisel vaatlusperioodil manustatud toitudest. Loomulikult ei saa see olema täielik, kuna iga suutäie puhul jälgimine muutuks tüütavaks nii endale kui ka lugejale. Viimatised maitseelamused toon seekord siin ära selliselt, nagu need mulle meelde jäid.

Paari päeva ees meenus mulle, et külmkambris on pelmeene. Algselt oli mul plaanis pelmeene veidi «upitada» Delma ja adžikaga. Kuid kui ma nüüd, vist rohkem kui üle viie aasta, esimest korda seda margariini maitsesin ning selles meeldiva võimaitse ära tundsin, otsustasin teravamast loobuda. Ehkki pelmeenidele oli peale märgitud, et neid tasub tarvitada kuni märgitud kuupäevani, ja märgitud oli sinna 4.08.2010, polnud neil vaatamata 4 kuu möödumist vähimatki häda.

Ebameeldivad kõhresed lisandused (pildil suurendatult) suhteliselt maitsvates «Аппетитные» pelmeenides. On ka tõsi, et see kogus on 350 g pelmeenide kohta üsna pisike. Tõsi on ka see, et pakist külmutatud pelmeenidest sai keedetud peast 420 grammi, kuna osa keeduvett imendus neisse, nagu sellistel puhkudel ikka. Et need aga on kaunikesti kaloririkkad (317 c), sai ühest portsust 1344 kalorit. Ja meesterahvale on üks pakk paras portsjon.

Suvisel ajal ristisin oma pekidieedi ringi jäätisedieediks, ehkki iseenesest on see mul segadieet nii ühest kui teisest. Jäätiste põhihäda on selles, et need on liiga kallid. Kui tahta odavamalt saada, tuleks osta suurem kogus. Ent kasvatusega sissejuurutatud komme «alati kõik ilusti ära süüa» on viinud selleni, et ega ma ka jäätisi eriliselt ei poolita, olgu need siis pooleliitrised, liitrised või veelgi suuremad. Jah, 3- ega 5-liitriseid pole ma siiski seni ostnud. Kuid Balbiino jäätiste kohta võib ainult häid sõnu öelda. See Classic-sari on neil vist sellest sügisest välja tulnud ning meeldib mulle mitte ainult heade maitseomaduste, vaid ka paraja koguse poolest. Neis topsides on umbes veerand kilo. Näis, kas ma millalgi jõuan oma jäise mõtte teoks teha ning suvise degusteerimise tulemustest pajatada. Plaan aina küpseb!


Hispaania mereandide konservidest polegi ma seni teisi peale Pulpo al Ajillo maitsnud. See peaks tõlkes ilmselt tähendama, et tegu on kaheksajalaga õlis. Täpsemalt on tegemist suitsutatud kaheksajala tükkidega. Äärmiselt maitsev! Usun, et eriti hästi sobiks see vastavasse salatisse, kuid mina sõin mingisuguse leivaga. Sedalaadi õlitoodete puhul on ebamugav muidugi see, et need tuleb enne söömist pehmes majapidamispaberis kuivatada. Õli mulle iseeneset ei maitse.


Ma pole just üks neid, kes arvavad, et pole olemas midagi paremat heast pizzast. Sellele vaatamata olen käinud Taskus asuvas Peetri Pizzas juba kolm korda. Põhjus on äärmiselt ratsionaalne: tegu on ühe vähese kohaga, kus on toidu ligikaudne kalorsus (kodulehel) antud. Seekordne oli Hawaij, millele palusin lisada krevetid. Kolmas kord ja kolmas maitseelamus. See elamus on tegelikult selline üldine, ilma et ma suudaksin eristada, mis neil väga suurt erinevust on. Mulle tundub, et kõige peamisema mulje avaldab krõbedaks küpsenud taigen ja tomatipasta. Aga küllap on see vähese harjutamise viga.

Juba kahel korral olen endale valmistanud sooja leiva Sõbra vorsti ja hallitusjuustuga. Üpriski maitsev ja kaloririkas kooslus! Enamasti ongi nii, et mida maitsvamad asjad, seda kaloririkkamad need on. Sinihallitusjuust (konkreetselt Royal Blue) on 360 c, vorst 312 ning leib kindlasti üle 200. Nelja seesuguse sooja leivaga omistab kenasti tükiks ajaks täiskõhutunde ning umbes 550 kalorit. Nagu ikka, ei kasuta ma tavatekstis kilokalori mõistet, kuigi just seda silmas pean.

Heeringaid on erinevaid. Kõige suupärasemaks on osutunud aastaaegade omad. Kahjuks on needki õlisse uputatud, mida ma siis enne tarvitamist usinasti kuivatan. Pisike petutrikk kaalulangetajale: kui soovite veelgi vähem kaloreid, siis valate õli pealt, kuivatate kalatükid majapidamispaberis, kuid kirja panete ikka selle kalorsuse, mis karbil kirjas. Näiteks Vici toodetest on sellel pildil olev «Talv» kalorsusega 212, suitsumaitseline heeringafilee aga koguni 243. Värske heeringa kalorsus on alla 200.

Rimi on välja nuputanud terve müriaadi nn enda tooteid. See tähendab, et maailma erinevad tootjad on nõus Rimi kaubamärgi all oma kaupa neil müüma. Lõhefilee vürtsikas kreemis on üks selliseid. Äärmiselt maitsev sealjuures. Ehkki märksa kallim kui heeringas vms.


Lõhefilee sinepikastmes pole aga üldse kehvem kui vürtsises kreemis. Lisaks hõrgule kalale veel ka tõhus kaste.

Veel avastasin ma hiljuti lätlaste räimefilee õlis. Eks selle õliga ole muidugi samasugune probleem nagu ikka, kuid produkt on maitsev. See õli tõstab kalorsuse 252 peale, samas kui värskel räimel on see 102 ja suitsuräimel vaid 91,5.

Annalisa tooted on Itaaliast. Näiteks küpsetatud oad tomatisalsas on kalorsusega 92, sisaldavad aga 3,66% kiudaineid ja on päris maitsvad. Neid tooteid on neil terve rodu kodulehel.

Maxima sarja Favorit omab küll kaunis julgustavat nimetust, kuid nende tomatid nn omas mahlas pole just küll kuigi meeldiva maitsega. Vähemasti mulle ei meeldinud. Toote kalorsus on küll vaid 22 (toorel tomatil keskmiselt 18,9).

Ühel kaunil päeval võtsin oma jäätisedieedi raames ette jäätise, mis mulle toodi. Mul on tunne, et olin seda millalgi ammu proovinud, nüüd aga tuli see kõik uuesti meelde. Piparmündijäätis iseenesest on paras jubedus, kuid sellele lisatud nn ehtsad kakaooad (tegelikult küll rasvavaba šokolaadi meenutavad tükid) tegid tulemuse veelgi hullemaks. Tõenäoselt meeldib see toode neile, kellele ühtlasi maitsevad ka praetud tavott ja lagritsakommid. Mulle võib pakkuda munajäätist, kilujäätist või rosina-rummijäätist, mitte aga piparmündijäätist. Lisaks on see poolekilone pakend liiga suur üksi korraga söömiseks, samas aga suure kalorsusega (285).

Pomelo on aga tore vili. Kui see on piisavalt järelvalminud, saab ülisuured mahlased rakud kasvõi ükshaaval viljast lahti kangutada ja ära süüa. Kalorsus on sel umbes nagu mandariinil, 40 kandis.

Muidugi tasub kaalujälgijail silmas pidada ka ustavat abimeest, köögikaalu. Kogu selle dieedi juures võibki kõrvaltvaatajale tunduda kohutava nuhtlusena see iga suutäie kaalumine. Tegelikult piisab, kui kaalu kasutada toidu valmistamisel või teadaoleva kalorsusega toitude serveerimisel.

Mitmesuguseid põnevaid hõrgutisi on aga avalikes söögikohtades paha süüa, kuna sellega seoses kaob olukorrast igasugune ülevaade. Lõpptulemust see iseenesest ei muuda, kuid liialt sagedane väljas söömine viib kindlasti kehamassi lisandumiseni. Kindlasti aga juhul, kui mitte teha kodus hiljem vähemasti ligikaudnegi arvutus.

Punastabiilne

Seekord on mul sõnu vähe. Eks ikka seetõttu, et töö on pooleli. Aga kui töö valmis saab ning jaks veel raugenud pole, lisan juba uue sissekande koos illustratsioonidega.

Numbreid juurde

Alati olen ma plaaninud näidata ka kõike seda, mida ma nädala jooksul põske pistan. Kuid samasageli ei jää selleks ju kunagi aega. Seda, et ma suudaksin igapäevase menüü siin avaldada, ei maksa mitte lootagi. See oleks võimalik alles siis, kui keegi lülitaks mind vastavasse projekti, millega seoses pisut ka sisse tuleks. Kasvõi tagasihoidlikud €10 päevaski.

Kuna pilte on hea vaadata, siis ma ei pea vajalikuks siia juurde märkida söömise aegu või muid strateegilisi parameetreid. Küll aga kommenteerin neid kaadreid, kus on midagi kommenteerida.


Sellele pildile on seatud kanalihasült, mis tavaliselt on hellalt soolane. Sülti söön ma tavaliselt mädarõika ja sinepiga, mõnikord ka äädikaga. Ma pole lahti saanud lapsepõlvetraumast, mille kohaselt mul kästi alati nõu ilusti tühjaks süüa. Seetõttu on minu jaoks alati kavalam osta kaupu pisemates kogustes, kuna reeglina söön ma ühe koguse korraga. Kuigi pisikeste puhul kipun ma jällegi topelt ostma.


Almijogurt on täiesti uus saksamaine trend, mida müüakse Comarketis. Isegi kui toode ei sisalda superkasulikke baktereid ja muud elusollust, meeldib mulle tingimata, kui sedalaadi toitudes on sees suured marja- või puuviljatükid. Sellel jogurtil on.


Et ma tõstsin kiudained oma dieedis olulisele kohale, siis eelistan ma viimasel ajal süüa mitmesuguseid rukkileivakesi ja -taskukesi. Viimasel ajal on nende hulk üha suurenenud ning ka nende kiudainesisaldus pööraseks tõusnud. Pildil kujutatud Hagari leivkesel on see 8%. Kuid näiteks Leiburi «rukkipala» sisaldab kiudaineid koguni 10%.


Ükspäev leidsin poeletilt (vist taas Comarket) marinaadis heeringa. Kaane avamisel selgus, et filee oli koguni kelmikalt rulli keeratud. Normaalsete inimeste puhul saaks sellest tervele perele eine. Mina sõin selle ära aga ühekordse eine juures üksi.


Seesugune ühe portsu süsteem on lihtsalt tappev! Näiteks Balbiino jäätisetort «Romantika» on küll oma suguvendadest üle saja grammi kergem, kuid siiski liiga maitsev, et seda veel tükeldama või portsutama hakata.


Kohv on jook, mida ma jöön söögi alla, söögi kõrvale ja söögi peale. Väljas joomine on kahtlemata äärmiselt kallis. Ehkki kohvi hind tõusis nüüd tubli 10%...25%, jääb kodus joomine endiselt märksa odavamaks ettevõtmiseks.


Seesuguse tagasihoidliku jõuluhõngulise roa sain ma 55 krooni eest Raatuse ühiselamu all olevast Sportlandist. Või midagi seesugust. Silmata tasub sedagi nüanssi, kuidas ma siinkohal kartuli kõrvale leiba võtsin. Tõsi, see oli vajalik peamisel moosileibade tegemiseks, kuna minu meelest ei kõlba magus moos vorsti peale. Ega mulle ei meeldi pohlamoos isegi hapust peast verivorstiga. Mina söön ka verivorsti mädarõika ja sinepiga. Ahjaa, ja kui ma räägin sinepist, pean enamasti silmas ikka kanget vene sinepit.


Ülaloleval fotol on muraka-õunapirukas jäätisega. Selline firmaroog seal Sportlandis. Hästi magus ja maitsev! Mulle tekitas sellega seoses pisut segadust vaid mõiste «pirukas» kontseptuaalne nihe.


Taas uus jogurtite trend otse Comarketi lettidelt. Mul on tunne, et neid sorte oli rohkemgi. Igatahes on kõik need jogurtid hästi kuivad ega voola mööda plekk-kaant laiali. Avades on märgata bezeelaadset ollust. Moosid on neil põhjas. Kui see sisu korralikult ära segada, kaotab see oma õhulisuse ja muutub pisut venivaks olluseks, kisseljaks. See kõik aga ei vähenda selle maitseomadusi. Eriti omanäoline on apelsini-marakuujamoosiga teos. Ahjaa, kõigil neil on sees veel ka mingid teraviljaseemned.


Peetri Pizzas on hea einestada, kuna sel juhul ei kannata vähemasti mu suur numbritabel ega statistika. Küsisin järgi ja sain teada, et suure pizza mass on umbes 400 g — kalorsused on neil aga lausa kodulehel olemas. Pealekauba sain ma pildil olevale Bolognesele juurde tellida pihutäie krevette. Pizza on neil äärmiselt maitsev ja toitev. Igatahes jäi tol pizzapäeval see ka mu ainsaks toidukorraks (nagu ka alljärgnevast tabelist näha).


Tabeli tulemus on ootuspärane. Seesuguse suure õgimise peale poleks isegi ime olnud, kui mu mass oleks tõusnud. Õnneks keskmine siiski ei muutunud.

Varasema cDif asemel on nüüd iDif ja xDif. Kui cDif tähistas ööpäevaga tarvitatud kaloritehulga erinevust võrrelduna endale seatud limiidiga, siis iDif tähistab sama näitu ideaaljuhul (kiire kaalulangetus), xDif aga erinevust sellest maksimaalsest näidust, mille korral pole veel karta positiivset massiivet.

31 viimast

Neile, kes on sõna võtnud mu «kiire» kaalukaotuse teemadel, panen siia rahustuseks oma viimase 31 vaatlusperioodi kesmised, minimaalsed ja maksimaalsed kehamassid.


Tegelikult sisaldavad need 31 vaadeldud perioodi ka vaatluspause, mistõttu kajastab see kokku vähemalt 8 kuu saavutust. Seesuguse tendentsi üle oleksid ka dietoloogid uhked, ma usun. Vahepealne tõus on, mõistagi, suviste ringreiside ja oma isikliku terava pilgu alt kõrvalejäämise tulemus.


Paraku näitavad tagasihoidlikud arvutused, et ma olen siiski veel ülekaaluline. Normaalkaaluni on 4...5 kilo. Enne ei tasu ka rahuneda.

Küll aga pole ma ammu oma arvutusi korrigeerinud, mis võib olla ka suhteliselt aeglase edenemise põhjuseks. Uurime järgnevat pilti.

Siit ilmneb, et oma kehamassi säilitamiseks peaksin ma ööpäevas manustama 2055 kcal. Kui soovin tasahilju kaalu langetada, tuleks sihiks võtta 1747, kiire kaalulangetus ei luba aga tarbida enamat kui 1541 kcal ööpäevas.

Olgu siia juurde lisatud näide tänasest, kus ma pistsin naha alla 3109 kilokalorit energiat. Nii suurt ülehulka ei saavuta ma õnneks küll iga päev. Tegin täna pisikese vea, kui endale ise hakkasin süüa valmistama. Ma nimelt tegin ülimaitsva tursamaksasalati, teadmata ka ise, miks seda salatiks nimetatakse. Koostiskomponentideks on siin sibul, munad ja tursamaksakonserv. See on toode hautatud tursamakast, mis tavaliselt õlli sukeldatakse. Et ma aga ei mõõtnud üle valminud roa algmassi, oleks mu arvutused saanud liialt ligilähedased, kui ma poleks kõike korraga nahka pannud. Nii ei tahtnudki ma seda pooleli jätta, kuigi poleks üldse olnud paha see kolmele päevale jaotada. Tursamaks õlis on ise kaunis kaloririkas, kuid vuti- ja kanamunadki pole liialt kalorivaesed. Nii sai roog kaunis rammus. Seda sai kasutada saiakattena, kuid sai iseenesest kuulub kaloririkaste toiduainete esiritta. Sedalaadi õnnetusi ikka juhtub.

AlfaVit

Võiks ju küsida, mis seost on XanCalil vitamiinidega või miks ma otsustasin AlfaViti kasuks. Mõistagi polnud ainsaks põhjuseks «Helvetia Aphoteke» soovitus. Tegelikult ei olegi sel erilist seost toitumisega.

Pigem võiks põhjusi otsida suitsetamisest. See kahetsusväärne harjumus «tapab» organismist suure osa vajalikke elemente, korraldab asju ebatervislikult ringi ning tekitab mitmesuguseid fenoloogilisi muutusi alates küünejuurte ketendamisest ja psoriaasi vohamisest ning lõpetades hormonaalse alopeetsiaga.

Igatahes oli mul juba pikemat aega mõttes minna apteeki proviisoreid tüütama, kui «Helvetia Aphoteke» soovitas mulle seda vitamiini. Seda enam, et tegu olevat ka mingisuguse säästukampaaniaga. Tutvustan seda pisut lähemalt.


Vitamiinid on ühendid, mis tagavad kehas keemiliste reaktsioonide, nagu metaboolsete ja ainevahetuslike protsesside, normaalse funktsioneerimise.Need protsessid on vältimatud inimkeha arengule ja tervisele. AlfaVit sisaldab optimaalseima koguse vajalikke vitamiine — 100% soovitavast päevanormist (SPN).

AlfaVit on toidulisand multivitamiinidega, mida on rikastatud lutserni mineraalidega (alfalfa).

Toime ja tarbimise otstarve:

• Lisaks olulistele vitamiinidele, sisaldab toode valke, mineraalaineid ja aminohappeid.


• Parandab üldist elujõudu ja vastupidavust


• Sobib väsimuse korral


• Sportlastele, inimestele, kes töötavad palju, haigustest paranejaile ning eakatele inimestele

ALFALFA — lutsern on rikkalik looduslike vitamiinide, mineraalide ja valkude poolest. Töödeldud mikronisatsioonimeetodil (ehk lõhustamine 100...1000 korda inimjuukse läbimõõdust väiksemateks osakesteks) tagab tunduvalt parema imendumise ning toitainete omastamise. ALFALFA aeglustab vananemisprotsesse, tugevdab immuunust ja suurendab vastupidavust.

Nimetus ALFALFA tuleneb araabiakeelsest sõnast AL-FAL-FA — kõigi toitude isa. Sajandeid on seda kasutatud alternatiivmeditsiinis vananemisvastaste ja elujõudu andvate toimeainete pärast. See sisaldab väga suurt kogust valke, mis on energiaallikaks ning tagab keha elujõulisuse ja immuunsuse.

Samuti sisaldab see vitamiini A (vastupanu nakkustele, terve nahk, elujõulisus), vitamiini A (antioksüdant – takistab rakkude kahjustumist ja tõstab immuunsust), vitamiini U (kaitseb seedesüsteemi), vitamiini B₆ (terve nahk ja närvisüsteem), vitamiini K (vajalik vere hüübimiseks, elujõulisuseks ja pikaealisuseks), vitamiini D (tugevate ja tervete luude ja hammaste jaoks).

Tootekirjelduses häirib mind pisut möödunud sajandist pärinev kirjaviis, mille siin muutsin. Näiteks ei pidavat olema õige rääkida C-vitamiinist, vaid kui kõne all on vitamiin C

Tänu väga pikale juurele (3 kuni 6 meetrit või enam) ulatub lutsern (Medicago) teistest taimedest palju sügavamale, ammutades sealt mitmeid mineraale: kaltsiumi (luude ja hammaste moodustamine), rauda (hapniku transport veres), kaaliumi (toetab närvisüsteemi tegevust), fosforit (koos D-vitamiiniga aitab kaasa hammaste ja luude moodustamisele), magneesiumi (toetab aju ja närvide tegevust, kaitseb keha ja nahka).

Vaatamata asjaolule, et lutsernist on saadud enamik selles vitamiiniprepraraadis sisalduvaist mineraalidest, näib see mulle tõsisemat sorti reklaamitrikina, kuna manustajale pole vähimatki vahet, millistest allikatest need «inimjuuksest tuhat korda väiksemaks» lagundatud osakesed pärinevad.
Tõsi, pisut tähelepanelikumaks teeb reklaamlehel sisalduv lisamärkus, mille kohaselt lutserni ei tohiks kasutada inimesed, kel on süsteemne erütematoosne luupus (SEL). Lutserni ei soovitata inimestele, kes kasutavad vere hüübimist mõjutavaid ravimeid ning kes kannatavad vere liigse hüübimise all (trombide teke).

Koostis: lutsern (Medicago sativa lutserni seemned), askorbiinhape, DL-alfa tokoferüülpolüetüleenglükool atsetaat, mikrokristalne tselluloos (täiteaine), nikotiinamiid, beeta karoteen, kaltsium-pantotenaat, kolekaltsiferool, magneesiumstearaat (pinna-töötlusaine), püridoksiinhüdrokloriid, tiamiinhüdrokloriid, riboflaviin, foolhape, D-biotiin, hüdroksükoba-lamiin, kapsli koostis (želatiin, värvaine — titaandioksiid).

Igatahes on keemiline nimistu aukartustäratav ega paku tavakodanikule vähimatki lisainfot. Vastavad uuringudki on täheldanud, et mida keerukamaid nimetusi tekstis kasutatakse ning mida rohkem võõrsõnu sellesse pikitakse, seda soliidsemalt see mõjub.

Hoiatused: Ärge ületage soovitatavat päevanormi. Preparaati ei tohiks manustada mitmekülgse toitumise asendamiseks. Ärge manustage preparaati, kui ilmneb liigtundlikkus mõne koostisosa suhtes. Ei sobi alla 3-aastastele lastele, rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele.
Alfalfa ei tohi kasutada inimesed, kellel on süsteemne erütematoosne luupus (SLE). Alfalfa ei soovitata isegi inimestele, kes kasutavad vere hüübimist mõjutavaid uimasteid ning kannatavad vere liigse hüübimise all (trombide tekke oht). Hoidke lastele kättesaamatus kohas!

---

Eks me siis nüüd näe, kas psoriaas ja kiilaspäisus taanduvad, kui ma selle pakikese päevnormi koguses kemikaale endasse manustanud olen. Tänaseks olen ma ära söönud nädalajagu tablette, üks kapsel päevas. Eks see 100% päevanorm vii ka mõttele, et ehk muud toitu siis samaaegselt ei peakski tarvitama?

Veel teinegi reklaamitrikk on kaupmeestel alati varast võtta. Selleks on sissejuurutatud suhtumisele rajatud märksõnade kasutamine. Kõnealuse toote juures on neid lausa neli.

Pisut häiriv on ka asjaolu, et sellesama loo kokkukirjutamiseks tuli mul kasutada enam kui nelja allikat. Üks neist oli vitamiinidega kaasa antud «Helvetia Aphoteke» loodustoodete kataloog, teine sama firma eestikeelne koduleht ning kolmandana viimase juures asuv PDF fail. Lisaks veel mitemesugused muud allikad.

Eks nende blogidega ole nagu nendega on. Kui sa pole just Kivirähk, poliitik või Inno&Irja-taoline irisejapaar, ei kommenteeri seda eriti keegi. Hea on vähemasti aeg-ajalt kuulda signaale, et keegi tuttavaistki on lugenud.

Raport 49

Hetkel said mõtted otsa. Just pealkirjastamise küsimuses. Panin siia siis käesoleva aasta nädala järjekorranumbri ning imestasin, miks ma küll varem selle peale ei olnud tulnud.


Tegelikult on selle tabeli tulemus põhinäidu osas positiivne, kuid muus osas veidi kehvapoolne. Olen end lohutanud sellega, et ju on söömine üks mõnus tegevus kurvameelsuse peletamiseks. Aga kurvameelsuse põhjusi ei pea kindlasti kaugelt otsima. Põhjuse kurvastamiseks leiab alati.

Kuid teinekord on ka rõõmu. Eks see ole inimese enda teha, kas ta eelistab oma päeva maha nukrutseda ja lõpuks masendusse või koguni depressiooni langeda, või siis hoopis rõõmustab kõikvõimalike pisiasjade üle. See, kumba inimene rohkem näeb, sõltub miljonist pisiasjast alustades inimese karakteriga ja lõpetade õhurõhuga... Kuid see pole selle blogi teema.

Juba pikemat aega olen ma hoogu võtnud, et teha üks suuremajoonelisem (kui tore sõna!) vahekokkuvõte ja restart. Pean siinpuhul silmas XanCal dieeti. Olen hetkel mikroni kaugusel sellest, et mõtte teostamisega vähemasti algust teha...

Allapoole

Ma ei mäletagi, kas mul läbi ajaloo on olnud varem sellist tabelit, mille alaservas oleksid kõik nooled puha allapoole. See tähendab, et kõik viimase vaadeldud 7 päeva keskmised näidud on eelmise samasuguse kesmisega võrreldes vähenenud.

Siinjuures võiks hellalt vaid nuriseda kiudainete hulga vähenemise üle, kuid tegelikult püsib ka see täiesti vapralt normi piires.


Igatahes olen ma seeläbi ära teeninud paar vaatlusvaba päeva. Seda ühelt poolt nii vahva saavutuse tõttu, teisalt aga põhjusel, et kui midagi ekstrakummalist ette ei tule, sõidan ma paariks päevaks eemale.

Ühtlasi avastasin, et ma polnud juba kahel hommikul oma vererõhutablette võtnud. Lihtsalt unustasin! Kaks päeva järgemööda! Mõõtsin oma näidud ja sain 135/91, pulsisagedusega 84. Kui nüüd silmas pidada, et ma olin päeva jooksul ära joonud ligi 3 liitrit kohvi, peab sedagi tulemust väga kenaks pidama.

Tärklisest (I)

Vaevalt et üldse ongi olemas kedagi teist kui sõber Propsis, kes omaks nii palju vaba aega, et lihtsalt huvi pärast suurema osa uudisteportaalidest pidevalt läbi surfata. Vähemasti mitte minu tutvuskonnas. Mul endal napib sageli sedagi aega, et viidatud lehtedele pilku heita, rääkimata siis põhjalikust lugemisest.

Seegi kord saatis Propsis mulle toreda viite teadusuudisteportaalile, kus Novaatori peatoimetaja Villu Päärt kirjutas minule üpris meelepärase ülevaateloo teadusuuringu tulemustest pealkirjaga «Praegused dieedisoovitused rasvumise vastu ei aita».

Päris kindlasti polnuks ma artikli pealkirja sellise sõnastusega rahul, kui minu siinne XanCal oleks toitumissoovituste nimistus. Aga oma siinses blogis olen ma korduvalt vihjanud sellele, mis on minu lihtne soovitus. Ma olen kindel, et ma olen ainuke, kelle peal see toimib.

Paraku ei saa ma sajaprotsendiliselt ka Villu Päärti tõlkelooga nõustuda. Vähemasti jääb selle juhtlause minu jaoks küllaltki ühekülgseks. Nagu ikka, esitan ma tsiteeringud teises toonis, vältimaks jutumärkide rägastikku. Juhtlause on selline — Kui te tahate liigsetest kilodest lahti saada või suure vaevaga normi saadud kehakaalu hoida, siis tuleks loobuda tärkliserohketest toiduainetest: saiast ja valgest riisist.

Ei ole kurjajuureks mitte tärklis ega riis! Samamoodi võiks kirjutada juhtlauses, et tuleks loobuda šokolaadist ja pähklitest. Õige märksõna on siinkohal — kalorid! Lähtudes artiklis toodud viitest võib arvata, et kõik esitatud näited on tõlkija interpreteerinud, kuna viidatud kokkuvõttes ei räägita sõnakestki saiast ega riisist.

Juba koolipingist on meile teada, et väga palju tärklist on kartulis. Ega sai ja riis pole muidugi ka sellest priid, ületades kartulit tublisti. Tavalises saias on 47.9% tärklist ja 2.7% kuidaineid, energiat aga 273 kcal.

Saiu on väga palju erinevaid sorte ja muidugi on nende hulgas «rammusamaid» ja «lahjemaid». Täisterariisis on tärklist 64.6%, kiudaineid 7.4% ja kaloreid 322, keedetuna aga vastavalt tärklist 25.4%, kiudaineid 2.6% ja energiat 129 kcal. Ma ei tea aga kedagi, kes sööks riisi töötlemata kujul. Keedetud kartulis on aga tärklist vaid 16.3% tärklist, 1.2% kiudaineid ning 79,6 kcal.

Siinkohal jääb mõistetamatuks, miks dieedipidajate hulgas just sai on põlu all, samas kui leib pole nende näitajate osas kuigi parem. Tavalisel leivas on tärklist 34.2%, kiudaineid 9.4% ja kaloreid 206. Samamoodi on 260 ja enama kalorsusega leiba.

Kindlasti oleneb nii tärklise-, kiudainete- kui ka kokkuvõtlik kalorisisaldus toidus selle toorme kasvutingimustest, töötlemise viisist, säilitamise ajast ja kes teab millistest lisafaktoritest. Ja ma ei kahtle, et tärklis on üks paksus tegev aine. Tärklis on polüsahhariid, mis koosneb suurest hulgast α-sidemega glükoosiühikust ning on süsivesikute säilitusvormiks taimedes. Kulinaarne töötlemine muudab tärklise osaliselt kliistriks ja seeläbi paremini seeditavaks, kusjuures tärklise seedimine algab juba suus. Sisuliselt laguneb tärklis suhkruteks, argiteaduse kohaselt teeb aga suhkur paksuks.

Kiudained on samas aga taimede rakuseina koostiskomponendid, mida inimene ei seedi. Kiudaineteks nimetatakse peamiselt mittetärkliselisi polüsahhariide nagu tselluloos, hemitselluloos, pektiin ja ligniin. Kiudained läbivad meie soolestiku, sidudes endaga erinevaid kantserogeenseid aineid, ise seejuures seedumata ja kaloreid andmata.

Kui nüüd aga lähtuda faktist, et enamik kiudainerikkaid toiduaineid on ka kõrge kalorsusega, võib julgesti oletada, et osa neist kaloreist jääb meil saamata. Tärklis seevastu on aga üks nobedamaid ja täiuslikumaid seedijaid, nii et juhtlauset ei saa ka väga valeks lugeda. Eks mind häirinudki pigem näidete valik kui fakt ise. Tegelikult on kiudained vajalikud eelkõige seedesüsteemi korrashoidmiseks: need suurendavad toidukördi mahtu ja kiirendavad selle edasiliikumist peensooles. Kiudained alandavad ka vere kolesteroolisisaldust ning reguleerivad vere suhkrutaset, vähendades riski haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse ning diabeeti.

Selle asemel tuleks eelistada valgurikkaid lahjasid lihatooteid, rasvavabu piimatooteid ja ube, jätkab Novaator. Valgu vastu pole mul iseenesest midagi, küll aga piima vastu. Eks ma ole oma laktoositalumatusega ka ise «asjast huvitatud persoon». Kuid ka Anu Jõesaar on Eesti Päevalehes kirjutanud, et Eestlased on küllaltki piimasõbralikud. Professor Agu Tamme andmetel esineb laktoositalumatust vaid 24-32 protsendil täiskasvanud eestlastest. Seevastu Aasias ja subtroopikas elavad valdavalt inimesed, kes piima ei talu. Euroopas on laktoositalumatuid rohkem Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal ja Balkanil: Lõuna-Euroopas esineb laktaasipuudulikkust piirkonniti 45-95 protsendil inimestest. Ungari ja Poola uuringud aga on andnud tulemuseks 30-40 protsenti.

Mõeldes piima ürgsele funktsioonile — olla imetajate loomabeebide esmaseks toiduks nende esimestel elukuudel — on suisa hämmastav, kuidas inimliik on suutnud kohaneda piima söömisele ka täiskasvanuna. Võimalik, et oma liigi emaslooma piim süüa ei sünnigi. Seepärast oleme me võtnud lüpsta mitmesuguseid sõralisi ja kabjalisi.

Kuid sellegi lõigu puhul võiks läheneda nende kalorsuse aspektist. Meie tavalise 2.5% poepiima kalorsus on vaid 52, ubadel 50...80, lahjal lihatootel aga 100...150. Et neis toodetes puuduvad kiudained, on aga kõht kerge «kinni jääma». Loomulikult on erandiks piim, seda eriti just laktoositalumatusega ürgtõugu inimestele.

Samas kui originaalartiklis (õigemini viidatud veebilehel) kõneldakse peamiselt LCD-st (madala kalorsusega dieedist, mis on kõige lähemal XanCal dieedile), siis Novaatori leht kõneleb hoopis GI-dieedist. Glükeemilise indeksiga hinnatakse, kui kiiresti süsivesikud pärast söömist glükoosiks lõhustuvad. Madala glükeemilise indeksiga toiduained (näiteks kapsas või kaerahelbed) tõstavad veresuhkru taset aeglasemalt kui süsivesikurohked toiduained.

Ka mina olen uurinud seda GI-dieeti, ent seegi pole pikaajaliseks kasutamiseks kõlbulik. Silmas pidades kaunis ratsionaalsena tunduvat nõuet võimalikult mitmekesiselt toituda, keelaks GI suure osa toiduaineid kapitaalselt ning läheks sellega vastuollu.

Veel häirib mind selle tõlkeloo juures (lisaks nimetatud meelevaldsele tõlgendusele) termini «dieet» väärkasutus. Siin kasutatakse seda argiteaduse mõistes, kannustades seeläbi ideed, mille kohaselt dieet on midagi ebaloomulikku ja erakordset. Igatahes assotsieerub enamasti selle sõnaga eelkõige näljutamine ja kõhnumine, kuigi olemas on ka kehamassi tõstvaid dieet. Kordan veelkord, et minu nägemuse kohaselt on dieet ei midagi muud kui ratsionaalne toitumine. See tähendab söömist just nii palju, kui seda on vaja elutegevuseks ja heaks enesetundeks.

Võib loota, et sellele sissekandele laekuvad ka mõned kommentaarid, mis tiivustaks mind ka nimetatud lugulaulu uurimist jätkama. Et aeg on hetkel veidi varajane ning tekst kipub pikaks venima, lugejad aga lugeda ei viitsi, siis jätan siinkohal seekord pooleli...