Tõusuteel

Taas kord suhteliselt väsinuna, vähemasti mitte põledes soovist midagi rohkelt kirjutada, lennutasin siia üles oma viimase seitsepäevaku tulemuse, milles enamik nooli on punased ehk tõusuteel. Muidugi pole nädala keskmine 100-grammine positiivne kaaluiive kuigi märkimisväärne, kuid siiski.


Peab mainima, et viimasel ajal on teadlikkust vähevõitu. Eks viga või peituda ka pika puhkuse järgselt tekkinud finantsvaakumis, mille tulemusel tuleb süüa just seda, mis näppu satub. Näiteks sattus mulle täna näppu pooleldi hallitanud leib ning ammu oma esimese värskuse minetanud sprotikonserv. Viimane on aga eriti rammus [356 c], ja ega leivatootedki oma kaloraažiga kokku ei hoia [250...290 c].

Mis seal ikka. Aina edasi, uute võitude suunas! Umbes 5 kilo veel ongi liigset. Ja siis hakkame säilitama. Räägitakse, et säilitada olevat vaata et raskemgi kui alla võtta. Aga kui XanCal dieeti silmas pidada, siis ei tohiks ka see liiga keeruline olla.

Seekord viimne tükitatu

Seekord olin kohe neli päeva eemal oma kaaludest ja tabelitest. Sellepärast ka seesugune pikavõitu vahe mu sissekannetes. Käisin pealinnas ja selle kesklinna haldusalasse kuuluval saarel. Vahva oli. Aegnal kõndisin küll ühe päevaga oma 200 tuhat sammu maha, kuid ma ei usu, et sammumine minu olukorda paremaks tegi. Igatahes elasin kõik need päevad kui paisuv pall, kuna istungeid praktiliselt ei toimunud.


Ent õnneks võin nüüdsest tulevikuplaanidele tõsisemalt silma vaadata. Seitsme päeva keskmine kehamass õnnestus kukutada alla 80 kilo! Aga nagu ka juuresolevalt jooniselt paistab, arenguruumi on veel kilodega!


Lisaväärtusena peaksin siinkohal pajatama sidrunhappest ja selle väärtustest, kuid, nagu ikka, olen sissekande hetkeks juba suhteliselt riivitud kapsa nägu ega taha eriti kirjutadagi. Alustasin oma tööpäeva eile kl 11 ning lõpetasin südaööl. Pidevalt ka ei viitsi, kuigi sooritasin töid mitmel tasandil, nagu see mul enamasti kombeks. Laiskus on kaunis loomalik nähtus ja bioloogina pean seda austama.

Veel üks tükiline

Seegi kord tuli mul oma jälgimistest eemal püsida. Kuid kui just mitte sellistel puhukudel salaja topeltsööminguid harrastada, pole tulemus kurb. See on isegi veidi üllatav. Oma osa on selles ka kahtlemata põrguleitsak ning mu vahepealne haigestumine ilmselt jääs olnud batsillidesse. Kuid kõik see tuli ainult kasuks.


Nagu ka juuresolevast tabelist näha (esimeses tulbas olevad kuupäevad kuvandavad ilmekalt ka lünki selles), olen viimase jälgitud aja 7 päeva keskmise massi saanud alla 81 kg, mis on päris rõõmustav.


Muidugi kajastuvad sellised numbrid ka mu pisenenud õllekõhus. See pilt on minust tehtud 7. augustil.


Selle kohta võib julgesti öelda, et «kasvuruumi» veel on. Eriti kui silmas pidada ka asjaolu, et vaatamata ligi 35-kraadisele kuumusele sai neil päevil ka vett napilt manustatud.


Minu tavaline ööpäevane veekogus kisub ikka 5...6 liitri kanti, senine rekord on 9. Loodetavasti lõpetab nädala pärast algav 3-päevane reis mu ebaregulaarse vaatluse. Ehk saab siis ka teadlikumalt toituda. Näiteks tunnen ma puudust oma pekileibadest.

Suvi võib olla küll tore ja kaunis, kuid kui öine temperatuur (Värskas oli öösel +28°C) ületab tavasuve päevase, siis on see minu jaoks liig mis liig.