Kogu mu enesejälgimise (ehk autoseire) pöörab pea peale mu üpriski kitsas suhtlusringkond, kellega kokkupuuted viivad suurima armastuseni, mis — nagu ürgteadlasedki on ammu välja selgitanud — käib peaasjalikult kõhu kaudu. Eks siis minagi sulandun ühiskonda just eelkõige selle organi üht serva pidi. Kui mul on mingidki kokkusaamised oma heade tuttavate või sõpradega, ei tule meile pigem meelde kontsert, näitus ega mõni muu vaimutoit, küll aga oleme pea alati üksmeelel söömise aspektis. Sedasi aga ei ole võimalik eriti endasse manustatud kalorsusi ega muid põnevusi jälgida.
Kaunis näide selle kohta puudutab vahetult eelnenud päevi. Püüan neid ka pisut illustreerida. Üle poole aasta saime kokku Gunnariga, kellega meil oli kaks kokkusaamist, ühtlasi ka söömist. Küllap ta tunneb end minu ees pisikese võlglasena, ja kui mitte muus osas, siis vähemasti tänu kujunenud olukorrale, mille järgi olen mina praktiliselt töötu, tema aga kõrgepalgaline mitmes ametis tegutsev ametnik. Seepärast oli tema väga rahul sellega, et sai mulle "välja teha", mina aga sellega, et sain uusi hõrgutisi proovida.
Näiteks oli meie reedene kokkusaamine Lõunakeskuses, kus ta otsis koha, kus ei peaks ise kandikuga sabas seisma, vaid kus teenindatakse. Minu abiga küll. Selliseks paigaks on tolles kaubanduskesuses internetikohvik. Proovisime ka "Oriental Expressis", kus ma olen näinud teenindatavat, eriti á la carte sektoris, ent seekord teatas nõusid koristav tädi millegipärast, et ei teeninda meid keegi.
Lisaks suurele kohvile (sahhariiniga) tellisin ma endale pannkoogi tursamaksa ja munaga. Selles oli meeldivalt palju muna ning kogu see täidis meenutas mulle suvel lemmikuks kujunenud salatit "Ristiisa Pubist". Äärmiselt maitsev! Pealegi serveeritakse á la carte moodi vist üksnes seal kohvikus. Sama kohviku all on sööklalaadne toitlustuspunkt, kus kõige eemalepeletavama mulje jätavad teenindajad.
Kohvi kõrvale küsisin ma kohupiimakoogi virsikutega, mis oli seal letis mind kaunis kaua oodanud ning juba pooleldi kuivanud. Ilmselt oli tegemist näidiseksemplariga, kuna baaridaam ei raatsinud mulle seda kuidagi tuua. Käisin suisa ise järel ning sain suutäie toriseda. Eriliselt vabandamata mõtiskles too daam pikalt, siis aga mainis mokaotsast, et oli selle juba unustanud. Värskena võiks see kook lausa maitsevgi olla.
Järgmisel päeval kokku saades soovitasin ma Gunnarile oma lemmikut Rehepappi. Et aga seal ei teenindata, langes see valikust kohe ära. Pealegi oli pealinna-isandale harjumatu sealne sisekujundus. Nii suundusimegi diagonaalis üle hänglandi hoopis Kaubahalli kolmandal korrusel asuvasse kohvik-lesilasse, olles minu POT-i parkinud hotelli ette ning varustanud ta selleks kohase sinise parkimissildiga. Tige Tikker on otsene DuNordi järeltulija, ent sisekujunduselt päris noobel. Tundsin vaid pisut suitsulõhna, mis pani mind mõttele, et ehk lubatakse seal hilistundidel avalikult suitsetada.
Roogade juurde pakutavad kõrvitsaseemnetega kuklikesed koos imemaitsva ürdivõidega olid iseenesest väga maitsvad. Mina, kes ma võid tavaliselt ei söö, ei saanud seekord seda proovimata jätta.
Supi asemel võtsin vastavate eelroogade rivis seisnud seenesupi ravioolidega. Portsjon tundus küll kole pisike, kuid oli üsnagi maitsev. Tõsi, rosmariinioksad andsid mulle aimu, miks garneeringuna kasutatavad asjandused sageli söömata jäetakse. Samas, seente kõrvale see maitse isegi sobis.
Oma teiseks roaks valisin pasta jäneseliha ja seentega. Peale oli pandud kitsejuustuviilakuid. Kui rosmariinioks tähelepanuta jätta, oli roog päris maitsev. Tõsi, need road on seal kõik kaunis kõrges hinnas ning kogused mitte just tapvad. Kõrge hind garanteerib, et keegi end just lõhki ei sööks.
Desserdiks tellisin pannkoogid jäätisega. Jäätist oli pisikene topsikene, pannkoogid olid torru keeratud ja maasika toormoosiga üle valatud. Et pannkook oli värske, siis maitses see kooslus päris hea.
Esmaspäeval tuli mul olla ENTA liikmena kaastegev Doktorantide Assambleel, mis korraldati Dorpari konverentsikeskuses. Laud oli tellitud kuuekümnele, rahvast oli aga 25. Pisut kahju oli küll kõike seda küllust lasta niisama minna, ent mul puudusid ka volitused jääkide kaasatarimiseks.
Selased road olid kõik keeratud lehttaignasse, mis selle tõttu omandasid teataval määral sarnase võimaitse. Maitsev küll, kuid mu alateadvus prõmmis mulle ajude pihta, et kui ma neid saiakesi rohkem kui portsu söön, võtan koheselt 10 kilo juurde. Igatahes jäid need ülejäägid meist laudadele ning nende edasine saatus on mulle teadmata.
Täna aga võtsin vastu otsuse korraldada enda kallal uus eksperiment. Ma arvan, et mu õlaliigeste valulikkusel peab ju siiski mingi põhjus olema. Kahtluse all on kolm objekti: 1) vererõhku alaldav ja südamerütme reguleeriv ravim Lacipil, 2) lahustuv kohv ja 3) sahhariin. Et sümptomid ilmnesid just nimelt tänu sahhariinile, siis proovin uurida, mis saab juhul, kui ma sellest loobun.
10 kommentaari:
Tabavaid teooriamaigulisi definitsioone on siin ridamisi. Eks see söömine üks ihunuhtlus ole. Panen isegi tähele, et vähene liikumine ja igapäevane söömine tõstavad kehakaalu ohtlikult kõrgele. Täheldan seda just tühikargamise ajal. Enam ei jõua käte peal koogutada. Käed ei kanna kogu korpust välja. See kaks korda üks tund nädalas on liiga vähe, et keskeas inimese liikumisvajadus ära rahuldada. Iga vähenegi palukene kipub end salvestama pekilademetesse. Kaheksakümmend kaks on kehv taks. Seitsekümmend kaks oleks parem taks :D
Eks see vähene liikumine olegi kõiksepeamisem kurjajuur. Seda usutavasti nii kehakaalu lisandumise kui liigeste jäigastumise puhul. Samas on vastavate harjumuste muutmine vaat et keerukamgi kui mõne imedieedi ettevõtmine. Tõsi, webxani puhul leidub ses osas vabandavaid tervislikke asjaolusid.
Soovitaksin omapoolselt unustada see harrijäneselik moraalitsemine LIIKUMISEST.
Millalgi ammu leiutati arvelaud. Ja mitte kõik seda arvelaual arvutamist ei vallanud. See arvelaud on nüüdseks minevik ning ükski tänapäevane noor ei usuks elulimas, et tolle arhailise riistaga üldse iial arvutatud on.
Liikumine OLI inimlooma kunagine igapäevane elukomponent. Tänapäeva inimene ei peagi olema liikuv. Söömine selleks, et oleks kolemõnus, seejärel tühikargamine, et "kaloreid põletada" on üks ütlemata jabur ettevõtmine. Pigem maksab vähem süüa, mitte niisama energiat kulutada. Kuigi, jah, olemas on ju neidki, kes usinasti ahju kütavad ja samaaegselt akent lahti hoiavad, et tuba tuulutada.
Kõige nõmedmamad riistad maamunal on igasugused spetsiaalselt väljamõeldud seadmed selleks, et "rasvu põletada". Kahtlemata on nood trenažöörid väärt kaup kaupmeeste vaatevinklist, otse nagu hambapasta, näts või ka intelligentne pesupulber.
Inimene, nagu iga teinegi loom, peaks oma loomult olema laisk ega mitte meetritki paigast nihkuma, kui selleks just hädatarvidust pole.
See filosoofia on kahtlemata üheks võimalikuks lähenemisnurgaks kehakultuuri temaatikale. Samas peame arvestama ka puhtbioloogiliste asjaoludega. Inimese keha on evolutsiooniliselt arenenud nõnda, et selle optimaalse toimimise tagab teatav füüsilise aktiivsuse tase. Korrapärane mõõdukas kehaline pingutamine tugevdab südant, arendab lihaseid, edendab vereringet ja üldist ainevahetust, seeläbi parandades elukvaliteeti ja üldist enesetunnet.
Võimalik, et kunagi kohastub inimkeha ümber toimetulekuks passiivse elustiiliga. Aga senikaua pole meil siiski pääsu enese liigutamisest.
Täiesti vale jutt, et tänapäeva inimene erineb liikumisvajaduse poolest tema ürgsest eellasest. Vaevalt sihukest jama terviseõpetuse tundides räägitakse :P
Mina söön vaid siis kui tunnen näljapakitsust. Väldin kurguni täis kugistamist. Ja tunnen puudust just õues liikumisest. Nüüd õnneks kisub kevadeks ning külmad tuuled ja rajuilmad ei tee liiga. On võimalus aiamaal mulla sees sonkida ja merevees mulistada. Kui pool arvatavast elueast möödas, siis tuleb tegeleda mitte südame tugevdamise,lihaste arendamie ja vereringe edendamisega, vaid nonde kõigi käigus hoidmisega. Lõtvade lihaste najal ei püsi lõpuks selgroogki püsti. Rääkimata jäsemetest, mis jäävad vähese liikumise tõttu kangeks. Kui miski koht mingil põhjusel hakkab endast valuga märku andma, siis tuleb kärmesti reageerida ja talle tööd anda. Lisaks massaažile ka kõndimist ning kopsude ventileerimist. Hapnik tahab jõuda ka mujale kui peaajusse.
Isegi kui inimene peaks olema loomult laisk, siis miski imeline vägi lükkab teda lõpuks ikkagi liikvele, et teiste endasugustega koos midagi teha :P
Nõustun harukordselt tugevasti kass27 seisukohtadega. :P
Lisaks eelnevale: loom võib ju loomult olla laisk, kuid tal ei lase laisk olla looduslikud vaenlased. Neli aastaaega, näljahäda, paljunemiskihk, parasiidid, kiskjad jne. Inimese üks looduslikke vaenlasi on rasvumistõbi. Kes sellega lepib, see venigu, vigisegu ja neelaku tablette. Kes mitte, see hoiab oma ainevahetuse korras ürgsete vahenditega. Vaatamata arvelaua unustusehõlma vajumisest, on paljud muud vanad võtted ajakohased :P
Rasvumistõve nimetamine looduslikuks vaenlaseks on kas esmaklassiline huumor või päeva parim demagoogiline sopsatus.
Nii ja naa. Kõik tõbed on looduslikud vaenlased, olenemata sellest, kas nad ründavad meid õhu, vee või aju kaudu :))
vaga huvitav, aitah
Postita kommentaar