Mõistatuslik

Leidsin viisi, kuidas väljendada üht enda mõtteainet pakkuvat käitumist. Esialgu ma seda ei kommenteeriks. Jätan lugejale võimaluse vabalt oletada ja kommenteerida.


Nagu ikka, näeb pildile klõpsates diagrammi suuremalt. Ehk on abiks?

Märtsis algas jälgimine

Kui mitte silmas pidada, et ka eelmisel kuul tuli mul ette mõnepäevane eemalolek kodust, mil ma ei saanud oma ninaesist mõõta, möödus kuu siiski suhteliselt hästi. Minu töö iseloom muutus pisut, muutudes senisest märksa kodusemaks. Tõsi, paaril-kolmel korral sõin põgusalt ka väljas, kuid ka siis arvestasin võimaliku kalorsusega.

Eelmise kuu äärmiselt iseloomulik näit on massi järsk langus kohe vaatluste taastamise algul. Neile, kes seda blogi juhtuvad lugema alles täna ega viitsi varasemaid sissekandeid lugeda, selgitan — vaatluse all mõtlen ma seda, et ma ei jälgi pelgalt oma kehamassi päeva jooksul, vaid mõõdan ka kogu söödud toidu massi ning arvutan manustatud kalorsuse. Jälgimine võib tunduda hirmus keeruline ja tüütu, kuid eelmiste vabakuude tulemus näitab ilmekalt — niipea kui mitte jälgida, alustab kehamass pisitasa tõusmist.

Vaatame otsa eelmise kuu graafikule. Sellel on näha kehamassi maksimum ja miinimum erinevatel kuupäevadel. Sõidus olles polnud mul võimalik ei enda ega toidu massi mõõta. Ja väga ilmekalt paistab kätte ka kohene positiivne kaaluhüpe.


Ma olen päris rahul enda XanCal dieedi käigus arvutatud isiklike normatiividega. Seni kuni ma püsin normi piires, kehamass langeb. Nii kui seda aga ületan, see stabiliseerub. Reisidel ja kaalumisriistadest eemal olles kipub kere ikka head ja paremat sisse vohmima, lisandub veel liikumisest tingitud kõrgem isukus, ja mass hakkab tõusma. Lihtne ja loogiline.

Võrdluseks toon siinkohal ära kogu käesoleva aasta massiiibe graafiku. Kuni roosaka nooleni käis mu elu vabatoitumine režiimil — mõõtsin vaid kehamassi. Sellelgi graafikul on (öö)päevane miinimum näidatud siniste punktikestega, maksimum aga tumepunaste ruudukestega (kui graafikuile peale klõpsata, näeb neid ka suuremalt). Kehamassi ma esitan netos, rõivaste mass on näidust juba maha arvutatud. Kui ma oma blogi algusaegadel esitasin vaid ööpäevase miinimumi, siis viimastel aegadel olen enda vastu muutunud karmimaks ning esitan ka maksimumi. Päevaseid mõõtmisi peab olema vähemalt kaks, kuid tavaliselt on neid umbes 7...8. Excel, millesse ma näidud kannan, memoriseerib vaid miinimumi ja maksimumi.


Kui uurida käesoleva aasta graafikut, siis kandsin sellele helesinisega polünoomilise trendi ning arvutasin isegi vastava valemi. Hetkel ma veel ei tea, kas sellest valemist ka tulu tõuseb, aga eks me näe.

Veel hakkab mulle silma, et kuni vaatluste taastamise alguseni oli mu kehamassi ööpäevane diferents tunduvalt pisem. Tegelikult on pärast jälgimise taastamist mõõtmiste miinimum 84,3 kg ja maksimum 88,9 kg, kõikudes kuni 5 kilogrammi piires. Kui keegi minult täna küsiks mu massi, satuksin lausa kimbatusse: on see nüüd 86 või 87 kg?

Eks see vahepealne mittejälgimine näitas ilmekalt, et XanCal üheks tõsiseks tingimuseks on pidev jälgimine. Sellega püüan ma nüüd tulevikus ka igal võimalusel tegeleda. Järgmine sissekanne sellesse blogisse peaks toimuma hiljemalt mai algul, kuid kui olud võimaldavad või kui on midagi eriliselt põnevat pajatada, võib loota ka vahepealseid kandeid.

Detsember

Detsembrikuu on enamvähem läbi. Elu veel mitte, kuigi päris tige mahv on jätnud sügava jälje mu kalorijälgimisse. Nagu ma juba ka varem korduvalt rõhutanud olen, pole see pelgas jälgimine midagi väärt ning tõestab vaid veenvalt, et kui süüa rohkem kui ööpäevas vaja, toimub kehamassi positiivne iive. Igatahes pole mul ammu olnud mahti oma söömisi preventiivselt kalkuleerida. Konstateeriv jälgimine ei anna aga tulemust. Sellest kõneleb ka piinlik joonis, mille siia lisasin.


Arvatavasti ongi nüüd paras aeg selle vaatlusega vahet pidada (peale strateeglise kehamassi). Vähemasti seni, kuni eluolu taas pisitasa stabiliseerub. Viimastel kuudel on mul olnud praktiliselt igal nädalal üks pikem väljasõit. Sellistel päevadel ma tavaliselt ei saa võimalust toidu kalorsusegi jälgimiseks. Pealegi olen juurutanud põneva alternatiivi roolis suitsetamisele, süües pakkide viisi röstitud soolapähkleid (kalorsusega 637!). Seda teemat tasuks mõnevõrra pidurdada.

Endiselt kehtib ka «liigutamise» negatiivne fenomen. Mina isiklikult ei viitsi iial kokku lugeda astutud samme (kuigi mul on sammulugeja olemas) ega higistatud piisku. Fakt on aga see, et liigutades kasvab söögiisu. Ja minu füsioloogiline eripära seisneb veel selles, et mistahes stressifaktor pidurdab loomulikku defekatsiooni. Sedasi ma siis vaarun teatava pütina ringi, kandes seda sisu kaasas kui kõige kallimat vara. Selle varakuse mahust kõneleb ka päevane masside diferents. Joonisel on punasega päeva maksimaalne ning sinisega minimaalne kehamass kilogrammides. Teadagi, millest sõltuv see diferents on...

Kuid lõplikku punkti ma sellele blogile siiski siinkohal ei pane. Kindlasti tuleb suvisemal ajal veidi enam võimalusi siin ka kirjeldada seda, kuidas mu dieet tegelikult toimiks. Olen viimasel ajal korduvalt ka ise toitu valmistanud ning ainus tülin on kõikide komponentide ülekaalumine. Kuid roa kalorsuse arvutamine ei ole võimatu. Olen Exceli tabeltöötlusprogrammis selle kohta koostanud vastava skeemigi.

Loodan samas, et mõningane paus suutäite mõõtmises vähendab osaliselt stressi, mis omakorda mõjub pärssivalt isukeskusele. Eks me näe. Vähemasti ei saa keegi öelda, et mu 98 kilolt langetatud mass oleks kiiresti ja topelt taastunud.

November

Siinsed sissekanded on jäänud katastroofiliselt harvaiks, kuid selleks on ka oma sügav põhjus — lihtsalt üks töö ajab teist taga, lisaks veel ajutised tööd, vahepalad ja eriti kiireloomulised tööd. Igaühele neist osatakse veel lisaks leida mõni kõige-kõigem, mis otsekohe tuleb korda ajada. Nii polegi mul üldjoontes enam aega teleritki vahtida, rääkimata siis uudiste lugemisest või siin kirjutamisest.

Novembrikuise graafiku esitan, nagu ka paar eelmist, vaid kehamassi muutuse näol. Muidugi ei saa uskuda, et need massimuutused oleksid olnud üle öö nii järsud, nagu seda graafikul kujutatud, ent paremat esitlusviisi ma siin siiski ei leidnud.

Et ma olen iga päev enda massi mõõtnud vähemalt kolmel korral, kui kuupäev just tühi pole, siis on pildil punasega ööpäeva maksimaalne ja sinisega minimaalne mõõde. Eks tõde ole kusagil kahe vahel.


Positiivne on, et see massitõus on pidurdunud. Võiks aga küsida, miks see ei lange? Aga kui nüüd visata pilk sama ajavahemikku kujutavale alumisele joonisele, millel on tulpade kõrgustes väljendatud sissesöödud kalorite hulk, õrnrohelise joonega aga eraldatud seatud siht... siis võib väga kerge vaevaga näha, et enamasti ma olen selle normi ületanud. Ja sageli kahe- või koguni kolmekordselt.


Aga kui loota, et koormus vahepeal pisut langeb ning mul oleks veidigi enam aega söömist «teaduslikult planeerida» võiks loota ka mõningast edasist alanemist. Hetkel on muidugi veidi kahju sellest, et see seisak ei toimu mitte alla 80, vaid ca 82 kg juures. Aga küll ma selle olukorra enda kasuks pööran!

Kaks kuud

Nüüd on küll lood sellised, et olen olnud sunnitud seoses tagasihoidliku sooviga pisut oma elukvaliteeti parandada kasutama juhust ja töötama nii palju kui võimalik.

Õnnetuseks pole olnud mul isegi mitte mahti siia sissekandeid teha. Kui selle jutulõnga algusajal sai kirjutatud mitu sissekannet päevas, siis nüüd olen ma jõudnud olukorrani, kus poolsuletud silmil korra kahe kuu järel kirjutada saan. See ei kuulu lihtsalt minu töökohustuste hulka.

Küll aga on üheks mu töökohustuseks lokaalsed ringreisid. Kui tegu on ühepäevase tripiga, pole kadu kuigi suur. Ent niipea kui on ette näha pikemat sõitu ning kauemat viibimist, on kogu mu eluolu häiritud. Nagu ka järgnevalt sigrimigriliselt graafikult näha, polegi viimasel kahel kuul muud kui üks häires olek. Olen sellest varemgi kõnelenud, et võõras situatsioonis kaob mu organismil soov istungiteks. Seda siis ühest küljest. Teiselt poolt aga on sellised kodust eemalkäigud alati seotud ka võimatusega oma manustusi jälgida. Kui aga veidigi liikuda, on mul alati haugiisu. Muudkui sööks... Kui aga ette kujutada suletud anumat, siis on selge, et kui sellesse muudkui lisada, siis see kas paisub või katkeb.

Graafikul olen välja toonud vaid mõõdetud kehamasside ööpäevased miinimumid ja maksimumid. Esimesi kujutavad sinised punktid, viimaseid punased. Hoolikal silmitsemisel võib näha veel ka kollast tendentsikõverat. On kahetsusväärselt märkimisväärne, et seoses seesuguse logaeluga on kogu see virvendus tõusnud tublisti kõrgemale varasemast saavutusest. Tõsi on küll ka see, et varem ma avaldasin vaid parima näidu ehk miinimummassi. Ent tasub siiski meenutada, et näteks veel veebraris fluktueerus mu mass kusagil 78 ringis.


Praegusel juhul aga kõigub see 80...85 vahel, mis on kaheldamatult tõsine tagasilöök.

Pisut «õli» valas tulle ka see, kui ma veendusin, et alternatiivsete arvutuste kohaselt peaks mu põhienergiavahetuseks tarvis minema 1737 kilokalorit päevas. Ma olen ikka sihiks võtnud ca 1500, kuna olen silmas pidanud ka negatiivset massiiivet. Sihist on siiski aga väga vähe tolku, kui ma kahe kuu jooksul enamasti seda täita ei suutnud. Minu päevane manustatud toit moodustas keskmiselt 2429 kcal, kõikudes 456...4901 kcal vahel. Alla 1700 oli see vaid 10 päeval (vaadeldud päevade hulk perioodi jooksul 51).

Paistab siiski, et abivahenditeta saan ma hakkama vaid siis, kui oman piisavalt aega, et planeerida ja kalkuleerida. Seetõttu võtan ette kiudaineterohked Fruits & Fibres kuubikud ja muu toreda instrumentaariumi.

Propsis kinkis mulle hiljuti pakikese linnupetet selle sõna otseses mõttes — vaid 9 kcal krõpsud. Paraku on pakis pelgalt 1,4 grammi toodet ning selle turuhind on ligi 1.50 €. Oleks need odavamad, võiks ehk kaaluda nende sagedasemat tarvitamist?

August

Polegi midagi lisada. Kiire on olnud. Nii kiire, et isegi mõõtmisteks pole sageli aega jäänud, saati siis veel planeerimiseks või kavatsetud ja teadlikuks toitumiseks. Eks sellest anna ka kahetsusväärse vihje asjaolu, et kogu augusti jooksul suutsin vaid ühe sissekande teha.

Aga ma pole siiski veel lootust kaotanud, ammugi siis oma seisukohti muutnud. Eks paistab, kuidas ja kui palju edasi...

SilvaSlim

SILVASLIM DAY on spetsiaalselt väljatöötatud, päevaseks kasutamiseks mõeldud looduslik salenemist soodustav vahend.


Greibiekstrakt blokeerib rasvade kogunemist kudedesse, soodustab nende organismist väljajuhtimist ning aktiveerib loomulikud salenemisprotsessid. Guaraanaekstrakt vähendab näljatunnet ja kiirendab organismis ainevahetusprotsesse. Bromeliin on looduslik ensüüm, mis soodustab valkude seedimist. L-karnitiin on tähtis faktor rasvade põletamisel. Spiruliin varustab organismi vitamiinide ja mineraalainetega. C-vitamiin ja koensüüm Q10 toimivad tugevate antioksüdantidena, aeglustades organismi vananemist.

SILVA SLIM DAY soovitatav ööpäevane annus on 2 kapslit. Detailse koostise lähemaks uurimiseks soovitan klõpsata järgneval tabelil.


Pideva toime tagamiseks on soovitatav kasutada õhtusöögi ajal vahendit SILVASLIM NIGHT, mis on öiseks kasutamiseks mõeldud looduslik salenemist soodustav vahend.
Vahendi koostises olev gartsiiniaekstrakt aeglustab süsivesikute muundumist rasvadeks ja vähendab isu järgmisel päeval. Kitosaan seob toiduga seotud rasvu, laskmata neil organismis ladestuda. Viinamarjaseemnete ekstraktil on tugevad antioksüdandi omadused, mis aitavad säilitada naha elastsust ja vähendada kortsude tekkimist salenemisel. Melissiekstrakt korrastab seedesüsteemi tööd.

SILVASLIM NIGHTi soovitatav ööpäevane annus on 1 kapsel.




Kogu see reklaametikettidelt ja kodulehelt pärinev jutt võib tunduda asjaga kursis mitteolevale inimesele nn usu küsimusena ning mõeldud «lollidelt raha väljapetmiseks». Kui ma poleks analoogseid tooteid varem ise kasutanud, oleksin samal seisukohal. Kogu see blogi sai kolm aastat tagasi aga alguse minu suurest skepsisest preparaat 309 vastu, mäletate?

Selgus siiski, et aitas! SLIM-nimelistest toodetest on samuti kasu. Ma ei tea kas seda soodustab eelkõige kiudainete sisaldus või ka siinkirjutatud hüvistu, aga mu söögiisu on viimasel paaril päeval normaalse inimese isu raamidesse surutud. Ma ei tunne üleloomulikku vajadust pidevalt midagi näsida, enamasti soolast ja magusat vaheldumisi. Kasutan preparaati tänaseks kolmandat päeva. Eks siis kuu aja pärast vaatame, kas oli ka abi. Esialgu tundub, et abi on. Vatti ma sööma hakata ei plaani, mulle meeldib maitsvalt süüa. Kogused tuleb aga kontrolli all hoida.

Korreleeruv kaootilisus

Tegelikult on uue massimõõtmise tulemusel hea jälgida, millised on kehamssi disproportsioonid erinevatel päevadel. See, kui suur on diferents minimaalse ja maksimaalse päevase massi vahel, sõltub äärmiselt suurest hulgast nüanssidest, milliseid siinkohal pole otstarbekas hakata loendama. Juuresolev joonis kujutab endast aga ühenddiagrammi mõõdetud massimuutustest juulis ning manustatud ööpäevasest toidu kaloraažist. Kui kehamassi kujutab roheline ala diagrammil, siis punase katkendjoonega on toodud manustatud toidu summaarne ööpäevane kalorsus. Selge on see, et pidev ületarbimine korreleerub suhteliselt kenasti massi tõusuga. Kehamassi muutuse trendi näitab oranž pidevjoon.


Ehk pole liigne siinkohal toonitada, et terve juuli jooksul on need punased ruudukesed jäänud vaid kahel korral normi piiresse. Mõõtemehhanismidest eemal olles (diagrammil lünk) pole ma ka ülestähendusi teinud, kuid võib olla üpris kindel, et vaevalt noilgi päevadel olukord parem oli.

XanCal dieedi labane loogika ütleb, et organismi võib võrrelda mootoriga, mis tööd tehes energiat tarvitab. Kui tähelepanuta jätta metabolismiks vajalikud baasainevahetusele kuluvad kalorid, peaksid kreediti ja deebeti pooled võrdsed olema, ükskõik, kumba pidi me neid siis ka ei võtaks. Võtame nii, et kreedit on see energiahulk, mis organismi siseneb ning deebet see, mis tööks kulub. Kui soovida organismi massi vähendada, peaks deebet olema suurem kui kreedit. Juuresoleval diagrammil aga joonistub välja pöördvõrdeline pilt.


Seesugused veetlevad kaloripommid on äärmiselt magusad ja sisaldavad üüratu hulga kaloreid. Pisut kahtlasena tundub aga, et erineva marmelaadisisaldusega küpsistel on identne kaloraaž, 401. Kui süüa üks küpsis päevas, ei tapaks see kedagi. Mina, end tundes, ei suuda aga tavaliselt enne lõpetada, kui pakk tühi.


Mustadeks päevadeks varutud kiirnuudlid on pealtnäha süütud. Kuid ka need Milana Food erineva maitsega nuudlid tekitavad kahtlusi sarnastel põhjustel — kõikidel on ühesugune kalorsus, 373,4. Kiirnuudleid läheb korralikuks kõhutäiteks vähemalt kaks briketti korraga. See aga annaks juba 224 kilokalorit.

Kui jätkata samas vaimus, jälgides oma massi suurenemist ning tegutsedes vaid konstateerivalt, oleks lähiaja tulemus uueks rannahooajaks teada ning see on kujutatud järgmisel fotol.


Kuid seesugune abstraktne välimus tekitab depressiivse melanhoolia ning mis on selle käepäraseks raviks? Loomulikult söömine! Ja enne ülejärgmist rannahooaega näeksin ma välja umbes selline, nagu järgmisel pildil näha.

Pool juulit

Mitte ei mõju mulle hästi ei liikumine ega väljas söömised, eriti aga ilmselt võõras keskkonnas viibimine. Hiilivalt tõuseb kehamass, hiilivalt, aga sihikindlalt. Muidugi võiks siin süüdistada palavat ilma või koguni õhurõhku, kuid selge on see, et peamine probleem on siiski tahtejõuetuses. Omakorda võib siis mõelda, mis põhjustab tahtejõuetuse-puhanguid. Pidevalt püsiv leitsak? Ei tea. Igatahes pole kahtlust, et põhinäitaja on kurb.

Tegelikult võib siinkohal veidi ka spekuleerida. Kuni eelmise graafikuni oli siia märgitud enamasti päeva väikseim kehamass. Nüüdsest aga otsustasin end pisut piitsutada ja arvutada päeva keskmise. See tähendab, et kui varem mõõtnuksin päeval viis korda: 79.1; 80.2; 83.4; 83.3 ja 83.5 — saanuksin tulemuseks 79.1. Uue arvutuse kohaselt andnuks sarnane mõõtmine tulemuseks 81.9.

Juubeliaegne

Nüüd, kus «juubelikuu» selja taga, võib taas kord teha pisikese ülevaate vahepealsest edenemusest. Ja tõepoolest «edenemus» on see olnud, kuna KMI on tasahiljukesi tõusnud. Nagu ka juuresolevalt diagrammilt näha, mõjub minu kerele positiivselt suhu pistetava mittejälgimine. Diagrammil on paar noolega näidatud paika, kus ma olin mõned päevad «jälgimise alt» väljas (ning kus ka kehamass on arvutatud hiljem keskmistatuna. See tähendab, et kui ma kolmel päeval kaalule ei astunud, siis arvutasin keskmise päeva ligikaudse massi fikseeritud näitude järgi, sellega külgnevate päevade omad omakorda selle järgi. Esimesel pildil on mind pildistatud 24. aprillil Ihaste parkmetsas.



Õnneks 82 kiloni (netos) mu mass siiski ei tõusnud, kuid on märgatav tõsine tendents selleni. See omakorda aga kõneleb selget keelt selle kohta, et objekti ei tohi «hetkekski silmist kaotada» ja see vajab pidevat jälgimist. Tüüpiline häda on «reisiärevusest» tulenev regulaarsete istungite katkemine ning kõikvõimalikud välised ahvatlused, milliste massi ega kalorsust on raske prognoosida.

Ka võib taas kord päevakorrale tõsta ammukõneldud fakti — niipea kui väljuda oma «kontorist» ning end veidigi väljas liigutada (olgu see siis sammumine või muu tiba füüsilisem tegevus), tõuseb söögiisu. Minu keha pole aga harjunud pidevalt liikuma, mistõttu see saab pidevalt petta, kui endasse igaks juhuks rohkem tagavarasid kogub. Tulemus väljendub tõusnud massis.

Nüüd on paariks nädalaks see jälgimatuse probleem kõrvaldatud. Juuli lõpus on teada uus kolmpäev, mil ma (kaaludest) eemal olen. Pole võimatu, et pisikesed paar päeva lisanduvad veel. Eesmärgini on veel viis kilo. 5 kg näib seni saavutatud 18 kilo kõrval küll tühine, ent...

Alumine foto on üles võetud 4. juulil 2011.

Meenutusi maist

Nüüd, kus pool aprillist ja kogu maikuu on vaikitud, on aeg lõpuks tõde päevavalgele tuua. Lühike kokkuvõte — kiire on olnud, kole kiire. Võimalik, et lisaks ka kevadväsimus ja muud toredused. Igatahes pole mul olnud mahti eriti oma tabelitki täita. Andmed on mul siiski oma salafailides alles, nii et tungiva pealekäimise korral saaksin needki avaldada.

Probleem on ilmne. Kui pole aega, et blogi kirjutada, polegi reeglina aega. Sest raudreegel see on, et blogimiseks peab inimesel kole palju aega olema. Kuid see on vaid pool tõde. Hullem lugu on see, et ma küll poole maini jälgisin oma piiranguid veidigi, enamasti aga kippus kõik kulgema omasoodu. See tähendab, et ma mitte ei planeerinud oma söömisi, vaid panin üksnes kirja grammid ja kalorid, mis ma ära sõin. Väga sageli ehmusin hiljem, et mu seatud limiit oli taas tublisti ületatud.

Ei saa öelda, et ma oleksin söönud mingeid eriti rasvaseid või karvaseid asju. Ikka täiesti tavalisi, kuid sagedamini. Tulemusena oli päevane norm ületatud poole kuni poolteise, mõnikord koguni kahekordselt. Olgu, kui üksikutel juhtudel nii läheb, pole ju hullu. Kuid kui selline süsteem(itus) kestab kuu aega järjest, on tulemus kurb.

Muidugi ma räägin siin vaid paarist-kolmest kilost, mitte õnneks kümnetest. Aga kui samas vaimus jätkata, on stardieelne olukord peagi käes. Sellele vihjab ka trendijoon.

Alljärgneva diagrammi joonistamisel (klõpsa suuremalt vaatamiseks selle peal) pole ma üles märkinud üksikute päevade kehamasse, mis võivad, sõltuvalt istungite sagedusest, pendeldada paari kilo ringis. Kõik need tulbad näitavad viimase 20 päeva keskmist kehamassi. Alumine tulp (bar) tähistab seega 19. aprilli (täpsemini siis keskmist massi 30. märtsist 19. aprillini) ning ülemine 31. mai (ehk 12...31. maini) seisu. Ma arvan, et kui mitte muud kasulikku, siis kindla tõendi selle kohta, et enda bioloogilisele konstitutsioonile vastava normi ületamine viib otsejoones kehamassi positiivse iibeni, võib sellest küll välja lugeda. Nüüd on meie asi see kõver tagasi keerata.

15. nädal

Seoses mu arvuti eripäradega läksid mul ühe päeva andmed lihtsalt kaduma. Kuid tulemus on siiski olemas, vaid ühepäevases nihkes.


Pole võimatu, et lähiajal võtan ette, et siia mõningaid värvilisemaid pilte seada ning omapoolseid kommentaare lisada, et ei jääks muljet, justkui vahepealsel ajal mingid maitseelamusi polekski olnud.

11. kuni 14. nädal

Nädalad täis vaatlusi, kuid mitte dieeti. Ei midagi rõõmustavat. Küll aga paras aeg parimateks tegudeks.

10. nädal

Kuid dieedirindel muutusi pole. Olin nädala lõpus haige ning ainsad instinktid, mis mul kahjustamatult püsisid, olidki une- ja söögihimu. Kehakaal teeb oma võidukäiku ning näidud sammuvad rõõmsalt ülespoole.


Paraku ei taha ma lasta sel massil ega KMI-l pikalt pidutseda. Olukord peaks õige pea normaliseeruma, kui see vinge haigusevimm möödub. Ma olen üldjoontes aruharva haige ning enamasti vaevavad mind senitundmatud tõved. Kindlasti oskaksid arstid mingi vahva diagnoosi välja mõelda, kuid mu napid kogemused arstidega on seni näidanud, et nonde erinevate diagnooside menetlemise käigus võib veel tõsisemalt haigeks jääda.

Kaalujälgimine vs dieet

Nagu eelmine sissekanne ka pajatas, pole siin dieedist enam jälgegi. On vaid töö, unetsükli segipaiskumine ja toitumise ning kaalu jälgimine. Unega on pisut ähmased lood küll. Mulle kipub suisa tunduma, et siin võib pisike peni peidus olla. Isegi kui ma teinekord väga tahaksin, on viimase kuu aja sees juurdunud uut tüüpi magamine, mis tähendab umbes paaritunnilist uinakut kl 10...12 vahel ning teist samapikka kl 15...17 paiku. Tihti piirdub see vaid ka ühe paaritunnise suikega. Ja nii umbes kolm päeva järjest. Sellele järgneb üks pikem, umbes 10...12-tunnine põõnamine. Ma ei ole kindel, et see väga hästi mu söömisharjumustele mõjub. Paratamatult tuleb tahtmine midagi nakitseda, kui umbes 4...5 tundi pole midagi söönud.

Veidi lohutavam nüanss on ka. Et ma tavaliselt kaalusin oma kehamassi vahetult pärast ärkamist, siis nüüd õieti puudubki selleks aeg. Kaalun siis, kui meelde tuleb. Ja tuleb see sageli just siis, kui just järjekordne portsjon naha vahel. Kole!

Tulemused on täpselt sellised, nagu tabelis kirjas. Nagu näha võib, olen ma mitmel ööpäeval päris pikalt pärast südaööd söömisega piiri pidanud, kuna oomega on null. Teine tähtis uuendus on ka menüü mitmekesistamine. Olen viimase aja, suisa paar-kolm kuud, suhteliselt vähe ise poodelnud, usaldades seeläbi oma ninaesise poeskäija valida. Valikusse satub igasugust.

See on Selveri pikkpoiss hapukapsa ja kartuliga. Selver on selle kalorsuseks arvutanud 128.6, mis ei ole just kuigi suur. Kuid selline portsjon on reelina umbes 300-grammine. Rasvasus on siin 6.9% ning kiudaineid arvutasin 1.06%. Suhteliselt maitsev, kuigi mina eelistaksin enamat kapsast.

Kanakaste riisiga on kalorsusega 213.2 ja rasvasusega 3.5%. Kiudaineid arvutasin üksnes riisi põhjal vähemalt 0.8%, ehkki brokkoli on samuti kiudainetrikas.

Kui brokkoli on õige hautusastmega, võib selle lugeda söödavaks. Samas meeldib mulle selle sugulane lillkapsas veidi krõmpsuna. Kui lillkapsas mulle väga maitseb, siis brokkoli tekitab vähest iiveldust, umbes nagu spinat ameerika lastes.

Hiljuti toodi mulle ka kaloripomm — rummimaitseline kook. Äärmiselt maitsev, täiesti rummikoogi moodi konsistentsiga, pealt kaetud martsipaniga. Kalorsus on sel 295.2 ning rasvasus 7.2%. Samas on see kook hästi tihke ja raske. Kindlasti tundub see uskumatu, kuid mina suutsin selle koogi kahe korraga ära süüa!

Mõnikord olen teinud ka lihtsamat poissmeheeinet, mis iial leiutatud on. Munaisu tuli. Mune armastan ma nn härjasilmana, et kollane oleks vedel. Pildil kujutatud juhtumil suutsin ma end veidi taltsutada ning peekoni asemel kasutada vorsti, mille nimeks oli küüslaugusalaami.

Parema ülevaate sellisest hooletusse jäetud dieedist, täpsemini mittedieetilisest kaalujälgimisest, annab järgnev graafik, kuhu olen toonud välja erinevatel vaatluspäevadel mõõdetud kehamassid. Need on siis oranži joonega ühendatud. Üksikud äärmused olen märkinud ka numbriliselt. Tumepunane joon aga on arvutuslik keskmine. See näitab üldist tendentsi, mida mu viimase aja tabelite viimased tulbad. Kesmine on arvutatud 20 viimase päeva ja sama päeva keskmise kehamassina. Nagu kõver kenasti demob, toimub hetkel tormiline positiivne kaaluiive isegi vaatamata üksikutele tõmblustele normaliseerumise suunas. Ja just selline ongi kaalujälgimise tulemus.

Tagasilöök

Ei ole minuga lood head. Loen ikka ja aina oma päevaraamatust, õigemini, leian end sinna kirjutamast, otsimas põhjusi, miks see kõik on nii... Ma pean silmas dieedi asendumist kaalujälgimisega. Kaalujälgimine pole mingi kunst: muudkui astu aga korra päevas kaalule ja pane tulemus kirja. Näiteks minu varem sagedasti tsiteeritud Monika on tüüpiline kaalujälgija. Polegi tema sissekandeid ammu lugenud, kuna ega neist lohutust ei saa — kaalu võib jälgida ka samuti kui telerit: pane teine nurka seisma ja aina jälgi.

Minu kogu selle projektiga «309» alguse saanud tegevus ei ole kaalujälgimine. Seda nimetaksin ma siiski dieediks. Dieet on TEADLIK toitumise reguleerimine, definitsiooni kohaselt koguni ratsionaalne toitumine ehk toitumine selliselt, nagu kehale tarvis. Minu kehale pole kindlasti mitte tarvis massi tõusu ega ka mitte selle säilimist, eesmärgiks on siiski saavutada algul normaalkaal, alles seejärel seda säilitada. Siis me saame rääkida dieedist.

Seega pean kurvastusega mainima, et mistahes põhjustel, millest võiks tõsisemalt esile tuua tööhulga ja -tasu ebaproportsionaalset suhet, on mu dieet hetkel katkenud. Ja ma ei tahaks lubadusi pilduda, millal ma end nüüd lõpuks taas käsile võtan.

Ka pole ma just tänu tüütult suurele hulgale «tööle» leidnud mahti oma maitseelamuste jagamiseks. On muidugi ka loomulik, et seejuures on üks määravaid komponente potentsiaalsete lugejate vähesus. Võimalik, et mõni isegi loeb ja muigab, kuid kuna mulle sellest märki ei jää (kommentaare ei lisata), tundub see samatobe tegevus kui koristamine. No mida ma ikka aina koristan ja kasin, kui homme on sama seis ja kõike tuleb alustada otsast peale. Püüan pisteliselt paari viimase paari nädala ülesvõtet kommenteerida, ilma et need nüüd oleksid midagi niiväga erilist, et nendest suisa eraldi sissekannet kirjutada.

Esimesel pildil on üks mu viimase aja meelispalu, Selveri köögi maksastroogonov tatraga, kalorsusega 161.9. Maksaga ei maksa muidugi liialdada. Paljudele inimestest on see soolikas või subprodukt, mida loom on kasutanud oma vere puhastamiseks mürkidest ja ihukahjulikest ainetest. Aga eks sellega ole nagu see on: kui lapsepõlves oli maks sisuliselt ainus lihaollus, mida müügilettidelt sai, siis on selle söömise harjumus lihtsalt külge jäänud. Meile tundub ju pistu õõvastav ka molluskite ja konnade söömine, kuid eks sellelgi ole analoogne põhjus.

Selles stroogonovis pole rasvu rohkem kui 8.6%, kuid tatras sisalduva kiudaine tõttu olen ma selle koondhulgaks arvutanud 2.48%. Mina maitsestan seda valmisrooga veel persillaadiga ja musta tuhkpipraga. Esimese puudumisel ajab asja ära ka NaCl. Kuid, nagu pildiltki paistab, olen ma siia lisanud veel pisikese hulga kapparit. Mulle meeldib pisut seisnud kappari, nii et see pole üksnes marineeritud, vaid ka õrnalt hapnenud. Pilti suurendades peaks paista olema, kuidas kapparil on ka pisike hallituskirme. Võimalik, et see tuleneb asjaolust, et mulle ei istu mitmesugused õuna- ja veidiäädikad. «Vana kooli» mehena eelistan ma kas harilikku söögiäädikat või sidrunhapet.

Just eile jutustas mulle üks kokapaberitega sell, kuidas seamaks olevat see õige. Veisemaks on liialt magus ning sellest sobivat vaid magustoitu teha. Näiteks hautatud maks rosinate ja röstitud leivaga, soovitas ta. Noh, kui ta selle valmis vaaritab, olen kindlasti nõus maitsma. Ise ma ei saa endale pliidi ees seismise luksust lubada. Hea, kui vahepeal blogistangi.


Aga vot magusaisu on küll üks raskesti seletatav fenomen, mis on viimasel ajal üha süvenemas. Mõne aasta eest, kui ma veel õlut rohkem kui kohvi jõin, puudus mul vähimgi magusaisu. Ju sai kere tollest odraveest piisaval hulgal energiat. Pildil kujutatud rabarberi-õunakook on Hagarilt, kelle toodang paistab silma suhteliselt suure kalorsusega. Sellest on ehk veelgi rammusam (magusam) Maiasmoka valik. Selle koogi andmed: 238.2, 0.46% ja 7.1% (vastavalt siis kalorsus, kiudainete ja rasvasisaldus).

Jäätised kuuluvad samuti minu maiustoitude esiviisikusse. Seda Balbino toodet olen ma ilmselt varemgi tarvitanud, ent siis pisikeses topsis. Suure topsiga on minu puhul alati see oht, et ma ei saa pidama enne, kui kõik see liiter otsas. Mandlitega munašokolaad on väga meeldiv, ehkki mul pole õieti hambaidki, millega neid mandlitükke pureda. Andmed: 211 ja 8.9% (kui kolmandat arvu pole, siis puudub reeglina kiudainete sisaldus, kuna enamasti seda toodetele ei märgitagi, kuid üpris tavaline on ka see, et koostisosade kirjelduse järgi on seda keerukas arvutada).

Miks on jäätis kasulikum? Esiteks on enamik jäätiseid mitmesugustest kookidest väiksema kalorisisaldusega, lisaks sisaldavad need suhteliselt ohtralt kaltsiumit, kuna kuuluvad siiski piimatoodete hulka.

Järgneval joonisel kujutatud želeega kaetud jogurti- või kodujuustukoogid on minu jaoks alati eelistatumad kui märksa saiasemad kringlid ja värgid.

Selveri rabarberikook on hapukam ning vähem rammus kui Hagari tooted. See siin omab parameetreid 129, 0.59% ja 6.5%.

Oma positiivses kaaluiibes võiksin süüdistada ka pekidieedi unarusse vajumist. Ja jäätise söömist limiteerivad mu hambad, mis üllatuslikult endale valusti tähelepanu on hakanud tõmbama. Aga eespoolvihjatud põhjustel ei taha ma hambaarstile minnagi, kuna kui ma stomatoloogidele oma raha viiksin, poleks mul enam hambaid vajagi — vaevalt siis enam toidu ostmiseks raha jaguks. Seega olen ma viimasel ajal teinud tutvust pelmeenimaailmaga. Enne mu viimast sellekohast kommet sõin viimati pelmeene siis, kui neid oli poelettidel saada maksimaalselt kaht sorti. Täna on erinevaid artikleid ilmselt aga oma poolsada. Ennetamaks mind tundvate tuttavate pahurdusi, peab lisama, et ilmselt on see mul ka pisike liialdus. Võimalik, et pelmeene oli juba ka viie aasta eest rohkem, kui me kippusime aina Näituse uulitsa hiina restoranis neid söömas käima. Ma leian, et mulle sobiks kõige rohkem selline töö, kus ma peaksin degusteerijana palka teenima.

Seekord ostsin pelmeenidele panekuks suisa ehtsat võid, mitte margariini. Ma ei tea, kas ma olen õige või maitse unustanud või trehvas just see mark kole nigel, igatahes mu eelmisel Delma margariinil oli meeldivam võimaitse kui võil endal. Ma ei julge hetkel lubada, kas minust saab vabatahtlik ja ühiskondlik degustaator ning kas ma võtan millalgi ette pelmeenide võrdlemise. Sarnaselt olen ma mitu korda ähvardanud ju ka jäätistest ülevaate anda...


Selver pakub üpris suurt valmistoitude valikut. Sellel pildil on kalkuniguljašš kartuliga: 144.5, 0.6% ja 6.5%. Päris kosutav pala.

Kõige selle kokkuvõttena on mu tabelid aga üsna punased. Mõistagi pole siin kirjeldatud kogu toitu, mida ma kahe nädala jooksul sõin. Et eelmine tabel oli pisut vigane, siis joonistasin ka selle siia uuesti.

Ma olen siin mõelnud, et kas nii detailset tabelit on mul siin ikka mõistlik lehvitada. Kes sellesse ikka nii väga süveneda viitsib. Seetõttu ma olen üsna lähedal sellele, et üle minna pisut lihtsamale olukorra kajastamisele. Kui kommentaaride ohtrus mu poolretoorilistele küsimustele püsib samal tasemel viimaste kuude omaga, pean siiski üksi otsuse vastu võtma.

Kauneid maitseelamusi!

Kosutav nädal

Käesoleva nädala kirjeldamiseks sobib suhteliselt kenasti kevadise temperatuuri graagik. Mis iganes, aga hiilivalt ikka ülespoole... Nii nagu temperatuur, nii ka minu mass. Mis see siis on? Kas mu dieedi läbikukkumine? Ei ole! Vastupidi on. Ma lihtsalt pole enda toitumist terve nädala jooksul jälginud, olen vaid konstateerinud fakte. Numbrilise kokkuvõtte teen ehk ka, hiljem.

7. nädala raport

Nonii! Mille kaela siis seekordne ebaõnnestumine suruda? Pakun, et süüdi on tihe töögraafik, seda endiselt. Nii et blogimisekski ei jää aega. Kindlasti oli oma osa siin kahel VABAL PÄEVAL. Ma pean silmas jälgimisvaba päeva, kui ma sõin jälgimatult ning samahästi kui ohjeldamatult. Kindlasti lasub üks osa süüd külmal ilmal, mis nõuab tavalisest rohkem energiat. Ning samuti ei saa mainimata jätta kolme järjestikust päeva, kui ma käisin lausa väljas ning kõndisin oma paar kilomeetrit jalgsi. Muidugi on see paar kilomeetrit naljaasi, kuid mitte dieedi seisukohalt. Pakun, et kui mul oleks võimalik nädal otsa sängis vedeleda, poleks mul ka põhjust nii palju süüa ning poole söödud energiast kulutaksingi söömisele.


Saadud pilt on kaugemalt vaadates ju isegi kaunis. Eriti kui silmas pidada, et kaht päeva siin sees pole. Neid päevi, kus ma ilmselt rohkem sõin, kui tohtinuks. Kuid kõigele vaatamata püsib vaatluse all mass ning kolme viimatise nädala keskmine mass. Ja see on suisa kurjakuulutavas tõusutendentsis. Seega, tasuks lõpetada kõikide teiste süüdistamine ning leida eelkõige süü iseenda tahtejõuetuses.


Aga et oleks aru saada, miks mul polnud võimalik vahepealseid päevi jälgida, sätin siia ritta mõned pildid, mis kommentaare ei vajagi.


Lisan vaid nii palju, et kõik need suupisted olid väga maitsvad ning raske oleks esile tõsta üksikut. Kui, siis ehk kõige mannetum neist oli sinihallitusjuustutäidisega grillitud šampinjon.