
Nagu ikka, näeb pildile klõpsates diagrammi suuremalt. Ehk on abiks?
Egotsentrilis-füsioloogilise katsetuse päevik




















Tulemused on täpselt sellised, nagu tabelis kirjas. Nagu näha võib, olen ma mitmel ööpäeval päris pikalt pärast südaööd söömisega piiri pidanud, kuna oomega on null. Teine tähtis uuendus on ka menüü mitmekesistamine. Olen viimase aja, suisa paar-kolm kuud, suhteliselt vähe ise poodelnud, usaldades seeläbi oma ninaesise poeskäija valida. Valikusse satub igasugust.
See on Selveri pikkpoiss hapukapsa ja kartuliga. Selver on selle kalorsuseks arvutanud 128.6, mis ei ole just kuigi suur. Kuid selline portsjon on reelina umbes 300-grammine. Rasvasus on siin 6.9% ning kiudaineid arvutasin 1.06%. Suhteliselt maitsev, kuigi mina eelistaksin enamat kapsast.
Kanakaste riisiga on kalorsusega 213.2 ja rasvasusega 3.5%. Kiudaineid arvutasin üksnes riisi põhjal vähemalt 0.8%, ehkki brokkoli on samuti kiudainetrikas.
Kui brokkoli on õige hautusastmega, võib selle lugeda söödavaks. Samas meeldib mulle selle sugulane lillkapsas veidi krõmpsuna. Kui lillkapsas mulle väga maitseb, siis brokkoli tekitab vähest iiveldust, umbes nagu spinat ameerika lastes.
Hiljuti toodi mulle ka kaloripomm — rummimaitseline kook. Äärmiselt maitsev, täiesti rummikoogi moodi konsistentsiga, pealt kaetud martsipaniga. Kalorsus on sel 295.2 ning rasvasus 7.2%. Samas on see kook hästi tihke ja raske. Kindlasti tundub see uskumatu, kuid mina suutsin selle koogi kahe korraga ära süüa!
Mõnikord olen teinud ka lihtsamat poissmeheeinet, mis iial leiutatud on. Munaisu tuli. Mune armastan ma nn härjasilmana, et kollane oleks vedel. Pildil kujutatud juhtumil suutsin ma end veidi taltsutada ning peekoni asemel kasutada vorsti, mille nimeks oli küüslaugusalaami.
Just eile jutustas mulle üks kokapaberitega sell, kuidas seamaks olevat see õige. Veisemaks on liialt magus ning sellest sobivat vaid magustoitu teha. Näiteks hautatud maks rosinate ja röstitud leivaga, soovitas ta. Noh, kui ta selle valmis vaaritab, olen kindlasti nõus maitsma. Ise ma ei saa endale pliidi ees seismise luksust lubada. Hea, kui vahepeal blogistangi.
Aga vot magusaisu on küll üks raskesti seletatav fenomen, mis on viimasel ajal üha süvenemas. Mõne aasta eest, kui ma veel õlut rohkem kui kohvi jõin, puudus mul vähimgi magusaisu. Ju sai kere tollest odraveest piisaval hulgal energiat. Pildil kujutatud rabarberi-õunakook on Hagarilt, kelle toodang paistab silma suhteliselt suure kalorsusega. Sellest on ehk veelgi rammusam (magusam) Maiasmoka valik. Selle koogi andmed: 238.2, 0.46% ja 7.1% (vastavalt siis kalorsus, kiudainete ja rasvasisaldus).
Jäätised kuuluvad samuti minu maiustoitude esiviisikusse. Seda Balbino toodet olen ma ilmselt varemgi tarvitanud, ent siis pisikeses topsis. Suure topsiga on minu puhul alati see oht, et ma ei saa pidama enne, kui kõik see liiter otsas. Mandlitega munašokolaad on väga meeldiv, ehkki mul pole õieti hambaidki, millega neid mandlitükke pureda. Andmed: 211 ja 8.9% (kui kolmandat arvu pole, siis puudub reeglina kiudainete sisaldus, kuna enamasti seda toodetele ei märgitagi, kuid üpris tavaline on ka see, et koostisosade kirjelduse järgi on seda keerukas arvutada).
Miks on jäätis kasulikum? Esiteks on enamik jäätiseid mitmesugustest kookidest väiksema kalorisisaldusega, lisaks sisaldavad need suhteliselt ohtralt kaltsiumit, kuna kuuluvad siiski piimatoodete hulka.
Järgneval joonisel kujutatud želeega kaetud jogurti- või kodujuustukoogid on minu jaoks alati eelistatumad kui märksa saiasemad kringlid ja värgid.
Selveri rabarberikook on hapukam ning vähem rammus kui Hagari tooted. See siin omab parameetreid 129, 0.59% ja 6.5%.
Oma positiivses kaaluiibes võiksin süüdistada ka pekidieedi unarusse vajumist. Ja jäätise söömist limiteerivad mu hambad, mis üllatuslikult endale valusti tähelepanu on hakanud tõmbama. Aga eespoolvihjatud põhjustel ei taha ma hambaarstile minnagi, kuna kui ma stomatoloogidele oma raha viiksin, poleks mul enam hambaid vajagi — vaevalt siis enam toidu ostmiseks raha jaguks. Seega olen ma viimasel ajal teinud tutvust pelmeenimaailmaga. Enne mu viimast sellekohast kommet sõin viimati pelmeene siis, kui neid oli poelettidel saada maksimaalselt kaht sorti. Täna on erinevaid artikleid ilmselt aga oma poolsada. Ennetamaks mind tundvate tuttavate pahurdusi, peab lisama, et ilmselt on see mul ka pisike liialdus. Võimalik, et pelmeene oli juba ka viie aasta eest rohkem, kui me kippusime aina Näituse uulitsa hiina restoranis neid söömas käima. Ma leian, et mulle sobiks kõige rohkem selline töö, kus ma peaksin degusteerijana palka teenima.
Seekord ostsin pelmeenidele panekuks suisa ehtsat võid, mitte margariini. Ma ei tea, kas ma olen õige või maitse unustanud või trehvas just see mark kole nigel, igatahes mu eelmisel Delma margariinil oli meeldivam võimaitse kui võil endal. Ma ei julge hetkel lubada, kas minust saab vabatahtlik ja ühiskondlik degustaator ning kas ma võtan millalgi ette pelmeenide võrdlemise. Sarnaselt olen ma mitu korda ähvardanud ju ka jäätistest ülevaate anda...
Selver pakub üpris suurt valmistoitude valikut. Sellel pildil on kalkuniguljašš kartuliga: 144.5, 0.6% ja 6.5%. Päris kosutav pala.
Kõige selle kokkuvõttena on mu tabelid aga üsna punased. Mõistagi pole siin kirjeldatud kogu toitu, mida ma kahe nädala jooksul sõin. Et eelmine tabel oli pisut vigane, siis joonistasin ka selle siia uuesti.








