Aprill ratastel

Kui kehamass ka vahetult pärast taasjälgima asumist näitab kohest langustrendi, on eemalt ja pikas perspektiivis vaadatuna olukord siiski pigem muserdav ning sisuliselt on kehamass olnud hiilivalt tõusev.

Üks päris hea võimalus päevast kalorinormi ohjata, oleks mitte süüa öösiti. Olen jätkuvalt seisukohal, et kui juba kord arvutused teha ööpäeva kohta, siis pole kehamassi muutuse seisukohast üldse oluline, mis kellaajal ööpäeva jooksul süüa. Oluline oleks hoida ööpäevane kogus normi piires. Paraku on aga tõsi ka see, et pärast unepuhkust kipub aju justkui unustama, et kere on juba söönud. Muidugi ei ole siis erilist isu vähemalt kuni lõunani, ent õhtused söömised võivad osutuda liialt mahukaiks. Kui nüüd juba enne ärkamist on pool päevanormist naha all, kipub niigi allapoole põhiainevahetuse viidud norm kergesti ületuma.

Käesoleval hetkel on 1800 c selline, mis lubaks mul kergelt massi kaotada. Massi säilitamiseks peaksin ma manustama 2175 c ööpäevas. Tõsi, on üksikuid päevi, kus ma püsin endale määratud normi piires. Aga iga kord, kui ma pole kodus ega saa toidu kogust ega kalorsust jälgida, läheb see kindlasti suurustesse, mis ületab ka 2000 c ööpäevas. Et ma aga olen pidanud aprillis päris palju kodust väljas viibima, ei ole selline tulemus ka imekspandav.

Igatahes olen ma hetkel vähemalt 12 kilo üle normi. Harris-Benedicti valemi järgi oleks minu põhiainevahetuse energiakulu praegu 1794 c, ideaalkaalu puhul aga 1630. Oma normiks olen ma seadnud aga märksa pisema arvu, silmas pidades juba varem eksperimenteeritud olukorda, kus vajaku korral kasutab organism oma seesmisi varusid.

Muidugi olen ma kindel, et mu kriitikud soovitaksid mul pigem end veidi liigutada ning sooritada kolm korda päevas sörkjooksu või tõsta vähemalt pomme. Seda soovitada ei tasu, kuna kogu mu eksperimendi eemärk ongi just vastupidine: leida need kriteeriumid, mis võimaldaksid füüsilise koormuseta inimestel enda kehamassi normaliseerida ja normi piires hoida.