Kartuli-munaroog Jussi verivorstikestega. Kartuliroog kui põhiosa on kalorsusega 146.6, verivorsti kalorsus on 236.8 ning salatil 111.0. Sellel taldrikul olev portsjon kokku 1490 kcal. Sisuliselt terve mu päevanorm!
Üldjoontes ongi mu koduse elu suurimaks miinuseks see, et mul ei ole endal enamasti aega toiduvalmistamisele pühenduda, mistap selle ameti peal on kodukokk. Aeg-ajal õnnestub mul küll teda piirata ning soovitada endale serveerida märgatavalt väiksemaid portsjone (eelmisel fotol on kogu portsjoni mass kokku 939 grammi!) Loomulikult tekib sellega seoses probleem: korraga õgin end kõriauguni täis ning saan terve päeva kalorid korraga kätte. Samahästi võiksin ma ööpäeva jooksul ära süüa ka kolm tahvlit šokolaadi. Jättes kõrvale pisiasja, et üksnes šokolaadist toitumine oleks pisut üksluine ning tekitaks vastupandamatu soolaseisu, hoiaks see enesetunnet paremini vormis kui üks kord ööpäevas (enamasti ka öösiti) suure portsu söömine. Hilisöise õgimise peale ei tule aga ka und ja nii ongi mu unetsükkel täiesti kaootliseks muutunud. Selles osas kavatsen lähiajal midagi ette võtta.
Pasta terava hiina kastme ning marineeritud pepperoniga. Selle roa kalorsuseks on vaid 125.7, lisaks pepperonpaprika 20. Spaghettini pasta di Semola di Grano Duro on iseenesest kalorsusega 353, kuid «imeb» suhteliselt palju, üle kahe korra esialgsest massist vett endasse. Nii väheneb ka tublisti esialgne hirmuäratavana tunduv kalorsus. Koos hakkliha ja muude lisadega ongi kalorsus just selline, nagu mainitud. Taldrikul on 766 g pastat ja 64 g pepperonit ning portsjoni kaaluks on 976 kcal.
Paraku on see kena roog hästi maitsev ja ahvatlev, mistõttu poolelt portsult söömise peatamine ei tuleks minusuguse himura õgardi puhul kõne allagi!
Mõnikord kokk puhkab. Sellistel puhkudel ma serveerin endale midagi sarnast pildil kujutatule. Taldrikule said laotatud Atlandi heeringafileerullid marinaadis, kalorsusega 210. Marinaadi mõiste on mulle kaunis hoomamatu, kuna enamasti on kauplustes müüdavad äädikamarinaadipõhised tooted sisuliselt vees. Ma valan alati ohtrasti juurde äädikhapet ja siputan soola. Rehe teraleiva kalorsus on 279 ning sibula oma 28.4. Taldrikul kogu leib ei kajastu, sõin seda 79 grammi, heeringat 144 ja sibulat 68 grammi. Seega andis selline ports mulle energiat 541 kcal. Seesuguseid portse võiks süüa ööpäevas ligi kolm.
Spaghettini pasta di Semola di Grano Duro hakklihaga. Sellisesse rooga meeldib mu kokale lisada suurel hulgal sibulat (siin on seda kokku 375 g) ning mulle sibul meeldib. Siiagi on lisatud teravat hiina kastet, mis meil viimasel ajal on asendanud koort. See «kergendab» pisutki rooga, kalorsusega vaid 147. Taldrikul 806 grammi, mis oma 1184 kilokaloriga on kahtlemata taas pisike liialdus.
Fusillid vorstitäidise ja frikadellidega on tehtud koorepõhiselt. Sellest pajatab ka roa tublim kaalukus, nimelt 217.7 kcal. Kahtlemata taas äärmiselt maitsev. Et mulle serveeriti neid taas kella 1 paiku öösel 776 grammi, sain ühest söömast rohkem kaloreid kui kogu ööpäevaks endale lubada oleksin tahtnud, nimelt 1689.
Teinekord tuleb mulle pähe ise veidi kokata. Seda enam, et tööga on nagu sellega on. Keetsin läätsesupi. Selle omahind tuli seoses kallinenud elektri hinnale kindlasti kaunis kõrge, kuna suitsurbikondid keesid ligi 5 tundi elektripliidil, enne kui sain liha kondilt lahti kaapida. Läätsesupi kalorsus tuli vaatamata läätsede kõrgele kalorsusele vaid 59.2. Mulle see maitses hirmsasti, mistõttu õgardlus sai minust taas võitu ning ma lahmisin järjestikku sisse süüa kaks kausitäit ehk 1381 grammi. Või sobiks supi puhul kõnelda milliliitritest? Kaks kausitäit suppi täitsid mind kurguauguni ja andsid 818 kcal.
Viimane sel korral tutvustatav roog võiks kanda nime pastinaagiroog. Siin on koos maamehe sink, sibul, kanamuna, või ja vahukoor. Kartulisarnane osis on tegelikult maapirn. Roa kalorsus on 163.85 ning see on äärmiselt maitsev. Muidugi on see tiba kaloririkkam kui olla võiks, eelkõige tänu vahukoorele ja võile. Ent pastinaak on kartulist väiksema kalorsusega (62 kcal) ning kiudaineterikkam. Kui see veel veidi krõmpsuks jätta, on seda süüa küll esialgu veidi harjumatu, kuid siiski äärmiselt maitsev. Soovitan!
Arusaadavalt ei kasuta meie siin kokaraamatuid. Aeg-ajalt kirjastused ikka pakuvad neid. Ma usun, et kokaraamatu võtan käsile alles siis, kui endal enam ideid ei teki. Mis puutub pastaroogadesse, siis väga sageli pärinevad nood ideed mu kokalt endalt. Ma olen ikka naernud, et peakokk olen mina, kuna ta alati küsib minult, mida toidu sisse veel lisada. Mina aga toitu tehes tuginen üksnes oma fantaasiale. Ma enamasti isegi ei maitse toitu valmistamise ajal. Aga kes mind ikka ära kiita jõuaks!
Fakt on aga see, et kõik siin kirjeldatu selgitab, miks ma ei saa endale lubada kaalulangust 20 kilo aastas, vaid olen pidanud selle venitama nii pikale ajale. Mulle lihtsalt meeldib maitsvalt süüa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar