Leedu reisi viimane päev

Põõnasin kl 6:20ni, mil kole seljavalu mind äratas. Käisin põõsa taga ning hiilisin majja, kuni kõik alles magasid. Tegin endale hommiku jooksul ühe 4-kohvi ja kaks 3-kohvi ning jalutasin niisama ringi. Seejärel saabus õnnis moment, kui ilma erilise pingutuseta tuli R3.

8:30 hävitasin oma eelmise õhtu jäägid, 3 suitsuviinerit ja juustu. Kohe varsti pärast seda oli uus R3. Noortel läks asjade pakkimisele ja valmis sättimisele nii kaua aega, et saime minema alles pärast 9 ning jõudsime Panevežisesse 11 paiku. Seal sain aeglases liikluses alla neelata ühe kohupiimasaia ning juua energiajoogi.

Kaasa ostetud suitsuvorstid ja muu kraami sain ära süüa alles kodus. Startisime kl 9 paiku, ise pidevalt kalkuleerides, kas ikka jõuame kokkulepitud ajaks Tallinnasse. Meil tuli ju tol ajal buss tagastada ning Meeri pidi kl 17:30 väljuvale Prangli postipaadile minema.

Kl 12 ületasime Läti piiri ning kl 14:10 olime juba Eestis. Tallinnasse jõudsime kl 16:30, kus Marge juba autoga vastas oli, et Meeri edasi viia. Et mul oli kolekange soov sooritada 4P, siis läks mul sootuks meelest paak kütusega täita. Olime bussiga kokku läbi sõitnud 1609,5 km.

Kui auto juba üle antud ning kütuski täiendavalt ostetud, võtsime Dimaga kohvid ning asusime kl 17:30 paiku oma POT-iga koduteele. Kaarli pst remondi tõttu olime väikeses ummikus, kuid saime siiski plekimõlkimiseta tulema.

Mina jõudsin koju kl 19:45. Ühe esimese teona astusin lootusrikkalt kaalule ning pidin nördimusega tõdema, et kaalusin 94,2 kg. Seega pole ikka reklaam üksi midagi väärt! Pigem toimub kaaluiive selle preparaadi manustamisega kaasneva toidu jälgimise läbi.

Vähemasti ei purustanud see preparaat minu materialistlikku maailma, mis oleks juhtunud siis, kui tõepoolest oleks pärast kuuri kahe nädala jooksul 9 kilo kusagile kadunud, ise samas süües nagu tavaliselt.

Üksjagu Leedust kaasaostetud toidust jäi mulle õhtueineks. Muuhulgas päris maitsev ühest vintskest suitsuvorstijupist ja kahest juustupulgast koosnev Pik-Nik, kohupiimasai, energiajook ning poolsuitsuvorst Biovela.

Gaseeritud toniseeriv energiajook suhkru ja magustiga, 250 ml, koodiga 4770063222119, koosneb veest, suhkrust, süsihappegaasist, happesuse regulaatorist E330, lõhnatugevdajast, tauriinist, kofeiinist (32 mg/100 ml) ja vitamiinidest C, B3, B5, B6, B2, B9 ning toiduvärvidest E150d, E104, magustist E951 (mis sisaldab tenoolalaniini allikat) ja säilitusainest E211.

Otsustasin uue kuuriga alustada juba ülejärgmisel päeval.

Leedu reisi neljas päev

Selle öö magasin magusasti bussis, kuid kl 5:30 olid kõik lihased ja kondid nii valusad, et tõusin ja sooritasin hommikuse 4P, pealegi hakkas pisut külm. Seejärel sõin õuna ja oma Activia.

Umbes kl 9 võis igaüks endale hommikueine kahmata. Serveerisingi endale tüki omletti ja pisut salatit, jõin ka kohvi. Hilisemaid märkmeid lugedes selgus, et hoopis pärast seda omletti sõime me juustu- ja vorstisaia. Seega eelmisel päeval neid ilmselt polnud.


Kuigi maitseainetega oli kitsas ning pipart polnud üldse, maitses omlett väga hea. Päeva jooksul osalesid noored mitmesugustel loengutel ja omandasid tarkusi. Umbes 13-14 paiku toodi kusagilt ämbritega lõuna. Selleks oli peedisupp ning šnitsel kartulipüreega. Maitsel polnud samuti vähimatki viga.

Kl 18:30 oli pärast pisikest pingutamist R3. Justnagu taevane unistus! Tundsin end pärast seda palju paremini! Kahju vaid, et kusagil polnud kaalu käe pärast.


Et aga meil õhtueinet samahästi kui polnud korraldatud, käisime bussiga Moletai Maximas ning ostsime ninaesist. Juba kl 20 sõin ma ära pisikese rummisaiakese ning kaks berlingerit, 5 juppi suitsuviinerit ja veidi juustu. Hommikulootuses sõin ära kogu ostetud jogurti.

Toidu juurde võtsin kaks lahtistava loomuga tabletti, kuid nende mõju ei andnud kohe tunda. Noored jäid mingeid kohalikke ansambleid ootama, et aga oli kole pime, siis ma keerasin autoistme alla ja jäin juba kl 23 paiku magama.

Leedu reisi kolmas päev

6.08 hommikul ärkasin kell 6:30 vist lihtsalt sellest, et uni sai täis magatud ning mulle tuli kutse 4P teostada, millele lisaks kasutasin juhust ning poetasin ka R2. Nagu tolles hostelis näis kombeks olevat, oli taldrikule serveeritud juustuviil, kaks singiviilu ja tomatilõigud. Juurde võis võtta õuna, hommikukrõbinaid ja muna. Krõbinaid ma ei söönud, õuna aga alles järgmisel hommikul. Jõin kolm kanget 3-kohvi.

Tol päeval lahkusime Vilniusest Ignalina suunas ning sealt veel ca 40 km eemale, tuumajaama. Et meil lõunat polnud ajaliselt ette nähtud, peatusime Ignalina linnas ja käisime kl 11 paiku IKIA poes, kus ma ka vastava võtme sain ning oma R3 sooritasin. Ostsime kaasa mitmesuguseid saiakesi jms. Kl 14 sõingi ühe piruka, ühe saiakese ja jõin Coka Cola.

Tegelikult oleksime pidanud graafiku kohaselt juba kl 14 olema Moltai lähedal laagris, kuid tuumajaama daam sattus oma jutuga suuresti hoogu, vaatamata oma vahepealsele salvavale märkusele, et talle ei meeldivat rääkida, kui mõned daamid silmi kinni hoiavad. Et mis saaks siis, kui ka tema silmad kinni paneks ja räägiks.

Kuna me lõunale ei jõudnud ega osanud ka ette aimata, mis suur lõuna meid metsa vahel oodata võiks, käisime teel sinna hoopis mingis külakõrtsis, kus tellisime korralikud lõunad. Mina valisin lisaks kohvile ütlemata keeruka leedukeelse nimetusega roa, mis kujutas endast kartuliputru koos täidetud liharulliga. Kl 16:30 üritasin küll ühe koosoleku maha pidada, kuid pidin piirduma vaid 4P-ga.

Magustoiduks valitud jäätis oli mingisuguse siirupiga, kuid väga maitsev. Valge oli vanillikuul, pruun šokolaadikuul, roosa maasikakuul ning nende alla jääv kollane vist virsikukuul.

Laager oli omaette nähtus, mis koosnes üle riigi kokku toodud oivikutest. Kui selleks oleks piisavalt aega ning teema selle blogi sisuga sobiks, võiks sellest pikemaltki kirjutada. Igatahes toitlustamise osa oli seal niru.

Kl 21 paiku mõtlesime Dimaga võtta õhtueine. Et tsentraliseeritult seda ette nähtud polnud ning ka laagrilised sõid kõike, mis kätte juhtus, milleks neil oli ka vaba voli, siis serveeris Dima mulle jäänuseid lõunasöögist. Selleks oli sai, kapsasalat ja mingi pekine liha jahu-ketšupikastmes. Igatahes kapsa sõin ma küll ära, siis aga võtsin kohvi ja sõin selle juurde vist kolm juustu- ja ühe vorstisaia. Liharoast noppisin välja mõned taisemad tükid.

Kl 22 tabas mind R3, mispeale ma veel pisut hämaras ringi jalutasin ning putukaid pildile jahtisin. Tulin ideele, et SR-iga kaasneb ju pea alati ka 4P, mitte aga vastupidi. Kah mul avastus!

Et siingi oleks tulnud mul magada koos Dimaga, kes norskamist ei talunud, otsustasin ööbida autos. Seadsin end magama kl 23 ja ärkasin alles kell 5, kui veidi jahe oli ja põis pakitses.

Leedu reisi teine päev

Dima, kartes minu norskamist, jättis kogu toa minu käsutusse ning magas ise eluruumis. Läksin magama juba poole ühe paiku ning magasin kella 8-ni. Siis tegin endale kaks kanget kohvi. Muidugi ei tohi unustada pikale unele järgnenud kosutavat 4P.


Motellis pakutav hommikueine oli tagasihoidlik, nagu pildiltki paistab. Saiakäärule lisaks kaks imeõhukest viilu lahjat singimoodi ollust ning üks läbipaistev juustuviil. Ka muna, kurki ja tomatiti. Pealegi ei jagunud kannutäiest kohvist kuigi paljudele ning ma tegin veel ühe oma kohvi, kasutades selleks teevett.

Teletornis jõin kohaliku kange kohvi ning sõin selle juurde pakutud sufleekommi. Seejärel püüdsin esile manada SR, kuid see üritus ei võtnud vedu. Isegi 4P asendumata sain tasuda vaid tagasihoidliku G-arve. Kl 11 paiku siiski sooritasin ka 4P.

Vahepeal lasin endale Dimal osta pooleliitrise Vichi sidrunivee, kuigi jõin sellest vaevalt kolmandiku. Autos oli õnneks konditsioneer. Teel Vilniusesse sattusime paduvihma küüsi, ja siis oli päris keerukas 140 km/h vihmas kimada. Kuigi palav ka polnud.

Alles pärast parlamendi külastamist käisime vanalinnas jalutamas ning leidsime 16 paiku ühe keldri-pizza. Sealt ma tellisin mingisugused kohaliku rahvuskööki kuuluvad zeppelinid, mis olid kui suured pelmeenid, sees vorstilaadset ollust meenutav liha. Magustoitu ma ei võtnud, küll aga kohvi ja koka. Salati asemel sõin heeringat.

Et meie toidukorrad olid nagu need olid, mina aga roolimise kõrvalt unustasin tihtilugu üles märkida, mis ajal ma mida sõin, siis pean vaid üldiselt mainima, et lisatoitudest sai pruugitud vaid paaril korral pirukalaadseid roogasid.

Kõige olulisem siinjuures on siiski fakt, et kuigi samal päeval kl 18 paiku oli 4P, puudus mul igasugune võimalus Suureks Reedeks, vaatamata sellele, et töötasin koguni välja vastavad kategooriad SR0...SR5, kus siis R0 on sisuliselt G ja R5 samahea kui fekalorröa.

Siiski saime õhtul suuremat sorti õhtueine osaliseks, mis toimus koos leedukatega kesklinna mingis keldrilokaalis, kuhu vabu kohti oodati suisa elavas järjekorras.

Tolles Caimas-nimelises söögikohas oli saale ka keldrikorrusel, kuid ilmselt olid ettekandjad puhkusel, mistõttu teenindati vaid üht korrust. Otse sissepääsu juures elutses paar võitluskukkesid, keldris olid aga suures basseinis uhked kalad ja terraariumis pirakas nastik.

Tellisin peamiselt liharibadest koosneva seljankalaadse supi ning praeks šašlõki. Igatahes ei saaks nuriseda, et kõht tühjaks oleks jäänud. Seda enam, et vahepeal käisin madu uurimas, kes elas WC-kompleksi lähistel ning sain hakkama R0 ja 4P-ga. Magustoiduks tellisin maasika-jäätisekokteili, mis oli peamiselt seesmiselt jahutava toimega.

Igatahes kui noored läksid veel kusagile linna peale klubidesse kolama, öösel sakslaste auto ja väärisasjad koos dokumentidega varastati, magasin mina õndsa und umbes kella poole seitsmeni hommikul.

Leedu reisi esimene päev

Hommikul enne ärasõitu (kl 7) võtsin 4-kohvi ning mõõtsin oma vööümbermõõduks 111 cm ning massiks 92.8 kg. Lootsin reisi ajal saavutada preparaadireklaamis lubatud 89 kilo.

Juba kl 9 paiku võtsime Mäo Statoilist kohvid. Mina neile lisaks kaks viineripirukat, mis sisaldasid rohkem saia kui viinerit. Järgmine eine oli meil alles kl 14 paiku Läti mingis väikelinnas, hotellis Marve. Me küll jõudsime tänu soodsatele teeoludele 45 min varem kohale, oli meie jaoks kohale tulnud vaid üks kokk ja üks ettekandja. Ehkki menüü oli külluslik, kujunes lõpuks ikka nii, et valida sai seda, mis parasjagu olemas oli, kuna kokk ei suutvat korraga 9 inimesele erinevat menüüd valmistada. Joogiks võtsin ma kaks kohvi.

Salatitest valisin aga maitsva loomalihasalati, millega olekski vist tulnud piirduda. Kuid seltskonna mõttes tellisin siiski ka prae, mis polnud kaugeltki nii kogukas kui salati põhjal karta oleks võinud. Järgneval pildil ongi kanapraad.

Seesuguse maotäiega varustatult sõitsime otsejoones Vilniusesse. Kui mitte arvestada sõitu oma pisikese POTiga Tartust Tallinnasse kl 8...11, siis kestis sõit koos ligi pooleteisetunnise peatusega Lätis kümme ja pool tundi. Tõsi, ka tee peal jõime mingis bensiinijaamas paar tšehhi kohvi. Hosteli leidmiseks tegime ümber selle vähemasti kolm tiiru, kuna ühesuunalised kitsad tänavad ei andnud aimugi, kus võiks olla sissepääs parklasse, majade vahel oli aga vabade kohtadega kitsas.

Kui olime ruumid üle vaadanud ja oma asjad sisse tassinud, otsustasime minna ühisele einele kusagile suurde kaubanduskeskusse. Sealses CanCan pizzas võisime igaüks valida endale meelepärase eine. Kuigi tööpäev hakkas lõppema ning toiduvalik polnud just kuigi lai. Valdasid tühjad pannid.


Õhtueine oli umbes kella 22:30 paiku, ja ma valisin mingisuguse kanalihakotleti, sellele lisaks küüslauku ja kurki ja porgandi-redisesalatit ning riisi. Kõrvale rüüpasin fantat ning magustoiduks võtsin nii toored puuviljad kui ka kohupiimavahu.

Kogu päeva jooksul käisin umbes kolm korda 4P-aktsioonil, kuid ei midagi tõsisemat.

Reisi ajal

Kell 16:30 7.08.08 istusin loenguruumi kõrval arvutiruumis oleva masina taha ning otsustasin teha põgusa läbilõike reisi ajal toimunust. Võtsin selle teo juurde ka tõsisemat sorti 3-kohvi. Õigupoolest on see pisema kruusi sees olev kohv, millesse sai kaks hästi suure kuhjaga lahustuva kohvi pulbrit.

Erinevatest einetest on mul plaanis hiljem teha detailsem ülevaade, kuna pildistasin kogu reisi vältel peaaegu kõik söödud kraami. Nii on hea meenutada. Peab mainima, et nüüdne Moletai observatoorium (vt pildil) on meie ENTA reisil viimane punkt, kus me peatume teist päeva ning kust meil on plaanis homme kodu poole startida.

Siinne toitlustamine on äärmiselt omapärane. Hommiku- ja õhtusöök tuuakse kusagilt linnast suurtes ämbrites. Ülejäägid asetatakse külmkappidesse. Igaühel peavad kaasas olema oma toidunõud ning igaüks sööb nii nagu juhtub, teenindades ennast ise. Õhtusööki pole tsentraliseeritult organiseeritud ning võimalik, et me läheme Dimaga oma 7 noorele ja endile veel poest midagi tooma. Kuid pole ka võimatu, et sõidamegi kusagile sööma, see paistab pärast loengut.

Eriliselt ilmekas on siinse toitlustamise erinevus meie noortele just seetõttu, et Dima on erinevate projektide ja sellegi projekti raames meie noored harjutanud sööma enamvähem restoranides, kus limiteerivaks teguriks on üksnes menüü ise kui ka sellest valida lubatud ühikute nimistu. Dima on tavaliselt lubanud võtta lisaks joogile ja praele kas salati, supi või magustoidu.

Kohalikke oivikuid on kokku 30 ringis ning üksnes meie pärast peetakse täna neile loenguid inglise keeles. Oivikud olla midagi analoogset meie parimate olümpiadistide ja uurimistööde teostajatega. Igatahes on neist vanimad 16-aastased ning õppelaagris on karm kord, eriti mis puudutab suitsetamisse, alkoholi pruukimisse või öörahusse. Meie rühmas on noorim (Artur) samuti 16-aastane, ülejäänud on siiski täiskasvanud ning meil Dimaga oli lausa kummaline minna nendega kaasa järve äärde, kui nad vabal ajal ujuda tahtsid.

Füsioloogilisest seisukohtast aitas mind siiski teataval määral toidu valik ning tablettide kasutamine, mistõttu ei tundnudki ma end kogu sõidu aja kui umbne kott. Ent ka füsioloogiast on mul plaanis pikemalt pajatada koos selle teise poole, toitumisega. Seda siis kohe pärast reisilt naasmist.

X-files: 200808040033

Kui inimesega füsioloogilsi muudatusi ei toimu, siis on tal kaunikesti raske midagi asjalikku kirjutada, eriti kui ta on vastava blogi pühendanud just nimelt füsioloogiale. Unisus oli üldjoontes kadunud. Umbes poole tunni pärast pidanuks tulema vahetus, kellele tuli teha kiireloomuline ülevaade tema ülesannetest. Kuid enne ei toimu mingisuguseid muudatusi, kuni Kaio polnud ärganud ning peamajja liikunud.

00:45 oli liblikas lõpuks jahile läinud, kuid varesepuu otsast kostus hakkide kilkeid ning hõbekajakapere oli mitte pelgalt näide loodusest võõrandunud ning urbaniseerunud loomadest, vaid ka kummaline pesakond öösiti ringi liuglevatest ja huilgavatest isenditest. Enamik kurvitsalisi ja vareslasi peaks siiski öösiti tukastama. Ööliblikaga on vastupidi.

Aga Keio tõusis pisut enne ühte ning mul jäi vaid oodata Oliveri kohaletulekut. Selle aja jooksul pakkisin oma asjad. Oliveri juhendamisele kulus umbes pool tundi. Siis aga jõudsin koju ning veendusin, et mu vööümbermõõt oli endiselt 114 cm, mass aga 93,7 kg. Seega möödus poolik tööpäev grammigi vähenemata.