Tegelikult jääb ikka paljast usust väheks. Kuigi ma lubasin ka üldse mitte uskuda, olen neid plaastreid ikka vastavalt "retseptile" oma vöökohale kinnitanud. Muudes kehaosades pole mul ju rasvkoega probleemi.
Võimalik, et ma jätsin taas mingi olulise reklaaminüansi tähelepanuta. Näiteks alles nüüd reklaamitakse, et "Alli" aitab dieediga langetatud 2 kg kohta langetada omalt poolt veel kolmanda. Seda võiks samahästi tõlgendada ka nii, et kui dieeti ei pea, kaalu ei langeta, siis pool nullist on ikka null ning kaal ei lange.
Et minule see plaasterdamine mõju ei näi avaldavat, kinkisin teise paki ära. Ehk naisterahvale mõjub paremini.
Peagi aga kirjutan LACTO SEVEN tablettidest. Täna on teine päev (õhtu), kus ma neid kasutan, seni vähimagi tulemuseta. 20 tabletti maksid 74 krooni.
2. juuni 2009
24. mai 2009
Plaastritest
See võib tunduda kaunis müstiline, kuid kui ma hakkasin otsima selle "taid-džii" pakendit, sattusin hoopis Wärme-Therapie Pad plaastrile, milliseid oli pakis täpselt üks ning mida soovitati mitte üle 24 tunni ühes kohas hoida. Lasin pojal selle turjale kinnitada ning imestasin, et kust võtta see jõud, millega see hiljem teisaldada. Aga jutt on aus: pehme plaaster sisaldab rakke naturaalainetega (raud, aktiivsüsi, sool ja vesi). Pakendi avamisel soojarakud kontakteeruvad hapnikuga ja soojenevad 30 minuti jooksul sügavatoimelise kasutatava temperatuurini, mis jäädavalt püsib keskmiselt 8 tundi. Soojus soodustab vereringlust veresoonte laienemise läbi ja tagab seeläbi parema hapnikuga ja toitainetega varustatuse. Pingul ja krampis lihased lõdvestuvad. Et see plaaster sai paigutatud kell 18:45, siis on umbes 19:30 tulemusi loota. Eemaldada võiks selle alles kella 3 paiku öösel.
Kui sellisel lokaalsel soojendamisel ka mingeid positiivseid tulemusi esineb, peaks sarnaseid plaastreid muretsema vähemalt 5...10, et kõikide probleemsete vananemisele viitavate valukolletega võidelda. Eks me näe. Hea vähemasti seegi, et plaastrit pole reklaamitud ning ma leidsin selle juhuslikult apteegist, sellegi ainueksemplari. Kui see vaid paarisaja krooni ringis ei maksaks...
See Ti-Ji Patch Anti-Cellulite osutus aga tõeliseks naljanumbriks. Et mulle sokutati veel topeltkogus neid imeplaastreid, siis on mul suurepärane võimalus taas kord tõestada, kuidas reklaamis puhutav jutt on puhas raha raiskamine ja rahva lollitamine. Kaasas oli ka kasutusjuhend.
Aga kui nüüd tahta lasta end korralikult sel meetodil saledaks imendada, peaks vist terve keha neid plaastreid täis kleepima. Üsna tõenäoselt on see mõeldud naistele, kuna plaastrite kleepimine karvasele kõhule pole just naljaasi. Hoopiski hull lugu on aga nonde eemaldamisega.
Loeme siis ka kasutusjuhendit. Tselluliidivastane plaaster mõjub samamoodi nagu suitsetamise vastane plaaster, sest plaastri aktiivsed toimeained on pidevalt nahaga kontaktis.
Tselluliidivastases plaastris olev derma-tsitriglukaan on valmistatud taimeekstraktidest ja sellel on 2 erinevat toimet: see tugevdab nahka ja muudab selle siledamaks.
Plaaster tagab pideva lokaalse aktiivsete toimeainete mõju, mis vähendab tselluliiti ja muudab naha taas pringiks, siledaks ning painduvaks.
Räägitakse veel eelistest, milliseid olevat kolm: 1) väga efektiivne, 2) seda saab kasutada ilma eriliste dieetide või harjutusteta, 3) kerge nahale kanda.
Kasutusjuhend: Pange plaaster hommikul igasse piirkonda, kus soovite tulemusi saavutada. Eemdldage plaaster õhtul (näiteks: üks plaaster kummalgi reiel kahenädalase perioodi jooksul).
Kuna aktiivsed toimeained hajuvad, siis asetage iga järgnev plaaster eelmise päeva plaastri asukohast ligikaudu 6 cm kaugusele. Kui peate päeva ajal viibima päikese käes, siis kasutage plaastrit öösiti.
Teen lisamärkmeid. Ma ei kasuta plaastri kleepimise kohaks teps mitte reisi, ehkki need on mul massiivsed. Tolle võib panna julgesti mu nooruspõlve jalgrattasõidu süüks. Ratturite reied on reeglina ebaproportsionaalselt suured. Ja üldse pole sportimisest tavaliselt head nahka tulnud.
20. mai 2009
TI-JI
"Tellige taidžii-griin tii plaastrid juba täna... ja te saate näha enneolematuid tulemusi: vabanete kui imeväel tselluliidist reitel, käsivartel ja vöökohal ilma lihaskude vähendamata! Ja seda juba 30 päeva jooksul!"
Selline, umbes selline jõuline reklaam käib TV3 telepoes juba pikemat aega.
Häbi mõeldagi: minu kehamassi 10-kilone langus on vaatamata eelmisele tõsisele reklaamile ning preparaat 309-le pooles ulatuses taastunud. Fluktueerun 90 kg ümber. Seda asja ei saa me aga mitte lubada. Kord nad siin kuskil kuulutasid ka "Alli" tablette, mis pidavat olema otse rasvade vastu. Õigemini need pidavat rasvade imendumist takistama. Võimalik. Kuid küsisin selliseid apteegist ja sain teada hinna. Üks pakike maksab umbes 800 krooni. No tänan väga. Enne pean siiski leidma toreda sponsori, kes mulle sellised tabletid soetaks. Siis olen nõus katsetama.
Selle TI-JI ma siiski tellisin. Selle peale helistati telepoest ja määriti mulle teine pakk poole hinnaga veel otsa. Kui nüüd seda jama uskuda, siis peaks asi käima nii, et ma panen plaastri endale tuharale ja aina salenen. Lõbus!
Muidugi võiks midagi hoopis ette võtta oma ohjeldamatu söögiisuga, mis algab iga päev regulaarselt umbes kella 16 paiku. Sageli õnnestub mul see hommikueine nihutada kl 19 või 20 peale... Kuid et ma tegutsen umbes 2...4-ni hommikul, kipub ka teine või kolmaski toidukord sellesse vahemikku mahtuma. Olen seda viimasel ajal jälginud ning näksimisi vältinud.
Eks näis, kas ja kuidas nood plaastrid siis mõjuvad. Loodetavasti ei sõltu nonde mõju neisse või kogu reklaamikampaaniasse suhtumisest. Preparaat 309 oli siinpuhul määrava tähtsusega — eks ma ju võidelnud jupp aega selles esitatud absurdsete väidete väljanaermise vastu. Meenutagem, kuidas preparaat 309 pidi kehakaalu 20 kilo võrra langetama ning seda igaveseks. Langes siiski vaid 10 ning üldse mitte igaveseks. Kaeba või kohtusse!
Katsed jätkuvad. Mina olen jänes.
16. apr 2009
Sahhariinist
Ihuhädade tingituse just sahhariinist seadsin ma hüpoteesiks eelkõige seetõttu, et selle kõrvalmõjusid ei ole varem uuritud ning keegi ei tea, milliseid negatiivseid kõrvalmõjusid see endaga kaasa võib tuua.
Paar päeva tagasi alustatud eksperiment hakkab tulemusi andma. Kusjuures seda igasuguse tühikargamiseta. Tõsi küll, et olen viimasel ajal kui tsetsekärbsest puretud ning kipun alailma magama. Isegi täna. Tõusin pärast sügavat und kell 6. Olin seega maganud üle kolme tunni. Kl 8 paiku otsustasin juua kohvi ning võtta hommikueine. Eineks oli keeduvorst keelega (saial) ning kapsa-paprikasalat. Muidugi ka pool liitrit lahustuvat kohvi poole lusikatäie suhkruga. Kuid kell 11 viskusin uuesti telerit vaatama ning jäin uuesti magama, põõnutades kella neljani õhtul.
Tavaliselt on mul just eriti pärast sundasendis magamist õlaliigesed kole valusad. Olen ikka õudusega mõelnud, et mis saaks juhul, kui keegi sooviks mu käed rauda panna... mu käed lihtsalt ei painduks. Isegi käsi tõstes lõi varem ülavöötmesse kohutav valu.
Nüüd aga, paar päeva pärast sahhariinist loobumist, saan käsi praktiliselt seljale panna. Kahtlemata ei saa ma olla 100% kindel selles, et senises ihujäikuses oli süüdlaseks just nimelt sahhariin, ent sellises kontekstis näikse mu hüpotees siiski paika pidavat. Jätkan eksperimenti.
Paar päeva tagasi alustatud eksperiment hakkab tulemusi andma. Kusjuures seda igasuguse tühikargamiseta. Tõsi küll, et olen viimasel ajal kui tsetsekärbsest puretud ning kipun alailma magama. Isegi täna. Tõusin pärast sügavat und kell 6. Olin seega maganud üle kolme tunni. Kl 8 paiku otsustasin juua kohvi ning võtta hommikueine. Eineks oli keeduvorst keelega (saial) ning kapsa-paprikasalat. Muidugi ka pool liitrit lahustuvat kohvi poole lusikatäie suhkruga. Kuid kell 11 viskusin uuesti telerit vaatama ning jäin uuesti magama, põõnutades kella neljani õhtul.
Tavaliselt on mul just eriti pärast sundasendis magamist õlaliigesed kole valusad. Olen ikka õudusega mõelnud, et mis saaks juhul, kui keegi sooviks mu käed rauda panna... mu käed lihtsalt ei painduks. Isegi käsi tõstes lõi varem ülavöötmesse kohutav valu.
Nüüd aga, paar päeva pärast sahhariinist loobumist, saan käsi praktiliselt seljale panna. Kahtlemata ei saa ma olla 100% kindel selles, et senises ihujäikuses oli süüdlaseks just nimelt sahhariin, ent sellises kontekstis näikse mu hüpotees siiski paika pidavat. Jätkan eksperimenti.
14. apr 2009
Sugar!
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama juba sealtmaalt, et mistahes režiimi pidamine või jälgimine saaks toimuda siiski vaid sel juhul, kui ise olukorra peremees olla. Globaalses mastaabis vaadatuna on minu puhul tegemist absoluutse suhtluspuudelisega, et mitte öelda otse — asotsiaaliga. Viimasel sõnal on tänapäevastes, enamasti kollakaks joodud ajudes teistsugune tähendus, mistõttu seda sõna selle otseses mõttes ma enda kohta siiski kasutada ei saa.
Kogu mu enesejälgimise (ehk autoseire) pöörab pea peale mu üpriski kitsas suhtlusringkond, kellega kokkupuuted viivad suurima armastuseni, mis — nagu ürgteadlasedki on ammu välja selgitanud — käib peaasjalikult kõhu kaudu. Eks siis minagi sulandun ühiskonda just eelkõige selle organi üht serva pidi. Kui mul on mingidki kokkusaamised oma heade tuttavate või sõpradega, ei tule meile pigem meelde kontsert, näitus ega mõni muu vaimutoit, küll aga oleme pea alati üksmeelel söömise aspektis. Sedasi aga ei ole võimalik eriti endasse manustatud kalorsusi ega muid põnevusi jälgida.
Kaunis näide selle kohta puudutab vahetult eelnenud päevi. Püüan neid ka pisut illustreerida. Üle poole aasta saime kokku Gunnariga, kellega meil oli kaks kokkusaamist, ühtlasi ka söömist. Küllap ta tunneb end minu ees pisikese võlglasena, ja kui mitte muus osas, siis vähemasti tänu kujunenud olukorrale, mille järgi olen mina praktiliselt töötu, tema aga kõrgepalgaline mitmes ametis tegutsev ametnik. Seepärast oli tema väga rahul sellega, et sai mulle "välja teha", mina aga sellega, et sain uusi hõrgutisi proovida.
Näiteks oli meie reedene kokkusaamine Lõunakeskuses, kus ta otsis koha, kus ei peaks ise kandikuga sabas seisma, vaid kus teenindatakse. Minu abiga küll. Selliseks paigaks on tolles kaubanduskesuses internetikohvik. Proovisime ka "Oriental Expressis", kus ma olen näinud teenindatavat, eriti á la carte sektoris, ent seekord teatas nõusid koristav tädi millegipärast, et ei teeninda meid keegi.
Lisaks suurele kohvile (sahhariiniga) tellisin ma endale pannkoogi tursamaksa ja munaga. Selles oli meeldivalt palju muna ning kogu see täidis meenutas mulle suvel lemmikuks kujunenud salatit "Ristiisa Pubist". Äärmiselt maitsev! Pealegi serveeritakse á la carte moodi vist üksnes seal kohvikus. Sama kohviku all on sööklalaadne toitlustuspunkt, kus kõige eemalepeletavama mulje jätavad teenindajad.
Kohvi kõrvale küsisin ma kohupiimakoogi virsikutega, mis oli seal letis mind kaunis kaua oodanud ning juba pooleldi kuivanud. Ilmselt oli tegemist näidiseksemplariga, kuna baaridaam ei raatsinud mulle seda kuidagi tuua. Käisin suisa ise järel ning sain suutäie toriseda. Eriliselt vabandamata mõtiskles too daam pikalt, siis aga mainis mokaotsast, et oli selle juba unustanud. Värskena võiks see kook lausa maitsevgi olla.
Järgmisel päeval kokku saades soovitasin ma Gunnarile oma lemmikut Rehepappi. Et aga seal ei teenindata, langes see valikust kohe ära. Pealegi oli pealinna-isandale harjumatu sealne sisekujundus. Nii suundusimegi diagonaalis üle hänglandi hoopis Kaubahalli kolmandal korrusel asuvasse kohvik-lesilasse, olles minu POT-i parkinud hotelli ette ning varustanud ta selleks kohase sinise parkimissildiga. Tige Tikker on otsene DuNordi järeltulija, ent sisekujunduselt päris noobel. Tundsin vaid pisut suitsulõhna, mis pani mind mõttele, et ehk lubatakse seal hilistundidel avalikult suitsetada.
Roogade juurde pakutavad kõrvitsaseemnetega kuklikesed koos imemaitsva ürdivõidega olid iseenesest väga maitsvad. Mina, kes ma võid tavaliselt ei söö, ei saanud seekord seda proovimata jätta.
Supi asemel võtsin vastavate eelroogade rivis seisnud seenesupi ravioolidega. Portsjon tundus küll kole pisike, kuid oli üsnagi maitsev. Tõsi, rosmariinioksad andsid mulle aimu, miks garneeringuna kasutatavad asjandused sageli söömata jäetakse. Samas, seente kõrvale see maitse isegi sobis.
Oma teiseks roaks valisin pasta jäneseliha ja seentega. Peale oli pandud kitsejuustuviilakuid. Kui rosmariinioks tähelepanuta jätta, oli roog päris maitsev. Tõsi, need road on seal kõik kaunis kõrges hinnas ning kogused mitte just tapvad. Kõrge hind garanteerib, et keegi end just lõhki ei sööks.
Desserdiks tellisin pannkoogid jäätisega. Jäätist oli pisikene topsikene, pannkoogid olid torru keeratud ja maasika toormoosiga üle valatud. Et pannkook oli värske, siis maitses see kooslus päris hea.
Esmaspäeval tuli mul olla ENTA liikmena kaastegev Doktorantide Assambleel, mis korraldati Dorpari konverentsikeskuses. Laud oli tellitud kuuekümnele, rahvast oli aga 25. Pisut kahju oli küll kõike seda küllust lasta niisama minna, ent mul puudusid ka volitused jääkide kaasatarimiseks.
Selased road olid kõik keeratud lehttaignasse, mis selle tõttu omandasid teataval määral sarnase võimaitse. Maitsev küll, kuid mu alateadvus prõmmis mulle ajude pihta, et kui ma neid saiakesi rohkem kui portsu söön, võtan koheselt 10 kilo juurde. Igatahes jäid need ülejäägid meist laudadele ning nende edasine saatus on mulle teadmata.
Täna aga võtsin vastu otsuse korraldada enda kallal uus eksperiment. Ma arvan, et mu õlaliigeste valulikkusel peab ju siiski mingi põhjus olema. Kahtluse all on kolm objekti: 1) vererõhku alaldav ja südamerütme reguleeriv ravim Lacipil, 2) lahustuv kohv ja 3) sahhariin. Et sümptomid ilmnesid just nimelt tänu sahhariinile, siis proovin uurida, mis saab juhul, kui ma sellest loobun.
Kogu mu enesejälgimise (ehk autoseire) pöörab pea peale mu üpriski kitsas suhtlusringkond, kellega kokkupuuted viivad suurima armastuseni, mis — nagu ürgteadlasedki on ammu välja selgitanud — käib peaasjalikult kõhu kaudu. Eks siis minagi sulandun ühiskonda just eelkõige selle organi üht serva pidi. Kui mul on mingidki kokkusaamised oma heade tuttavate või sõpradega, ei tule meile pigem meelde kontsert, näitus ega mõni muu vaimutoit, küll aga oleme pea alati üksmeelel söömise aspektis. Sedasi aga ei ole võimalik eriti endasse manustatud kalorsusi ega muid põnevusi jälgida.
Kaunis näide selle kohta puudutab vahetult eelnenud päevi. Püüan neid ka pisut illustreerida. Üle poole aasta saime kokku Gunnariga, kellega meil oli kaks kokkusaamist, ühtlasi ka söömist. Küllap ta tunneb end minu ees pisikese võlglasena, ja kui mitte muus osas, siis vähemasti tänu kujunenud olukorrale, mille järgi olen mina praktiliselt töötu, tema aga kõrgepalgaline mitmes ametis tegutsev ametnik. Seepärast oli tema väga rahul sellega, et sai mulle "välja teha", mina aga sellega, et sain uusi hõrgutisi proovida.
Näiteks oli meie reedene kokkusaamine Lõunakeskuses, kus ta otsis koha, kus ei peaks ise kandikuga sabas seisma, vaid kus teenindatakse. Minu abiga küll. Selliseks paigaks on tolles kaubanduskesuses internetikohvik. Proovisime ka "Oriental Expressis", kus ma olen näinud teenindatavat, eriti á la carte sektoris, ent seekord teatas nõusid koristav tädi millegipärast, et ei teeninda meid keegi.
Lisaks suurele kohvile (sahhariiniga) tellisin ma endale pannkoogi tursamaksa ja munaga. Selles oli meeldivalt palju muna ning kogu see täidis meenutas mulle suvel lemmikuks kujunenud salatit "Ristiisa Pubist". Äärmiselt maitsev! Pealegi serveeritakse á la carte moodi vist üksnes seal kohvikus. Sama kohviku all on sööklalaadne toitlustuspunkt, kus kõige eemalepeletavama mulje jätavad teenindajad.
Kohvi kõrvale küsisin ma kohupiimakoogi virsikutega, mis oli seal letis mind kaunis kaua oodanud ning juba pooleldi kuivanud. Ilmselt oli tegemist näidiseksemplariga, kuna baaridaam ei raatsinud mulle seda kuidagi tuua. Käisin suisa ise järel ning sain suutäie toriseda. Eriliselt vabandamata mõtiskles too daam pikalt, siis aga mainis mokaotsast, et oli selle juba unustanud. Värskena võiks see kook lausa maitsevgi olla.
Järgmisel päeval kokku saades soovitasin ma Gunnarile oma lemmikut Rehepappi. Et aga seal ei teenindata, langes see valikust kohe ära. Pealegi oli pealinna-isandale harjumatu sealne sisekujundus. Nii suundusimegi diagonaalis üle hänglandi hoopis Kaubahalli kolmandal korrusel asuvasse kohvik-lesilasse, olles minu POT-i parkinud hotelli ette ning varustanud ta selleks kohase sinise parkimissildiga. Tige Tikker on otsene DuNordi järeltulija, ent sisekujunduselt päris noobel. Tundsin vaid pisut suitsulõhna, mis pani mind mõttele, et ehk lubatakse seal hilistundidel avalikult suitsetada.
Roogade juurde pakutavad kõrvitsaseemnetega kuklikesed koos imemaitsva ürdivõidega olid iseenesest väga maitsvad. Mina, kes ma võid tavaliselt ei söö, ei saanud seekord seda proovimata jätta.
Supi asemel võtsin vastavate eelroogade rivis seisnud seenesupi ravioolidega. Portsjon tundus küll kole pisike, kuid oli üsnagi maitsev. Tõsi, rosmariinioksad andsid mulle aimu, miks garneeringuna kasutatavad asjandused sageli söömata jäetakse. Samas, seente kõrvale see maitse isegi sobis.
Oma teiseks roaks valisin pasta jäneseliha ja seentega. Peale oli pandud kitsejuustuviilakuid. Kui rosmariinioks tähelepanuta jätta, oli roog päris maitsev. Tõsi, need road on seal kõik kaunis kõrges hinnas ning kogused mitte just tapvad. Kõrge hind garanteerib, et keegi end just lõhki ei sööks.
Desserdiks tellisin pannkoogid jäätisega. Jäätist oli pisikene topsikene, pannkoogid olid torru keeratud ja maasika toormoosiga üle valatud. Et pannkook oli värske, siis maitses see kooslus päris hea.
Esmaspäeval tuli mul olla ENTA liikmena kaastegev Doktorantide Assambleel, mis korraldati Dorpari konverentsikeskuses. Laud oli tellitud kuuekümnele, rahvast oli aga 25. Pisut kahju oli küll kõike seda küllust lasta niisama minna, ent mul puudusid ka volitused jääkide kaasatarimiseks.
Selased road olid kõik keeratud lehttaignasse, mis selle tõttu omandasid teataval määral sarnase võimaitse. Maitsev küll, kuid mu alateadvus prõmmis mulle ajude pihta, et kui ma neid saiakesi rohkem kui portsu söön, võtan koheselt 10 kilo juurde. Igatahes jäid need ülejäägid meist laudadele ning nende edasine saatus on mulle teadmata.
Täna aga võtsin vastu otsuse korraldada enda kallal uus eksperiment. Ma arvan, et mu õlaliigeste valulikkusel peab ju siiski mingi põhjus olema. Kahtluse all on kolm objekti: 1) vererõhku alaldav ja südamerütme reguleeriv ravim Lacipil, 2) lahustuv kohv ja 3) sahhariin. Et sümptomid ilmnesid just nimelt tänu sahhariinile, siis proovin uurida, mis saab juhul, kui ma sellest loobun.
6. apr 2009
Sanatoorne nuum
Tõsi, plaanisis algul siia üles märkida kõik toidukorrad ning kirjeldada elavalt iga toidu maitset ning kaasnenud elamusi. Nüüdseks on aga kiirete ja kiiremate toimetuste tõttu päris nädalakese jagu lund ära sulanud ning enam pole kaugeltki nii kütkestav see mu esialgne plaan. Kuid vähemasti ei tahaks ma ootusärevaid lugejaid petta nagu Riik oma pensionisammastega, mistõttu panen siia üles kauni pildigalerii. Muidugi ei ole iga ports siin minu suud puudutanud ega kõik road just Värskas söödud. Kindlasti tahaksin anda valusa nähvaka nende pihta, kes seni on olnud arvamusel minu toitumuse üksluisusest. Ja üldse — kel kõike seda vaadates suu vett jooksma ei hakka, on ta üks paras tundetu tükk.
Igatahes seesugune oli lõpuks ainus sport, mida ma teha suutsin.
Igatahes seesugune oli lõpuks ainus sport, mida ma teha suutsin.
5. apr 2009
Reede hommik
Reede hommikul astusin tavapäraselt kaalule ja sain oma mõõduks umbes 90 kilo. Tegelikult ma lootsin pisikeselt, et Värskas pakutav tasakaalustatud toit võimaldab mul läbi ajada ilma oranžide tablettide ning lisamedikamentideta. Tulemus oli aga see, et tegelikult püsis mul nende päevade jooksul pidev reisiärevus ning isegi kui ma käisin ruumis, kolmnurkse sümboliga uksel, kus ikka jalgsi käiakse, suutsin ma vähendada vaid enda ruumala, mitte aga massi.
Seda enam oli küllaltki üllatav, kui eile SPAs kaalule astudes sain mõõduks 88 kg. Olin sellest tulemusest natuke üllatunud. Eks nüüd tuleb uurida, kuidas mõjuvad järgnevad kosumise päevad. Üks idee, millele mu mõtted mind veel juhatasid, puudutas kaalu taatlemist. Millegipärast on mul tunne, et mu kodune kaal kipub mulle luiskama. See ei saa ikka tõsi olla, et ma kaalusin enne umbejäämist 90 kilo ning pärast umbes 5 söögikorda kaks kilo vähem.
Kuid Värksa Sanatooriumi toitlustamisest plaanin ma teha põgusa lisasissekande pärast seda, kui olen pildid arvutisse tõmmanud ja töödelnud. Igatahes möödusid Värksa päevad peamiselt intensiivse puhkamise tähe all ning ma pole vist juba aastaid nii palju ja põhjalikult maganud kui siin.
Seda enam oli küllaltki üllatav, kui eile SPAs kaalule astudes sain mõõduks 88 kg. Olin sellest tulemusest natuke üllatunud. Eks nüüd tuleb uurida, kuidas mõjuvad järgnevad kosumise päevad. Üks idee, millele mu mõtted mind veel juhatasid, puudutas kaalu taatlemist. Millegipärast on mul tunne, et mu kodune kaal kipub mulle luiskama. See ei saa ikka tõsi olla, et ma kaalusin enne umbejäämist 90 kilo ning pärast umbes 5 söögikorda kaks kilo vähem.
Kuid Värksa Sanatooriumi toitlustamisest plaanin ma teha põgusa lisasissekande pärast seda, kui olen pildid arvutisse tõmmanud ja töödelnud. Igatahes möödusid Värksa päevad peamiselt intensiivse puhkamise tähe all ning ma pole vist juba aastaid nii palju ja põhjalikult maganud kui siin.
Tellimine:
Postitused (Atom)
