Uus siht

Päris mitme päeva usina arhiivitöö tulemusena sain valmis autentse KMI iibe diagrammi, mida on kaval vaadata lähemalt.

Igatahes on ammu käes aeg, et seada uus siht ning viia indeks allapoole 27,5. Kuidas seda aga saavutada?

E954 — sahhariin

Jälitamaks oma uuema aja vaeguste põhjusi, panin täna otsingumootorisse uue sõna ning toon CPM kasutades siia olulisemaid noppeid. Nagu ikka, on eespool ilmnevate viidete taga vastavasisulist teksti märksa enam, järgnevates ilmeb kordusi ning kasutada saab vaid üksikuid kilde. Seekordseks objektiks on bensoehappe sulfamiid ehk E954 ehk sahhariin.

Selgub, et sahhariini avastasid Johns Hopkinsi ülikooli töötajad Ira Remsen ja Constatin Fahlberg 1879. aastal. Möödus vaid mõni aasta ja uue magusaine naatrium- ja kaltsiumsoola saatis tolleaegsetes tingimustes lausa hämmastav müügiedu. Keemilise ühendina on sahhariin valge, kristalne ja lõhnatu pulber, mis väga halvasti lahustub vees. Kuumutamisel sahhariini lahustuvus küll oluliselt suureneb, kuid kõrgel temperatuuril kipub ta kergesti lagunema ja magusust kaotama. Seetõttu ei sobi sahhariin küpsetatavate toodete maitsestamiseks. Ülemaailmse kuulsuse ja tuntuse on see aine saavutanudki magususega. Tavalisest suhkrust on sahhariin keskmiselt 500 korda magusam.

Sahhariiniga võivad oma magusanälga leevendada tüsedad, kellele magusast loobumine on ületamatu probleem. Kunstliku magusainena mõjub sahhariin võimsalt meie maitseelunditele. On võimalik, et sahhariin suurendab isu, valmistades organismi ette toidu vastuvõtuks. Kahjuks ilma kaloriteta magusus ei vähenda isu. Kalorivaeguse korral taastub näljatunne kiiresti ja siis süüakse lõppkokkuvõttes ikkagi soovitust rohkem.
_{Allikas: KLIINIK.EE}

Sama artikkel

Sahhariini ohutus või ohtlikkus tervisele on mitmel korral probleemiks olnud. Kõige otsustavamalt püüdis sahhariini keelustada USA toidu- ja ravimiamet 1977. aastal. Selleks ajaks oli piisavalt kogunenud katseandmeid, mis tõestasid sahhariini võimalikku kasvajaid esilekutsuvat toimet katseloomadel. Rottidega tehtud katsed näitasid, et sahhariin põhjustab järgmiste põlvkondade isenditel põiekasvajaid. Tarbijaid taoline lähenemine ei rahuldanud ja nende vastuseis paisus niivõrd suureks, et sekkuma pidi isegi USA Kongress. Sahhariinivastane tegevus andis USAs ka teatud tulemusi. Nimelt peab kõikidel sahhariini sisaldavatel toodetel leiduma hoiatus: see toiduaine võib olla kahjulik teie tervisele, sest sisaldab sahhariini, mis katseloomadel põhjustab kasvajaid. Kerkib küsimus, kuivõrd õigustatud on selline tekst?

Tõene on fakt, et katserottide söötmisel sahhariini sisaldava toiduga ilmneb kolmanda põlvkonna isenditel põievähki olulisemalt sagedamini, võrreldes kontrollrühma loomadega. Tõsi, sellistele katsetele on tavaliselt ka lühike ja lööv vastuväide: inimene pole rott! Inimesele on sahhariin eeldatavasti väga nõrga kantserogeense toimega. Sõdade ajal kasutasid miljonid inimesed sahhariini, kuid mingeid ulatuslikke põiekasvajate puhanguid ei täheldatud siis ega hiljemgi. Öeldu kehtib nii otseste kasutajate kui ka nende järglaste kohta. On tehtud ka mõned suuruurimused sahhariini ja tervistkahjustavate harjumuste koosmõjudest. Ühe riskirühma moodustavad need, kes tarvitavad ohtralt sahhariini ja on samaaegselt ka kirglikud suitsetajad. Siit järeldus, et sahhariin võib tugevdada teiste kasvajaid põhjustavate ühendite mõju. Sahhariini toime lõplik selgitamine jääb tulevikku. Võimalik ohtlikkus on põhjuseks, miks siiski mitme riigi, näiteks Kanada toiduainete seadustik keelustab sahhariini kasutamise.

Mis juhtub organismis? Sahhariini ülesandeks on vaid keele maitseretseptorite petmine. Organismis sahhariin ei lõhustu ja väljub praktiliselt muutumatuna. See ongi põhjus, miks sahhariin organismile energiat ei anna. Tema molekul on väike ja lahustub vees, mistõttu imendumine toimub kiiresti. Ta läbib ka platsenta ja jõuab loote vereringesse. Põhiosa sahhariinist väljutatakse uriiniga.

Sama artikkel on tsiteerimata ja anonüümselt ka lehel Sportlab, täpsemalt Eesti foorumis Naistekas. On üpris tõenäone, et algallikaks on hoopis Tartus 1999. a avaldatud raamat "Õige toit" Healthilife lehel, mille juures (rõhutan) seisavad ka autorite nimed © Urmas Kokassaar, Tiiu Vihalemm, Mihkel Zilmer.

Toidu ohutusest kõnelevalt tarbijakaitse kodulehelt saame teada, et sahhariin on üks tuntumaid sünteetilisi magusaineid, mis on kalorivaba, sobib diabeetikutele, on hammastele kahjutu ja kõrge magususega, ehkki seda ei soovitata tarvitada päevas rohkem kui 5 mg/kg ööpäevas. Oma sahhariinipurgilt ma hetkel ei suuda ühe tableti massi lugeda, see võib olla 40 mg. Isegi kui ma joon päevas kuni 7 kohvi (mis juhtub väga harva), manustan seeläbi umbes 280 mg sahhariini. Igatahes ei tohiks minu puhul selle kasutus ületada lubatud normi, jäädes alla 3,5 mg/kg. Endale pisut tuhka pähe raputades võiks tuua tsitaadi saidilt Allergialaps: ei tasu unustada, et organism vajab ka suhkrut. Väsimus, kestev kurnatusseisund võib olla tingitud suhkru puudujäägist organismis. Inimesel, kes teadlikult väldib suhkrut, võib kestev väsimus ja kurnatusseisund viia ka tõsiste haigusteni.

Ka Kaupmehe konservide sortimenti tutvustav kodulehel märgitakse, et tsüklamaat ja sahhariin on kunstlikud magusained, mis ei tõsta veresuhkrut organismis ega lõhustu seal, andmata ka energiat.

Eesti Diabeediliidu kodulehel on avaldatud ka ajakirja Diabetes artikleid, millest ühes kirjutab Ulvi Tammer artiklis Maiustamine pole keelatud, et sahhariin ei talu kuumutamist, mistõttu ei sobi küpsetamiseks, sest munavalgevaht ei tule püsiv ja koogid hästi ei pruunistu. Sahhariiniga magustatud karastusjooke tarbides jälgige, et sahhariini kogus ei ületaks päeva normi. Sahhariini ei soovitata lastele ja raseduse ajal (teised allikad teatavad, et see läbib kergesti platsentabarjääri). Täiskasvanute maksimaalne päevaannus on kuni 150 mg (6-10 tera).

Ajakirja Haridus 1999. aasta esimeses numbris on kirjutanud Kaie Kappel loo magusainetest:

Esimene tehismagusaine, mida tundma õpiti, oli sahhariin. Sahhariin sünteesiti 1879. a (Fahlberg, Remsen), tootmine käivitati Magdeburgis 1884. aastal. Vaatamata ajutistele kasutamiskeeldudele käesoleva sajandi 60.–70. aastatel seoses kasvajate tekkega mõningatel katseloomadel on sahhariin üks enamtoodetavaid magusaineid tänapäeval. Seda kasutatakse enam kui 90 riigis. USA-s peab sahhariini sisaldavatel toodetel olema märge, mis juhib tähelepanu võimalikele tervisekahjustustele. Euroopa Liidu maades see nõue puudub.

Mõningate magusainete tarbimisel esineb sünergeetiline efekt – koosmõjus on ainete magusus suurem. Nii näiteks võib 50 g sahharoosi asendada 320 mg aspartaami või 390 mg atsesulfaamiga, kui neid aga koos kasutada, vajatakse kumbagi vaid 85 mg. Samasugust efekti täheldatakse atsesulfaam K tarbimisel koos tsüklamaadi või taumatiiniga ja sahhariini kasutamisel koos tsüklamaadiga.

Kuigi toidu lisaainete puhul on tegu keemiliste ühenditega, mille ohutust on loomkatsetel põhjalikult testitud, võib nende tarbimisel esineda tervisehäireid, eriti organismi ülitundlikkuse korral. Seetõttu peab magusainete teema käsitlust juhtmotiivina läbima põhitõde, et tehismagusaineid tuleb tarbida vaid otsese vajaduse korral (diabeet, põhjendatud suhkruvaba dieet kehakaalu reguleerimisel).

Pakenditelt võib sageli lugeda igasugust sumbuuri toiduainete koostise kohta. Mitmed ametlikud Euroopa Liidu direktiivid ja tarbijakaitse ettekirjutused viitavad asjaolule, et tihti on neid pisilisandeid valesti tõlgitud. Kõige kindlam on siiski lähtuda E-koodist, mis sahhariinil on E954.


Igatahes ei anna seegi jälitustöö seletust liigesehädade tekkepõhjusele. Aga tõde on kindlasti kusagil olemas!

Nagu selgus, võib lahustuv kohv olla kahjulik vaid väga suurtes kogustes, mõjudes peamiselt närvisüsteemile ja vereringele. Sahhariinist võiks ju loota põievähki, eriti kui ma oleksin pisike katseloom ning elaksin ühtjärge kolm põlvkonda. Kusjuures katsete tulemused näitasid, et põievähi tõenäosus oli sahhariini tarbinud katseloomadel küll suurem, kuid siiski ei olnud kindel, et nende kahe vahel valitseb otsene põhjuslik seos.

Kohvist veel

Tegelikult ma lugesin ka mitmeid portaale, imestades samas, kui kole palju neid olemas on ning ühtlasi, kui vigaselt ja labaselt suurem osa inimesi kirjutab. Üldine tendents neis on valdav — kohv on ikka paha ja kole. Või kui, siis ikka must masinakohv ja ei mingil juhul seda lahustuvat "keemiat". Ma tõesti ei suuda ära imestada eelarvamuste jõdu, mis on stereotüüpide lätteks kui loodud.

Vähemasti leidsin ka sellise loo, mis pisut "rehabiliteerib" kohvi mainet. See oli avaldatud juba varem vihjatud lehel COFFEETEA.INFO

Itaallased kaitsevad kohvi mainet. Miljonitele itaallastele algab hommik tassikese espressoga – kodus või teel tööle mõnes kohvikus.

Paraku kannatab juba mõnda aega kohvi maine arstide ja ajakirjanduse rünnakute pärast. Näiteks hiljuti soovitasid arstid Suurbritannia peaministril Tony Blairil juua vähem kohvi. Siiski soovitab dietoloog Chiara Trombetti Itaaliast mitte uskuda hirmsaid lugusid kohvi kahjulikkusest. Tema arvates on olemas teaduslikult põhjendatud faktid, mis tõestavad selle iidse joogi kasulikkust. Muuseas, mida kangem, seda parem. Just sellepärast soovitab Chiara Trombetti espressot, aga mitte lahustuvat kohviasendajat.

Dietoloog räägib, et kohv sisaldab taniine ja antioksüdante – aineid, mis osutavad soodsat mõju südamele ja arteritele. Samuti on teada, et kohv aitab tihti vabaneda peavalust. Jook mõjub hästi maksale, hoiab ära tsirroosi ja sapikivide tekke. Siiski ei maksa seda infot võtta tähttähelt. Kahtlemata on inimesi, kellel ei soovitata juua kanget kohvi. Sellesse rühma kuuluvad rasedad naised ja patsiendid, kes põevad südameveresoonkonna haigusi, samuti maohaavade käes kannatajad.

Samuti on hädavajalik mõõdutunne. Kui juua liiga palju kanget kohvi, võib see põhjustada närvilisust ja südamepekslemist. Trombetti ei soovita ületada normi 3 - 4 tassi päevas. Paljud lapsevanemad tõstavad imestusest kulme, kuuldes järgmist dietoloogi nõuannet. Chiara Trombetti kinnitab, et piimaga kohv on eriti kasulik koolilastele, kellel on raskusi varahommikuse tõusmisega ja ümberlülitumisega unelt intensiivsele õppetööle.

Katrin Pauts on 03.04.2007 Õhtulehes kirjutanud kohvisõltlusest, andnud ülevaate intervjuust psühhiaater Jüri Ennetiga.

Veel torkab silma, et saidist saiti on üht ja sama teksti korratud, tihti algallikale viitamatagi. Mõned sellised (näiteks nammy) on teostanud justkui "metaanalüüsi", pannes mitmeid erinevaid artikleid otsakuti.

Saidil Draakonitar on avaldatud üpris räige Jüri Lina Varjatud tervisevalem, kus meie objekti kohta on välja toodud üksnes negatiivsed jooned:

KOHVIS on happeid mis soodustavad nitrosamiini ehk kantserogeeni moodustumist. On leitud ka reumatismi seos kohvijoomisega, ( seda põhjustab joogis leiduv uriinhape) . Kohv paneb pea valutama ja käed värisema. Jätmata kahjustamata ka maksa ja neere.

KOHV (sisaldab 126 liiki mürki), kange tee, šokolaad, Coca-Cola ja tubaka ergutav toime kestab vaid lühikest aega, millele järgneb masendus ja rahutus. Teofülliinid vähendavad ennekõike C- ja B-vitamiini sisaldust veres Teofülliini sisaldavad ained on rinna-, kõhunäärme-, maksavähi tekitajad.

Positiivsemat laadi sopsatuse toob ära aga Tarbija24, märkides muuhulgas, et kohv vähendab kolesterooli kahjulikku mõju kehale ja võib seeläbi ära hoida vanadusnõtrust.

Igal juhul on kohviteema just üks selliseid, mida saab tuua näitena diametraalselt vastakatest arvamustest. Tõsi, ühes ollakse valdavalt ühel meelel — liigtarbimine on kahjulik. Kuid see on täpselt selline "tarkus", mida ei pea küll kusagilt lugema, kui ise kohvi juua. Minul isiklikult puudub sel hetkel kohviisu, kui ma kohvi ei taha. Ja kui ma kohvi ei taha, siis ma seda ei joo. Igasugused jutud lahustuva kohvi halbusest on kindlasti liialdus. Kohvihuvilisena olen ka teadlik sellest, et parim on headest ubadest värskelt valmistatud aromaatne masinakohv. Kuid, nagu ma ka varem kirjutanud olen, on vähemasti Tartus hea kohv tõeline haruldus. Ja kodus kuluks selle tegemisele terve igavik. Ja ma pole kindel, kumb on suurem sõltuvus, kas selline, kui inimene vajab naudingut või selline, kus tal on lihtsalt vajadus.

15.01.2009

Pisikesed lühisopsatused päevaste einete kohta saaksid kahtlemata virgutama selle ajaveebi kulgu, kui vaid tihtilugu ei juhtuks piltide sättimisele või koguni kirjutamise endagale aega nappima. Seekord otsustasin, et ei hakka pärast südaööd töötama ning panen parem kirja päevase füsioloogia.

Veel enne uinumist kl 2 sõin kaks banaani, lootes puhitiste vastu võidelda lisasurvega. Tegelikult pääsesin survetest alles kl 4, olles selleks vastavad ventiilid avanud.

Ärkasin pärast pea 8 tundi magamist alles kell 12. Mõõtsin enda kehamassiks 86.6 kg ning pidasin seda mitte liiga pahaks tulemuseks.

Jõin kl 13 ühe kohvi. Teise kohvi jõin alles kl 19 ning see jäi ka viimaseks. Vahepealne pisike tass mõru vedelikku Teaduskooli vastuvõtul ei sobi kandma kohvi nime.


Esimene eine oli umbes kell 17 eelpool mainitud vastuvõtul. Kõik komponendid on pildil kujutatud. Kringlimoodi sai oli paprikarohke ega sisaldanudki vist liha, kui see liha just mõni sink polnud. Sai mingisuguse lõhemaitselise kreemiga oli maitsev, ent äärmiselt ebapidulik. Uhke topeltsai oli samuti maitsev, ent ma ei süvenenud selle koostisse.


Koju naasnult sõin umbes 19:30 kapsa-porgandisalati, mis oli pakitud 222-grammisese pakendina.

Aeg möödus märkamatult ning õhtueine oli kell 22:30, kui võtsin ette suitsuräimed õlis (umbes 250 g) ja kaks funktsionaalset jogurtit (kumbki 190 g).

Kiudainetabletid sõin kl 13 ja 19. Kroomi kl 19. Mulle tundub, et sagedamini neid ei maksagi manustada, kuna muidu tuleb suuremat rõhku panna bisakodüülile.

Lahustuv kohv

Mul tekkis pisike kahtlus, et kas kohv pole ka mitte see pahalane, mis normaalset seedetegevust aeglustab. Selle peale toksisin otsingumootorisse "lahustuv kohv" ning sain terve hulga vastuseid. Lisaks asjale enesele ka muidugi roppu moodi muid tarkuseteri. Olgu lisatud, et igasugused rõhuasetused järgnevates tekstides ning nende kujundus pärinevad peamiselt minult endalt.

Esimene jutt pärineb mingist Kodutohtri numbrist ja pajatab järgmist.

Lahustuv kohv ei tee head. Vahepeal tarvitati palju jäägita ehk lahustuvat kohvi. Kahjuks on selline kohviekstrakt valmistatud ebakvaliteetsetest ja ebaõnnestunult praetud ubadest.
Lahustuv kohv imendub seedekulglast kiiresti verre ning seal tekib suur kofeiinikontsentratsiooni. Just lahustuvast kohvist tekib kõige sagedamini kofeinism. Jäägita kohvis on ka mitu korda rohkem vähkitekitavaid ühendeid kui tavalises kohvis. (Olgu märgitud, et tavalise oakohvi mõõdukal kasutamisel suudab maks need vähkitekitavad ained kahjutuks teha.)

Hästi asjalik on aga KLIINIK.EE kodulehel paiknev jutt, mille CPM siia suutsin end vaevu talitseda. Lahustuva kohvi kohta aga järgnev:

Lahustuv kohv on kuivatatud kohviekstrakti pulber, mis lahustub vees. Sellel on küll kohvi maitse, kuid nõrk aroom. Juba 1910. aastal pandi lahustuvale kohvile nimi Instant (silmapilk). 10 aastat hiljem tuli "Nescafe". Lahustuv kohv on kiirkohv, ta on kontsentreeritud, ja kohvi valmistamiseks tuleb seda võtta poole vähem kui naturaalset kohvi.

Kofeiin ja ka mõned teised ained mõjustavad ensüümide aktiivsust närvi-koes, ergutades sel teel nii peaaju kui üldist ainevahetust. Kofeiin kiirendab ajutegevust ja kutsub esile veidi kõrgendatud meeleolu. Väsinud inimesel kõrvaldab kofeiin unisuse, taastab vaimse töövõime ja teotahte. Peale selle mõjustab kofeiin hingamist ja südametegevust, suurendab ka väsinud lihaste töövõimet, tugevdab seedemahlade ja uriini eritumist. Täiskasvanud inimene võiks aga ühekorraga tarvitada ainult 0,3 g ehk 300 mg kofeiini, ööpäeva vältel 1 g.

Isegi Miksikese kodulehel on ühes referaadikeses mõni sõna lahustuvast kohvist, tõsi, selle ajaloost:

Mitte keegi ei tea, kes oli kohvi avastaja - see võis olla Etioopia kitsekarjus nimega Kaldi, kes avastas 850. aastal, et pärast teatud põõsa marjade söömist muutusid tema kitsed väga elavaks.

Vedelat kohviekstrakti tehakse umbes 1840. aastast, kuid esimene pulbrilise lahustuva kohvi valmistas 1901. aastal Satori Kato, Ameerikas elav jaapani keemik. Viis aastat hiljem valmistas ameerika keemik G. Washington selle, mida ta nimetas "rafineeritud lahustuvaks kohviks". Seda kasutati olulisel määral USA armees Esimese maailmasõja ajal.

Tänapäeva lahustuva kohvi tootjaks oli siiski Šveitsi firma The Nestle Company Veveyst - selle nimeks sai Nescafe. Ideed muuta kohvioad lahustuvaks pulbriks soovitas neile esimene Brasiilia Kohviinstituut 1930. aastal - ning firmal kulus kaheksa aastat, et see protsess välja töötada!

Lahustuva kohvi valmistamisest on võimalik lugeda spetsiaalselt COFFEETEA.INFO kodulehelt. Pärast tolle jutukesega tutvumist tundub suisa veider, et meil on müügil ka sellist lahustuvat kohvi, mille kilohind on alla 600 krooni.

Muidugi esineb ka lehti, kus objekti mainitakse vaid mokaotsast. Näiteks kirjutab NaisteMaailm, et lahustuv kohv on kohviekstrakti kuivatamisel saadud pulber või graanulid, mis kuumas vees kiiresti lahustuvad.

Sama ajakirja kodulehele on Tervis Plussist kopeeritud Mihkel Zilmeri ja Urmas Kokassaare artikkel, mis algab samuti ajaloo turvustusega, kus muu hulgas seisab, et lahustuva kohvi sünnilugu algab 19. sajandi lõpust, mil jaapani keemik Koto valmistas kohviekstraktist pulbri.

Unustada ei tohi, et lahustuvat kohvipulbrit on hõlbus üle doseerida ja siis on joojal südamekloppimine ning unehäired kindlustatud. Tingimata peab lahustuvat kohvi tassi kohta võtma vähem kui tavalist jahvatatud kohvipuru. Tegu on ikkagi kontsentraadiga!

Positiivne märge seisab Terviselehel: Lahustuv kohv ei tõsta kolesterooli taset põrmugi. Selle tootmisel lastakse kohvil tõmmata suurtes tõrtes ja lõpp-produkti — lahustuva kohvi — saamiseks kasutatakse ainult veeslahustuvat osa. Kuna aga kafestool ja kahveool on rasvlahustuvad, puuduvad need lahustuvas kohvis..

Lahustuva kohvi teemal on sõna võetud mitmetes foorumites, kus valitseb üldine stereotüüp, mida põhjendamata moel levitatakse ja süvendatakse. Olgu näitena Fitness.ee lehelt pärinev lause meeskodaniku sulest: Siililegi on selge, et lahustuv on ebatervislikum, kuid millest selline lahustuva kohvi fenomeen - moderne ühiskond ei kannata kohvi järgi oodata? Tõtt öelda on seesugune suhtumine minu meelest reeglina omane kohvikus lobisevatele tädidele.

Tarbija24 saidil on veidi morbiidsem teema pealkirjaga Kui palju kohvi on liiga palju?. Mõned lõigud sealtki:

Kõige kõrgem kofeiinisisaldus on filtrikohvis – kruus sellist kohvi sisaldab umbes 120 mg kofeiini. Lahustuv kohv sisaldab 75 mg ja espresso 107 mg kofeiini.

Mõne üleliigse tassitäie kohvi manustamine võib lõppeda selliste sümptomite ilmnemisega nagu rahutus, närvilisus, ärevus, unetus, iiveldus, oksendamine ja õhetus. Tõsine üledoos võib esile kutsuda koguni deliiriumi.

Surmav kohvikogus sõltub inimese kaalust ja tundlikkusest, kuid keskmiselt võib cofcaf.co.uk andmetel arvestada 90 milligrammiga 1,14 liitri vere kohta, mis teeb umbes 200 tassi lahustuvat kohvi keskmise inimese kohta päevas.

Kohvi üledoosist tingitud surm saab tulla läbi südamelihaste ebakorrapäraste kokkutõmmete, mis võivad lõpetada vere pumpamise.

Kohv võib tekitada ka sõltuvust. Suurbritannia tervishoiuministeeriumi väitel võib end kohvisõltlaseks pidada inimene, kes tarbib enam kui 600-750 mg kofeiini päevas. See teeb viis kuni kuus tassi tavalist kohvi või 8-10 tassi lahustuvat kohvi.

Vaatamata kõigele sellele on kohvil ka kasulikke omadusi. Üks kuni kolm tassi kohvi päevas aitab alkohoolikutel vähendada maksahaiguste riski ja üks uuring on samuti näidanud, et kohv võib kaitsta Alzheimeri tõve eest. Üks kuu aega tagasi avaldatud uuring viitas võimalusele, et kohv võib kaitsta ka nahka päikese eest.

Üpris vahva lausung on blogis Paranormaalne, millest selgub, et lahustuva kohvi joojaid iseloomustab järgnev diagnoos: Elus eelistate te lühimat teed kõiges, peate end edukaks.

Sellest, et kohvijoomine võib põhjustada hallutsinatsioone, pajatab veebileht Forte:

Inimestel, kes tarvitavad ohtralt kofeiini, pärinegu see kohvist, teest, šokolaadist, kofeiinitablettidest või energiajookidest, on kolm korda suurem kalduvus kuulda hääli ja näha olematuid asju kui neil, kes on pruukinud kofeiini võrdelises koguses poole tassi oakohviga (ühe tassi lahustuva kohviga).

Teadlaste kasutatud andmete kohaselt sisaldavad seitse tassi lahustuvat kohvi kokku 315 milligrammi kofeiini. See teeb sama palju kui umbes kuus tassi kanget teed, üheksa purki koolajooki, neli purki Red Bulli või poolteist tassi kohvikukohvi.

Kofeiin on kesknärvisüsteemi erguti, mis peletab ajutiselt unisust ja taastab erksust. 90% Põhja-Ameerika elanikkonnast tarvitab kofeiini mingil kujul iga päev; uurijate sõnul on see maailmas kõige laiemalt kasutatav narkootikum

Kofeiin imendub maos ja peensooles täielikult kolmveerand tundi pärast tarvitamist.

Üks võimalik selgitus on, et kofeiin võimendab stressi füsioloogilisi mõjusid. Pingelises olukorras vallandab organism stressihormooni kortisooli. Pärast kofeiini manustamist vallandub nimetatud hormooni stressiolukorras rohkem.

Just see lisadoos kortisooli võib osutuda võtmeks, mis ühendab kofeiini manustamist ja suurenenud kalduvust näha hallutsinatsioone, usub uuringu juht Simon Jones Durhami psühholoogiateaduskonnast

Igatahes väidab viimane artikkel, justkui lahustuvas kohvis oleks märksa vähem kohveiini kui nn kohvikukohvis. Andmed on meedias alati väga vastukäivad.

Hoopiski huvitava loo toob Horisont, kus Anti Kalda kirjutab, et peaaegu kõikjal legaalne kofeiin on levinuim psühhoaktiivne aine maailmas:

Kofeiin on ksantiini alkaloid. Alkaloidid on lämmastikku sisaldavad taimsed ühendid – taimede biokeemilise ainevahetuse jäägid, mis mõjutavad tugevalt loomorganismide elutegevust. Alkaloide sisaldavaid taimi on inimkond tarvitanud juba ammustest aegadest kas erguti, mürgi või ravimina. Kofeiini on leitud kohvipuu lehtedes ja marjades, tee- ja matepõõsa lehtedes, guaraana marjades, koola pähklites ning väikeses koguses ka kakaos. Üldse on kofeiini leitud rohkem kui 60 taimes ja arvatakse, et see toimib kui looduslik pestitsiid, mis paralüseerib ja tapab teatud putukaid, kes nendest taimedest toituvad. Peale kofeiini sisaldavad paljud taimed ka teisi meditsiiniliselt olulisi ksantiini alkaloide nagu teofülliin ja teobromiin. Näiteks esineb teofülliini tees. Teobromiin aga annab kakaole mõru maitse. Nii teofülliin kui teobromiin on struktuurilt ja toimelt sarnased kofeiinile ning neid aineid tekib ka organismis kofeiini lammutamise käigus.

Sõltumata sellest, kuidas me kofeiini tarbime, kas kohvi, tee või karastusjoogina, imendub see hästi vereringesse. Kofeiini täielikuks imendumiseks maost ja peensoolest kulub 30–45 minutit. Veri transpordib selle organitesse ja peagi kõigi rakkudeni.

Enamik aineid, mis imenduvad seedetraktist verre, ei ole võimelised läbima hematoentsefaalset barjääri ehk organismi kaitsebarjääri, mis hoiab ära viiruste ja toksiinide tungimise kesknärvisüsteemi. Ent kofeiin, nagu ka paljud teised alkaloidid, näiteks nikotiin ja morfiin, läbib hästi hematoentsefaalse barjääri.

Umbes tunni ajaga saavutab kofeiini kontsentratsioon ajus maksimumi. Seejärel ja sama ruttu see ka väheneb ja kaob. See ongi põhjus, miks kofeiin on suhteliselt ohutu. Teadaolevalt ei põhjusta kofeiin mõõdukates annustes ühtegi haigust.

Kofeiini lammutamises ehk metabolismis etendavad juhtivat rolli maksa tsütokroom P450 oksüdaasi ensüümid. Tegemist on suure ensüümide perekonnaga, kuhu kuulub umbes 50 ensüümi, mis osalevad paljude ainete lammutamises. Konkreetsemalt on kofeiini metabolismis oluline tsütokroom P450 oksüdaasi isovorm CYP1A2. Inimestel, kel seda ensüümi on normist vähem, on kofeiini lammutamine organismis aeglustunud. Pikemalt organismis püsiv kofeiin võib aga organismile halvasti mõjuda.

Kofeiin laguneb maksas kolmeks peamiseks metaboliidiks: paraksantiin (84%), teobromiin (12%) ja teofülliin (4%), millest igaühel on organismile oma mõju. Üldiselt toetavad need metaboliidid kofeiini toimet. Teobromiin laiendab veresooni ning suurendab hapniku ja glükoosi transporti ajus ja lihastes. Paraksantiin suurendab rasvade lammutamist, mille tulemusena vereplasmas suureneb triglütseriidide ja vabade rasvhapete sisaldus. Teofülliin lõõgastab bronhide silelihaseid ja seda kasutatakse näiteks bonhiaalastma ravis, ent raviannus on mitmeid kordi suurem, kui seda tekib kofeiini ainevahetuse käigus.

Mõõdukates kogustes (200–400 mg päevas) avaldab kofeiin organismile erutavat toimet: vähendab ajutiselt väsimustunnet (kuid ei kõrvalda une vajadust), parandab seljaaju reflekse, süvendab hingamist, suurendab uriini teket, tõstab vööt- ja südamelihase toonust ning parandab vereringvoolu kehas. Olgu lisatud, et üks tass ehk 120–150 ml keskmise kangusega araabika kohvi annab 100 mg kofeiini, tass robusta kohvi aga 200 mg kofeiini, mis on meditsiiniline raviannus.

Regulaarse kohvitarbimise kõrgvererõhutõbe soodustav mõju lükati üsna kindlalt ümber 2005. aastal avaldatud uurimistööga, kus Harvardi teadlased hindasid kohvitarbimise mõju 155 000 meditsiiniõele 12 aasta vältel. Tarbitud kohvikoguste ning kõrgvererõhutõve tekke vahel märkimisväärseid seoseid ei leitud. Analoogne uuring meestel, mille viisid läbi Johns Hopkinsi ülikooli teadlased, näitas, et pikemaajaline kohvijoomine seostub väikese vererõhu tõusuga, kuid ei mõjuta kõrgvererõhutõve teket. Seega, kuigi kofeiini tarbimine lühiajaliselt tõstab vererõhku, vabastades neerupealistest stressihormoonid ja stimuleerides südamelihast, ei soodusta kofeiin kestval tarbimisel kõrgvererõhutõve teket inimestel, kel on normaalne vererõhk ega esine haiguse geneetilist eelsoodumust.

Kuna kofeiini tarbimine suurendab lühiajaliselt veresuhkru sisaldust (vähendab tundlikkust insuliini suhtes ja põhjustab glükoosiintolerantsust), siis pakkus suurt üllatust 2002. aastal Hollandi teadlaste uuring, mis näitas, et suurtel kohvijoojatel on poole väiksem tõenäosus haigestuda II tüüpi ehk insuliinsõltumatusse suhkruhaigusesse, võrreldes inimestega, kes jõid kohvi kaks tassi või vähem. Hilisemas USA teadlaste suuremas uuringus, mis hõlmas 42 888 meest ja 85 056 naist, hinnati diabeedi riski mitte ainult kohvijoojatel, vaid ka tee ja kofeiinivaba kohvi joojatel. Analüüsis arvestati ka vanust, kehamassi indeksit, suitsetamist ja teisi diabeeti soodustavaid tegureid. Uuring näitas, et kui võtta arvesse kogu tarbitav kofeiin, st nii kohv, tee kui muud toiduained, siis väheneb suurtarbijate (4 ja enam tassi kohvi päevas) suhkruhaiguse risk 22 protsenti. Juba suhkruhaigust põdevatel inimestel tuleb kofeiinitarbimisest siiski täielikult hoiduda.

Kofeiini toimel viiakse organismist välja kaltsiumi ja teisi mineraalaineid, seepärast on levinud arvamus, et sage kohvijoomine võib kahjustada luude seisundit ja soodustada luude hõrenemist. Uuringutes, milles on otsitud seost luumurru riski suurenemise ning pikemaaegse kohvitarbimise vahel, on saadud üsna vastuolulisi tulemusi, ent enamiku uuemate tööde raames on leitud, et mitmekülgselt toituva terve inimese luutervisele ei ole mõõdukas kohvijoomine (mitte üle 4 tassi) ohtlik.

Kohviga seoses on uuringutes välja tulnud ka suhteliselt üllatavaid seiku. Kuna kofeiin võib lühiajaliselt halvendada mitmete ärevushäiretega patsientide seisundit, siis on üllatavad tulemused, mis näitavad, et pikemaajaline kofeiini tarbimine seostub suitsiidiriski vähenemisega. Nii näiteks tuvastasid Harvardi teadurid 1996. aastal, et päevas keskmiselt neli tassi kohvi joovad naised sooritavad enesetapu 65 protsenti väiksema tõenäosusega kui nende kohvi mitte tarvitavad sookaaslased ning seda isegi juhul, kui võetakse arvesse muud olulised suitsiidiriski tõstvad faktorid, nagu näiteks stress. 2000. aastal Soomes läbi viidud uuring (20 995 meest ja 22 171 naist) aga näitas siiski vastupidiselt, et suurtel kohvijoojatel (üle 8 tassi päevas) suureneb suitsiidirisk võrreldes mõõdukate kohvijoojatega 58 protsenti.

Seega võib epidemioloogiliste uuringute põhjal järeldada, et täiskasvanul, kes tarbib kofeiini mõõdukas koguses (300–400 mg ehk 3–4 tassi kohvi), ei põhjusta see terviseriske. Mõningad elanikkonna grupid, nagu kõrgenenud vererõhuga inimesed, lapsed, teismelised ja vanurid, võivad aga olla tundlikumad kofeiini ebasoodsate toimete suhtes ning peaksid oma tarbimist piirama.

Samas artiklis on ka kirjas, et 150 ml lahustuvas kohvis on 40...180 mg kofeiini.

Näib, et sedasorti lugusid leidub eestikeelses meedias veelgi. Mõnikord võiks otsingut laiendada ning uurida ka infot mujalt. Senised tulemused ei andnud vastust mu küsimusele.

14.01.2009

Olen nüüdseks kolm päeva kasutanud kiudainete ning kroomi preparaate. Esimest 3...4 tk päevas, teist ühe kl 21 paiku.

Tulemus on selline, et magusaisu on kontrolli all, saan ka ilma hakkama. Kuid täiesti söömata ei taha olla. Aga isegi vaatamata bisacodylile on need pagana kiudained kogu mu soolestiku usinasti ära ummistanud ning kehamass kipub hoopis tõusma.

Tõsi, kui kahel esimesel päeval olin suisa 88.8 kg, siis täna hommikul 87. Kindlasti tasub ka söödud koguseid vähendada. Olen end viimastel päevadel avastanud ka ideelt süüa, ilma et kõht seda väga nõuakski. Lihtsalt tundub, et päevas võiks ju veidi süüa ka.

Näiteks magasin täna kl 6...10:30, algupoole hajusamalt. Kokku kuskil 4...5 tundi. Kell 14 sõin ära ca 360 g portsu keedetud kruupe sinihallitusjuustuga ning ca 230 g marineeritud tomateid. Kl 18 sõin pisemat kasvu greibi ja suurema banaani (kokku ca 150 g) ning kl 20:30 234 g kapsa-porgandisalatit, südaööni söögiisu ei tekkinud. See teeb päevas kokku alla kilo tahkiseid, mis on kahtlemata märksa vähem kui vahepealsed paarikilosed õgimised.

No vaatame, kas nädala lõpuks ilmneb ka positiivseid nihkeid.

Kaks uut

Ostsin täna kaks Royal Extra toodet. Tõtt öelda sattusin neile juhuslikult, ehkki otsisin juba ammu. Muidugi polnud mul vähimatki aimu sellest Royal Extra sarjast, ehkki olemas on ka vastav tootja koduleht ja puha.

Kiudained

Toidulisand on tootekoodiga 5707390210037 ja üks pakend sisaldab 30 tabletti.
Omadused: Kiudained aitavad vältida kõhukinnisust, normaliseerida kehakaalu ning langetada vere kolesteroolitaset. Toidulisand aitab kompenseerida kiudainete vähesust igapäevases toidus. Üks tablett sisalda 656 mg köögiviljakiude.

Koostis: Taimne kiudaine. Stabilisaator: polüvinüülpürrolidoon, hüperomelloos. Paakumisvastane aine: mikrokristalne tselluloos, magneesiumstearaat, ränidioksiid.

Annustamine: Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed esimestel päevadel 4 tabletti päevas rohke vedelikuga tervelt alla neelata. Annust suurendada 2 tableti kaupa nädalas. Maksimaalne annus 12 tabletti päevas. Mitte ületada soovitud päevaannust.

Chromium

Toidulisand on tootekoodiga 5707390050039 ja üks pakend sisaldab 30 tabletti.
Omadused: Aktiivset orgaanilist kroomi sisaldav toidulisand. Sobib kasutamiseks dieedi ajal ning aitab organismi kohandada tervislikumate toitumisharjumustega. Üks tablett sisalda 50 µg kroomi (orgaanilises kompleksis).

Koostis: Kroomkloriidiga rikastatud pärm (kroom). Paakumisvastane aine: mikrokristalne tselluloos, maltodekstriin, talk, magneesiumstearaat, ränidioksiid. Stabilisaator: hüpromelloos.

Annustamine: Täiskasvanud ja üle 4-aastased lapsed: 1 tablett päevas. Noorematele ei soovitata. Mitte ületada soovitud päevaannust.

Mõlemat toodet tuleb säilitada toatemperatuuril ning hoida otsese päikesevalguse eest.