E954 — sahhariin

Jälitamaks oma uuema aja vaeguste põhjusi, panin täna otsingumootorisse uue sõna ning toon CPM kasutades siia olulisemaid noppeid. Nagu ikka, on eespool ilmnevate viidete taga vastavasisulist teksti märksa enam, järgnevates ilmeb kordusi ning kasutada saab vaid üksikuid kilde. Seekordseks objektiks on bensoehappe sulfamiid ehk E954 ehk sahhariin.

Selgub, et sahhariini avastasid Johns Hopkinsi ülikooli töötajad Ira Remsen ja Constatin Fahlberg 1879. aastal. Möödus vaid mõni aasta ja uue magusaine naatrium- ja kaltsiumsoola saatis tolleaegsetes tingimustes lausa hämmastav müügiedu. Keemilise ühendina on sahhariin valge, kristalne ja lõhnatu pulber, mis väga halvasti lahustub vees. Kuumutamisel sahhariini lahustuvus küll oluliselt suureneb, kuid kõrgel temperatuuril kipub ta kergesti lagunema ja magusust kaotama. Seetõttu ei sobi sahhariin küpsetatavate toodete maitsestamiseks. Ülemaailmse kuulsuse ja tuntuse on see aine saavutanudki magususega. Tavalisest suhkrust on sahhariin keskmiselt 500 korda magusam.

Sahhariiniga võivad oma magusanälga leevendada tüsedad, kellele magusast loobumine on ületamatu probleem. Kunstliku magusainena mõjub sahhariin võimsalt meie maitseelunditele. On võimalik, et sahhariin suurendab isu, valmistades organismi ette toidu vastuvõtuks. Kahjuks ilma kaloriteta magusus ei vähenda isu. Kalorivaeguse korral taastub näljatunne kiiresti ja siis süüakse lõppkokkuvõttes ikkagi soovitust rohkem.
_{Allikas: KLIINIK.EE}

Sama artikkel

Sahhariini ohutus või ohtlikkus tervisele on mitmel korral probleemiks olnud. Kõige otsustavamalt püüdis sahhariini keelustada USA toidu- ja ravimiamet 1977. aastal. Selleks ajaks oli piisavalt kogunenud katseandmeid, mis tõestasid sahhariini võimalikku kasvajaid esilekutsuvat toimet katseloomadel. Rottidega tehtud katsed näitasid, et sahhariin põhjustab järgmiste põlvkondade isenditel põiekasvajaid. Tarbijaid taoline lähenemine ei rahuldanud ja nende vastuseis paisus niivõrd suureks, et sekkuma pidi isegi USA Kongress. Sahhariinivastane tegevus andis USAs ka teatud tulemusi. Nimelt peab kõikidel sahhariini sisaldavatel toodetel leiduma hoiatus: see toiduaine võib olla kahjulik teie tervisele, sest sisaldab sahhariini, mis katseloomadel põhjustab kasvajaid. Kerkib küsimus, kuivõrd õigustatud on selline tekst?

Tõene on fakt, et katserottide söötmisel sahhariini sisaldava toiduga ilmneb kolmanda põlvkonna isenditel põievähki olulisemalt sagedamini, võrreldes kontrollrühma loomadega. Tõsi, sellistele katsetele on tavaliselt ka lühike ja lööv vastuväide: inimene pole rott! Inimesele on sahhariin eeldatavasti väga nõrga kantserogeense toimega. Sõdade ajal kasutasid miljonid inimesed sahhariini, kuid mingeid ulatuslikke põiekasvajate puhanguid ei täheldatud siis ega hiljemgi. Öeldu kehtib nii otseste kasutajate kui ka nende järglaste kohta. On tehtud ka mõned suuruurimused sahhariini ja tervistkahjustavate harjumuste koosmõjudest. Ühe riskirühma moodustavad need, kes tarvitavad ohtralt sahhariini ja on samaaegselt ka kirglikud suitsetajad. Siit järeldus, et sahhariin võib tugevdada teiste kasvajaid põhjustavate ühendite mõju. Sahhariini toime lõplik selgitamine jääb tulevikku. Võimalik ohtlikkus on põhjuseks, miks siiski mitme riigi, näiteks Kanada toiduainete seadustik keelustab sahhariini kasutamise.

Mis juhtub organismis? Sahhariini ülesandeks on vaid keele maitseretseptorite petmine. Organismis sahhariin ei lõhustu ja väljub praktiliselt muutumatuna. See ongi põhjus, miks sahhariin organismile energiat ei anna. Tema molekul on väike ja lahustub vees, mistõttu imendumine toimub kiiresti. Ta läbib ka platsenta ja jõuab loote vereringesse. Põhiosa sahhariinist väljutatakse uriiniga.

Sama artikkel on tsiteerimata ja anonüümselt ka lehel Sportlab, täpsemalt Eesti foorumis Naistekas. On üpris tõenäone, et algallikaks on hoopis Tartus 1999. a avaldatud raamat "Õige toit" Healthilife lehel, mille juures (rõhutan) seisavad ka autorite nimed © Urmas Kokassaar, Tiiu Vihalemm, Mihkel Zilmer.

Toidu ohutusest kõnelevalt tarbijakaitse kodulehelt saame teada, et sahhariin on üks tuntumaid sünteetilisi magusaineid, mis on kalorivaba, sobib diabeetikutele, on hammastele kahjutu ja kõrge magususega, ehkki seda ei soovitata tarvitada päevas rohkem kui 5 mg/kg ööpäevas. Oma sahhariinipurgilt ma hetkel ei suuda ühe tableti massi lugeda, see võib olla 40 mg. Isegi kui ma joon päevas kuni 7 kohvi (mis juhtub väga harva), manustan seeläbi umbes 280 mg sahhariini. Igatahes ei tohiks minu puhul selle kasutus ületada lubatud normi, jäädes alla 3,5 mg/kg. Endale pisut tuhka pähe raputades võiks tuua tsitaadi saidilt Allergialaps: ei tasu unustada, et organism vajab ka suhkrut. Väsimus, kestev kurnatusseisund võib olla tingitud suhkru puudujäägist organismis. Inimesel, kes teadlikult väldib suhkrut, võib kestev väsimus ja kurnatusseisund viia ka tõsiste haigusteni.

Ka Kaupmehe konservide sortimenti tutvustav kodulehel märgitakse, et tsüklamaat ja sahhariin on kunstlikud magusained, mis ei tõsta veresuhkrut organismis ega lõhustu seal, andmata ka energiat.

Eesti Diabeediliidu kodulehel on avaldatud ka ajakirja Diabetes artikleid, millest ühes kirjutab Ulvi Tammer artiklis Maiustamine pole keelatud, et sahhariin ei talu kuumutamist, mistõttu ei sobi küpsetamiseks, sest munavalgevaht ei tule püsiv ja koogid hästi ei pruunistu. Sahhariiniga magustatud karastusjooke tarbides jälgige, et sahhariini kogus ei ületaks päeva normi. Sahhariini ei soovitata lastele ja raseduse ajal (teised allikad teatavad, et see läbib kergesti platsentabarjääri). Täiskasvanute maksimaalne päevaannus on kuni 150 mg (6-10 tera).

Ajakirja Haridus 1999. aasta esimeses numbris on kirjutanud Kaie Kappel loo magusainetest:

Esimene tehismagusaine, mida tundma õpiti, oli sahhariin. Sahhariin sünteesiti 1879. a (Fahlberg, Remsen), tootmine käivitati Magdeburgis 1884. aastal. Vaatamata ajutistele kasutamiskeeldudele käesoleva sajandi 60.–70. aastatel seoses kasvajate tekkega mõningatel katseloomadel on sahhariin üks enamtoodetavaid magusaineid tänapäeval. Seda kasutatakse enam kui 90 riigis. USA-s peab sahhariini sisaldavatel toodetel olema märge, mis juhib tähelepanu võimalikele tervisekahjustustele. Euroopa Liidu maades see nõue puudub.

Mõningate magusainete tarbimisel esineb sünergeetiline efekt – koosmõjus on ainete magusus suurem. Nii näiteks võib 50 g sahharoosi asendada 320 mg aspartaami või 390 mg atsesulfaamiga, kui neid aga koos kasutada, vajatakse kumbagi vaid 85 mg. Samasugust efekti täheldatakse atsesulfaam K tarbimisel koos tsüklamaadi või taumatiiniga ja sahhariini kasutamisel koos tsüklamaadiga.

Kuigi toidu lisaainete puhul on tegu keemiliste ühenditega, mille ohutust on loomkatsetel põhjalikult testitud, võib nende tarbimisel esineda tervisehäireid, eriti organismi ülitundlikkuse korral. Seetõttu peab magusainete teema käsitlust juhtmotiivina läbima põhitõde, et tehismagusaineid tuleb tarbida vaid otsese vajaduse korral (diabeet, põhjendatud suhkruvaba dieet kehakaalu reguleerimisel).

Pakenditelt võib sageli lugeda igasugust sumbuuri toiduainete koostise kohta. Mitmed ametlikud Euroopa Liidu direktiivid ja tarbijakaitse ettekirjutused viitavad asjaolule, et tihti on neid pisilisandeid valesti tõlgitud. Kõige kindlam on siiski lähtuda E-koodist, mis sahhariinil on E954.


Igatahes ei anna seegi jälitustöö seletust liigesehädade tekkepõhjusele. Aga tõde on kindlasti kusagil olemas!

Nagu selgus, võib lahustuv kohv olla kahjulik vaid väga suurtes kogustes, mõjudes peamiselt närvisüsteemile ja vereringele. Sahhariinist võiks ju loota põievähki, eriti kui ma oleksin pisike katseloom ning elaksin ühtjärge kolm põlvkonda. Kusjuures katsete tulemused näitasid, et põievähi tõenäosus oli sahhariini tarbinud katseloomadel küll suurem, kuid siiski ei olnud kindel, et nende kahe vahel valitseb otsene põhjuslik seos.