Uursisin umbes pooleteise viimase kuu jooksul nn ülesöömisi. Õigemini see on lausa patoloogiline, kui sageli ma enda püstitatud normi ületan. Aga eks sellega olegi nagu kommunismiga — see on rohkem nagu ideaal, mille poole püüelda.
Aga kui lähemalt uurida järgnevat diagrammi, siis sellest ülesöömisest suurt väga midagi ei näi sõltuvatki. Vähemasti mitte üksüheselt. Kindlasti oleks ehk kehamassi langus pisut lustilisem, kui ma nii regulaarselt ei patustaks normi ületamisega.
Küll aga olen tõendanud, et pole vähimatki vahet, millistel kellaaegadel ööpäeva jooksul süüa, vähemasti enda jaoks. Ma pole tõsiselt süvenenud näiteks nüanssi, kas ma näljasena magades hommikuks ka kuidagi paremini välja olen puhanud, tean aga seda, et täis kõhuga tuleb meeldiv uni. Pealegi tõttab kogu mu veri pärast söömist peensoole hattudesse, jättes aju sisuliselt verevarustuseta ning siis ei tulegi töötamisest ega loomingust midagi välja ja ainus nutikas tegu ongi magada.
Ma võin ka mürki võtta, kuid usun, et suured toitumisspetsialistid ei ole minuga nõus. Aga eks nemad pea ju ka millegi eest oma palga teenima.
