Uursisin umbes pooleteise viimase kuu jooksul nn ülesöömisi. Õigemini see on lausa patoloogiline, kui sageli ma enda püstitatud normi ületan. Aga eks sellega olegi nagu kommunismiga — see on rohkem nagu ideaal, mille poole püüelda.
Aga kui lähemalt uurida järgnevat diagrammi, siis sellest ülesöömisest suurt väga midagi ei näi sõltuvatki. Vähemasti mitte üksüheselt. Kindlasti oleks ehk kehamassi langus pisut lustilisem, kui ma nii regulaarselt ei patustaks normi ületamisega.
Küll aga olen tõendanud, et pole vähimatki vahet, millistel kellaaegadel ööpäeva jooksul süüa, vähemasti enda jaoks. Ma pole tõsiselt süvenenud näiteks nüanssi, kas ma näljasena magades hommikuks ka kuidagi paremini välja olen puhanud, tean aga seda, et täis kõhuga tuleb meeldiv uni. Pealegi tõttab kogu mu veri pärast söömist peensoole hattudesse, jättes aju sisuliselt verevarustuseta ning siis ei tulegi töötamisest ega loomingust midagi välja ja ainus nutikas tegu ongi magada.
Ma võin ka mürki võtta, kuid usun, et suured toitumisspetsialistid ei ole minuga nõus. Aga eks nemad pea ju ka millegi eest oma palga teenima.
2 kommentaari:
Huvitavad järeldused. Ühtlasi tuleb autorit tunnustada märkimisväärse stabiilsuse saavutamise eest. Jaksu jätkuvaiks katsetusiks & vaatlusiks!
Ma isegi ei ütleks, et siin eriline stabiilsus on saabunud. Pigem hakkan ma aru saama, miks tibid ja daamid jms seltskond ei suuda ette võtta viieaastaseid salenemiskuure. Need on lihtsalt äärmiselt tüütult pikad. Teisalt on ka ilmseid tõendeid, et kiirelt allavõtnu ei jaksa pidevalt rabelemata (füüsilise koormuseta) enda saavutatud taset hoida ning tekib jo-jo-efekt.
Toodud joonisel on mu päevased keskmised. Tavaliselt mõõdan ma oma kehamassi päevas palju kordi, kuid keskmise arvutamisel võtan aluseks vaid täispugitud kõhuga mõõdetud maksimumi ja päevase miinimumi. Kui kaalutud keskmist kasutada, jättes äärmised näidud kõrvale on mu mass 80 kandis. Aga ma ei tahagi sihiks võtta, et homme saavutaksin 79. Pigem hiilivalt.
Postita kommentaar