Mai saab läbi

Maikuu hakkab läbi saama. Minu olukord on lilleline üksnes väga suures plaanis vaadatuna. Kui võtta vaatluse alla üks kuu tervikuna. mille lõpuni veel päevake jäänud on, pole rõõmustada suurt muu üle kui et mass tõusnud pole. Eriti veel alapideva omakehtestatud normi ületamise valguses.



Ehkki mul hetkel tõsiseltvõetavat põhitööd pole, kulub seda enam kogu aeg erinevate pisiotste lahendamisele, mida millalgi lugesin kokku veidi peale 20. Isegi teleris (viimati eilses saates «Сегодня вечером, в прямом эфире») on jutuks võetud, et Eestis ei väärtustata haridust. Väga palju on potjomkinlust, näiteks kuulutatakse aina uusi vakantseid töökohti välja ning lollitatakse tööd otsivaid inimesi, omades ise veel eelmisest koosseisust isikut, kes ainsana püstitatud nõetele vastab. Kui ma Tartu Ülikoolis lektorina töötasin, toimus ka minu tööaja jooksul kolmel korral ümbervalimine. Mina osutusin ise valituks, kuna sobisin oma kohale ainsana kõige paremini. Eks selline alalõpmatu tööotsimine ning formaalsed edusoovid edasisteks otsinguteks ole siin vähemalt heaks õigustuseks stressile, eriti aga sellest tulenevale ülesöömisele. Enda kiitusena võib tõesti välja tuua vaid enda suhteliselt head tundmist. Kui ma poleks endale seadnud sellist normi nagu see hetkel on, ei pruukinuks see mu massiindeks sedavõrd stabiilne püsida.



Vähemasti on KMI viimasel ajal püsinud valdavalt alla 25,0.

Superstabiilne ületamine

 

Kui ma olen varem rääkinud stabiilsusest, siis aprilli kõrval on kõik varasemad olnud köömes. Kogu aprilli ületas pidev patustamine, millele võib muidugi süüdlasi otsida kas koolitustest või stressist, kuid reaalselt on selge, et põhisüüdlaseks olen ma ise.

 



Et praegugi on tegevusi kuhjunud rohkem kui see ilus oleks, mina aga Volbriöö pidustuste asemel rähni kombel klaverit toksin, piirdun hetkel selle sissekandega. KMI vingerdab mitu pügalat kõrgemal kui see ilus vaadata oleks, üldkeskmine kehamass aprillis oli 77,2 kg. Häbi! Aga maikuu on ees! Rannahooajaks saledaks ;)

Märtsi tulemused 2013

Väga stabiilne kuu sai läbi. Jäänud on veel viimane ponnistus.

Selleks, et näha, kuivõrd keerukas see elu mul nüanssides on, tasub võtta luup ja jälgida KMI muutusi igapäevase keskmise massi alusel arvutatuna.

Kui siia juurde kõrvutada aasta, kahe või kolme tagune aeg, oleks tegemist justkui teise inimesega. Aga ma olen veendunud, et selline tasapisine massilangus viib kergemini sihini.

Ehmatav maitseelamus

Eelmise nädala lõpus lasin ma endale Pärnu pubis Bumerang serveerida krokodilliprae. Ma olin endale visualiseerinud selle kui suurepärase hõrgutise. Tahtsin koledasti proovida. Ehkki see oli küll kogu menüü kalleim pakkumine (hind 27.10 €), ei lasnud ma enda agoonilist ideed murda. Mõtlesin, et kui neil see parasjagu puudub, tellin kas jaanalinnu, känguru või mõne muu eksootilise, kindlasti aga mitte pastarooga, mida ma kodus saan sisuliselt ülepäeviti.

Krokodill serveeriti suure fooliumis valmistatud kartuliga, paari kodumaise köögiviljaga ning seene-küüslaugusalatiga. Lisaks oli kõige alla peidetud veel üks chilli ja jalapeno vahepealne, marineeritud kurgi sarnane toode, mis lisas kogu roale tulisust. Etteruttavalt pean mainima, et kolmandiku tollest sõin ära, kolmandiku jagasin seltskonna vahel ja kolmandiku saatsin nõudepesijale. Ilmselt see jalapeno just oligi, kui uskuda veebiavarustest leitavaid kaadreid.

Igatahes pärast tükikese selle frukti maitsmist jäi mulje, justkui oleks poolesaja žiletiga keel ribadeks lõigatud. Kui tavaliselt tuleb silmist teravate elamuste peale vett, siis siinpuhul kulus kogu too vesi tulekahju kustutamisele.

Kartul oli vesine ja ebameeldiv. Ma olen elus korduvalt fooliumis küpsetatud kartulit söönud, kuid seekord oli pakutav nagu mädakõrvits. Üksnes vastu fooliumit puutuvad osad olid maitsvad. Šampinjonid küüslauguga olid maitsvad. Tomat ja kurk olid just sellised, nagu need meie köögiviljalettidel on: enamasti maitsetud. Salatilehe kohta ei oska ka midagi paha öelda, kuid ilmselt oli see mõeldud dekoratsiooniks. Mina kui esmakordne krokodillisööja sõin tolle dekoratsiooni meelsasti ära.

Pakkusin kolleegidele maitsta ka seda vintsket grillkrokodilli. Mitmed maigutasid suud ja püüdsid leida sarnasust kanaga. Ilmselgelt oli toode äärmiselt halvasti valmistatud, arvatavasti külmunud lihatükist. Igatahes oli tulemus ülimalt vintske ja täiesti maitsetu. Kui sel oleks olnud juures kala lõhn, oleksin kindlasti kahtlustanud kalmaari. Seda aga ei olnud. Seega oli tegu ilmselt siiski krokodilliga. Kogu roa kõige ebameeldivamaks nüansiks oli aga see, et asi oli üle valatud õunaäädikaga (kui see just veiniäädikas polnud). Igatahes on õunaäädikal just täpselt see maitse, mis minule mitte üks teps ei meeldi. Ma pole vist varem viimase 30 aasta jooksul nii ebamaitsvamat rooga söönud. See oli võrreldav kooliköögist pakutavaga, kus siniseks tõmbunud poolkuivanud kartulite kõrvale pakuti jahust ja tükilist hapukoorekastet, millesse oli lisatud mõni ebe loomalihakonservist.

Nüüd olen ma dilemma ees. Kas ma peaksin eluks ajaks loobuma krokodillide söömisest või vastupdidi — proovima veel vähemalt kolmes erinevas toidukohas krokodilli. Ehk oli viga kokas ja tema oskamatuses?

Kui kellelgi on krokodillidega kogemusi ning see pole serveeritud vintske valge maitsetu käntsakana, maitsestatuna õunaäädikaga, siis andku teada.

Raske veebruar

Algatuseks toon siia veebruarikuu statistika.

Tahkeid toite sõin ma veebruaris kokku 53,7 kilo (keskmiselt 1,9 kg päevas: täpsed näidud olid vastavalt 53692 ja 1917,6 g). Kui silmas pidada tõsiasja, et veebruar oli jaanuarist kolm päeva lühem, on tulemus sportlikult vägev, 16.6% rohkem. Vedelikke, peamiselt küll kohvina, jõin veebruaris 81575 ml (jaanuaris oli see näit 86178), mis päeva keskmiseks teeb 2,91 liitrit (jaanuaris 2,78 l).

Kuu jooksul sai fikseeritud kiudaineid tarbitud üle kilo, 1023.75 g ja päevas keskmiseselt 35,56 g. See näit on mõneti suurem ilmselt ka seetõttu, et eelmisel aastal ma kohvi kiudu ei arvestanud.

Kuni uinumiseni, õigemini arvestusega kella 4-ni hommikul sõin ma keskmiselt 40% lubatud päevasest kogusest. Suurt isu iseloomustab lubatud normi ületamine keskmiselt 156%, mis selgitab ka põhjuse, miks mu mass veebruaris eriti ei langenud. Ka on väga iseloomulikud pahupidi-näidud mõõdetud massidest. Nii oli maksimaalne miinimummass veebruaris 78,0 kg ning minimaalne maksimummass 76.3 kg. Tegelikud rekordid oli 75.4 ja 79.2 kg. Nende nelja näidu alusel on võimalik arvutada enamvähem reaalsusele vastav tulemus. Keskmine miinimummass kuus oli 76.4 kg ja maksimum 77.2 kg. Kui aga arvestada keskmine miinimumi ja maksimumi järgi, saaksime keskmisteks näitajateks vastavalt 76.7 ja 77.8 kg.

Mängisin nende arvudega nii- ja naapidi, kuid ei leidnud ühtki mõistlikku valemit, mis iseloomustaks üldist keskmist kehamassi. Pidasin seetõttu parimaks arvutada nn kaheksa keskmise, mis sisaldab kõiki eespool mainitud kaheksat näitu, nii maksimaalseid miinimume, minimaalseid maksimume kui ka keskmisi: (78.0+76.3+75.4+79.2+76.4+77.2+76.7+77.8)/8 = 77,125 kg.

 

Margo tõi maitsta koos oma kaasaga küpsetatud saiakesi.

Selliste söömine on igati tore tegevus, kuid kalorsust nende puhul enamasti ei tea.

See on lihtsalt näide roast (2. märts): Lihapallid hapukapsaga.

Koos keedukartulitega sisaldab see 891-grammine portsjon 1081 kcal.

Näide (3. märts) pastaroast salatiga.Pastat 707 g ja salatit 179 g.

Keedetud chefferini võtab väga palju vett sisse. Roa kalorsust tõstavad seahakkliha,

või ja sulatatud suitsujuust. Grillkaste aga värvib selle punakaks.

Taldrikule on serveeritud  886 g kogukalorsusega 1034 kcal.

Üks väga maitsev riisiroog 26. veebruarist. Suitsukana riisiga sisaldas ka woki segu.

Roa kalorsus on vaid 185,6, ent see kuhil oli massiga 562 g.

Nii sai sellest portsust 1043 kcal.

Selliselt nööritud maamehe sink on enamasti väga maitsev.

Eriti hea, kui see on võimalikult naturaalne ja tugeva suitsumaitsega.

Sellise taise singi kalorsus on vaid 113 kcal.

 

Stabiilne veebruar

Veebruari lõpp, õigemini suuresti kogu veebruar kulges mul depressiivses tööotsingu meeleolus (mis tendeerib jätkuma veel ka alanud kuul).

Tööd on hirmus palju, enamasti pean kellegi järel ootama ning töötama öösiti. Olen loobunud oma uneaja jälgimisest ega ole isegi mitte teadlik, kas ma olen ala- või ülemaganud. Tavaliselt lähen ma magama umbes päeval kl 13 ja ärkan kusagil 16 paiku, aga täpsed andmed pole protokollitud.

Tulemus on selline, et enamik päevaseid manustamisi on ületanud omaseatud normi. Selle tulemuseks on, mõistagi, tugev pidurdumine kaalulanguses. Kui mul nüüd õnnestub edaspidi pisutki olukorda stabiliseerida, saab kurjemalt jälgida ka oma norme ning endaga midagi ette võtta, et neid mitte ületada.

Positiivne on vaid see, et tendents ei ole veel tõusule pööranud.

Hüppenöör on kangitõstmisest kasulikum

Täna avasin lehele http://globaldealexpress.com/kui-palju-kaloreid-kulutab-trenn/ paigutatud tabeli. Esimesel pilgul võib tekkida väärarusaam, et kasulikum on olla võimalikult raske, et trennist ka mingit tolku oleks. Teisel pilgul näeme, et märksa kasulikum on keksida hüppenööriga kui mistahes muud trenni teha. Tantsimine aga ei pääse spordialana üldse löögile, kuna jääb isegi trepist kõndimisele kõvasti alla. Selle asemel, et jõusaalis higistada ja punnitada, saab suurepäraselt peaaegu sama tulemuse ka kiire kõnniga.

Mõningane iva selle tabeli juures kindlasti on, kuid kahjuks jääb vajaka vaid uuringu allikast.