Arstilkäik

Sain hommikul suure vaevaga üles, tõstes jalgu ükshaaval sängiveerelt maha umbes pool tundi, alates kella kuuest. Mul oli meeles, et ma ei tohi juua ega süüa, kuna ees seisis ju vereanalüüs. Kui mu perearst on väga meeldiv ja sõbralik meesterahvas, kes küll aegajalt võib erksamale ajule jätta mulje, et ta peab kõiki patsiente pooletoobisteks ja kirjaosjamatuteks, siis tema kolmest õest pole vist üks teisest parem — kõik on kui vereimejad. Iga kord, kui ma mistahes põhjustel neile tiristan, soovitavad nad mul lõpetada söömise ja joomise ning tulla vereproovi andma, kuna seda olla viimati tehtud aasta eest.

Seekord tammusin ukse taga tubli 20 minutit ning jälgisin kuidas erinevad VIP-id aina ust lahti kakkusid ja oma nägusid tegid. Lõpuks tuli perearst kõrvaluksest välja, tundis minus ära tuttava näo ning soovitas mul kohe sisse minna. Mingi muukeelne resident tuli just parasjagu uksele mingit Antsu kutsuma. Kuid kui mina juba korralduse sain, olin nõus mõne aja ka Ants olema.

Neiu küsis minult kummalise türgi-tatari aktsendiga, et mida mina nüüd kurdan. Hakkas juba kuvariekraanilt samas Antsu haiguslugu uurima. Ma palusin tal mind üles otsida. Mul ei olnud vähimatki plaani talle hakata oma elulugu jutustama ning vastasin, et kes jõuaks kõiki mu kurtmisi ära kuulata ning et tegelikult tulin ma hoopis retsepti järgi. Seepeale ta uuris, et mis rohule ma retsepti soovin. Mõtlesin, et teinekord võiks ju sedasi mistahes põnevaid asju endale soetada. Seda enam, et ta hiljem uuris veel sedagi, kui suurt soodustust ma soovin.

Resident ei saanud kuidagi printerit tööle, kuna ma olin teinud talle ettepaneku mulle korraga välja kirjutada poole aasta retseptid, et ma ei peaks paari kuu pärast taas tema ukse taha seisma tulema. Kuidas ta ka seda retseptipakki ei voltinud, printer tööle ei hakanud. Lõpuks kirjutas ta retsepti käsitsi, milleks tuli suur osa laual vedelevaist kirjutusvahenditest läbi proovida ning leida alles see kirjutav, ajades samal ajal kuvaril kursoriga järge.

Retsepti kirjutamise ajal pakkusin ma talle välja ka vereproovi võtmise võimaluse, miks ma muidu terve hommiku ilma kohvita olin olnud ning võidelnud järjekorras oodates silmade sulgumise vastu. Selle peale ta kostis, et arstil on palju tegemist ja ta tuleb hiljem.

Vererõhku soostus see türgikarva neiu minul ikkagi mõõtma. Proovis suisa kolm korda, ent vastav masin ei hakanud tööle. Seepeale tõi ta kõrvalkabinetist teise samasuguse, ent ka too ei hakanud tööle. Otsis ja tuhnis kappides... kui sisse astus arst.

Arst muigas kavalalt ning lasi neiul retsepti teise arvuti vahendusel ja teise printeri abil siiski välja printida, rõhutades, et käsitsi ju võib ka, aga milleks nii palju vaeva näha.

Siis ta näitas mulle veresoone mulaaže ja seletas, kuidas kolesterool puha veresoonte seintele koguneb. Ma vist jätsin mulje, et see kõik on mulle natuke liiga teada asi, mispeale ta pani mulaaži käest ning soovitas mul lugeda Internetis leiduvaid materjale, kaheldes korra, kas mul ikka võrguühendus on. Seepeale püüdis ta ise mul vererõhku mõõta. Selgus, et aparaadil on patareid tühjad. Ta vahetas neid neli korda, visates iga kord kogu komplekti kolinal laua all asuvasse prügikasti, ise samas torisedes, et ega neid ei või suvalisse kohta ka visata.

Lõpuks otsiti välja vana hea manuaalpump (mul pole tõesti aimugi, kuidas tolle riistapuu meditisiiniline termin on) ning stetoskoop ning mõõdeti mu vererõhuks 120/80. Perearst rõhutas veel seejuures, et kui mul kodus ka vererõhuaparaat on, siis mõõtku ma kodus uuesti. Kiitsin seepeale, et kodus on mul vingemgi, pealegi veel ka töökorras aparaat. Kui ma koju jõudsin, oli mu vererõhk tõusnud näiduni 122/90/84.

Siis me arutlesime teemal, et ega minu verd polegi mõtet analüüsida enne, kui mul reumaatilised ilmingud tugevnevad. Ta jõudis mulle seletada, et küüslaugu ravivat toimet polevat uuringutega tõestatud, eriti mis puudutab kolesterooli alandamisse. Taas kord soovitas ta Vahemere dieeti, kuna jaapanlastel sedalaadi hädasid ei esinevat. Ikka shushid ja kaheksajalad ja kuskus... Igatahes mingeid rohtusid ta mulle ka juurde kirjutada ei kavatsenud. Pakkusin, et morfiini võiks ikkagi ühe portsu panna, aga ta arvas vist, et ma naljatan.

Siis ma tunnistasin üles, et ma ei tarvitagi alkoholi, kuna ta oli vähemalt kolm korda maininud, et alkoholi tarbimine suurendab veresoonte lupjumise riski. Lisasin aga, et joon kolossaalsetes kogustes kanget kohvi ning suitsetan. Küsisin veel sedagi, kas mu sahhariin võiks olla õlaliigeste jäigastumise põhjuseks. Tema leidis, et sahhariin seda kindlasti ei soodusta. Pika arutelu tulemusel jõudsime järeldusele, et minu õlaliikmed võivad olla mu kutsehaigus. Istun ju päevad läbi klaviatuuri taga ja aina klõbistan. Parimaks rohuks on võimlemine. Nii et tehku ma aga kükke ja kätekõverdusi, ning hädad kaovad!

Kodus võtsin hommikueine ning tegin esimese kohvi. Kui olin umbes pool liitrit seda jumalate jooki endasse valanud, oli mu vererõhk tõusnud 146/87/95.

Arst soovitas siiski rohkem magada. Normaalne olevat 8...9 tundi. Paljud aga ei raatsivat nii kaua magada. Ma mainisin, et ei raatsi ise ka kogu oma noorust maha magada. No eks me vaata. Võibolla hakkangi 10 tundi ööpäevas magama, loobun kohvist ja hakkan kükke tegema. Aeg näitab.