Söösime ja joosime

Selgitus sellest, miks mul juulikuus mõned nädalalõpud toitumise koha pealt totaalselt fikseerimata jäävad, tuleb nüüd alljärgnevalt. Käisin nimelt Gunnariga tiirul. Esimesel päeval Neemes, teisel Tallinnas (peamiselt merepäevadel), kolmandal Haapsalus ja neljandal Maardus. Sarnaseid sõite tuleb sel ja järgmisel kuul veelgi. Ja otse loomulikult on tervislikum sel puhul mitte frustreerida end grammide ja kalorite ülesmärkimisega, eriti veel kui kumbagi neist kusagilt võtta pole. Elu aga ei jää sellepärast veel seisma. Seisku mõned näitajad tabelites.

Hästi «tore» on see, et vaatamata hoolikult säetud piltidele, sattusid need siia siiski suvalises järjekorras, mistõttu see lugulaul ei saa üldse mitte eriti kronoloogiline. Kuid tühja sellest. Olgu see lihtsalt heaks näiteks sellest, et süüa tohib vaatamata ka rangele «jäätisedieedile» kõike. Kuid muidugi teatud piirides.

Pilte toitudest on mul, mõistagi, märksa enam, kuid siia valisin ma välja üksnes selle osa, mis puudutavad kõike seda, mis ma endale suhu toppisin.

Selline nägi välja meie esimene õhtueine Neemes. Kaks sügavkülmast võetud grillvorstikest (ilmselt seal külmas mitu kuud seisnud), paar viilu kurki ja veidi sibulat. Juurde pakuti ka salateid, mida ma ka ohtrasti juurde lisasin. Kohvi pole mõtet mainidagi. Kui tavaliselt on ka kohv veidi kaloreid sisaldav, eriti kui kasutada koort või suhkrut, siis mul seda muret polnud. Esiteks oli mul endal sahhariin kaasas, teiseks oli ka Gunnar sellele üle läinud. Ilmselt sarnastel kaalutlustel.

Uncle Bens salat oli ostetud odavmüügist, kuid olnud siiski kole kallis. Kindlasti oleks see värskena palju paremini maitsenud. Salvesti GEMÜSE aga oli veel hea. Liiga palju ei jäänud neist kumbagi alles.

Sellel papptaldrikul on Tallinna Merepäevade firmaroog: grillitud lõhe ahjukartuli ja salatiga. Need kaks kahvlit pole asjata pildil — portsjon oli meil mõeldud kahe peale. Ka mina sain maitse suhu. Juurde jõin toda uudset Colat, mis maitseb nagu lahtunud Pepsi.

Õhtune kena laud. Vat ma nüüd enam ei mäletagi, millisest õhtust. Igatahes pildil olev kanasült rändas meiega Neeme kaasa ja teisipidi tagasi. Autos olnud põrguleitsak (eriti selle parklas seismise järel) oli jätnud oma jälje ning ilmselt oleks ka sült olnud tublisti maitsvam värskena.

Lisaks süldile ja ahjukartulile oli taldrikul veel ka soojaks aetud kotlet. Ma ei imestaks, kui ka see oleks juba nädalajagu mind külmikus oodanud. Kuid kui kõht on tühi, pole maitsemeeled nii teravad.

Hommikuti pakub külalislahke Gunnar alati võileibu, isegi kui ta neid ise ei söö. Ma vast ei hakka kordama, et mina eelistaksin hapule leivale või saiale musta leiba, mis samuti ei pruugi värske olla, kuid juustud-vorstid võtan reeglina avamata pakendist. Ka ei paneks ma ise iial mingit määret, nimetatagu seda siis margariiniks või võiks. Aga meie üle 15-aastase tutvuse jooksul pole Gunnar seda selgeks õppinud. Nagu ka mitte seda, et ma üldse hommikuti eriti ei söö.

Kuna ma rõhutasin jäätisedieeti, siis Paralepa rannas mulle ka üks pisike osteti. Loomulikult poleks keegi mul keelanud endal neid viis tükki osta, kuid meil oli selline kokkulepe, et toitlustamise poole garanteerib Gunnar, samas kui mul olid teistsugused ülesanded.

Tolles toredas Haapsalu kindluses pidime kurvastusega nentima, et sealses puhvetis pakutakse vaid õlut (õnneks ka tumedat, mida joovat vaid soomlased) ja kohvi ja mahla... Sooja toitu nad ei pakkuvat enam ammu. Mina aga ei pildistanud kõiki kohve üleski, eks nende juures erinegi vaid anuma kuju ja mõõt.

Aga tumedat õlut anti ikka ka paljudes kohtades. Mitte et selle puudumisel mu reisikaaslane ka heledast oleks ära öelnud. Minu klaasis olev kali (õigemini küll gaseeritud kaljajook) näeb välja samamoodi kui tume õlu.

Haapsalu kuursaal on väga kenasti korda tehtud. Sinna me ka sisenesime, lootuses võtta üks korralik lõunaeine.

Kohvi ja õlle saime kohe. Siin oli vaid heledat õlut. Kuid kui olime 40 minutit oodanud, sai Gunnaril hing täis ning ta käis arvet maksmas. Otsustasime minna uude kohta, kus teenindamine tiba nobedam. Menüü kaaneillustratsioonil oli muide tekst 1927. aasta kohalikust ajalehest, kus irooniliselt kirjutati sellest, kuidas mõned kliendid olla kurtnud kuursaali kole aeglase teenindamise üle.

Sealsamas lähedal, millagisest lahesopist järveks kujunenud ja imeliku nimetusega Väikese viigi kaldal oli veel mõnus Wiigi kohvik, kus teenindamine oli vähemalt poole kiirem, nii et meie lauale toodi soojad kuklid ja muruvõie juba 20 minuti pärast.

Suppi ma seal ei võtnud. Mis ma sest soojast leemest 40-kraadises leitsakus ikka lahmin. Tellisin hoopis krevettidega röstsaia. See nägi välja nagu paras ports ja maitses hästi. Kollased kirsstomatid olid eriti maitsvad, kuigi munavalge tekitas hiljem tunde, justkui oleksin väävelhapet joonud.

Aga prae asemel tellisin ma hoopis eelroa. Las siis ettekandja kujutab ette, et ma alles hiljem asun sööma. Ehk teenindab tiba kabedamalt. See oli caesari salat kanaga. Ma isegi ei tea, kas see tseesar peab siin olema väikese või suure algustähega, kuid maitses siiski hästi.

Magustoidu puhul olin ma kahe vahel, kas valida mingisugune kreem või siis soe datlikook jäätisega. Et Gunnar ka viimase kasuks otsustas, kaalus jäätis valiku üles. Kook oli veidi liiga magus ning see moos ei sobinud sinna üldse. Datlikook poleks pidanud olema tehtud kakaotaigna baasil. Aga söömata see muidugi ei jäänud.

Avastasin nüüd jubedusega, et umbes pooled pildid polegi siia heiskunud. Sähh sulle siis blogi. Mul on kombeks algul heisata pildid ning seejärel tekstiga täiendada. Mis me siin räägime teksti lisamisest, kui piltegi pole. Võimalik, et neil on ühe blogi kohta mingi limiit. Aga ma tõesti ei arva, et mu lugeja sellega liiga palju kaotab, kui kõikidest mu suutäitest teada ei saa.

Eelmisel pildil on mul Anni (Arro) kohvikus tellitud lavaš küüslaugu, kappari ja sinihallitusjuustuga. Kellele sellised komponendid imponeerivad, saavad ka aimu, millise oivalise maitseelamuse ma sain. Kuigi seda oli pisut liiga palju, eriti kui silmas pidada, et eelmisest söömisest polnud möödas vist tundigi.

Nagu kiuste otsustas Gunnar ka siin magustoidu tellida. Tema valis mingisuguse pruuni kakaose koogi, millest ma ühe suutäie maitsesin. See oli veelgi magusam kui Wiigi kohviku datlikook. Minu enda valikuks oli aga toorjuustukook, mis oli kaunistatud hapukate viinamarjadega. Rangelt võttes oli see lihtsald dessert, kuna isegi moos, mis biskviittaignal oli, maitses hapukas. Aga dessert ei peagi magus olema.

Sellel pildil on mingi järjekordne kodune hommikueine, millest lõviosa tuli minul ära süüa, kuna külalislahke Gunnar ise hommikuti ei söö, aga külalisi sunnib...

Viimasel päeva Maardus ostsin endale ühe marjase jäätisetuutu, vaatasin ära märgid, mis näitasid, et eelmisel päeval oli olnud linnaksese 30. sünnipäev, tegin paar pilti ja... olimegi tagasiteel.

Lõpuks peatusime veel Pirita Top Spa Hotelli juures. Fuajees jagati lisaks maitsvale kohvile (see tassike olevat topeltkohv, hinnaga 32 krooni) veel ka neid kummalise nimetusega täidissaiakesi, millest mina võtsin singisaia. Eks see õigustas ka nime: sai oli pikuti poolenisti pooleks lõigatud, sinna vahele pool tomatit ja veidi kurgiviile susatud ning mitu viilakat keedusinki lisatud. Kodus ma sellist einet ei sööks, mulle ei meeldi nii suurtes kogustes sai. Pealegi veel kuiv.

Kui nüüd käesolevale sissekandele peaks järgnema tormakaid kommentaare, millistest ilmneks ilmatuma suur huvi mu ülejäänud suutäite vastu, võin vabalt ka nood üles otsida ja uuesti heisata. Sellisel juhul lisan ka uued kommentaarid.