Žen-Žen

Sedapuhku mitte esimese koolipäeva ega ka mitte Propsise homse sünnipäeva puhul, vaid lihtsalt seoses isuga heade hiina pelmeenide järele käisime taas kord toitlustuspunktis nimega Žen-Žen. Tänapäeval nimetavad nad kõiki söögikohti vist restoranideks, ju see on miski euroseadus. Tegelikult ei taha minu pähe siiski mahtuda, et seesugune ühe, kuigi käbeda teenindajaga, kellel hiina rahvariiete stiilis kostüüm ning vastava lõikega soengki, hubane kohake võiks olla restoran. Kuid see on ilmselt minu isiklik probleem.

Seesama Žen-Žen on juba aastaid meie huviorbiidis püsinud just tänu pelmeenidele. Et aga korralik eine peaks sisaldama ka suppi, valisime sellegi. Et meil oli Propsisega üks maitse, võtsime mõlemad lihapallisupi. Enne seda aga küsiti, kas me midagi juua ei soovigi. Ega klient muidu ei ostakski pea liitri hinna (12 kr) eest 200 ml mahla, kui seda meelde ei tuletataks. Seoses oma viimase paari aasta jälgimistöödega võin veendunult väita, et meile serveeriti justkui 250 ml Aura viinamarjajooki 200-milliliitrises klaasis.

Viinamarjamahl on alati hea, kuigi pisut liiga magus. Selle kalorsus on ligi 160, mistõttu ma vast ei patustanud, kui hindasin selle joogi kogukalorsuseks 135 kcal.

Supp oli seekord aga totaalne pettus. Umbes aasta eest sama suppi tellides sain ehtsa, ikka hiinapärase roa. Seekordsega oli asi aga pahasti. Propsisega tuli kaasa sõber, kellega omakorda töökaaslane. Maire arvas, et sellist suppi on lihtne teha, kui panna pott veega tulele, sinna sisse siputada veidi tärklist, et tekiks mulje, justkui oleks kasutatud mingisugust peent vetikat, nagu hiina suppides ikka, siis lisada paar lonksu sojakastet, et sellele leemele tume värvus anda... ja põhi ongi valmis. Selles limases leemes ligunesid harvad frikadellid (mis tundusid olevat siiski koha peal tehtud) ning hellalt osiseid külmunud aedviljade pakendist. Seesuguseid on meil küllaga müügil, ka sisu vastas kirjeldusele: lillkapsas, broccoli, mais, hernes.

Selle leeme ma jätsin söömata. Tahedama sisu püüdsin välja ja sõin ära. Need frikadellid olid päris head. Leem oli aga lisaks kõigele veel ka mage. Tume mage lima. Ebameeldiv!

Hoopis teine tera on aga see tume sojakaste, mida koos ivikese riivitud küüslauguga serveeritakse pelmeenide kõrvale. Ehkki menüüs oli pelmeene terve rodu, teatas hiinapärase soenguga ettekandja, et neil olevat täna valikus vaid loomaliha ja sibulaga ning selleri ja sealihaga pelmeenid. Meie Propsisega valisime loomaliha omad. Peab kohe märkima, et selle restoraniks nimetatud toitluskoha portsjonid olid selle algusaastatel märksa suuremad, vähemasti pelmeenide osas. Ka kastet anti varem ikka pildil näidatud tassikesetäis. Igatahes ei kannatanud too loksutamist. Nüüd aga toodi justkui poolik kogus kastet. Uuendusena toodi juurde ka lusikas, kuid me ei arvanud, et see oli mõeldud kaasa võtmiseks.

Ei saa nuriseda. Pelmeenid olid siiski maitsvad, kuigi meile siiski tundus, et varem olid need veelgi maitsvamad. Seekord oli taigen vedelam ja ka sisu vähem tihke. Ju siis oli sibulat, mille maitset muide pole iial tunda olnud, seekord rohkem.

Niisiis on pelmeenid väga maitsvad, kuid kallid. Ma eespool vihjasin, et varem oli neid taldrikul nii palju, et ei viitsinud lugedagi. Seekord aga lugesime igaüks kokku täpselt 20 pelmeeni. See teeb ühe pelmeeni hinnaks 3.75 (sealihapelmeenidel 3:50) ning me leidsime, et see ei ole just odav.

Supileemest jätsin ma siiski suurema osa söömata. Ehk läheb see seistes hiina suppidele kohaselt veelgi paksemaks ning kokad saaksid seda veel kasutada. Väga huvitav oleks näha, kas uuel aastal maksab ka loomalihapelmeeniports €4.79 või on hind tõusnud. Ja kui hind tõuseb, siis kas pelmeene lisandub või jääb vähemaks.