Juubeliaegne

Nüüd, kus «juubelikuu» selja taga, võib taas kord teha pisikese ülevaate vahepealsest edenemusest. Ja tõepoolest «edenemus» on see olnud, kuna KMI on tasahiljukesi tõusnud. Nagu ka juuresolevalt diagrammilt näha, mõjub minu kerele positiivselt suhu pistetava mittejälgimine. Diagrammil on paar noolega näidatud paika, kus ma olin mõned päevad «jälgimise alt» väljas (ning kus ka kehamass on arvutatud hiljem keskmistatuna. See tähendab, et kui ma kolmel päeval kaalule ei astunud, siis arvutasin keskmise päeva ligikaudse massi fikseeritud näitude järgi, sellega külgnevate päevade omad omakorda selle järgi. Esimesel pildil on mind pildistatud 24. aprillil Ihaste parkmetsas.



Õnneks 82 kiloni (netos) mu mass siiski ei tõusnud, kuid on märgatav tõsine tendents selleni. See omakorda aga kõneleb selget keelt selle kohta, et objekti ei tohi «hetkekski silmist kaotada» ja see vajab pidevat jälgimist. Tüüpiline häda on «reisiärevusest» tulenev regulaarsete istungite katkemine ning kõikvõimalikud välised ahvatlused, milliste massi ega kalorsust on raske prognoosida.

Ka võib taas kord päevakorrale tõsta ammukõneldud fakti — niipea kui väljuda oma «kontorist» ning end veidigi väljas liigutada (olgu see siis sammumine või muu tiba füüsilisem tegevus), tõuseb söögiisu. Minu keha pole aga harjunud pidevalt liikuma, mistõttu see saab pidevalt petta, kui endasse igaks juhuks rohkem tagavarasid kogub. Tulemus väljendub tõusnud massis.

Nüüd on paariks nädalaks see jälgimatuse probleem kõrvaldatud. Juuli lõpus on teada uus kolmpäev, mil ma (kaaludest) eemal olen. Pole võimatu, et pisikesed paar päeva lisanduvad veel. Eesmärgini on veel viis kilo. 5 kg näib seni saavutatud 18 kilo kõrval küll tühine, ent...

Alumine foto on üles võetud 4. juulil 2011.