Märtsis algas jälgimine

Kui mitte silmas pidada, et ka eelmisel kuul tuli mul ette mõnepäevane eemalolek kodust, mil ma ei saanud oma ninaesist mõõta, möödus kuu siiski suhteliselt hästi. Minu töö iseloom muutus pisut, muutudes senisest märksa kodusemaks. Tõsi, paaril-kolmel korral sõin põgusalt ka väljas, kuid ka siis arvestasin võimaliku kalorsusega.

Eelmise kuu äärmiselt iseloomulik näit on massi järsk langus kohe vaatluste taastamise algul. Neile, kes seda blogi juhtuvad lugema alles täna ega viitsi varasemaid sissekandeid lugeda, selgitan — vaatluse all mõtlen ma seda, et ma ei jälgi pelgalt oma kehamassi päeva jooksul, vaid mõõdan ka kogu söödud toidu massi ning arvutan manustatud kalorsuse. Jälgimine võib tunduda hirmus keeruline ja tüütu, kuid eelmiste vabakuude tulemus näitab ilmekalt — niipea kui mitte jälgida, alustab kehamass pisitasa tõusmist.

Vaatame otsa eelmise kuu graafikule. Sellel on näha kehamassi maksimum ja miinimum erinevatel kuupäevadel. Sõidus olles polnud mul võimalik ei enda ega toidu massi mõõta. Ja väga ilmekalt paistab kätte ka kohene positiivne kaaluhüpe.


Ma olen päris rahul enda XanCal dieedi käigus arvutatud isiklike normatiividega. Seni kuni ma püsin normi piires, kehamass langeb. Nii kui seda aga ületan, see stabiliseerub. Reisidel ja kaalumisriistadest eemal olles kipub kere ikka head ja paremat sisse vohmima, lisandub veel liikumisest tingitud kõrgem isukus, ja mass hakkab tõusma. Lihtne ja loogiline.

Võrdluseks toon siinkohal ära kogu käesoleva aasta massiiibe graafiku. Kuni roosaka nooleni käis mu elu vabatoitumine režiimil — mõõtsin vaid kehamassi. Sellelgi graafikul on (öö)päevane miinimum näidatud siniste punktikestega, maksimum aga tumepunaste ruudukestega (kui graafikuile peale klõpsata, näeb neid ka suuremalt). Kehamassi ma esitan netos, rõivaste mass on näidust juba maha arvutatud. Kui ma oma blogi algusaegadel esitasin vaid ööpäevase miinimumi, siis viimastel aegadel olen enda vastu muutunud karmimaks ning esitan ka maksimumi. Päevaseid mõõtmisi peab olema vähemalt kaks, kuid tavaliselt on neid umbes 7...8. Excel, millesse ma näidud kannan, memoriseerib vaid miinimumi ja maksimumi.


Kui uurida käesoleva aasta graafikut, siis kandsin sellele helesinisega polünoomilise trendi ning arvutasin isegi vastava valemi. Hetkel ma veel ei tea, kas sellest valemist ka tulu tõuseb, aga eks me näe.

Veel hakkab mulle silma, et kuni vaatluste taastamise alguseni oli mu kehamassi ööpäevane diferents tunduvalt pisem. Tegelikult on pärast jälgimise taastamist mõõtmiste miinimum 84,3 kg ja maksimum 88,9 kg, kõikudes kuni 5 kilogrammi piires. Kui keegi minult täna küsiks mu massi, satuksin lausa kimbatusse: on see nüüd 86 või 87 kg?

Eks see vahepealne mittejälgimine näitas ilmekalt, et XanCal üheks tõsiseks tingimuseks on pidev jälgimine. Sellega püüan ma nüüd tulevikus ka igal võimalusel tegeleda. Järgmine sissekanne sellesse blogisse peaks toimuma hiljemalt mai algul, kuid kui olud võimaldavad või kui on midagi eriliselt põnevat pajatada, võib loota ka vahepealseid kandeid.

Veebruar

Ka veebruar kulges mul jälgimisvabalt. Selline vabadus viib aga otseteed kehamassi tõusule, nagu me juba jaanuariski nägime. Sellest johtuvalt alustasin 29. veebruarist taas oma eluolu jälgimist, eriti manustatava kalorikoguse osas.


Selline ligi 10-kilone massi tõus on kirjutatav lodevuse arvele. Kui millalgi leian rohkem vaba aega, kirjutan sellest kindlasti pikemalt.

Jaanuar

Kui nüüd ikka tublisti pingutada (õigemini, jätkata kontrollimatut söömist), siis võib aastaga endise 98 kilo tagasi küll saada. Nagu allolevalt diagrammilt näha, kulgeb massi muut hiilivalt ülespoole.


Põhjusena võib nimetada ka mõõtepuhkust. Üldsielt ma kasutasin kogu jaanuari köögikaalu vaid kohvipuru koguse kalibreerimiseks. Saunakaalu aga oma kehamassi positiivse iibe fikseerimiseks. Vaatlused on teostatud vahemikus 30.12.2011 kuni 1.02.2012.

Palukesi mõõtmata on küll ülimalt mugav elada, aga tundub, et talvisel ja stressirohkel ajal pole see «vabadus» kuigi hea mõte. Kas ma kohe homsest oma mõõtmised taastan, see on ise küsimus.

November

Siinsed sissekanded on jäänud katastroofiliselt harvaiks, kuid selleks on ka oma sügav põhjus — lihtsalt üks töö ajab teist taga, lisaks veel ajutised tööd, vahepalad ja eriti kiireloomulised tööd. Igaühele neist osatakse veel lisaks leida mõni kõige-kõigem, mis otsekohe tuleb korda ajada. Nii polegi mul üldjoontes enam aega teleritki vahtida, rääkimata siis uudiste lugemisest või siin kirjutamisest.

Novembrikuise graafiku esitan, nagu ka paar eelmist, vaid kehamassi muutuse näol. Muidugi ei saa uskuda, et need massimuutused oleksid olnud üle öö nii järsud, nagu seda graafikul kujutatud, ent paremat esitlusviisi ma siin siiski ei leidnud.

Et ma olen iga päev enda massi mõõtnud vähemalt kolmel korral, kui kuupäev just tühi pole, siis on pildil punasega ööpäeva maksimaalne ja sinisega minimaalne mõõde. Eks tõde ole kusagil kahe vahel.


Positiivne on, et see massitõus on pidurdunud. Võiks aga küsida, miks see ei lange? Aga kui nüüd visata pilk sama ajavahemikku kujutavale alumisele joonisele, millel on tulpade kõrgustes väljendatud sissesöödud kalorite hulk, õrnrohelise joonega aga eraldatud seatud siht... siis võib väga kerge vaevaga näha, et enamasti ma olen selle normi ületanud. Ja sageli kahe- või koguni kolmekordselt.


Aga kui loota, et koormus vahepeal pisut langeb ning mul oleks veidigi enam aega söömist «teaduslikult planeerida» võiks loota ka mõningast edasist alanemist. Hetkel on muidugi veidi kahju sellest, et see seisak ei toimu mitte alla 80, vaid ca 82 kg juures. Aga küll ma selle olukorra enda kasuks pööran!

Kaks kuud

Nüüd on küll lood sellised, et olen olnud sunnitud seoses tagasihoidliku sooviga pisut oma elukvaliteeti parandada kasutama juhust ja töötama nii palju kui võimalik.

Õnnetuseks pole olnud mul isegi mitte mahti siia sissekandeid teha. Kui selle jutulõnga algusajal sai kirjutatud mitu sissekannet päevas, siis nüüd olen ma jõudnud olukorrani, kus poolsuletud silmil korra kahe kuu järel kirjutada saan. See ei kuulu lihtsalt minu töökohustuste hulka.

Küll aga on üheks mu töökohustuseks lokaalsed ringreisid. Kui tegu on ühepäevase tripiga, pole kadu kuigi suur. Ent niipea kui on ette näha pikemat sõitu ning kauemat viibimist, on kogu mu eluolu häiritud. Nagu ka järgnevalt sigrimigriliselt graafikult näha, polegi viimasel kahel kuul muud kui üks häires olek. Olen sellest varemgi kõnelenud, et võõras situatsioonis kaob mu organismil soov istungiteks. Seda siis ühest küljest. Teiselt poolt aga on sellised kodust eemalkäigud alati seotud ka võimatusega oma manustusi jälgida. Kui aga veidigi liikuda, on mul alati haugiisu. Muudkui sööks... Kui aga ette kujutada suletud anumat, siis on selge, et kui sellesse muudkui lisada, siis see kas paisub või katkeb.

Graafikul olen välja toonud vaid mõõdetud kehamasside ööpäevased miinimumid ja maksimumid. Esimesi kujutavad sinised punktid, viimaseid punased. Hoolikal silmitsemisel võib näha veel ka kollast tendentsikõverat. On kahetsusväärselt märkimisväärne, et seoses seesuguse logaeluga on kogu see virvendus tõusnud tublisti kõrgemale varasemast saavutusest. Tõsi on küll ka see, et varem ma avaldasin vaid parima näidu ehk miinimummassi. Ent tasub siiski meenutada, et näteks veel veebraris fluktueerus mu mass kusagil 78 ringis.


Praegusel juhul aga kõigub see 80...85 vahel, mis on kaheldamatult tõsine tagasilöök.

Pisut «õli» valas tulle ka see, kui ma veendusin, et alternatiivsete arvutuste kohaselt peaks mu põhienergiavahetuseks tarvis minema 1737 kilokalorit päevas. Ma olen ikka sihiks võtnud ca 1500, kuna olen silmas pidanud ka negatiivset massiiivet. Sihist on siiski aga väga vähe tolku, kui ma kahe kuu jooksul enamasti seda täita ei suutnud. Minu päevane manustatud toit moodustas keskmiselt 2429 kcal, kõikudes 456...4901 kcal vahel. Alla 1700 oli see vaid 10 päeval (vaadeldud päevade hulk perioodi jooksul 51).

Paistab siiski, et abivahenditeta saan ma hakkama vaid siis, kui oman piisavalt aega, et planeerida ja kalkuleerida. Seetõttu võtan ette kiudaineterohked Fruits & Fibres kuubikud ja muu toreda instrumentaariumi.

Propsis kinkis mulle hiljuti pakikese linnupetet selle sõna otseses mõttes — vaid 9 kcal krõpsud. Paraku on pakis pelgalt 1,4 grammi toodet ning selle turuhind on ligi 1.50 €. Oleks need odavamad, võiks ehk kaaluda nende sagedasemat tarvitamist?

August

Polegi midagi lisada. Kiire on olnud. Nii kiire, et isegi mõõtmisteks pole sageli aega jäänud, saati siis veel planeerimiseks või kavatsetud ja teadlikuks toitumiseks. Eks sellest anna ka kahetsusväärse vihje asjaolu, et kogu augusti jooksul suutsin vaid ühe sissekande teha.

Aga ma pole siiski veel lootust kaotanud, ammugi siis oma seisukohti muutnud. Eks paistab, kuidas ja kui palju edasi...

SilvaSlim

SILVASLIM DAY on spetsiaalselt väljatöötatud, päevaseks kasutamiseks mõeldud looduslik salenemist soodustav vahend.


Greibiekstrakt blokeerib rasvade kogunemist kudedesse, soodustab nende organismist väljajuhtimist ning aktiveerib loomulikud salenemisprotsessid. Guaraanaekstrakt vähendab näljatunnet ja kiirendab organismis ainevahetusprotsesse. Bromeliin on looduslik ensüüm, mis soodustab valkude seedimist. L-karnitiin on tähtis faktor rasvade põletamisel. Spiruliin varustab organismi vitamiinide ja mineraalainetega. C-vitamiin ja koensüüm Q10 toimivad tugevate antioksüdantidena, aeglustades organismi vananemist.

SILVA SLIM DAY soovitatav ööpäevane annus on 2 kapslit. Detailse koostise lähemaks uurimiseks soovitan klõpsata järgneval tabelil.


Pideva toime tagamiseks on soovitatav kasutada õhtusöögi ajal vahendit SILVASLIM NIGHT, mis on öiseks kasutamiseks mõeldud looduslik salenemist soodustav vahend.
Vahendi koostises olev gartsiiniaekstrakt aeglustab süsivesikute muundumist rasvadeks ja vähendab isu järgmisel päeval. Kitosaan seob toiduga seotud rasvu, laskmata neil organismis ladestuda. Viinamarjaseemnete ekstraktil on tugevad antioksüdandi omadused, mis aitavad säilitada naha elastsust ja vähendada kortsude tekkimist salenemisel. Melissiekstrakt korrastab seedesüsteemi tööd.

SILVASLIM NIGHTi soovitatav ööpäevane annus on 1 kapsel.




Kogu see reklaametikettidelt ja kodulehelt pärinev jutt võib tunduda asjaga kursis mitteolevale inimesele nn usu küsimusena ning mõeldud «lollidelt raha väljapetmiseks». Kui ma poleks analoogseid tooteid varem ise kasutanud, oleksin samal seisukohal. Kogu see blogi sai kolm aastat tagasi aga alguse minu suurest skepsisest preparaat 309 vastu, mäletate?

Selgus siiski, et aitas! SLIM-nimelistest toodetest on samuti kasu. Ma ei tea kas seda soodustab eelkõige kiudainete sisaldus või ka siinkirjutatud hüvistu, aga mu söögiisu on viimasel paaril päeval normaalse inimese isu raamidesse surutud. Ma ei tunne üleloomulikku vajadust pidevalt midagi näsida, enamasti soolast ja magusat vaheldumisi. Kasutan preparaati tänaseks kolmandat päeva. Eks siis kuu aja pärast vaatame, kas oli ka abi. Esialgu tundub, et abi on. Vatti ma sööma hakata ei plaani, mulle meeldib maitsvalt süüa. Kogused tuleb aga kontrolli all hoida.

Pool juulit

Mitte ei mõju mulle hästi ei liikumine ega väljas söömised, eriti aga ilmselt võõras keskkonnas viibimine. Hiilivalt tõuseb kehamass, hiilivalt, aga sihikindlalt. Muidugi võiks siin süüdistada palavat ilma või koguni õhurõhku, kuid selge on see, et peamine probleem on siiski tahtejõuetuses. Omakorda võib siis mõelda, mis põhjustab tahtejõuetuse-puhanguid. Pidevalt püsiv leitsak? Ei tea. Igatahes pole kahtlust, et põhinäitaja on kurb.

Tegelikult võib siinkohal veidi ka spekuleerida. Kuni eelmise graafikuni oli siia märgitud enamasti päeva väikseim kehamass. Nüüdsest aga otsustasin end pisut piitsutada ja arvutada päeva keskmise. See tähendab, et kui varem mõõtnuksin päeval viis korda: 79.1; 80.2; 83.4; 83.3 ja 83.5 — saanuksin tulemuseks 79.1. Uue arvutuse kohaselt andnuks sarnane mõõtmine tulemuseks 81.9.

Juubeliaegne

Nüüd, kus «juubelikuu» selja taga, võib taas kord teha pisikese ülevaate vahepealsest edenemusest. Ja tõepoolest «edenemus» on see olnud, kuna KMI on tasahiljukesi tõusnud. Nagu ka juuresolevalt diagrammilt näha, mõjub minu kerele positiivselt suhu pistetava mittejälgimine. Diagrammil on paar noolega näidatud paika, kus ma olin mõned päevad «jälgimise alt» väljas (ning kus ka kehamass on arvutatud hiljem keskmistatuna. See tähendab, et kui ma kolmel päeval kaalule ei astunud, siis arvutasin keskmise päeva ligikaudse massi fikseeritud näitude järgi, sellega külgnevate päevade omad omakorda selle järgi. Esimesel pildil on mind pildistatud 24. aprillil Ihaste parkmetsas.



Õnneks 82 kiloni (netos) mu mass siiski ei tõusnud, kuid on märgatav tõsine tendents selleni. See omakorda aga kõneleb selget keelt selle kohta, et objekti ei tohi «hetkekski silmist kaotada» ja see vajab pidevat jälgimist. Tüüpiline häda on «reisiärevusest» tulenev regulaarsete istungite katkemine ning kõikvõimalikud välised ahvatlused, milliste massi ega kalorsust on raske prognoosida.

Ka võib taas kord päevakorrale tõsta ammukõneldud fakti — niipea kui väljuda oma «kontorist» ning end veidigi väljas liigutada (olgu see siis sammumine või muu tiba füüsilisem tegevus), tõuseb söögiisu. Minu keha pole aga harjunud pidevalt liikuma, mistõttu see saab pidevalt petta, kui endasse igaks juhuks rohkem tagavarasid kogub. Tulemus väljendub tõusnud massis.

Nüüd on paariks nädalaks see jälgimatuse probleem kõrvaldatud. Juuli lõpus on teada uus kolmpäev, mil ma (kaaludest) eemal olen. Pole võimatu, et pisikesed paar päeva lisanduvad veel. Eesmärgini on veel viis kilo. 5 kg näib seni saavutatud 18 kilo kõrval küll tühine, ent...

Alumine foto on üles võetud 4. juulil 2011.

Meenutusi maist

Nüüd, kus pool aprillist ja kogu maikuu on vaikitud, on aeg lõpuks tõde päevavalgele tuua. Lühike kokkuvõte — kiire on olnud, kole kiire. Võimalik, et lisaks ka kevadväsimus ja muud toredused. Igatahes pole mul olnud mahti eriti oma tabelitki täita. Andmed on mul siiski oma salafailides alles, nii et tungiva pealekäimise korral saaksin needki avaldada.

Probleem on ilmne. Kui pole aega, et blogi kirjutada, polegi reeglina aega. Sest raudreegel see on, et blogimiseks peab inimesel kole palju aega olema. Kuid see on vaid pool tõde. Hullem lugu on see, et ma küll poole maini jälgisin oma piiranguid veidigi, enamasti aga kippus kõik kulgema omasoodu. See tähendab, et ma mitte ei planeerinud oma söömisi, vaid panin üksnes kirja grammid ja kalorid, mis ma ära sõin. Väga sageli ehmusin hiljem, et mu seatud limiit oli taas tublisti ületatud.

Ei saa öelda, et ma oleksin söönud mingeid eriti rasvaseid või karvaseid asju. Ikka täiesti tavalisi, kuid sagedamini. Tulemusena oli päevane norm ületatud poole kuni poolteise, mõnikord koguni kahekordselt. Olgu, kui üksikutel juhtudel nii läheb, pole ju hullu. Kuid kui selline süsteem(itus) kestab kuu aega järjest, on tulemus kurb.

Muidugi ma räägin siin vaid paarist-kolmest kilost, mitte õnneks kümnetest. Aga kui samas vaimus jätkata, on stardieelne olukord peagi käes. Sellele vihjab ka trendijoon.

Alljärgneva diagrammi joonistamisel (klõpsa suuremalt vaatamiseks selle peal) pole ma üles märkinud üksikute päevade kehamasse, mis võivad, sõltuvalt istungite sagedusest, pendeldada paari kilo ringis. Kõik need tulbad näitavad viimase 20 päeva keskmist kehamassi. Alumine tulp (bar) tähistab seega 19. aprilli (täpsemini siis keskmist massi 30. märtsist 19. aprillini) ning ülemine 31. mai (ehk 12...31. maini) seisu. Ma arvan, et kui mitte muud kasulikku, siis kindla tõendi selle kohta, et enda bioloogilisele konstitutsioonile vastava normi ületamine viib otsejoones kehamassi positiivse iibeni, võib sellest küll välja lugeda. Nüüd on meie asi see kõver tagasi keerata.

Akai fenomen

Surfates StageVU lehel, märkasin, et üha enam kiputakse seal pakkuma IP-põhist reklaami. Arvutikasutaja ei pruugi imestada, kui mistahes maailma saidil surfates talle just kodumaist kraami pakutakse, kuna IP aadressi põhjal on kaunis suure tõenäosusega ära aimata keel, mida ta oma igapäevases suhtluses kasutab. Seekordne reklaam suunas mind peenelt fabritseeritud Evelini blogilehele, millel on vaid üksainus sissekanne.

Kuid ma ei kiirustanud sellele kaasa hõiskamast. Otsustasin uurida eelkõige lehe elegantset tõlget. Sissekanded on puhtas ja roppusevabas eesti keeles, kuid üpriski arusaadavalt ingliskeelse baaskeelega. Huvitav, kas seesugune Evelin Raudsepp ise üldse teabki, et temanimeline vastav blogileht eksisteerib. Või kui, siis kas ikka pildil on kujutatud teda ja tema lapsi. Kahtlen.






Nagu võis veenduda, tunduvad kommentaaridki igati ausad. Kommentaarid katavad sisuliselt kõik erinevad huvigrupid, kes vähegi arvutit kasutavad — sealhulgas ka teismelised ja poisslapsed. Ahvatlused on eriti silmatorkavad veel sellel õigel tellimislehel.





Nagu näha, piisab vaid tellimuse esitamisest ja praktiliselt oled oma ülekaalust samahästi kui lahti. Miks see usaldusväärne on? Eelkõige sellepärast, et akaimari on tõesti rohkesti antioksüdante sisaldav ning tundub olevat kasutatavat kaunis laialdaselt ülekaaluprobleemide puhul. Teiseks, sinult ei nõuta mingisugust ettemaksu ning tasumine toimub kauba kättesaamise korral.



Iseenesest võiks seda lugu ju lausa proovidagi. Kuid kahtlusi tekitab nüanss, mis järgnevatel piltidel mul on rõngastatuna esile toodud. Sisuliselt on tegemist süütu reklaamitrikiga, kuid mind see siiski veidi solvab. Mina tõttan täna ostma, kuna soodustus kestab justkui viimast päeva. Sama soodustus kehtib aga ka homme, ülehomme ja ilmselt ka paari kuu pärast ikka aina viimast päeva.



Otsustasin varuda kannatust ja raha. Ma ei tea, kas millalgi saabub selline aeg, kus mul seisab 35 € sularaha kodus. Enamasti ma ei arvelda üldse sularahaga. Eks selline ukselt ostmine iseenesest ka just liigselt usku ei sisesta.


Kuid kui see akai aitab sünnitusest väljaveninud kõhunaha vastu, kaotades liigse rasva naha alt, siis peaks see sisuliselt töötama ka välja venimata naha rasvakihi vastu. Eriti veel juhul, kui unustada ühest teisest reklaamist teada-tuntud fakt, et inimesel on 10 nahakihti.

5. nädala raport

Seegi kord uuendasin pisut oma tabelit. Nimelt lisasin varasemale täienduseks veel kaks tulpa. Neist esimene (M20) kirjeldab viimase kolme nädala keskmist. Õigupoolest mitte nädala, vaid 21 viimase vaatluspäeva kehamassi keskmist 100 g täpsusega.

Viimasesse lahtrisse aga sokutasin trendinooled ning päevase erinevuse (kilogrammides) sellest keskmisest. Nooled siis näitavad, kuhu suunas see mu mass tendeerib. Seekordse nädala tulemus on kurblik, kuna taas kord pole olnud mahti kalkuleerida, mis suhu läheb. Ja, nagu ma varemgi öelnud olen, on sellest kaalu ja toidu vahekorra jälgimisest tõhusalt kasu üksnes siis, kui seda preventiivselt teha. See tähendab, et kui on näha, et kalorite hulk on juba niigi suur, tasuks valida midagi madalama kalorsusega. Stressisituatsioonis kipub aga loomus käituma vastupidi: kui kõik on pahasti, siis lohutagu vähemasti maitsev paluke. Aga kõik maitsev on reeglina kaloririkas.


Möödunud nädalasse mahtus ka Alvar Hanso kolmanda aastakümne täitumine, mida sai Entri restoranis (endises Õllekeldris) piduliku õhtueinega tähistatud. Et ma tol päeval muud suurt ei söönudki, siis tuli isegi see sinisesst tsooni (hinnatud väärtustega) jääv arvutus kaunis pisike.


Einestamine väljaspool kodu on alati kaunis meeldiv, kuid kallis. Mulle läks see küll maksma vaid tühised € 4 jootraha, aga juba see hindade jälgimine iseenesest tundus silmi pööritama ajav. Ehkki ma valisin vaata et menüü odavamaid palu, oli ka selle kukeseentega ravioolide portsjoni hind € 5.50, suur kohv aga maksis € 2.40 ja neid manustasin ma kaks.


Millegipärast serveeritakse magustoit avalikes kohtades alles lõpus. Ma tellisin jäätise puuviljadega, mille kelner unustas arvele lisada. Peab veel mainima, et pruun jäätis ei meeldi mulle niigi, kuid puuviljadega ei sobi see üldse. Kuid kahjuks ei tea seda kunagi ette, millest konkreetne jäätisevalik neil koosneb.

Maitseelamusi (4)

Alustan seekordset sissekannet viimati söödud roast, milleks oli Selveri aprikoosi-jogrutikook. Et selle rasvasus oli 5.2%, võib juba arvata, et see on ka maitsev ning rammus. Seesugusest taldrikutäiest piisab normaalsel juhul tervele perele magustoiduks, kuid mina pistan sellise tavaliselt üksi nahka. Et kalorsus on sel 245.7, võis arvatagi, et sellest 354-grammisest tükist sain ma korraga umbes poole päeva normi kaloreid (855 kcal). Kellel aga oma päevabüdžetti selline summa mahub, võiks ära proovida. Teisalt, ehk on seda kellegagi jagada.

Eile aga sõin ma seevastu Sõbra kohupiimakooki. Samuti Selveri toodang, kuid minu jaoks juba liiga rasvane ja rammus. Rasvasusega 21.1% koogitükki ei suutnud isegi minusugune suursuu ühe korraga ära süüa, ilma, et see vastu oleks hakanud. Võimalik, et eile polnudki see enam värske, kuna ostetud sai üleeile. Koogi kalorsus on koguni 373.9 ning see jättis suhu tugeva kõrbenud margariini järelmaitse. Mina seda teine kord ei osta.

Vaarika-kohupiimakook, mida toodab Eesti Pagar, on aga vaid 200 c, rasvasusega 8.3 ning päris hõrk. Tõsi, samast sarjast toorjuustu-marjakook (198.8 c 9.8% rasvasust) on pisut maitsvam, kuna sisaldab ka hapukaid mustikaid. Eriti maitsev on aga sedalaadi kooginimelistest maiustest maasika-jogurtikook (169 c 6.1% rasvasusega Poesia toode).

Kui jutt juba magusale läks, siis ei saa kõrvale jätta ka kõiksuguseid jogurtitooteid. Tere Helluse sarja jogurtid on suhteliselt maitsvad, kuid ka neid söön ma sageli koos vähese kamaga. Pildil kujutadud õuna-muraka-meejogurt on vähese rasvasusega (2.5%) ning 97 c, nagu nad peaaegu kõik. Kuid konkreetse sordi juures imponeerivad mulle just eriti murakaseemned (botaaniliselt vist suisa pähklikesed), mis hammaste vahele kipuvad jääma. See annab ühtlasi ka aimu, et selline väikese levikuga rabamari on reaalselt ka kasutuses ning tegu pole pelgalt lõhna- ja maitseainete buketiga.

Rimi jogurteid toodab ilmselt mõni tuntud Eesti tootja ja seda poleks kriipskoodi arvestades üldse keeruline välja uurida. Kuid selle sarja jogurtite omapäraks on nende märksa suurm vedelisus (kui seesugune sõna olemas on), ehkki peaaegu kõigi rasvasisaldus (2.5%) ja ka kalorsus (95 c) on samad. Kui mingi tootesari on mistahes sisaldise puhul väga sarnane, tekitab see minus õigustatud kahtlusi. Vedelaid jogurteid suudangi ma vaid kamaga koos ehk maitsestatud kamana süüa.

Peab siinkohal kohe lisama, et rahvustoiduna mõeldud kama, kus see jahusegu pannakse keefiiri või hapupiima sisse ning pigem soolaga maitsestatakse, minu menüüsse ei kuulu. Olen aru saanud, et mind ei härigi niivõrd piim kui toit, kuivõrd selle lõhn. Olen millalgi proovinud ka kama hapukoorega, kuid see toit tundub juba liialt rammus. Kuigi hapukoore puhul tuleks ehk isegi kõne alla mitmed teised lisandid. Just hetkel mõtlesin selle «retsepti» välja ning kujutan ette, et millalgi ka proovin. Ideaalsel juhul tasuks võtta 20% hapukoor, hakkida sellesse murulauku või lõikuda sinna imepeeneks pisem sibul, lisada ka tilli ja kama. Sellisel juhul peaks sobima sinna ka kurkum ja küüslaugupipar. Lahjema hapukoore puhul toimetades saaksime mingisuguse tipikastme, kuhu on hea kartulikrõpse kasta. Kamaga ei tohi aga liialdada, kuna vaatamata suhteliselt kõrgele kiudainete sisaldusele (14.1%) on selle kalorsus 362. Mina kasutan 400 ml jogurti kohta umbes 25...30 g kama. Kuhjaga teelusikas annab umbes 15 g.

Aga Danone toodab ka Smile sarja jogurteid, mis on piisavalt paksud, et neid veel kamaga rikastada. Ma pole uurinudki, kas see Smile duet sari mingisuguseid kasulikke baktereid ka sisaldab, nagu paljureklaamitud Activia. Igatahes on sel duetil põhjas sups moosi. Enne tarvitamist on soovitav topsi sisu ära segada. Ja selles moosis pole samuti üksnes maitseained ja tärklis, vaid ka ehedaid viljalihatükke.

Smile seesgused neljased pakid on haruldased ka selle poolest, et neile on võimalik arvutada kiudainete sisaldus. Virsikujogurt (83 c) sisaldab 0,07% ja maasikajogurt (86 c) koguni 0,98% kiudaineid. Suhteliselt maitsvad, kuid vähefunktsionaalsed. Sobivad kergeks desserdiks ja on odavad.

Ehkki taliharjapäevgi on möödas, pole veel ümber mu jäätisedieet. Nagu ka jogurtite puhul, meeldivad mulle seesugused jäätised, kus midagi maitsvat sees on. Näitseks Balbiino pistaatsia musi sisaldab pistaatsiatükikesi, on õrnalt soolanegi. Pakendatud on see tavaliselt vähem kui 90-grammisestesse portjonitesse, mis minusuguse «üks ühik korraga»-tarbija jaoks väga kasulik on. Kalorsus on sel 202 ja kiudaineid 0.08%, samas rasvasus aga 11.9%.

Väga meeldiv on ka Balbiino Classic sari, seda eriti just mõõtude poolest. Eelmisele sarnane on mandlipuru sisaldav Classic Almond, mis on ka sarja kõige rammusam (223 c), rasvasusega 14.2%. Kuid kiudaineid on selles 0.83%.

Tänase jäätiseloo lõppu pean lisama, et Premia Vau sarjast meeldib mulle vanilli-koorejäätis šokolaaditükkidega. Olen vist juba varemgi maininud, et sisalduvad terakesed tõstavad jäätise kalorsuse suhteliselt kõrgele (220 c) ja selle pooleliitrise topsi suurus on sobiv vaid suurema aktiivsusega päevadel, kui on lootust ka mõni kalor lisaks baasainevahetusele kulutada.

Traditsiooniliselt lasin end möödunud nädalal mitmel korral ka välja sööma meelitada. Seekord proovisin Peetri Pizzas Bolognese pitsat. Suure 400-grammise õhukesepõhjalise pitsa summaarne kalorsus on kodulehe järgi umbes 858. Sisuliselt moodustabki see poole päevanormist. Aga et sellel pitsal peab veel kuskil eemal ka järel käima ning sellele oma energiat kulutama, on tavaliselt mõne aja pärast taas nälg. Kui mälus veidi sobrada, siis möödunud aruandes toodud Frutti di Mare oli maitsvam ning veidi väiksema (843 c) kalorusega.

Olen oma seedimist edendanud ja maitsemeeli kosutanud mitmesuguste valmissalatitega, milliseid on mugav poest pisikeste kogustena osta. Ülimalt negatiivne on vaid see, et kaasa antavad plastmasskarbikesed ei kuulu taaskasutusse. Kusagil võiks siiski asuda ka seesuguste kokkukogumise punkt. Mis me räägime salatitopsidest, kui isegi piima- ega alkoholipudeleid tagasi ei korjata. Ostmisele ma ei loodagi. Kuid küllap keegi varem või hiljem ka selle probleemi lahendab. Sellel pildil on Rimi maitsev Mehhiko toorsalat, kalorsusega 47. See sisaldab jalapenot ja maisi, paprikat ja kapsast. Arvutasin selle kiudainesisalduseks 1.5%.

Samas Rimi vinegrett (106 c) mulle eriti ei maitse. Pikendan seda reeglina sibulaga, mis teeb vinegretist vinegreti. Naaberpildil on Selveri odrakruubid sealihaga (108 c), millele arvutasin kiudainesisalduseks 6.46%. Sellele tootele lisan ma võimalusel kapparit.

Nõo Lihavürsti vürtsikas veisesink (101 c) on väherasvane (2.1%) toode, kuid vürtsikas on sellel minu maitsemeelte kohaselt vaid nimetus. Pakendis oli viimati vaid 4 singiviilu, mistõttu tuleb toode üpris kalliks nimetada.

Hoopis maitsvam on kõrge kalorsuse (312 c) ja rasvasusega (26.5%) Sõbra vorst, mis näeb välja nagu tavaline poolsuitsuvorst. Kuid kalorsust ei lisa siin mitte pekitükid, mida praktiliselt polegi, vaid hoopis sulajuustutükid. Oma 10 aasta eest tootis ka Noa-Rootsi juustutükkidega ülimaitsvat poolsuitsuvorsti, ent ettevõte on nüüdseks vist oma tegevuse lõpetanud. Kui sellelt tööstuselt oleks müügil teisi tooteid, võinuks arvata, et lihtsalt vastav toode on tootmisest kõrvaldatud.

Liha ja juustu kooselu on märgata veel ka Nõo Lihavürsti Aadliku eines juustuga (181 c), mis on ilmselt sedasorti toodetest kõige dieedisõbralikum (rasvasus 12.5%).

Lihatooted on küll põrgulikult maitsvad, kuid ei soodusta seedetööd ega sagesta istungeid. Seetõttu olen ma püüdnud viimasel ajal oma menüüs pidada ohtralt kala. Viimati avastatud Kirderanna praetud heeringafilee tomatikastmes (160 c, 8.2% rasva) oli aga pettumus. Eriti ebamaitsev oli see kaste, millesse oli ohtrasti lisatud ka keedetud porgandit. Kala püüdsin ma sellest punasest plögast välja, karbi koos kastmega aga viskasin minema.