A priori on niikuinii
igaüks ise süüdi, aga siiski tuleb süüdlasi püüda mujalt otsida. Süüdi on mu
alamakstus, mille tõttu ma pean tegema väga suure hulga odavaid juhutöid, mis
kipuvad valdavalt sisse sõitma viimasel minutil. Planeeri neid asju palju sa
planeerid, aga ikka tuleb midagi tõsist vahele. Näiteks on viimasel nädalal
kujunenud mul nii, et ma lähen magama alles hommikul 9 paiku ning ärkan 14
paiku. Vähemalt 15 tundi päevas tegelen ma aga erinevate töödega. Nojah, lisaks
töödele on mul veel ka mitmed kursused, millistel ma end täiendan. On hea, kui
ma päeval pärast ärkamist ei söö. Viimatel aegadel on juhtunud ikka nii, et
päeva sisuliselt ainuke eine on kusagil kesköö paiku või kuni kell 2. Eks mu
kokk ole ka jätkuvalt veelgi öisema eluviisiga kui mina.Temagi uinub umbes 8
paiku ja põõnutab õhtul 17-ni. Ehk teeks ta seda kauemgi, kui ma teda ei
ärataks. See faktor langeb ilmselt uue kuu teisel nädalal ära ja kokavaba
periood peaks esialgsete plaanide kohaselt kestma jõuluajani. Küllap ma siis
ise koka kohustused üle võtan ning mõne aja ka arvutist eemal püsin. Õhus
hõljub pisike lootus, et ehk suudan ma enda tegevuse ka selliselt korraldada,
et töötan erinevate teemade kallal rangelt planeeritud aja. Seda on äärmiselt
keerukas teha, kuna ma olen harjunud alustatu lõpuni tegema ning vägagi tihti
ei oska uute tööülesannete korral aega ette planeerida. Liigsetesse
planeeringutesse ei tahaks ka lasukuda, kuna siis võib juhtuda, et ma mitu
tundi üksnes vaid planeeringi, töö eneseni jõudmata.
Aga milles siis üldse häda? Septembriga võrreldes on keskmine
kehamass siiski langenud. Kuid see teeb seda äärmise visadusega, milles võibki
süüdistada alapidevat normi ületamist. Võimalik, et normi tasuks pisut
leevendada, kuid... siis kaoks andmete võrdlemise võimalus. Kehtestatud norm on
tegelikult palju väiksem kui põhiainevahetuseks vajalik kalorikogus. Kindlasti
ei oleks liiga keeruline umbes nädala või paari jooksul seda normi rangelt
jälgida, kuid siis on oht, et tekib jojo-efekt.
Ühe positiivse tähelepanekuna olen märganud, et mu kokk serveerib
mulle ka tavaliselt kolm korda suurema portsjoni, kui see vajalik peaks olema. Juba
mitmendat ööd järgemööda olen ma märganud, et pärast kolmandiku portsjoni
söömist on kõht täis. Aga see rumal lapsepõlvest jäänud reegel, et taldrik
tuleb alati kenasti tühjaks süüa, mängib oma osa. Tegin kokale sellekkohase märkuse
ning on loota, et ehk ka see olukord leevendub.


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar