Kohupiimadefitsiit

Igatahes sain selle sissekande kenasti just valmis, kui seda salvestama hakates teatas mulle süsteem, et ma olla kole pikaks ajaks molutama jäänud... Igatahes oleksin pidanud vahepeal toimingud salvestama. Nüüd aga tuli algusest peale uuesti kirjutada. Kuid et süsteem minust taas võitu ei saaks, rakendasin oma kavalust. Nimelt kirjutasin loo valmis FrontPagefailina.

Niisiis magasin ma kella poole kolmest poole üheksani, kokku kuus tundi. Hämmastaval kombel olin saavutanud JoJo efekti. Kui ma õhtul omasin massi 89.2 kg, siis olin ärgates 88.4 kg. Muidugi ei saa märkimata jätta ka seda, et kui ma pisut pärast südaööd sõin ühe banaani ja poole kolme paiku, vahetult enne uinumist neli viinerit, siis toimus ka enne uinumist R3.

Kui olin Reijoga tema huvides käinud ARKis ja viinud talle remonditöökojast koju ta uue KIA, läksin Margega omletitamise paika otsima. Selgus, et Zeppelinis asuv Hagari Pagar oli veel suletud. Iseenesest see asutus mulle eriti ei sümpatiseerinudki, kuna paari päeva eest, kui Jaanust ootasin, otsustasin seal võtta ühe kohvi ja koogikese. Letil oli kuri silt, et istugu
klient lauda, nemad siis teenindavad. Võib-olla tundub see 12 minuti, mis ma istusin ja ootasin, kole lühikese ajana, kuid võite kindel olla, et tühja kõhuga seal istudes pole see kaugeltki meeldiv. Igatahes ei pööranud mulle ükski ettekandja vähimatki tähelepanu. Paar piigat sädistasid leti taga mingite maukjate rekkameestega, kolmas tuustis laualapiga ringi ning koristas nõusid. Tõusin tookord ja lahkusin.

Tiirutanud veidi mööda linna, ja sõitnud ümber Annelinnagi, selgus peagi, et ühtki söögikohta silma ei jää. Maandusimegi siis lõpuks peenes Raadimõisa hotelli restoranis, kus olime esimesed külastajad. Tegelikult nad pididki just uksed avama, kuna kell sai 12. Interjöör oli seal pompoosne ning mina peaaegu et ei sobinudki oma ajamata habemega sinna. Kuid ilmselt on neilgi põhimõtteks, et klient on kuningas, vähemasti seni, kuni maksab.

Igatahes juhtati meid akna alla nurgalauda ning anti menüüd. Omletti neil seal polnud. Seepärast tellisime supid ja pastatoad. Kui ma hakkasin kõnelema magustoidust, keelas Marge sellele mõeldagi. Ja õigesti tegi, kuna ma olin sootuks unustanud, kui suured on mõningates söögikohtades portsjonid. Sissejuhatuseks võtsin traditsioonilise kohvi. Kohv on juba sedavõrd tavaline artikkel, et ma olen oma kirjetes selle lausa märkimata jätnud. Peab mainima, et kui klient olnuks viisakamalt riides ja aetud habemega, oleks ta vabalt võinud pahandada ilmnenud räpakuse üle: tuues loksutas ettekandja kovitasse servad kohviseks.


Supiks valisime seljanka. Visuaalsel vaatlusel ilmnes, et see oli ülemäära hele. Ja tegelikult polnud see ka maitselt kuigi oivaline. Täiesti tavaline seljanka. Vorstitooteid oli selles koguni liiga palju. Pigem oodanuks selles suuremat hulka liha ning juba lausa kohustuslikena tunduvaid oliive ning sidrunit. Puudu oli sibulast ja ka tomatipastast. Aga kõhtu see siiski täitis.

Kui kohv serveeriti kl 12 ning supp veidi pärast seda, siis järgmine ring jõudis meieni alles 13:30. Tõsi, juba kohe koos supiga kanti lauale ka ürdivõie ja kuklike, lastes sööjail otsustada, kas
nad tarvitavad neid kohvi, supi või pasta kõrvale.



Ürdivõie oli siiralt maitsev, olles sobivalt soolane ja meeldivalt maitsestatud värskete ürtidega, millistest mina tundsin ära vaid tilli. See kogus võid tuli meil Margega vennalikult poolitada. Et Margele tundus see liialt soolane, siis ei puudunud palju, et ma oleksin saanud suurema osa.


Ei teagi, kas supi või pasta pärast toodi meie lauale ka kuklid. Needki olid värsked ja maitsvad. Päris uhke spetsiaalne nuga ilmselt võide määrimiseks oli juurde serveeritud.


Pastaroogadega on see mure, et neil on igaühel omaette nimetus ning nende meelespidamisega on mul suuri raskusi. Oluline on aga meeles pidada, et vaatamata soojale poolitatud kirsstomatile oli pastaroa kõrvale ette nähtud ka salat.

Toorsalatis oli lisaks tomatile ja kurgile veel ka konserveeritud kurke ning oliive. Ent mitte igas söögikohas ei ole pastaroa juurde mõeldud tasuta portsjon salatit. Ja just see salat saabki reeglina otsustavaks, et mitte enam magustoitu tellida. Üksi jäänuks selline salat veidi maitsetuks. Pealegi ei saa eitada, et ma eelistan musti oliive.

Juba kohe pärast uhket hommikueinet oleksin siiski justkui tahtnud ka pisikest magustoitu. Nagu eine punktiks või nii. Kõige enam oleks selleks sobinud kohupiimakook või -roog. Mulle meeldib kohupiim. Raadimõisas oli neil pakkuda aga taas kolemagusat šokolaadikooki, millest me loobusime. Paarutasime mööd linna edasi-tagasi, ilma et mulle oleks pähe tulnud ainsatki ideed, kus oleks olnud mõni veel meie poolt külastamata kohvik. Mõtlesime siis minna "Töö juurde", kuid selgus, et too asutus oli likvideeritud ning õigusjärgne avab uksed alles oktoobris. Marge ässitusel sõitsime siis otsejoones 16 Kannu. Seal on vaja auto parkida maja juurde ning ise aknast jälgida, et keegi sisse ei istuks, kuna kas tänu või vaatamata telemastile ei sulgu seal piirkonnas auto uksed. Kohupiima seal ei olnud. See-eest pakuti meile kirsi-jogurtikreemi, mille kirsine ja kallerdunud sisu oli huvitav, moos aga liialt magus.

Pärast 16 Kannu läksin mina korteriühistu koosolekule, mis oli mõttetu ettevõtmine, kuna kohale tulid vaid needsamad tegijad, kellega me iga päev netis kirju vahetame. Mõningad ülesanded me omavahel siiski jaotasime. Ähvardati, et uus juhatus, kui see ka valitaks, ei saaks läbi minuta. Koosolek toimus endises raudteelaste klubis, kus hetkel on Eesti Rahva Muuseum. Muuseum oli oma sajandaks sünnipäevaks ruumid korda teinud ja mingisuguse uhke näitusegi püsti pannud, mida vaadata mul polnud mahti. Selgus aga, et selleski majas oli kohvik, mille ma olin unustanud. Loomulikult oleks olnud kõige ratsionaalsem just seal einestada, seda enam, et me sealt enne kannudesse sõitu möödagi sõitsime. Kohupiimakooki seal aga, tõsi, siiski polnud.


Koosolek lõppes ja ma kutsusin Marge kohale, kes vahepeal omi asju ajas. Siis me otsustasime sõita Lõunakeskusse, et lõpuks siiski kohupiimaroale jälile jõuda. Külastasime teise korruse kohvikut. Marge valis endale omase kakao, mina kohvi. Mina sain viimase kamakreemi ja Marge viimase maasikakorvi.

Marge lipsis siis oma kakaod ning kiitis kooki, minu kamakreemi hindas aga kibedaks.


Minule endale see kamakreem aga maitses väga. Just selline mitte eriti magus asi. Ja kama polnud ka selles häirivalt palju. Igatahes on see just selline maius, mida sooviksin ja soovitaksin.


Ei saa eitada, et see maasikakorv nägi tõepoolest ahvatlev välja, ehkki ma olen kindel, et kui tegu olnuks kohupiimakreemiga, saanuks sellest mu üks lemmikuid. Kohupiima polnud mitte kuskil! Enne südaööd jõin veel ohtralt vett ning täpselt südaööl võtsin ette forellisaiad, mis koosnesid kokku saiast (70 g) ja suitsuforellist (70 g). Me ei teagi miks, aga lõhe maitses mulle paremini kui forell.

Noir

Põõnutasin taas seitse tundi jutti ning olen ehk kõige skeptilisematelegi juba selgeks teinud, et saavutanud seeläbi maisele inimolendile loomuomase magamuse. Samas vaimus jätkates on peagi pool noorust lihtsalt maha magatud. Ümbermõõduks mõõtsin endale 105 cm ning massiks 88.4 kg, mis viitab paigaltammumisele.



10:30 võtsin hommikueineks kevadist salatit (170 g) ning tundsin, et olen piisavalt söönud. Kevadise salati koostis: hiinakapsas, tomat, kurk, redis, spinat, õli, sibul, till, apelsinid, suhkur, sool, petersell, pipar. Tootjaks Maxima, sealne hind 49.90 kr/kg.


Pärastlõunaks olin leppinud kokkusaamise Margega. Läksin teda ootama Taskusse, kus ma siis ooteaega otsustasin kohvi ja kohupiimakoogiga sisustada. Kohupiimakook oli pisem kui endine 14-kroonine, kuid maksis 35 krooni! Igatahes võtsin selle asemel märksa suurema ja 18-kroonise lihapiruka. Viimane oli pealt kaetud vähemalt nelja sorti röstitud seemnetega, millest suurimad olid kõrvitsaseemned.


Lihapirukas oli hea, sisaldades peale lõhna- ja maitseainete isegi liha. Taas tabasin end mõtlemas võimalusele, et mis saab juhul, kui mu kohvitass peaks ümber kukkuma.


Lisaks muudele asjaajamistele oli meil kindel plaan käia Margega vastavatud vinoteegis NOIR. Nii me ka tegime. Tellisime seal pastaroad ja magustoidud. Algatuseks toodi sepikulaadne kukkel koos ürdivõiga. Viimane oli kaunikesti kohupiimalaadne ega maitsenud kuigi hea.


Pasta loomalihaga polnud mitte üksnes kauni välimusega, vaid ka ülimalt maitsev. Peaksin hakkama pastaroogi hindama, mõtlesin.


Magustoiduks valitud kook polnud just minu maitse. See šokolaadikook on liiga magus, et sellele veel magusaineid lisada. Jäätis sulas ludinal ning süüa oli seda ebamugav. Muidugi võis kogu problemaatika olla põhjustatud ka juba liialt täis kõhust.

Poole seitsme paiku õhtul jõin ohtrasti apelsinimaitselist Vichi vett. Kl 22 sõin ühe pirni (200 g). Ehkki päev sellega veel ei lõppenud, peab siinkohal tegema pausi, kuna astronoomiline arvestus seda nõuab.

Grenader

Ärganud kl 7:45 tuvastasin oma massiks 88.4 kg. Magasin üle 7 tunni. Seesugune kole suur magamine võib tervisele mõjuda. Ehkki mingisugused tarkpead on välja nuputanud, et täiskasvanud inimese une norm pidavat olema 9...10 tundi. Arvatavasti oli see uuring läbi viidud narkoleptikute pansionaadis või polegi tegu mingisuguse uuringuga, vaid mõne Harry Jänese sarnase isemõtlejaga.




Esimene eine oli poole kahe paiku, mil ma sõin viis kalasaia. Õigemini oli viiele saiakäärule paigutatud külmsuitsulõhe tilliga. Peab tunnistama, et lõhe oli maitsev.


Päeva jooksul oli mul sehkendamist uue arvutikomplekti soetamisel Karinile ning piimakatsete proovimisel, mistõttu teine eine leidis aset alles kell 21. Selleks oli praetud grenader (252 g) kevadise salati (234 g) ja isa saiaga (80 g). Jõin ka Slim kohvi. Pool kaksteist manustasin kolmveerand liitrit VivaFreshi apelsinimaitselist vett. Huvilistele olgu lisatud, et grenader on kala (vt pilti), mis maitseb paremini kui välja paistab.


Toitumise koha pealt oli see päev kaunis närb, kuna magama läksin ma juba kell 2, söömata Sõprade juurde koguni traditsioonilist viinerit.

5. astme Suur Reede

Kuna uni oli alles kaugel, võtsin kl 1 paiku Slim kohvi ning kl 3 sõin ühe banaani.

Äärmiselt tähelepanuväärne on 1%ne kaaluiive pärast magamist ja R4 istet. Kummati oli 88.4 kg puhul tegemist uue isikliku rekordiga. Pooleüheksane hommikueine koosnes värskekapsasalatist (252 g), Aasa kodujuustu-mustikaroast (150 g) ning kodujuustust maasikatega (150 g).

AASA kodujuust maasikatega – Kauno pienas, tootekood 4770237043281. 150 (120+30) g. Koostis: maasikaid 7%, rasva 7%. Kohupiimaterad, rõõsk koor, maasikakeedis 20% (suhkur, maasikad, glükoosisiirup, paksendaja pektiin, naturaalsed puuvilja- ja marjaekstraktid, lõhnaained, happesuse regulaator E331, sidrunhape), söögisool. 604 kJ (146 kcal), valke 7.7 g, süsivesikuid 14.4 g, rasvu 6.2 g.


AASA kodujuust mustikatega – Kauno pienas, tootekood 4770237043304. 150 (120+30) g. Koostis: mustikaid 7%, rasva 7%. Kohupiimaterad, rõõsk koor, mustikakeedis 20% (suhkur, mustikad, glükoosi- ja fruktoosisiirup, paksendaja pektiin, happesuse regulaator, sidrunhape, lõhnaained), söögisool. 599 kJ (143 kcal), valke 7.7 g, süsivesikuid 14.1 g, rasvu 6.2 g.

Seesugune kodujuust oli liiga vedel, ehkki meeldivad juustulaadsed kodujuustupallikesed olid selle koorese, piima meenutava valge emulsiooni sees. Kõige ebameeldivam oli aga see, et juurdepandud lisand polnud sukeldatud roa põhja, vaid seda tuli urgitseda kõrvalolevast topsikesest. Igatahes ei kujutanud sedalaadi roa manustamine mulle mingit naudingut, pidin pidevalt öökimahakkamisega võitlema. Kodujuust oli koguni pigem soolane, sobimata kokku kõrval oleva moosiga.

Kl 14:45 sõin nahka umbes 300 g ploome. Need olid ostetud Rimist ning maitsesid päris head. Seemnedki olid viljaliha küljest kergesti eraldatavad ja puha. See on aga põhiline kriteerium ploomide söömise juures. Pole midagi vastikumat kui pooleldi läbilutsutatud ploomikivi, mida pole siis tavaliselt kuskile panna, ilma et see silma ei riivaks.

Õhtueine kl 17 paiku koosnes aga Maxima singisalatist selleriga (400 g) ning kahest banaanist (200 g). Banaan pole küll meie laiuskraadi vili, kuid sobib minu kerele hästi.

MAXIMA singisalat selleriga – Koostis: seller, majonees (happesuse regulaator E260, paksendaja E1422, stabilisaator E412), kuumsuitsu sink (stabilisaatorid E450, E451, paksendid E407, E415, E1442, maitsetugevdaja E621, antioksüdant E316), marineeritud kurk (happesuse regulaator E260), porru, redis, sidrun, sool.

Poolekümnene õhtueine oli kodusemat laadi, koosnedes 110 g isa saiast ja 240 g viinerist. Lisaks sõin ära murakatega kodujuustu (220 g) ning jõudsin kella kümneks Activia maasikajogurti (250 g) kallale.

Veidi pärast ühtteist tipnes sedalaadi kaania 5R-ga (esimene viienda kategooria Suur Reede kogu selle blogi ajaloos!). Enne seda tabas mind aga akuutne kõhuvaluhoog, mis kiiresti möödus. Voodisse läksin kohe pärast suursooritust ning uinusin veidi aega pärast seda.

8. september

Traditsiooniliselt võtsin pisut pärast südaööd pool kilo Activia kirsijogurtit. Reisilt naasnult kaalusin ootuspäraselt üle 90 kilo ning lootsin, et põhjus on vaid pidurdunud istungite võimaluses. Veel enne 1 pöörasin magama ning seda katkestasid vaid pisemad vajadused. Ilmselt oli see liialt suurest kogusest manustatud Tarkuse veest.

Magasin peaaegu kella 11-ni, justkui talveunne vajununa. Ärkasin paar kilo kergemana ning olin sündmuste seesuguse käiguga rahul.


Alles kella kolme paiku tundsin näpistavat nälga ning valmistasin endale paraja portsu sibulasalatit tomatiga. Nimetasin selle sedapidi põhjusel, et põhikomponendiks oli 3 kimpu rohelist sibulat, millele lisasin ühe pundi tilli, 4 tomatit ning 250 g 20% hapukoort. Maitsestasin ohtra soolaga. Siiski olnuks salat olnud ivikese maitsvam, kui ma oleksin selle valmistanud värskest koorest ja toormetest (seekordsed olid ostetud veel enne Tallinna sõitu). Kindlasti oleks see olnud maitsvam ka juhul, kui ma oleksin viitsinud roa korralikult serveerida.

Päev läbi tegelesin töödega, mis käesolevat blogi ei puuduta. Lõunaeine võtsin alles kell seitse, teadmata, kas nii hilisel ajal söödud toitu sobibki enam lõunaks nimetada. Seekord olid selleks Aasa mannapudeer (200 g) ja Belriso riisipuding (175 g).


Aasa mannapuder metsmaasikatega – Kauno pienas, tootekood 4770265048067. 200 g. 6% rasvasus. Koostis: piim, vesi, rõõsk koor, 12% metsmaasikalisandit (suhkur, maasikad, metsmaasikad, tahkestusained: modifitseeritud tärklis, pektiin, happesust reguleeriv aine E331, lõhnaained, värvaine E120), 7% manna (nisust), suhkur, kooritud piima pulber, paksendajad: E410, karageniin, sool, vanilliin. Segu sisaldab 0,48% metsmaasikaid. Keskmine toiteväärtus 640 kJ ehk 152 kcal, valke 3.2 g, süsivesikuid 21.4 g, rasvu 6.0 g. Soovitatakse soojendada mikrolaineahjus 1.5 min. Mina ei soojendanud. Mul pole aimugi, miks selle toote kaubamärgiks on Aasa, kuna tegu on leedu tootega, mil pole meie aasadega vähimatki pistmist.

Berliso kirsimaitseline riisipuding – Zott, tootekood 4014500013695. 175 g. Koostis: pastöriseeritud piim, puuviljamass 15% (kirss, suhkur, glükoosi-fruktoosisiirup, värvaine košinell, lõhnaaine), riis 8%, koor 7%, suhkur, muna, modifitseeritud tärklis E1422, paksendajad E410 ja E407, sool, lõhnaaine. 536 kJ (127 kcal), valku 3.0 g, süsivesikuid 20.7 g, rasvad 3.6 g.

Kell kümme õhtul võtsin ette viinerid. Kui ma räägin viineritest ega rõhuta nende nimetust, pean enamasti silmas oma lemmikut, Rakvere pereviinerit. Arvutasin ja mõõtsin ja kaalusin ning sain tulemuseks, et kui poolekiloses pakis on 20 viinerit, siis peab üks jupp kaaluma 25 grammi.

Sõingi ära hommikuse sibula-tomatisalati jäägi, mida oli alles peaaegu pool esialgsest kogusest (230 g), pisut isa saia (70 g) ning 8 viinerit (200 g). Etteruttavalt võib mainida, et magama sain alles kl 4 paiku.

7. september

Pärast südaööd asusin hävitama ploome, mille Jaanus mulle heast südamest turult ostnud oli, lootuses, et sellest mu seedeaktiivsusele tulu tõuseb. Põhimõtteliselt sõin üksi kogu selle umbes kilose koguse ära. Kuigi maitsvad need ei olnud, liiga hapukad. Marge aitas vaid sümboolselt. Poole ühe paiku öösel sõin ära tuunikalasalati, millest pilt on eelmises sissekandes.

Hommik algas mul pärast sügavat und. Minu magamise tunnistajaks oli Marge, kes üritas ka sõba silmale saada, trotsides mu plärisevaid häälitsusi. Tõsi, magamise ajal olen ma teadvuseta olekus ega tea ise sellest norskamisest vähimatki. Seoses "külalisega" oma numbritoas tuli mul välja lülitada öiste istungite süsteem.

Eineks valisin kolm sooja viinerit, kuiva viineripiruka eelmise päeva kohvipausist, mõned viilud juustu, kurki, tomatit. Kartul, keedumuna ja heeringas veel lisaks. Igati mitmekülgne.

Tarkuse vett jõin ma ohtrasti, kuna sponsoriks olnud A le Coq oli seda lahkesti jaganud. Mitte et mulle rohkem gaseeritud vesi rohkem ei meeldinuks.

Tarkuse vesi on müügil pooleliitristes pudelites koodiga 4740098016649. See on välja töötatud koostöös Tartu Ülikooliga ning Dima andmetel on selle juures oma osa olnud ka mu endisel kolleegil Urmas Kokassaarel. See Aura Plus kergelt gaseertud vesi sisaldab L-teaniini ja kaaliumtsitraati. Koostis: vesi, süsihappegaas (0.4%), kaaliumtsitraat (0.056%), L-teaniin (0.002%). 100 ml vett sisaldavat keskmiselt 0.1 kcal (0.3 kJ) energiat, 20 mg kaaliumi ja 2 mg L-teaniini.

Seekordse lõuna jagasime Margega kenasti ära, nii et tema sai supiosa ja mina selle toekama. Ikka vastavalt sööja algmassile ja -mahukusele. Mina aga mahutan endasse umbes samapalju kui veniv kummikott.

Kooreklops kartulipüreega oli väga maitsev. Eriti hästi sobis selle roa juurde porgandisalat. Kurgid ja tomatid olid kenaks garneeringuks sätitud.

Lõuna lõppes magustoiduga, milleks oli kohupiim sidrunikisselliga. Samuti meeldiv ja mitte eriti magus.

Joomised, mis graafikus helesinistena märgitud, puudutavad taas Tarkuse vett. Oma taksojuhi ja fotograafi ametis liikusin palju ringi. Kuigi mind hämmastas hr Aivar Halleri üliosav sõnakasutus loengu pidamisel, tema jõuliselt mõjus sõnum ning asjaolu, et ta ei omanud koolitajana kõrgharidustki, tuli mul vahepeal ringi liikuda. Eelkõige vihastasid mind mõned tema ettekande nüansid, millest ma ilmselt võtan sõna teises blogis. Kuid lisaks sellele tuli mul ka Anastassia bussijaama transportida.


Enne koolituse lõppu, kella kuue paiku, sain osa kohvist ja singisaiakesest, mille Marge mulle kenasti kõrvale oli pannud ja mida ma siis hr Halleri loengut pisteliselt kuulates nosisin.


Samal astronoomilisel kuupäeval ma rohkem ei söönud, ehkki päev veel sellega ei lõppenud.

Ümarlaud

Öö möödus rahulikult, ehkki lahtisti sundis vahepeal ära käima. Gaaside vastu võtsin hommikul ka paar piiska espumisani. Seesugune liialt sage täiskõhutunne on tüütu. Samas meeldinuks mulle, kui see ei asenduks koheselt näljatundega.

Juhul kui öises tumedas "magamisalas" on katkestusi, ei tähenda see seda, et uni poleks olnud kosutav või täiuslik. Magasin kokku vähemalt viis tundi ja tundsin end hommikul puhanuna.

Hommikueine on hotellides tavaliselt buffet' tüüpi. Igaüks valib just seda, mis talle meelepärane on. Mõistagi ei kuulu minu meelepäraste produktide hulka maisihelbed ega joogijogurtid. Kui kodus oleks võimalus sedalaadi hommikueineid pidada, siis oleksin vist juba lootusetult rasvunud. Võib-olla päästab mind just see, et ma hommikuti ei söö.


Hommikueinena lootsin omletti, ent seda ei pakutud. Olid hoopis mingid soojad lihapallid. Ma eelistasin mitut sorti heeringaid ja keedumuna. Kahjuks ei pakuta kuigi sageli hotellides kergelt keedetud mune. Nii ka mitte Tähetornis. Kõige maitsav tundus mulle aga viil suitsujuustu.

Seekordse ürituse teine päev, 6. september, oli otsustav, kuna aset leidis ümarlaud, kuhu olid kokku kutsutud mitmed olulised tegelased, kellest kõige tuntumad olid ehk akadeemikus Ene Ergma ja prof Richard Villems. Kohvipausil pakuti kohvi juurde hõrgutavaid ja maitsvaid suupisteid, magustoiduks puuvilja.


Suupisteid serveerisid kaks meest mingist toitlustusfirmast. Uhketes kammerteenrite kostüümides. Noormees keelas end pildistada, kuigi Marge sai ta pildile, kuna ei küsinud mingit lubagi. Noormees, kes keelas mul end pildistada, püüdis mul ka takistada rõdule sööma mineku, ent ma kinnitasin talle, et toon ise nõud tagasi. Seda ma ka tegin. Suure kannu kohv, nagu alati, ei olnud just kõige oivalisem, pealegi, nagu alati, oli seda liiga vähe.


Vaevalt et tänu espumisanile, kuid gaaside teke on mul toorete fruktide söömise järgselt märksa väiksemaks jäänud.

Noori häiris, et seoses ümarlauaga ei olnudki meil lõunat. Mulle sobis see suurepäraselt. Jõin vahepeal taas Tarkuse vett ja neelasin oma tablette. Väikesed kohvitamised lisaks. Vaatamata kohvile tuli mulle millegipärast uni ning ma põõnutasin paar tundi (kl 15:15...18:15) oma numbritoas.

Õhtuaine oli see-eest taas toekas. See serveeriti enne kaheksat. Teadmata põhjustel jäi terve portsjon ka Margele, mistõttu meil ei tulnud toidu pärast jageleda. Ometi ei olnud mul asjas selgust ning ma jalutasin tükk aega ringi, et tulla siis, kui Marge on salati ära söönud ning kord minuni jõuab. Dima andis aga peagi käsu ka mul sööma tulla, kuna muidu jäävat taas toit söömata. Nii saime mõlemad terve suure toidu. Salati jätsin ma pärastiseks. Pole midagi oivalisemat kui öine söömine ajal, mil seda organisatoorselt raske saada on.


Oliive sattus minu salatisse ülehulgal, kuna Marge neid ei söö. Õigupoolest polnudki see vist kreeka salat, vaid hoopis tuunikalasalat.


Praeks oli maitsev ja taine loomaliha. Sellest oskasin ma kilesemad osad siiski söömata jätta. Pasta suur pluss on see, et vaatamata suurele kuhjale sisaldab see suurel hulgal õhku ning pole kokkuvõttes nii massiivne kui pealtnäha paistab. Salatit oleks võinud rohkemgi olla.

Pannkook oli värske ja maitses hea. Moos sellel oli selline kodune, kuigi magus. Šokolaaditriibud oleksid võinud olemata olla, need olid vaid taldriku määrimiseks ega andnud maitsele positiivset lisa.