Ümarlaud

Öö möödus rahulikult, ehkki lahtisti sundis vahepeal ära käima. Gaaside vastu võtsin hommikul ka paar piiska espumisani. Seesugune liialt sage täiskõhutunne on tüütu. Samas meeldinuks mulle, kui see ei asenduks koheselt näljatundega.

Juhul kui öises tumedas "magamisalas" on katkestusi, ei tähenda see seda, et uni poleks olnud kosutav või täiuslik. Magasin kokku vähemalt viis tundi ja tundsin end hommikul puhanuna.

Hommikueine on hotellides tavaliselt buffet' tüüpi. Igaüks valib just seda, mis talle meelepärane on. Mõistagi ei kuulu minu meelepäraste produktide hulka maisihelbed ega joogijogurtid. Kui kodus oleks võimalus sedalaadi hommikueineid pidada, siis oleksin vist juba lootusetult rasvunud. Võib-olla päästab mind just see, et ma hommikuti ei söö.


Hommikueinena lootsin omletti, ent seda ei pakutud. Olid hoopis mingid soojad lihapallid. Ma eelistasin mitut sorti heeringaid ja keedumuna. Kahjuks ei pakuta kuigi sageli hotellides kergelt keedetud mune. Nii ka mitte Tähetornis. Kõige maitsav tundus mulle aga viil suitsujuustu.

Seekordse ürituse teine päev, 6. september, oli otsustav, kuna aset leidis ümarlaud, kuhu olid kokku kutsutud mitmed olulised tegelased, kellest kõige tuntumad olid ehk akadeemikus Ene Ergma ja prof Richard Villems. Kohvipausil pakuti kohvi juurde hõrgutavaid ja maitsvaid suupisteid, magustoiduks puuvilja.


Suupisteid serveerisid kaks meest mingist toitlustusfirmast. Uhketes kammerteenrite kostüümides. Noormees keelas end pildistada, kuigi Marge sai ta pildile, kuna ei küsinud mingit lubagi. Noormees, kes keelas mul end pildistada, püüdis mul ka takistada rõdule sööma mineku, ent ma kinnitasin talle, et toon ise nõud tagasi. Seda ma ka tegin. Suure kannu kohv, nagu alati, ei olnud just kõige oivalisem, pealegi, nagu alati, oli seda liiga vähe.


Vaevalt et tänu espumisanile, kuid gaaside teke on mul toorete fruktide söömise järgselt märksa väiksemaks jäänud.

Noori häiris, et seoses ümarlauaga ei olnudki meil lõunat. Mulle sobis see suurepäraselt. Jõin vahepeal taas Tarkuse vett ja neelasin oma tablette. Väikesed kohvitamised lisaks. Vaatamata kohvile tuli mulle millegipärast uni ning ma põõnutasin paar tundi (kl 15:15...18:15) oma numbritoas.

Õhtuaine oli see-eest taas toekas. See serveeriti enne kaheksat. Teadmata põhjustel jäi terve portsjon ka Margele, mistõttu meil ei tulnud toidu pärast jageleda. Ometi ei olnud mul asjas selgust ning ma jalutasin tükk aega ringi, et tulla siis, kui Marge on salati ära söönud ning kord minuni jõuab. Dima andis aga peagi käsu ka mul sööma tulla, kuna muidu jäävat taas toit söömata. Nii saime mõlemad terve suure toidu. Salati jätsin ma pärastiseks. Pole midagi oivalisemat kui öine söömine ajal, mil seda organisatoorselt raske saada on.


Oliive sattus minu salatisse ülehulgal, kuna Marge neid ei söö. Õigupoolest polnudki see vist kreeka salat, vaid hoopis tuunikalasalat.


Praeks oli maitsev ja taine loomaliha. Sellest oskasin ma kilesemad osad siiski söömata jätta. Pasta suur pluss on see, et vaatamata suurele kuhjale sisaldab see suurel hulgal õhku ning pole kokkuvõttes nii massiivne kui pealtnäha paistab. Salatit oleks võinud rohkemgi olla.

Pannkook oli värske ja maitses hea. Moos sellel oli selline kodune, kuigi magus. Šokolaaditriibud oleksid võinud olemata olla, need olid vaid taldriku määrimiseks ega andnud maitsele positiivset lisa.