Kohupiimadefitsiit

Igatahes sain selle sissekande kenasti just valmis, kui seda salvestama hakates teatas mulle süsteem, et ma olla kole pikaks ajaks molutama jäänud... Igatahes oleksin pidanud vahepeal toimingud salvestama. Nüüd aga tuli algusest peale uuesti kirjutada. Kuid et süsteem minust taas võitu ei saaks, rakendasin oma kavalust. Nimelt kirjutasin loo valmis FrontPagefailina.

Niisiis magasin ma kella poole kolmest poole üheksani, kokku kuus tundi. Hämmastaval kombel olin saavutanud JoJo efekti. Kui ma õhtul omasin massi 89.2 kg, siis olin ärgates 88.4 kg. Muidugi ei saa märkimata jätta ka seda, et kui ma pisut pärast südaööd sõin ühe banaani ja poole kolme paiku, vahetult enne uinumist neli viinerit, siis toimus ka enne uinumist R3.

Kui olin Reijoga tema huvides käinud ARKis ja viinud talle remonditöökojast koju ta uue KIA, läksin Margega omletitamise paika otsima. Selgus, et Zeppelinis asuv Hagari Pagar oli veel suletud. Iseenesest see asutus mulle eriti ei sümpatiseerinudki, kuna paari päeva eest, kui Jaanust ootasin, otsustasin seal võtta ühe kohvi ja koogikese. Letil oli kuri silt, et istugu
klient lauda, nemad siis teenindavad. Võib-olla tundub see 12 minuti, mis ma istusin ja ootasin, kole lühikese ajana, kuid võite kindel olla, et tühja kõhuga seal istudes pole see kaugeltki meeldiv. Igatahes ei pööranud mulle ükski ettekandja vähimatki tähelepanu. Paar piigat sädistasid leti taga mingite maukjate rekkameestega, kolmas tuustis laualapiga ringi ning koristas nõusid. Tõusin tookord ja lahkusin.

Tiirutanud veidi mööda linna, ja sõitnud ümber Annelinnagi, selgus peagi, et ühtki söögikohta silma ei jää. Maandusimegi siis lõpuks peenes Raadimõisa hotelli restoranis, kus olime esimesed külastajad. Tegelikult nad pididki just uksed avama, kuna kell sai 12. Interjöör oli seal pompoosne ning mina peaaegu et ei sobinudki oma ajamata habemega sinna. Kuid ilmselt on neilgi põhimõtteks, et klient on kuningas, vähemasti seni, kuni maksab.

Igatahes juhtati meid akna alla nurgalauda ning anti menüüd. Omletti neil seal polnud. Seepärast tellisime supid ja pastatoad. Kui ma hakkasin kõnelema magustoidust, keelas Marge sellele mõeldagi. Ja õigesti tegi, kuna ma olin sootuks unustanud, kui suured on mõningates söögikohtades portsjonid. Sissejuhatuseks võtsin traditsioonilise kohvi. Kohv on juba sedavõrd tavaline artikkel, et ma olen oma kirjetes selle lausa märkimata jätnud. Peab mainima, et kui klient olnuks viisakamalt riides ja aetud habemega, oleks ta vabalt võinud pahandada ilmnenud räpakuse üle: tuues loksutas ettekandja kovitasse servad kohviseks.


Supiks valisime seljanka. Visuaalsel vaatlusel ilmnes, et see oli ülemäära hele. Ja tegelikult polnud see ka maitselt kuigi oivaline. Täiesti tavaline seljanka. Vorstitooteid oli selles koguni liiga palju. Pigem oodanuks selles suuremat hulka liha ning juba lausa kohustuslikena tunduvaid oliive ning sidrunit. Puudu oli sibulast ja ka tomatipastast. Aga kõhtu see siiski täitis.

Kui kohv serveeriti kl 12 ning supp veidi pärast seda, siis järgmine ring jõudis meieni alles 13:30. Tõsi, juba kohe koos supiga kanti lauale ka ürdivõie ja kuklike, lastes sööjail otsustada, kas
nad tarvitavad neid kohvi, supi või pasta kõrvale.



Ürdivõie oli siiralt maitsev, olles sobivalt soolane ja meeldivalt maitsestatud värskete ürtidega, millistest mina tundsin ära vaid tilli. See kogus võid tuli meil Margega vennalikult poolitada. Et Margele tundus see liialt soolane, siis ei puudunud palju, et ma oleksin saanud suurema osa.


Ei teagi, kas supi või pasta pärast toodi meie lauale ka kuklid. Needki olid värsked ja maitsvad. Päris uhke spetsiaalne nuga ilmselt võide määrimiseks oli juurde serveeritud.


Pastaroogadega on see mure, et neil on igaühel omaette nimetus ning nende meelespidamisega on mul suuri raskusi. Oluline on aga meeles pidada, et vaatamata soojale poolitatud kirsstomatile oli pastaroa kõrvale ette nähtud ka salat.

Toorsalatis oli lisaks tomatile ja kurgile veel ka konserveeritud kurke ning oliive. Ent mitte igas söögikohas ei ole pastaroa juurde mõeldud tasuta portsjon salatit. Ja just see salat saabki reeglina otsustavaks, et mitte enam magustoitu tellida. Üksi jäänuks selline salat veidi maitsetuks. Pealegi ei saa eitada, et ma eelistan musti oliive.

Juba kohe pärast uhket hommikueinet oleksin siiski justkui tahtnud ka pisikest magustoitu. Nagu eine punktiks või nii. Kõige enam oleks selleks sobinud kohupiimakook või -roog. Mulle meeldib kohupiim. Raadimõisas oli neil pakkuda aga taas kolemagusat šokolaadikooki, millest me loobusime. Paarutasime mööd linna edasi-tagasi, ilma et mulle oleks pähe tulnud ainsatki ideed, kus oleks olnud mõni veel meie poolt külastamata kohvik. Mõtlesime siis minna "Töö juurde", kuid selgus, et too asutus oli likvideeritud ning õigusjärgne avab uksed alles oktoobris. Marge ässitusel sõitsime siis otsejoones 16 Kannu. Seal on vaja auto parkida maja juurde ning ise aknast jälgida, et keegi sisse ei istuks, kuna kas tänu või vaatamata telemastile ei sulgu seal piirkonnas auto uksed. Kohupiima seal ei olnud. See-eest pakuti meile kirsi-jogurtikreemi, mille kirsine ja kallerdunud sisu oli huvitav, moos aga liialt magus.

Pärast 16 Kannu läksin mina korteriühistu koosolekule, mis oli mõttetu ettevõtmine, kuna kohale tulid vaid needsamad tegijad, kellega me iga päev netis kirju vahetame. Mõningad ülesanded me omavahel siiski jaotasime. Ähvardati, et uus juhatus, kui see ka valitaks, ei saaks läbi minuta. Koosolek toimus endises raudteelaste klubis, kus hetkel on Eesti Rahva Muuseum. Muuseum oli oma sajandaks sünnipäevaks ruumid korda teinud ja mingisuguse uhke näitusegi püsti pannud, mida vaadata mul polnud mahti. Selgus aga, et selleski majas oli kohvik, mille ma olin unustanud. Loomulikult oleks olnud kõige ratsionaalsem just seal einestada, seda enam, et me sealt enne kannudesse sõitu möödagi sõitsime. Kohupiimakooki seal aga, tõsi, siiski polnud.


Koosolek lõppes ja ma kutsusin Marge kohale, kes vahepeal omi asju ajas. Siis me otsustasime sõita Lõunakeskusse, et lõpuks siiski kohupiimaroale jälile jõuda. Külastasime teise korruse kohvikut. Marge valis endale omase kakao, mina kohvi. Mina sain viimase kamakreemi ja Marge viimase maasikakorvi.

Marge lipsis siis oma kakaod ning kiitis kooki, minu kamakreemi hindas aga kibedaks.


Minule endale see kamakreem aga maitses väga. Just selline mitte eriti magus asi. Ja kama polnud ka selles häirivalt palju. Igatahes on see just selline maius, mida sooviksin ja soovitaksin.


Ei saa eitada, et see maasikakorv nägi tõepoolest ahvatlev välja, ehkki ma olen kindel, et kui tegu olnuks kohupiimakreemiga, saanuks sellest mu üks lemmikuid. Kohupiima polnud mitte kuskil! Enne südaööd jõin veel ohtralt vett ning täpselt südaööl võtsin ette forellisaiad, mis koosnesid kokku saiast (70 g) ja suitsuforellist (70 g). Me ei teagi miks, aga lõhe maitses mulle paremini kui forell.