Reuma

Tänane öö jäi veidi lühikeseks, kui arvestada, et esimene äratus oli kl 7, magama aga sain alles kell 5. Pärast ärkamist oli üks suhteliselt kergendav istung, järgmine aga alles kell 8 õhtul.

Kella 11 paiku käisin Margoga Vahil tema uut potentsiaalset töökohta vaatamas. Jutt venis pikaks. Kuid siiski jõudsin ma 5 minutit enne 12 keemiahoonesse, kus juba ootasid 8 noort. Jaanus oli samuti pea kogu öö oma põhitööd teinud ega jõudnud õigeks ajaks päris valmis. Ometi hilines ta vaid loetud minutid. Võtsime läbi lähiminevikus toimunud ELOde bioloogiaülesanded. Näitasin juurde slaide meie piimaeksperimendi ootustest. Aega jäi isegi pisut väheks.

Lõunastamas käisime raekoja kõrval pirukabaaris. Nagu pildiltki näha, sõin huvitava nimetusega piruka, delikatess-lihapiruka, kaks kohupiima-rosinakorpi ning juba pärast arve masinasse toksimist lisaks valitud kohupiimkoogi. Kohv oli seal termoses ning kaugelt alla keskmise mõru ja ebameeldiva lõhnaga vedelik.

Pärastlõunal sooritasime HTG bioloogiakabinetis mikroskoopiapraksi, kus ma andsin sõna ka Rudolfile, et ise tunnikese varem pääseda ja Raimol järel käia. Kodus sõin saia pereviineri ja Korea porgandisalatiga.

Esimesel päevapoolel sain perearstilt kõne, kus ta diagnoosis mulle reuma ning kutsus uuringutele. Panin ajad kinni.

Elistvere-tiir

Täna realiseerisime Jaanusega pisikese metsaretke. Seeni küll kuigi palju polnud, kuid nina saime tatiseks küll. Peatusime ka Saadjärve ääres, tegime pilte. Minu pildid on heisatud fotoalbumisse.

Enne väljasõitu ma ei söönud. Jõin vaid paar kohvi. Kui me naasesime pisikeselt retkelt, siis astusime läbi Rehepapist, kus ma võisin veenduda, et suur kohv on siiski veidi parem kui eelmine kord ostetud pisike kohv. Kuigi ma ei tahaks uskuda, et kohvi kvaliteet sõltub tassi suurusest. Eksperimenti võib jätkata ning järgmisel korral võtta mõlemad kohvid. Ka on seal kaks aparaati. Võimalik, et neis on erinevast sordist oad.


Kõht oli tõepoolest tühi. Võtsin korraliku prae. Lisaks kohvile ka endiselt meeldiva kohupiimakoogiks nimetatud roa. Praetaldrikule lasin panna peeneid praekartuleid, mis olid pisut liiga rasvased, kolm viinerisarnast vorstikest ning praekapsad. Viimase valin põhjusel, et kapsalõhn levis juba raamatupoodigi, läbi mille garaazhist Tasku peasaali pääseb. Tekkis himu. Juurde valisin veidi letshot, marineeritud rohelist pipart ning rohelist porrut.

Koju jõudes tegin tööd, ehkki söögilauas leidsin Jaanusele kaasa kiites, et mulle sobiks kõige paremini ametinimeks vabakutseline. Tegelesin veidi AHHAA lehega, pidasin homse IYSO noortelaagri osas läbirääkimisi Rudolfi ja Jaanusega, noppisin fotoalbumitest pilte PowerPointi ning muud sellist. Jõin ära mitu liitrit kohvi ning söömine läks meelest. Siiski võtsin tablette, et sisikond totaalselt ei ummistuks. Eks paistab, mis homne toob.

8. oktoober

87.5 kg püsib raudselt ja liikumatult paigas. Magama sain pärast Tuvikesi kuskil kl 2 paiku ning magasin kuni torust tuli, õigemini endal pea valutama. Ärkasin alles ligi pool kaksteist. Liigne magamine on kurjast. Veel enne vee silmadele viskamist olid mu muud parameetrid 142/80/82. Ümbermõõt püsis 6 cm pealt meetri.

Veel enne kohvi manustamist reastasin lauale tabletid ning neelasin need alla. Lacipil ja Ibuprofen, 3 Bicasodyli. Õlale kinnitasin Olfeni plaastri.

Massi osas peab midagi nutikamat välja mõtlema kui öised viinerisöömised.

Kolme nädala noos

Täna pärast vere andmist tulin kentsakale mõttele, et ostaks õige endale uue vererõhuaparaadi. Mina kui hüpertooniatõbine peaksin oma rõhku alapidevalt mõõtma, vähemasti korra päevas. Kui apteeker oli mulle vähemasti viit aparaati tutvustanud, otsustasin kõige kallima kasuks. Lihtsalt sel põhjusel, et see tundus olevat kõige usaldusväärsem. Vähemasti kasutavad samasugust ka perearstid ise.

Igaks juhuks tegin ka katse. Võtsin oma vana randmemõõtja ning sain sellega alles viiendal katsel näidu. Näidud olid kole kaootilised ning isegi nende keskmine ei anna õiget ettekujutust tegelikust olukorrast. Ehk vaid pulss oli enamvähem. Kuid pulssi saaks mõõta ka palju lihtsamalt, tehniliste vahenditeta.




Vana randmemõõtja andis järjestikuste mõõtmiste tulemusena: EE; EE; EE; EE; 179/86/84; 162/92/81; 141/99/82. Näit EE tekib sel siis, kui ta ei suuda mistahes põhjusel näitu saada.

Uus, Microlife^® õlarandmelt mõõtja arvutas pärast üht kolmekordset kontrollimist ise keskmise näidu ning avaldas selle monitoril: 135/87/85.

Muidugi võib esmapilgul tunduda, et 1407,40 kr on liiga palju seesuguse pisividina eest. Kuid kui nüüd arvestada, et veel umbes aasta eest jõin ma igal õhtul vähemalt 60 krooni eest õlut, siis olnuks see umbes kolme nädala õllenoosi hind. Igatahes hetkel ma ostu ei kahetse. Pealegi anti kaasa 5-aastane garantii, mitte et sellega midagi asjalikku peale oleks hakata.

Oma vere olukorrast saan teada alles homme, kui helistan. Küsisin ka elektroonse patsiendikaardi kohta, et kaugel see on ja millal ma saaksin kodus arvuti tagant lahkumata enda olukorda uurida. Õde vastas, et hetkel on see süsteem nullseisus.

Verine hommik

Täna öösel vajustasin silma kinni kell 4:30. Seda, mitu minutit ma pärast veel ärkvel olin, ma ei tea. Kindlasti mitte kaua. Marge üritas mind kella poole kaheksa paiku ärkvele vihastuda, kuid ma jäin põnevusega ootama, kunas Raimo tööle läheb. Olin talle õhtul spetsiaalselt kolm korda rõhutanud, et ärgu jätku mind magama. Kuulsin, kuidas veidi pärast Marge kõnet ta telefon helises. Minu äratuskell alustas kl 8 piiksumist. Lülitasin tolle hilisemaks ja ootasin edasi. Raimo sahistas ja nahistas veidi ning tõmbas peagi ukse enda järel kinni, mind isegi kõnetamata. Vot see vihastas mind küll ärkvele. Noormeest ei koti, käsi või palu, anu või mangu. Üksnes siis on lootust, kui asi teda ennast puudutab.

Teise pinina peale kl 8:10 kargasin sängist ning imestasin TV3 uuenduse üle, kus mingisuguse Maria Clara seepi loeti kakshäälselt. Vaatasin telekavast, et see on "Armastuse saladus". Lisaks tavapärasele meeshäälele kuulsin naisosatäitjatele peale lugemas Katrin Lätsimit. Todasama Lucyt "kodust keset küla", kes Lauludes tähtedega saadet juhib ning nüüd Rask on. Tundub lausa pisikese priiskamisena meie kääbusriigile.

Enne riidesse panekut mõõtsin om massiks 87.5 kg. Kui ma nüüd üksnes suhkruvaba kohvi joon ega midagi ei söö, tohin ehk kl 10 verdki anda. Kuigi õhtul venis mu eine vist 23-ni, suutsin ma hoiduda viineritest sängis. Niikuinii võtsin Ibuprofeeni ja Lacipili, mõru kohv peaks olema ka aktsepteeritav. Eks paistab. Vere suhkrusisaldust ei tohiks suhkruvaba jook ju tõsta. Kardan, et kohvita oleksin pisut ebaadekvaatne.

Eile sain saatekirja ortopeedi juurde. Haruldasel kombel püsis mul koduni meeles, et ma peaksin sinna ka registreeruma, kuna polikliiniku registratuuris teistes hoonetes tegutsevate erialaarstide juurde millegipärast registreeruda ei saa, vaatamata info- ja elektroonikasajandile. Helistasin, sain ka aja. Doktor Merila ootavat mind 11. detsembril kl 15:20. Ma küll ei küsinud, kuid eeldasin, et käesoleval aastal.

Oma vererõhuks mõõtsin 162/95/79. Esimene on süstoolne rõhk, teine diastoolne ning kolmas pulsisagedus. Mulle tundub, et see on kaunikesti normilähedane. Tegelikult soovitatakse näitu 130/85/80. Võtsin selle peale mõru kohvi.

Viis sammu

Aktuaalne ning arutamist vajav asi: http://www.terviseleht.ee/199942/42_viis_sammu.php. Niipea kui taas kord enda jaoks aega on, läheb lahti!

Maitseasi

Mnnjaa... maitseasi, ütles kass ning lakkus tagumikku edasi.

Iseenesest see kilundus polnudki ju kõige hullem, ent kui ma sellest järele jäänud nõu koristamata jätsin ning hiljem sellesse järgneva ahvatluse pakend nurkapidi sisse sattus, siis haises see nii jälgilt, et oleksin tahtnud ära surra. Samamoodi haiseb nädal otsa loputamata seisnud pissuaar.


Tänane ELO koosolek oli üle hulga aja asjalik. Mokalaadaks ei läinud, ilmselt tänu jutuhimulise Ülle puudumisele. Arutanud läbi nii mõnedki olulised nüansid, kolisime oma ELO varanduse ruumi 405 ning mina panin kõik esemed kirja. Hiljem koostasin protokolli ja puha.

Pärast koosolekut käisime Jaanusega RIMIs sisseoste tegemas. Mu pesamuna soovis punast veini. Jaanuse õhutusel ning altina kõigele uuele võtsin proovida tema lemmikjogurtit. Selleks oli soomlaste Valio toode VILLI, mis baseeritud 1% pastöriseeritud piimale ning paksendatud lisaks pektiinile jaanileivapuujahuga. Pidi olema ülimalt nauditav, nagu Jaanus korduvalt kinnitanud on. Seekordne oli virsiku-mango tüüpi.

Ma kujutasin ette, et tegu on vähemasti magustoiduga. Tõsi, see valge ning piima värvust meenutav veniv ollus oli kaetud õrnalt kollaka nahaga ning pidi jutu järgi sisaldama ka suhkrut. Selle naha alt aga avanes piimvalge lima, mis lõhnas hapult. Maitselt meenutas see kiislat (kaerakile), kuid oli märksa maitsetum. Minu muidu kaunis terane maitsemeel ei tabanud mitte varjugi ei virsikust ega mangost. Üle kahe lusika seda venitist ma süüa ei suutnud.

Küll aga neelasin alla ligi pool kilo kapsa-porgandisalatit ning puresin ühe kanakoiva. Olga ju soovis, et ma läheksin juba homme hommikul kl 10 verd andma. Enne seda aga pidin olema 12 tundi söömata ja joomata. Vett siiski tohtis juua. Mul jäi täpsustamata, kas ma oma Lacipili tohin võtta või parem ka seda mitte...