
Sellel pildil on mind üles võetud juulis 2008 ning praegu seesugust figuuri enam ei näe. Toimingud oma rasedapoolse välimusega on olnud hiilivad, kuid järjepidevad. Ma pole kindel, et leian aega igapäevasteks sissekanneteks, ent seekordne paradoks vajas sõna võtmist.
Ehkki mu eilne täiskõhutunne püsis suisa õhtuni, tuli südaööl tahtmine kummati midagi veel manustada. Nii ma siis sõingi enne uinumist veel pool kilo toitu koguni 889 kilokalori väärtuses. Õrnalt kartsin, et sellest võib tulla suuremat sorti tagasilöök mu massis...
Minu 1. aprilli menüü oli aga peen. Kell 1 sõin 170 g marineeritud kurki. See teeb pea poole purgi jagu. 2:30 läksin selili telerit vaatama ja võtsin kaissu kaalika, mida sõin 110 grammi. Sellele vaatamata oli mul pärast viie ja poole tunni pikkust magamist «ees» vaid 56 kcal. Ilmselt polekski ma enne nelja õhtul söönud, kui mu noored sõbrad poleks mind ilusale ilmale apelleerides tagant suskinud lubatud linnutiiruga Linnuteele. Kolme paiku sõin kiiruga ühe keskmise jogurti ja neli kääru pekileiba, nagu juba mainitud. Massilt oli see kiire «hommikueine» 420 grammi ning kalorsuselt koguni 980.
Pärast tiiru, umbes kell seitse, sõin, nagu öeldud, vaatamata täiskõhutundele ühe pisikese jogurti ning 210 g praekala, saades lisaks veel 409 kcal. Nii jäigi päevaseks saagiseks 1445 kcal.
Kuid hommikune ärkamisjärgne mass oli mul taas positiivses mõttes rekordiline: 80,9 kg. Ilmselt mängis siin oma osa just see paljude kiidetud Liigutamine, mis minu eksperimendi puhul pole obligatoorne.
Avastasin ka enda füsioloogiaga tihedalt seotud nüansi, mille kohaselt mu igasugused naha terviklikkuse kaotused paranevad üliaeglaselt. Avastasin, et 25. veebruaril õrnalt äramüksatud põlvele tekkinud marrastus polnud senini veel paranenud! On see füsiloogiline eripära või mõni muu müsteerium, vajab veel selgitamist.