Jõusaaliaeroobika (II)

3. Sööge vähem kaloreid, kui tarvitate.
Esmalt tuleb välja arvutada, kui palju kaloreid sa päevas kulutad, treeninguid mitte arvesse võtta. Seda saab välja arvutada valemiga KEHAKAAL*28,66=päevane kalorite arv. Järgmiseks tuleb määratleda treeningutel kulutatud kalorite arv. Pool tundi keskmise intensiivsusega aeroobikat kulutab 350kalorit ja pool tundi jõusaali raskusi tõstes kulutab 200kalorit. Liitke päevane kalorite arv ja treeningutel kulutatud kalorite arv kokku ja hoidke päevane kalorite tarbimine alla seda summat.

Kolmandas postulaadis häirib mind taas erinevate pöördevormide läbisegi kasutamine lauses. Pisut kahetsusväärne, et Fitness on üks paljude omasuguste portaalide seast, kus kirjutajatel puudub keelevaist. Ma ei eeldagi filoloogide töölevärbamist, kuna ise ma ei tea grammatikast midagi. Ma vaid rakendan kokkulepitud reegleid ega välista, et ka minu tekstides võib esida trafaretseid vigu.


Nagu ikka, häirib mind sedasorti arvude väljatoomise juures nende aksiomaatilisus. No kuidas on põhjendatav, et päevane, ilmselt siis vajalike kalorite hulk on arvutatav 28,66-ga korrutades? Tekstist ei ilmne, et tegemist oleks nn baasainevahetuseks vajaliku kalorite hulgaga ning räägitakse pelgalt mingist päevasest kalorite arvust. Arv pole siiski hulk. Üpris sumbuurseks muutub aga edasine arvutuse soovitus: mis tähendab «keskmise intensiivsusega»?. Mis on selle intensiivsuse mõõt või mida teha juhul, kui inimene ei tegele aeroobikaga?

Huvi pärast arvutasin enda «kalorite arvu»: 82 x 28,65 = 2350,12. Sorry, kuid seda on kahtlemata liiga palju!

Küll aga on selles lõigus iva. Ka XanCal dieedi põhipostulaadiks on manustatavate kalorite hulga hoidmine allpool kehamassi säilitamiseks tarvilikku kogust. Minu puhul usaldan ma käesoleva kehamassi puhul arvu 2199. Üle selle oleks tegemist juba ületoitumusega. Kuid, nagu öeldud, teenib kommenteeritav sissekanne siiski sporditreenereid, kes eeldavad, et inimesed end paksuks sööksid, et siis oleks neil tööd ja leiba, just nagu hambaarstid soovitavad pidevalt nühkida oma hambaid igasuguste pastadega ja kirikuisad hirmutavad Issanda karistusega.

4. Vähenda süsivesikuid.
Tarbides liiga palju energiarohkeid toite, nagu kartulid, riis, pasta ja leib-sai(ja eriti veel ühel söömaajal koos) pakutakse kehale rohkem kui ta vajab ning ülejääk talletatakse kehas rasva näol.IFBB proff Mike Matarazzo väidab, et energiarohkeid toite ei tohiks täielikult välja jätta, vaid vähendada päevane norm 3-5 korrani ja mitte rohkem kui üks tassitäis pastat, riisi või kartuleid korraga.

Süsivesikute vähendamisele õhutava lõigu sissejuhatav lause on sisuliselt korrektne ning ma püüan silma kinni pigistada kirjavahemärkide valekasutuse osas. Ka tuleneb ilmselt lühendi IFBB teadmatus mu isiklikust võhiklikkusest, kuigi F osas võiks oletada fitnessi. Tiba häiriv on slängilise vormi (proff) esinemine teises lauses, eriti aga kellegi mulle (lugejale) täiesti tundmatu nimele apelleerimine. See proffi mõte jääb täiesti hämuseks, kuna mulle jääb väga arusaamatuks, kui palju tarvitab siis tavaline inimene kartuleid, riisi ja pastat, kui normi soovitatakse vähendada 3...5 korrani. Hämmastab ka TASSITÄIS kartulite või pasta mõõtühikuna. Tundub, et tegemist on tüüpilise mulliga. Ma olen hakanud sedasi nimetama sisuliselt mittemidagiütlevaid lõike tekstis, mida tuuakse muu teksti väärtuse kunstlikuks tõstmiseks.

Jõusaaliaeroobika (I)

Viidatud loo pealkiri on 15 efektiivset viisi kehakaalu alandamiseks ja ma ei hakka seda iga sissekande juures kordama. Kaalusin, kas mitte piirdudagi lingiga originaalile, aga lugejal on kergem orienteeruda, kui originaalteksti ka siin ära toon. Pealegi ei saa iial välistada, et viidatud lehel hiljem muudatusi ei tehta.

Kaalu langetamine on keeruline. Kahjuks ei ole ainult ühte vastust, kuidas aastate pikkuseid õlleõhtuid, kiirtoidu ja salatikastmete söömist nüüd tagasi teha. Siin on 20 võimalust, mida te võite oma järgmises dieedis kasutada, et rasvaprotsenti vähendada. Suurt rolli mängivad teie treeningud jõusaalis ning jooksurajal- neid tuleb teha regulaarselt ja suhteliselt palju. Aga siinkohal astume eemale jõusaalist ning seame sammud kööki, et esitada praktilist nimekirja, kuidas te saate oma toitumisharjumusi muuta ning saada terve tugeva keha.

Selle kirjutise algus ei ole kuigi sõbralik. Inimene, kes ei tarvita õlut, kiirtoitu või salatikastmeid, ei tunne end puudutatuna ega pruugi end siin kirja panduga otseselt suhtestada. Järgmisena häirib «20 võimaluse» vastuolulisus «15 viisiga». Edasi on jutt treeningutest ilmselt oma kohal, kuna minusugused spordipõlgurid satuvad sellele lehele tõenäoselt väga juhuslikult. Alles sissejuhatava lõigu lõpp on mulle meelepärane. Just sellest oleks tulnudki alustada. Merkantiilsuse printsiibi kohaselt on muidugi mõistetav, et kohe algul ei mainitud sportimise ja muidu tühikargamise mõttetust.

1. Muuda oma elustiili.
Kui alustad kaalulangetamiseks dieeti, siis sa võid seada endale võimatud eesmärgid. Dieeti kuulub lõpupäev, mil enamus inimesi pöördub tagasi oma eelnevate elukommete juurde. Kui sa tahad rasva kaotada ja seda lõplikult eemale hoida, siis sa pead tegema muutused, millega sa saaksid elada lõputult. Ärge ärge piirake kaloreid liiga rangelt ja leidke treeningprogramm, mis paneks teid parajalt proovile ning sisaldaks edasiarenuks ruumi ning piisavalt varieeruvust, et sa saaksid seda kasutada ka tulevatel aastatel.

Lõigu pealkiri paneb muidugi oma triviaalsuses ahhetama, kuna kõlab umbes soovitusena, et kui sul on janu, siis joo vett. Järgmised paar lauset on samuti kaunis mõttetud ja sisutühjad, kuid kindlasti mitte stimuleerivad. Teine lause on sisuliselt väär. Kuidas saab öelda, et dieeti kuulub lõpupäev? Dieet on ratsionaalne toitumine, mis peaks lõppema siis, kui inimene sureb. Samas satub kolmas lause eelmisega konflikti, kutsudes surematu Kaštšei kombel lõputult elama. Lõigu viimases lauses härib mind nii sõnade kordus kui ka sisuline ühildumatus. Ärge-ärge, muidu sa saaksid! Sisuliselt on see aga niinimetatud odava populaarsuse võitmise trikk. Ärge jälgige kaloreid, vaid tehke ikka trenni. Mida muud muidugi Fitnessi (ja treeningute populariseerimise) lehelt lootagi oleks võinud. Mina soovitaksin hoopis lõpetada mõttetu tühikargamine ning kalorite, see tähendab toidu, see omakorda tähendab ka raha raiskamine, millele topelt lisandub raha treeningutele ja spordivarustusele… Palju odavam on just kaloreid jälgida. Mina ei tee ainustki ebavajalikku liigutust, vaid loen kaloreid.

2. Jooge rohkem vett.
Vesi on keskus, kus enamus raku tegevus toimub, kaasaarvatud rasvade transportimine ja põletamine. Suure hulga kalorivaba vee joomine tekitab täiskõhu tunde ja vähendab söögiisu. Jooge vähemalt 0,6l vett 10kg kehakaalu kohta. Kandke alati 0,5l veepudelit endaga kaasas ning täidke seda vajalik arv kordi päevas.

Vee nimetamine keskuseks on muidugi omaette fenomen, kuigi sisulist vastuolu lauses pole. Tobedalt kõlab sõnaühend «kalorivaba vesi», viies lugeja mõttele, justkui olemas võiks olla ka kaloririkas vesi. Ebameeldivalt kõlab põhjendamatu soovitus «juua vähemalt 0,6 liitrit vet 10 kg kehakaalu kohta». Miks mitte 0,06 l iga kilo kohta? Arvutasin endale soovitatud koguseks ligi 5 liitrit. Seda soovitust täidan ma hoolega. Juba üksnes kohvina joon ma päevas paar-kolm liitrit vet. Õhtuti aga lisandub veel tee või mineraalvesi. Miks aga peab veepudelit ameeriklaste kombel pidevalt kaasas kandma, jääb arusaamatuks nagu ka selle täitmise nõue vajaliku arvu kordi päevas. Taas tühi mull ja mõttetu sõnamulin.

Kohvi kalorid

Täna uitasid mu mõtted taas Rimist saadud ehmatuse ajendil kohvi kalorsuse otsimise radadel. Paraku ei leidnud ma üles neid Rimi kohvitooteid, kus purgile olid märgitud kalorsused, ühele siis vist 152 ja teisele 149 kcal, kui ma nüüd õigesti mäletan. Kõik veebilehed, kus vähegi kirjutati kohvi kalorsusest, kõnelesid seda seoses suhkru, koore või šokolaadiga. Igatahes ei tea ma senini vastust küsimusele, kui palju on kohvis kaloreid.

See-eest jõudsin ma tegelikult FITNESSI lehele: «Kõik dieedist», mille peale tekkis mul suur tahtmine neid toodud nippe kommenteerida.


Et ma olen oma tööandja peale hetkel veidi nördinud ja ülikiireloomulisi asjatoimetusi pole, siis otsustasin mitte endale ise tööd võtta (mille nimekiri oleks pikem, kui siinne blogi avaldagi võimaldaks) ning hoopis siin viidatud artiklit kommenteerida. Loodetavasti satub ka keegi seda lugema ning oma järeldusi tegema.

Kuna artikkel on suhteliselt pikk ja meeletult lombakas, otsustasin selle avaldada mitmes jaos, nn järjejutuna.

Kalakajakaefekt

Sellel pildil on küll naerukajakas. Kuid mõte on sama. Naerukajakas ehk ongi suurem irvik selles küsimuses. Tegemist on nimelt nn kalakajakaefektiga, mis seisneb pisikeses üleõgimises ja sellele järgnevas kiires tühjendumises.

Tõtt öelda meeldib ka mulle süüa. Kui ma istun kodus ja töötan peamiselt arvuti taga, siis ma praktiliselt ei liigu. Päevad, mil me aga Margega sooritame neid ringikappamisi ja pildistamisi, oleks minu foonil vaadeldavad kui raske füüsiline koormus. See põhjendab ka fakti, miks ma umbes 3000-kilokalorise saagisega siiski juurde ei ole võtnud. Kui suudaksin end pärast värskeõhuvanne veidi enam taltsutada, oleks neist ehk isegi mu kaalulangetusprogrammile kasu.

Väga meeldiv on väljas süüa peenelt serveeritud toite. Paraku aga ei ole ma sellistel puhkudel suutnud loobuda oma kodusest igapäevasodist, nn poissmehe-einetest. Kokku olengi toitunud justkui suure füüsilise koormusega persoon, kes püüab elu eest oma kehamassi säilitada.

Koduste toitude galerii on mul samas ka lõputu ning seda limiteerib vaid poelettidel pakutav valik ning mu laiskus ise midagi kokku kombineerida. Ma juba enam ei mäletagi, millal ma viimati kodus midagi pliidi taga vaaritasin peale labase praemuna.

Mahlad on paras vaheldus hilisõhtusele mulliveele, üksnes kaloririkkamad. Siinkohal peab kurvastusega lisama, et ma ei ole senimaani saanud iial tomatimahla, mida ma meeleldi jooksin. Poodides müüakse tomatipüreelahust või õigemini mehu. Mehuks nimetan mina mahla koos viljalihaga. Samal põhjusel ei ole ma apelsinimahla fänn. Jooksin meeleldi apelsinimahla, kuid mulle ei meeldi mehu, milles võib küll olla suur hulk toredaid vitamiine ja muud kasulikku, kuid ka piisavalt suur hulk mõruaineid.

Siin toodud paari kohta tahtsin lisada veel sedagi, et minust ei saa iial kodumaiste toodete kummardajat, kuni need on maitse- või kvaliteediomadustelt välismaistest viletsamad. See Rimi tomatimahl on ilmselt Läti toode. Ma pole viitsinud uurida, kuid eeldan, et tegemist võib olla teistmoodi pakendis Solo mahlaga. Igatahes on see märksa maitsvam kui tavotimaitseline Põltsamaa mehu.

Activia jogurtite suureks plussiks on sisaldiste leidumine. Kuniks mul veel mõni hammas suus, ei salli ma igasuguseid plögasid nagu need jogurtid ja püreesupid on. Pildil on virsiku-müslijogurt, milles hammas tabab nii mõnegi virsiku- või kaerahelbetüki. Päris maitsev. Teine on nn teraviljajogurt, mis on sootuks maitsev. Ma ei tea, millest koosnevad need kruupe meenutavad tükid selles jogurtis, kuid mulle need meeldivad. Ka ei saa ma kuidagi lahti mistahes firmade kohupiimavahtudest, mille põhjas on moos. Kohe samas pean lisama, et mind ajavad oksele sellised tooted, kus moos on mingisuguse lisatopsikuga kõrvale lisatud. Psühholoogilis-somaatiline kiiks, mis muud.

Mitte miski kodune roog aga pole võrreldav meeldivalt serveeritud kohvikutoiduga. Hinna ja kvaliteedi suhe on aegade algusest peale soodne püsinud Rehepapis, mille kuldkliendiks ka meie Margega oleme. Üpris hiljuti on nad letile toonud hapukoore-rosinakoogi, millest ma tegin juttu juba ühes varasemas sissekandes.

Võimalik, et ma juba kiitsin ka Rehepapi suppe. Järgneval pildil on taas üks mitte igapäevane frikadellisupp.

Mulle meeldis ka väga omlett seesamiseemnetes küpsetatud kanakoivaga. Koib oleks võinud isegi olemata olla, kuna kõhu sai täis juba üksi salatist ja omletist.

Kodused eined on seevastu prostamad, samuti ei viitsi ma neid iial kaunilt serveerida. Selveri odrakruubid sealihaga olid väga sobivad sõbra süldi juurde, mille maitsestamiseks kasutasin ohtralt mädarõigast ja sinepit.

Selge on ka see, miks ma teinekord armastan kohvikus istuda ja mõne päriskohvi võtta. Kuigi kodus saaksin ma sama raha eest umbes 10 korda suurema koguse kohvi, tundub mõnikord selline ettevõtmine meeldiv. Üks mu tuttav armastab sellistel puhkudel mainida, et talle meeldib end mõnikord valge inimesena tunda. Järgneval pildil toodud topeltkohv maksis 40 krooni, kuid ei olnud liiga maitsev, et teist omasugust tellida. Ostsin selle 16. aprillil ülikooli kohviku Rüütli tänava filiaalist. Teenindus oli meeldiv.

Forseliuse Seltsi ürtuse puhul toideti meid samanimelise kooli sööklas sealihaprae ja hapukapsaga. Magusroaks oli pooltoores pannkook maasikamoosiga. Juua ei antud. Lisatoiduks oli valikus kas keefiir või piim, mida mina suudaksin vaid päraku kaudu manustada, sedagi intiimsemas keskkonnas.


Seltsi ürituse lõpubanketis pakuti toredaid korvikesi ja singi-juusturulle lavašis. Viimne oli eriti maitsev. Ma ei suutnud end taltsutada ning haarasin selliseid lausa topeltportsu.

Ja ikka jääb sellisest suurest söömast väheks. Võimalik, et siingi on tegemist mingisuguse psühholoogilise efektiga. Sööd väljas end kasvõi ribadeks, kuid saabud koju ja sulle meenub, et pole ju veel söönudki. Hiljuti leidsin Rimist põnevad valged oad. Maitsvad ja toitvad ka salatisse või supi sisse segamata. Lima, milles need ligunevad, tuleb muidugi ära valada. Selles Rimi oakonservide sarjas on mitu erinevat. Olemas on pruunid oad ja segukonserv. Kriipskoodi järgi on need toodetud Lätis.

Rehepapis aga pakutakse mitut erinevat kartulitki. Mulle maitsevad eriti just need kodusel viisil pannil koos sibulaga küpsetatud kartuliviilud. Ilmselt pole ma ainus, kellele need meeldivad, kuna sageli on need otsas. Veel eilegi pandi alles igavene laar neid pannile praadima, kui me aga pärast kino otsustasime veel teisegi tiiru einestada, oli pann juba tühi. Õnneks pannakse neid ka piisavalt suur kogus, mistõttu on mul trehvanud juba mitmel korral, et Margele nii suur kogus sisse ei mahu ja ta annab poole mulle.

Sellel pildil on mingisugune makaroni-juustusalat, lisatud eespool kirjeldatud kartul. Ka need külmad suupisted on tavaliselt piisavad üheks söögikorraks, kui just pole isu sooja hõrgutise järele.

Üks mu viimase aja ajaviitelemmiknäkitsemisi on aga Rimi paneeritud räimed. 82 krooni kilo, kuid enamasti väga maitsvad. Eks see olene ka partiist. Sageli olen just mina see, kes viimased 3...4 karpi ära ostab. Hetkel on meil kaks Rimi, kuid peagi peaks ka Taskus selline avatama. Viimane partii oli veidi ebaõnnestunud, olles liiga mage ning pisut alapraetud. Kala polnud küll toores, kuid jäi mulje, justkui seda ümbritsev tainas oleks. Soola lisan ma alati ohtrasti.

Kõik poeketid armastavad ka eksperimenteerida mitmete salatitega. Esirinnas on selles mõttes Maxima kett, ent kahjuks ei saa ma seoses oma protokollindusega noid tooteid kasutada, kuna neile pole peale märgitud kalorsust. Olgugi, et see kalorsus ei pruugi sajaprotsendiliselt tõele vastata, on Rimi ja Selver alati need arvud kenasti ära toonud. Ka Konsum ei oska seda tähtsustada, mistõttu on minu kulinaariaringist välja langenud.

Järgneval pildil on väga põnev Rimi uus punase kapsa ja seemnesalat. Hästi maitsev ja suhteliselt rammus (130 kcal). Eelkõige tänu päevalille- ja seesamiseemnetele.

Mõnikord eelistan ma riisi, kuna isegi seda mulle kodus ei anta. Siin on kanatasku mädarõika-juustutäidisega. Et viimasel ajal lastakse Rehepapis salatid eraldi kaaluda, siis ei näe praed algul kuigi dekoreeritud välja ning meie Margega kasutame ümbervalamise moodust. Mitme taldriku pealt paralleelselt söömine tundub ka kummaline.

Viimati leidsin huvitava vürtsitatud seene-hapukurgisalati. Polnud kaugeltki kõige maitsvam, ent see-eest äärmiselt omapärane.

Veel on Rehepapis maitsvad kohupiimataskud, mida tuleks süüa värskelt. Selles mõttes, et juba pärast pooletunnilist seismist liguneb tasku põhi ebameeldivalt läbi ning söömine pole üldse nii meeldiv.

Tasku raamatupoe juures pakutakse ka 40-kroonilist kohvi, mille kogus on veelgi pisem kui ülikooli kohvikus. Maitselt on see kohutav. Kui kohvil on oalõhn ning söestunud leivakoore maitse, siis mulle see ei meeldi. Sellist kohvi nimetan ma kalliks ning eelistan iga kell oma aromaatset ja lahustuvat Jacobs krönungit, mille 200-grammise purgi saab osta vähem kui 95 krooniga, sellest valmistada aga vähemalt 20 pooleliitrilist tassitäit. Polegi mõõtnud veel, peaks järgmise purgiga sellisegi mõõtmise sooritama.

Järgneval fotol on taas hapukoore-rosinakook, mis veel nädala eest maksis 25 krooni ja oli veidi suurem. Nüüd maksab see 20 kr. Tilga mustsõstramoosi lisasin värviks ise.

Lõpetuseks veel üks näide maitsvast Rehepapi suupistest, mis sobib terviklikuks eineks. Siin on kanaliharullid. Juurde on pandud kartulisalat, milles punakamad tükid on kindlasti porgand, kuid kollakamad osised seni saladus. Muna ega kaalikas see polnud, uuringud jätkuvad.

Kogu selle loo moraal on aga selles, et kui end veidigi liigutada, tekib suurem isu. Ma ei ole kindel, et see on hea, kuid et minu jaoks on söömine nauding, ei hakka ma ka pikalt kurvastama. Kolm päeva Margega ületasin oma igasuguseid söömisnorme umbes kolmekordselt, kuid õnneks (ja ilmselt just tänu liikumisele) kehamassis see suurt ei avaldunud. Uued uudised normiüleste numbritega ilmuvad ilmselt nädala teisel poolel.

Raport 414

Vahepealsed «väljas söömised» on avaldanud otsest mõju mu massinäidule. Õnneks selle keskmine küll ei suurenenud, ent samavähe see ka vähenes. Õigupoolest ei langenud viimase 9 päeva jooksul mass kordagi alla 81, küll aga püsis pooltel päevdest üle 82 kg. Tundub, et toidu massi arvutamine grammides pole üldse oluline — vedelam toit (nt supid) annab kõvasti massi. Et need andmed aga nii või naa kogunevad, võin nende ilmutamist numbriilu pärast jätkata. Täiesti müstilised numbrid on 9…12. aprillist, sisaldades vähemasti osaliselt hinnangulisi väärtusi. Kolmel esimesel päeval neist võin olla hinnangutes olnud ka liiga tagasihoidlik, kuna loomulikult on ka kalorsus neil päevil olnud hinnanguline. Kõigil ülejäänud päevadel olen aga söönud märksa enam kui «norm» lubas.


Eks selle normiga ole ka nagu sellega on. Enam kui nädala eest leidsin huvitava saidi, mis pani mind üpriski mõtlema. Kui püüdsin otsida, kas eesti keeles pole mingisuguseid ööpäeva jaotusi (nimetusi) enne mind välja nuputatud, sattusin hämmastava leheni: Ööpäevased kalorsused, nii vajalikud kui ka kulutatavad. Eriti köitis mu tähelepanu leht, mida ma varem ei olnud külastanudki: BAASAINEVAHETUS.


Esialgu tundus, et see on ütlemata kasulik leht ja mind pani vaid imestama, miks ma seda varem polnud leidnud ning välismaiseid kasutasin. Ehk loodi see alles hiljuti, mõtlesin. Siin on indeksid ja eluead jms kõik kenasti ja meie SI-süsteemis olemas, ei pea lbs ega tolle ümber arvutama. Eluiga on neist ehk kõige nurjatum ja vähendab lehe tõsiselt võetavust. Kuid sellel lehel on mitmeid nüansse, mis mind veel häirivad. Näiteks kilokalorite nimetamine kaloriteks ja baasainevahetuse näidud ka siis, kui füüsiline koormus sootuks puudub. Muidugi häirib mind isegi pisiasi, et kehamass on nimetatud kaaluks ning kaalu ja pikkuse järel pole enne sulgu tühikut. Toksisin tabelisse enda näidud. Pikkust pole ma küll ammu mõõtnud, kuid eeldan, et see pole eriliselt muutunud ja ma olen endiselt 176-sentimeetrine. Massiks panen aga 82, mis nüüdseks on keskmine. Tulemusesse võib suhtuda kaheti. Kui soovida end rõõmustada, siis peab mainima, et minu senini piirang on olnud tublisti rangem, kui baasainevahetuseks vaja ja millele vihjas ka Monika. Kui aga suhtuda kriitiliselt, siis tekib küsimus, kust tuleneb see päevane kalorikulu, kui mu füüsiline koormus on märgitud PUUDUVaks? Samamoodi on kummaline ka alumine rida: «võttes arvesse su füüsilist koormust».

Kui sellel kalkulaatoril aga vähegi mingi teaduslik tõepõhi all on, vähendab see minu stressi ületatud päevase kaloritarbe osas. Muidugi ei saa välistada ka pisikesi lisakaloreid näiteks kohvide või maitsestatud mineraalvee ja nätsu arvelt. Ka pole ma lisatud maitseainete kalorsusega kursis.

Otsustasin päev hiljem selle kalkulaatoriga veidi mängida ning võrrelda sellega, mida ma seni kasutanud olen.

2010-04-05

Uurisin veidi ka seda KASULIKKU kalkulaatorit. Väga valemlik. Niipea kui uus eluaasta ette kukub, langeb ka baasenergiavajadus. 19. juunil on see mul veel 1743, aga 20. juunil juba 1737. Erinevus suisa 6000 kalorit! Olnuks küll loogilisem, kui baasenergiavahetus oleks langenud näiteks 16,5 kalorit päevas või nii. Aga ei, ikka kohe otse ja korraga!

Olgu, eks päevades arvutamine olnukski tiba keerukas (mitte just võimatu). Kuid ega pikkusest toimuvad muutused vähemkaalukad ole. Piisaks mul jääda 1 cm lühemaks, kui mu baasenergiavajadus langeks praeguse vanuse juures 1732 peale, ehk siis 5000 kalorit!

Eriti absurdne tundub mulle aga baasenergiavajaduse sõltuvus kehamassist. Nominaalne 1743 langeb 1 kilo kehamassi kaotades 1730 peale. See teeb 13000 kalorit! Kui mu mass olnuks aga 96 kg, siis oleks langus 1 kilo kaotades kukkunud 1935 pealt 1922 peale, ehk samuti 13000 kalorit! Seega on siin kasutatud lineaarseid valemeid, mis muudavad selle süsteemi minu jaoks kaunikesti kahtlaseks. Kontrollisin, kas langus on sama, kui ma kaaluksin 75 ja langeksin 74 peale. Püstitan hüpoteesi, et langus on samamoodi 13000 kalorit. Tulemus: 1648 – 13 = 1635. Tegelik tulemus oli 1634. Seega, päris nii labane see valem siiski pole, hüpotees ei leidnud kinnitust.

Hästi omapärane on ka kalorikulu tunnis. Ma küll ei tea, milleks see vajalik on. Ärkveloleku arvutamiseks? Sellisel juhul peaks küsitama ka magamisele kuluvat aega. Saan vihjetest aru, justnagu vahet pole, kas ma magan või istun mõttetööd tehes arvuti taga.

Niisiis tasub alati igasuguste veebitsi avaldatud kasulikesse asjadesse suhtuda nagu igapäevaselt näkku, kõrva ja ajju tungivasse reklaami.

Täna otsustasin lõplikult, et lõpetan tüütu suitsetamissageduse jälgimise. Hetkel on see jämedalt öelduna korra iga 20 minuti järel, mõnikord 15, mõnikord ka poole tunni tagant. Kui ma pean viibima kohas, kus suitsetada ei saa, siis otse loomulikult suitsetan ka vähem. Samas kaasneb sellega ebameeldiv enesetunne, kuna Volli ei salli nikotiinivaegust. Kui millalgi on tunne, et see sagedus on mistahes põhjusel ka tegelikult vähenenud, on põhjust muljetada.

Rehepapp

Aga Rehepapi toitudest ei saa iial küllalt. Seal on sedavõrd maitsvad road, et ma olen neile alati andestanud ka näiteks hallitanud letsho või kuivanud kartulid. Lihtsalt hea ja kodune. Peale selle on sealne personal väga meeldiv, alates leti taga tellitud toitu serveerivatest või soovitavatest kokkadest, lõpetades kassaneiudega.

Ka täna võtsime ette käigu just sinna. Üks väga tõsine põhjus pidevalt just Rehepappi külastada peitub ka mugavas parkimises. Auto on kliimatingimuste eest kaitstult tund aega tasuta parkimismajas, edasi maksab parkimine vaid 10 kr tund. Leia kuskil teises kohas nii soodne parkla!

Täna plaanisin ma tellida lõhet. Kuid otsustasin viimasel hetkel kapsarullide kasuks tänu sellele, et kala oli kaetud liiga paksu juustukihiga. Kui mingile lihatükile või kotletile see juust veel sobib, siis mu vaimumeel ei tahtnud liialt maitsvaks tunnistada lõhet juustuga.

Lisaks kapsarullidele võtsin juurde porrusalati, millel nimetus puudus. Kuid see polnud lihtsalt porrusalat. Leidsin selle seest ka muna- ja kanalihatükke. Need olid kokku segatud lahja majoneesiga ning moodustasid kokku omaette maitsva roa.

Kahjuks ei olnud praekartul veel valmis ja ma pidin tellima ahjukartuli, mis polnud maitselt kuigi palju kehvem. Praekartulile pakub lisaboonust sibul.

Magustoite vahetavad nad ka viimasel ajal aina sagedamini. Isegi ei vaheta, vaid lisavad menüüsse. Proovisin täna hapukoore-rosinakooki, mille me Margega ristisime Rosindeks või midagi sellesarnast. Ma ei saa aru, miks peab tingimata kooke nimetama HAPUKOORE või TOORJUUSTU järgi. Need nimetused mõjuvad mulle peaaegu samaebaisuäratavalt kui sõna «jogurti». Pool elamusest kaob veel enne söömaasumist. Kuigi see kook oli tõesti hea. Natuke kahetsesin, et sellele veel lusikatäie maasikamoosi lisasin. Viimane oli liiga magus ega sobinud niigi suhteliselt magusate rosinatega.


Marge valis mingisuguse sealihatüki köögiviljadega ning oli samuti rahul.

Ma ei hakka refräänina kordama, et sellised «väljas söömised» nurjavad mu statistika. Küll aga võin lisada, et eelmiste suursöömingute tulemusel magasin eelnenud ööl umbes 7.5 tundi, pidades enne ametlikku ärkamist suisa kaks istungit. Hommikuks oli mu mass 81.3 kg, mida ei saa lugeda kurvaks tulemuseks.

Üllatus

Eile ostsin endale elektroonilise lauakaalu, et ei peaks pidevalt jändama selle ligikaudse mõõduga. Asi palju nobedam ja täpsem. Ehkki kes teab, kui täpsed on need toodetele märgitud kalorsused. Käisin spetsiaalselt raamatupoes üht kaloriraamatut otsimas, kuid otsitut ei leidnudki. See-eest märkasin kahes erinevas raamatus erinevaid kalorsusi näiteks küüslaugul. Minu arvutustes on see seni olnud 147, ent seal oli ühes 101 ja teises 120. Võta siis nüüd kinni, millin neist õige on.

Üllatus seisneb aga selles, et vaatamata allpool toodud toredatele einetele ning nende kaunis ligikaudsetele "kaloreerimistele" jäin ma enamvähem normi piiresse.


Rehepapis võtsin ülimalt ahvatleva seakoodi, mis nägi välja nagu kanakoib. Hästi palju liha, ülimalt maitsev, eriti koos koduse praekartuliga. Mitte ka liiga suur kogus. Ainus huvitav täheldus on see, mida viimasel ajal märganud olen. Nimelt katkestab igasugune liharoog mul pikemaks ajaks igasugused istungid ning ma pean mõne reede vahele jätma, et siis üht Suurt Reedet tähistada.

Üsna maitsev, kuid mitte kuigi rammus, on kana-šampinjonisupp.

Selline ekleerisarnane kohupiimatasku viib lausa keele alla! Need senised kõik siis Rehepapis.

See artšo oli eile Lõunakeskuse päevasupiks. Meeldivalt maitsestatud, üldse mitte raske toit.

Kui juba Lõunakeskuses süüa, siis tavaliselt võtan ma alati pannkoogi hakklihaga.

Seekord võtsin ka magustoidu, milleks oli jõhvikatarretis kohupiimaga. Magustoidud on Lõunakeskuses isegi maitsvamad kui Rehepapis.

Üleeile sõin ma Rehepapis sama suppi. Siis sattus mu kulpi kole palju kanaliha. Eilses portsus suutsin ma see eest seda peaaegu vältida.

Neljapäeval käisin Priiduga söömas ning võtsin ülimalt omanäolise kombinatsiooni mingisugusest supist, kohvist ja värskelt pressitud apelsinimahlast. Peab ütlema, et Rehepapis on alati üllatuslikud supid. See oli meeldivalt vürtsikas lõhesupp.

Selle kanaroa võtsin ma üleeile kana-šampinjoni supi juurde. Kõige maitsvam oli siin majoneesikaste hapukurgiga. Kana oli liiga kuiv. Kuid kana vist ongi kuiv. Kuna ka supis olnud lihatükid meenutasid mulle pigem saia kui liha.

Muidugi läheb selliste "kõrvalhüpete" tõttu rehkendamine sassi ning tabelisse tulevad kahtlased ligikaudsused, ometi aga jääb see olulisim näit olukorra tõsidust kirjeldama. Metoodiliselt mõõdan ma enda kehamassi tavaliselt pärast ärkamist. Et hetkel on kell 1:30, siis võtan kerge eine ja viskun selili, et uinumiseni telerit vahtida. Püüan hiljemalt 4 uinuda, et kell 10 tegus olla. nagu tavaliselt.