Olid suhteliselt kiired päevad koos määramatute einetega. Tegelikult toon siinkohal ära pisikese ülevaate oma kaalutlustest, seda siis alates reedest, mil me Margega koos einestasime. Arusaadavalt kipuvad sellised kirjapanekud lükkuma edasi, kuni unustamiseni. Sageli jäävad järele vaid üksikud pildid, milliste kohta ei pruugi isegi mäletada, kus need võetud said.
Nagu ma korduvalt väljendanud olen, osutub raskeks selliste valmistoitude kalorsuse määramine ning ma teen seda reegllina enda kahjuks. See tähendab, et panen kirja pigem rohkem kui vähem. Näiteks oleksin ma viimati Lõunakeskuses söödud päevasupi hinnanud umbes liitrile (so 1000 g) või vähemalt poolele kilole, kui seal poleks pidanud seda tasumiseks kaalule asetama. Selgus, et tegelikult oli seda vaid 388 g. Ka kalorsustega on sisuliselt sama lugu. Peab silmas pidama, et mida enam kaloreid on toidus, seda rasvasem/rammusam/kaloririkkam see kipub olema. Teisalt aga pole müüja jaoks parimat väljakutset kui maha müüa võimalikult odav kaup maksimaalselt kalli hinnaga. Nii ei pruugi ka kulbitäiest taignast küpsetatud paberõhuke pannkook kaaluda 200 grammigi ega olla 90 kcal, ehkki ma just 90 arvutasin, kuna selline on pannkoogi üldine standard. Koogi praadimiseks ei kasutata rasva, vaid mingit pulverisaatorpudelist pihustatavat määrdeõli. Pole mul aimugi, mis on selle kalorsus või kas seda kokku sinna pannile grammgi sai.
Näiteks valisin ma reedel Rehepapis kanašnitsli märksa suurema (ja ilmselt ka rasvasema) seašnitsli asemel. Kokk serveeris mulle veel pigem kõige pisema tüki. Tõsi, siinkohal tõstsid sealihatootest selle kanalihatüki hinna 5 krooni võrra kõrgemale ilmselt mandlilaastud, mis omakorda pole ka mitte olematu kalorsusega.

Isegi kui ma välja kalkuleerinuksin keedetud tatra ligilähedasegi kalorsuse, oletades, et seda sai taldrukule 1 köögilusikatäis ehk umbes 150 grammi, ei tea ma valge kastme koostist. Võiksin viimase umbmääraselt kalkuleerida vastava pakitoote kaudu. Ja ikka ei teaks ma lihatüki kalorsust, eriti kuna ma ei teadnud selle massi.
Sel moel kalkuleerides kaotanuksin ma piltlikult öeldes üksnes suurest mõtlemisest samapalju kaloreid, kui süües sain.

Rehepapis tuleb nüüd salatid eraldi kaaluda, mistõttu mulle polnuks keerukas selle koguse kalorsuse väljaarvutamine. Üllatusin tõsiselt, kui kaalunäit mainis selle salati massiks pelgalt 170 g.
Et aga ühe lõunaeine komponentidest on suur osa täiesti ebamäärased, siis läksin lihtsama vastupanu teed. Selle lõuna juurde kuulus veel ka ilmatuma suur kausitäis maitsvat hapukapsasuppi.
Koguse hindasin kokku umbes 1 kilole. Et aga poole sellest moodustas lahja supp, ka letšo polnud kuigi kaloririkas ning kana on reeglina suhteliselt madala kalorsusega, seda oli kokku maksimaalselt 100 g, siis arvutasin tinglikuks koguseks 500 kcal.

Hetkel neid ridu kirjutades mõtlen, et 500 oli ehk siiski liiga vähe. Kuid siinkohal tuleb siiski silmas pidada peamist põhjust, miks ma neid kaloreid üles märgin. Mitte sportlikust hasardist ega statistika pärast, vaid ikkagi peamise pärast — ma olen ju huvitatud oma kehamassi langetamisest.
Kui sooviksin midagi kellelegi numbritega tõestada, ei saaks keegi mind jukontrollida ka siis, kui ma pidevalt märgiksin suvalised numbrid. Nende numbrite märkimise mõte on siiski selles, et ma üle ei sööks.

Reedel sõitsime Margega hiljem Eedsenisse ja Jyski. Sain muu hulgas teada, et viimase nimi tuleneb Taani Jüskimaa saarte nimetusest ja pidi sümboliseerima võrdsust ja ausust vms.
Janu peletamiseks võtsime Hesburgerist hoopis jäätise. Et teised olid kas karamelli või šokolaadikastmega, eelistasin ma maasikakastet. Mitte küll et sellel peale punase värvuse vähimatki seost olnuks maasikatega. Kuidas aga määrata selle portsjoni kalorsus või mass? Ikka huupi.
Pakkusin, et see pisike topske oli umbes 100 grammi ja 150 kcal. Hetkel mõtlen taas, et ehk oleks pidanud veelgi julgemaid numbreid pakkuma.

Laupäev viis meid taas Eedenisse ja Jyski. Kuid et me mõlemad olime hommikul söönud, ei tekkinud meil erilist söögiisu ning me piirdusime seekord priskema jäätisega.
Mina valisin rummi-rosinajäätise. Kahe kuuliga (vist 49 krooni) sai tassikese kohvi tasuta.
Hindasin selle massiks 200 g ning panin kirja 250 kcal. Kui seda oli vähe, siis on kahju vaid statistilistes parameetrites, kuna põhiparameetriks jääb siiski mu kaalunäit.

Muu hulgas ei saa mainimata jätta, et see Eedeni trepialune jäätisekiosk on äärmiselt kenasti kaunistatud ja lausa kutsub sööma. Igal jäätisel on temaatiline dekoratsioon, näiteks apelsinid või šokolaadist roosid.
Pühapäeval otsustasime väisata Lõunakeskust. Mul oli kinnisidee käia ära nooblis raamatupoe kohvikus Nobel. Kuid Marge soovis ka tõhusamat einet.

Valisin siis hakklihaga pannkoogi eelkõige sel põhjusel, et see maitseb mulle kõige enam ning teiseks lootuses, et mul on ehk käepärast selle kalorsus.

Supiks võtsin päevasupi, milleks seekord oli aedviljasupp lahja sealihaga. Lisain ohtrasti rohelist sibulat. Et aga mul polnud supistki andmeid peale selle massi (388 g), otsustasin siingi anda hinnangulise väärtuse.
Hindasin selle pannkoogi ca 250 grammile. Ilmselt sai supi kalorsus (200) kõva liiaga, mis ehk jättis laveerimisruumi pannkoogile (mille kalorsuseks märkisin 300).

Ent siiski vedasin Marge ka Nobelisse, kus valisin oma lemmik-koogi. See on küll hirmsa nimetusega, ent ülimaitsev. Lemmikuks on mul toorjuustukook.
Hindasin selle killu 200-grammiseks. Kusagilt netist leidsin ma numbri, et tavalise
cheesecake kalorsus on 340. Võimalik, et siin oli mõeldud küll portsjoni kalorsust. Ei tea, igatahes panin kirja julge 640 kcal. Teisalt, et tegemist oli maitsva koogiga, mis ei kleepunud suulae külge, väljendumaks ülimat rasvasust, võib oletada, et see killuke juustukooki siiski ei tohtinuks olla suurema kalorsusega kui eelmisel pildid kujutatu kokku.
Vahet pole. Peamine, et KMI langeks!