Sellel pildil on küll naerukajakas. Kuid mõte on sama. Naerukajakas ehk ongi suurem irvik selles küsimuses. Tegemist on nimelt nn kalakajakaefektiga, mis seisneb pisikeses üleõgimises ja sellele järgnevas kiires tühjendumises.
Tõtt öelda meeldib ka mulle süüa. Kui ma istun kodus ja töötan peamiselt arvuti taga, siis ma praktiliselt ei liigu. Päevad, mil me aga Margega sooritame neid ringikappamisi ja pildistamisi, oleks minu foonil vaadeldavad kui raske füüsiline koormus. See põhjendab ka fakti, miks ma umbes 3000-kilokalorise saagisega siiski juurde ei ole võtnud. Kui suudaksin end pärast värskeõhuvanne veidi enam taltsutada, oleks neist ehk isegi mu kaalulangetusprogrammile kasu.
Väga meeldiv on väljas süüa peenelt serveeritud toite. Paraku aga ei ole ma sellistel puhkudel suutnud loobuda oma kodusest igapäevasodist, nn poissmehe-einetest. Kokku olengi toitunud justkui suure füüsilise koormusega persoon, kes püüab elu eest oma kehamassi säilitada.
Koduste toitude galerii on mul samas ka lõputu ning seda limiteerib vaid poelettidel pakutav valik ning mu laiskus ise midagi kokku kombineerida. Ma juba enam ei mäletagi, millal ma viimati kodus midagi pliidi taga vaaritasin peale labase praemuna.Mahlad on paras vaheldus hilisõhtusele mulliveele, üksnes kaloririkkamad. Siinkohal peab kurvastusega lisama, et ma ei ole senimaani saanud iial tomatimahla, mida ma meeleldi jooksin. Poodides müüakse tomatipüreelahust või õigemini mehu. Mehuks nimetan mina mahla koos viljalihaga. Samal põhjusel ei ole ma apelsinimahla fänn. Jooksin meeleldi apelsinimahla, kuid mulle ei meeldi mehu, milles võib küll olla suur hulk toredaid vitamiine ja muud kasulikku, kuid ka piisavalt suur hulk mõruaineid.
Siin toodud paari kohta tahtsin lisada veel sedagi, et minust ei saa iial kodumaiste toodete kummardajat, kuni need on maitse- või kvaliteediomadustelt välismaistest viletsamad. See Rimi tomatimahl on ilmselt Läti toode. Ma pole viitsinud uurida, kuid eeldan, et tegemist võib olla teistmoodi pakendis Solo mahlaga. Igatahes on see märksa maitsvam kui tavotimaitseline Põltsamaa mehu.
Activia jogurtite suureks plussiks on sisaldiste leidumine. Kuniks mul veel mõni hammas suus, ei salli ma igasuguseid plögasid nagu need jogurtid ja püreesupid on. Pildil on virsiku-müslijogurt, milles hammas tabab nii mõnegi virsiku- või kaerahelbetüki. Päris maitsev. Teine on nn teraviljajogurt, mis on sootuks maitsev. Ma ei tea, millest koosnevad need kruupe meenutavad tükid selles jogurtis, kuid mulle need meeldivad. Ka ei saa ma kuidagi lahti mistahes firmade kohupiimavahtudest, mille põhjas on moos. Kohe samas pean lisama, et mind ajavad oksele sellised tooted, kus moos on mingisuguse lisatopsikuga kõrvale lisatud. Psühholoogilis-somaatiline kiiks, mis muud.
Mitte miski kodune roog aga pole võrreldav meeldivalt serveeritud kohvikutoiduga. Hinna ja kvaliteedi suhe on aegade algusest peale soodne püsinud Rehepapis, mille kuldkliendiks ka meie Margega oleme. Üpris hiljuti on nad letile toonud hapukoore-rosinakoogi, millest ma tegin juttu juba ühes varasemas sissekandes.
Võimalik, et ma juba kiitsin ka Rehepapi suppe. Järgneval pildil on taas üks mitte igapäevane frikadellisupp.
Mulle meeldis ka väga omlett seesamiseemnetes küpsetatud kanakoivaga. Koib oleks võinud isegi olemata olla, kuna kõhu sai täis juba üksi salatist ja omletist.
Kodused eined on seevastu prostamad, samuti ei viitsi ma neid iial kaunilt serveerida. Selveri odrakruubid sealihaga olid väga sobivad sõbra süldi juurde, mille maitsestamiseks kasutasin ohtralt mädarõigast ja sinepit.
Selge on ka see, miks ma teinekord armastan kohvikus istuda ja mõne päriskohvi võtta. Kuigi kodus saaksin ma sama raha eest umbes 10 korda suurema koguse kohvi, tundub mõnikord selline ettevõtmine meeldiv. Üks mu tuttav armastab sellistel puhkudel mainida, et talle meeldib end mõnikord valge inimesena tunda. Järgneval pildil toodud topeltkohv maksis 40 krooni, kuid ei olnud liiga maitsev, et teist omasugust tellida. Ostsin selle 16. aprillil ülikooli kohviku Rüütli tänava filiaalist. Teenindus oli meeldiv.
Forseliuse Seltsi ürtuse puhul toideti meid samanimelise kooli sööklas sealihaprae ja hapukapsaga. Magusroaks oli pooltoores pannkook maasikamoosiga. Juua ei antud. Lisatoiduks oli valikus kas keefiir või piim, mida mina suudaksin vaid päraku kaudu manustada, sedagi intiimsemas keskkonnas.
Seltsi ürituse lõpubanketis pakuti toredaid korvikesi ja singi-juusturulle lavašis. Viimne oli eriti maitsev. Ma ei suutnud end taltsutada ning haarasin selliseid lausa topeltportsu.
Ja ikka jääb sellisest suurest söömast väheks. Võimalik, et siingi on tegemist mingisuguse psühholoogilise efektiga. Sööd väljas end kasvõi ribadeks, kuid saabud koju ja sulle meenub, et pole ju veel söönudki. Hiljuti leidsin Rimist põnevad valged oad. Maitsvad ja toitvad ka salatisse või supi sisse segamata. Lima, milles need ligunevad, tuleb muidugi ära valada. Selles Rimi oakonservide sarjas on mitu erinevat. Olemas on pruunid oad ja segukonserv. Kriipskoodi järgi on need toodetud Lätis.
Rehepapis aga pakutakse mitut erinevat kartulitki. Mulle maitsevad eriti just need kodusel viisil pannil koos sibulaga küpsetatud kartuliviilud. Ilmselt pole ma ainus, kellele need meeldivad, kuna sageli on need otsas. Veel eilegi pandi alles igavene laar neid pannile praadima, kui me aga pärast kino otsustasime veel teisegi tiiru einestada, oli pann juba tühi. Õnneks pannakse neid ka piisavalt suur kogus, mistõttu on mul trehvanud juba mitmel korral, et Margele nii suur kogus sisse ei mahu ja ta annab poole mulle.
Sellel pildil on mingisugune makaroni-juustusalat, lisatud eespool kirjeldatud kartul. Ka need külmad suupisted on tavaliselt piisavad üheks söögikorraks, kui just pole isu sooja hõrgutise järele.
Üks mu viimase aja ajaviitelemmiknäkitsemisi on aga Rimi paneeritud räimed. 82 krooni kilo, kuid enamasti väga maitsvad. Eks see olene ka partiist. Sageli olen just mina see, kes viimased 3...4 karpi ära ostab. Hetkel on meil kaks Rimi, kuid peagi peaks ka Taskus selline avatama. Viimane partii oli veidi ebaõnnestunud, olles liiga mage ning pisut alapraetud. Kala polnud küll toores, kuid jäi mulje, justkui seda ümbritsev tainas oleks. Soola lisan ma alati ohtrasti.
Kõik poeketid armastavad ka eksperimenteerida mitmete salatitega. Esirinnas on selles mõttes Maxima kett, ent kahjuks ei saa ma seoses oma protokollindusega noid tooteid kasutada, kuna neile pole peale märgitud kalorsust. Olgugi, et see kalorsus ei pruugi sajaprotsendiliselt tõele vastata, on Rimi ja Selver alati need arvud kenasti ära toonud. Ka Konsum ei oska seda tähtsustada, mistõttu on minu kulinaariaringist välja langenud.
Järgneval pildil on väga põnev Rimi uus punase kapsa ja seemnesalat. Hästi maitsev ja suhteliselt rammus (130 kcal). Eelkõige tänu päevalille- ja seesamiseemnetele.
Mõnikord eelistan ma riisi, kuna isegi seda mulle kodus ei anta. Siin on kanatasku mädarõika-juustutäidisega. Et viimasel ajal lastakse Rehepapis salatid eraldi kaaluda, siis ei näe praed algul kuigi dekoreeritud välja ning meie Margega kasutame ümbervalamise moodust. Mitme taldriku pealt paralleelselt söömine tundub ka kummaline.
Viimati leidsin huvitava vürtsitatud seene-hapukurgisalati. Polnud kaugeltki kõige maitsvam, ent see-eest äärmiselt omapärane.
Veel on Rehepapis maitsvad kohupiimataskud, mida tuleks süüa värskelt. Selles mõttes, et juba pärast pooletunnilist seismist liguneb tasku põhi ebameeldivalt läbi ning söömine pole üldse nii meeldiv.
Tasku raamatupoe juures pakutakse ka 40-kroonilist kohvi, mille kogus on veelgi pisem kui ülikooli kohvikus. Maitselt on see kohutav. Kui kohvil on oalõhn ning söestunud leivakoore maitse, siis mulle see ei meeldi. Sellist kohvi nimetan ma kalliks ning eelistan iga kell oma aromaatset ja lahustuvat Jacobs krönungit, mille 200-grammise purgi saab osta vähem kui 95 krooniga, sellest valmistada aga vähemalt 20 pooleliitrilist tassitäit. Polegi mõõtnud veel, peaks järgmise purgiga sellisegi mõõtmise sooritama.
Järgneval fotol on taas hapukoore-rosinakook, mis veel nädala eest maksis 25 krooni ja oli veidi suurem. Nüüd maksab see 20 kr. Tilga mustsõstramoosi lisasin värviks ise.
Lõpetuseks veel üks näide maitsvast Rehepapi suupistest, mis sobib terviklikuks eineks. Siin on kanaliharullid. Juurde on pandud kartulisalat, milles punakamad tükid on kindlasti porgand, kuid kollakamad osised seni saladus. Muna ega kaalikas see polnud, uuringud jätkuvad.
3 kommentaari:
Kui kõik see järjest läbi lugeda, siis tekib küll mõte, et need asjaosalised on ikka jubedad õgardid :P
Muide, kalakajakaefektile oli lähenetud mitmeti, kuid põhjalikult kirjeldatud vaid ühest vinklist :))
Oo jaa! Kui ma siin oleksin veel kajastanud ka teise osapoole palukesed, oleks see lugu seda enam tõsine.
Kuid kui silmas pidada selle kande sisu, siis ei maksa siit lootagi teistsuguseid sissekandeid.
Postita kommentaar