Märtsi tulemused 2013

Väga stabiilne kuu sai läbi. Jäänud on veel viimane ponnistus.

Selleks, et näha, kuivõrd keerukas see elu mul nüanssides on, tasub võtta luup ja jälgida KMI muutusi igapäevase keskmise massi alusel arvutatuna.

Kui siia juurde kõrvutada aasta, kahe või kolme tagune aeg, oleks tegemist justkui teise inimesega. Aga ma olen veendunud, et selline tasapisine massilangus viib kergemini sihini.

Ehmatav maitseelamus

Eelmise nädala lõpus lasin ma endale Pärnu pubis Bumerang serveerida krokodilliprae. Ma olin endale visualiseerinud selle kui suurepärase hõrgutise. Tahtsin koledasti proovida. Ehkki see oli küll kogu menüü kalleim pakkumine (hind 27.10 €), ei lasnud ma enda agoonilist ideed murda. Mõtlesin, et kui neil see parasjagu puudub, tellin kas jaanalinnu, känguru või mõne muu eksootilise, kindlasti aga mitte pastarooga, mida ma kodus saan sisuliselt ülepäeviti.

Krokodill serveeriti suure fooliumis valmistatud kartuliga, paari kodumaise köögiviljaga ning seene-küüslaugusalatiga. Lisaks oli kõige alla peidetud veel üks chilli ja jalapeno vahepealne, marineeritud kurgi sarnane toode, mis lisas kogu roale tulisust. Etteruttavalt pean mainima, et kolmandiku tollest sõin ära, kolmandiku jagasin seltskonna vahel ja kolmandiku saatsin nõudepesijale. Ilmselt see jalapeno just oligi, kui uskuda veebiavarustest leitavaid kaadreid.

Igatahes pärast tükikese selle frukti maitsmist jäi mulje, justkui oleks poolesaja žiletiga keel ribadeks lõigatud. Kui tavaliselt tuleb silmist teravate elamuste peale vett, siis siinpuhul kulus kogu too vesi tulekahju kustutamisele.

Kartul oli vesine ja ebameeldiv. Ma olen elus korduvalt fooliumis küpsetatud kartulit söönud, kuid seekord oli pakutav nagu mädakõrvits. Üksnes vastu fooliumit puutuvad osad olid maitsvad. Šampinjonid küüslauguga olid maitsvad. Tomat ja kurk olid just sellised, nagu need meie köögiviljalettidel on: enamasti maitsetud. Salatilehe kohta ei oska ka midagi paha öelda, kuid ilmselt oli see mõeldud dekoratsiooniks. Mina kui esmakordne krokodillisööja sõin tolle dekoratsiooni meelsasti ära.

Pakkusin kolleegidele maitsta ka seda vintsket grillkrokodilli. Mitmed maigutasid suud ja püüdsid leida sarnasust kanaga. Ilmselgelt oli toode äärmiselt halvasti valmistatud, arvatavasti külmunud lihatükist. Igatahes oli tulemus ülimalt vintske ja täiesti maitsetu. Kui sel oleks olnud juures kala lõhn, oleksin kindlasti kahtlustanud kalmaari. Seda aga ei olnud. Seega oli tegu ilmselt siiski krokodilliga. Kogu roa kõige ebameeldivamaks nüansiks oli aga see, et asi oli üle valatud õunaäädikaga (kui see just veiniäädikas polnud). Igatahes on õunaäädikal just täpselt see maitse, mis minule mitte üks teps ei meeldi. Ma pole vist varem viimase 30 aasta jooksul nii ebamaitsvamat rooga söönud. See oli võrreldav kooliköögist pakutavaga, kus siniseks tõmbunud poolkuivanud kartulite kõrvale pakuti jahust ja tükilist hapukoorekastet, millesse oli lisatud mõni ebe loomalihakonservist.

Nüüd olen ma dilemma ees. Kas ma peaksin eluks ajaks loobuma krokodillide söömisest või vastupdidi — proovima veel vähemalt kolmes erinevas toidukohas krokodilli. Ehk oli viga kokas ja tema oskamatuses?

Kui kellelgi on krokodillidega kogemusi ning see pole serveeritud vintske valge maitsetu käntsakana, maitsestatuna õunaäädikaga, siis andku teada.

Raske veebruar

Algatuseks toon siia veebruarikuu statistika.

Tahkeid toite sõin ma veebruaris kokku 53,7 kilo (keskmiselt 1,9 kg päevas: täpsed näidud olid vastavalt 53692 ja 1917,6 g). Kui silmas pidada tõsiasja, et veebruar oli jaanuarist kolm päeva lühem, on tulemus sportlikult vägev, 16.6% rohkem. Vedelikke, peamiselt küll kohvina, jõin veebruaris 81575 ml (jaanuaris oli see näit 86178), mis päeva keskmiseks teeb 2,91 liitrit (jaanuaris 2,78 l).

Kuu jooksul sai fikseeritud kiudaineid tarbitud üle kilo, 1023.75 g ja päevas keskmiseselt 35,56 g. See näit on mõneti suurem ilmselt ka seetõttu, et eelmisel aastal ma kohvi kiudu ei arvestanud.

Kuni uinumiseni, õigemini arvestusega kella 4-ni hommikul sõin ma keskmiselt 40% lubatud päevasest kogusest. Suurt isu iseloomustab lubatud normi ületamine keskmiselt 156%, mis selgitab ka põhjuse, miks mu mass veebruaris eriti ei langenud. Ka on väga iseloomulikud pahupidi-näidud mõõdetud massidest. Nii oli maksimaalne miinimummass veebruaris 78,0 kg ning minimaalne maksimummass 76.3 kg. Tegelikud rekordid oli 75.4 ja 79.2 kg. Nende nelja näidu alusel on võimalik arvutada enamvähem reaalsusele vastav tulemus. Keskmine miinimummass kuus oli 76.4 kg ja maksimum 77.2 kg. Kui aga arvestada keskmine miinimumi ja maksimumi järgi, saaksime keskmisteks näitajateks vastavalt 76.7 ja 77.8 kg.

Mängisin nende arvudega nii- ja naapidi, kuid ei leidnud ühtki mõistlikku valemit, mis iseloomustaks üldist keskmist kehamassi. Pidasin seetõttu parimaks arvutada nn kaheksa keskmise, mis sisaldab kõiki eespool mainitud kaheksat näitu, nii maksimaalseid miinimume, minimaalseid maksimume kui ka keskmisi: (78.0+76.3+75.4+79.2+76.4+77.2+76.7+77.8)/8 = 77,125 kg.

 

Margo tõi maitsta koos oma kaasaga küpsetatud saiakesi.

Selliste söömine on igati tore tegevus, kuid kalorsust nende puhul enamasti ei tea.

See on lihtsalt näide roast (2. märts): Lihapallid hapukapsaga.

Koos keedukartulitega sisaldab see 891-grammine portsjon 1081 kcal.

Näide (3. märts) pastaroast salatiga.Pastat 707 g ja salatit 179 g.

Keedetud chefferini võtab väga palju vett sisse. Roa kalorsust tõstavad seahakkliha,

või ja sulatatud suitsujuust. Grillkaste aga värvib selle punakaks.

Taldrikule on serveeritud  886 g kogukalorsusega 1034 kcal.

Üks väga maitsev riisiroog 26. veebruarist. Suitsukana riisiga sisaldas ka woki segu.

Roa kalorsus on vaid 185,6, ent see kuhil oli massiga 562 g.

Nii sai sellest portsust 1043 kcal.

Selliselt nööritud maamehe sink on enamasti väga maitsev.

Eriti hea, kui see on võimalikult naturaalne ja tugeva suitsumaitsega.

Sellise taise singi kalorsus on vaid 113 kcal.

 

Stabiilne veebruar

Veebruari lõpp, õigemini suuresti kogu veebruar kulges mul depressiivses tööotsingu meeleolus (mis tendeerib jätkuma veel ka alanud kuul).

Tööd on hirmus palju, enamasti pean kellegi järel ootama ning töötama öösiti. Olen loobunud oma uneaja jälgimisest ega ole isegi mitte teadlik, kas ma olen ala- või ülemaganud. Tavaliselt lähen ma magama umbes päeval kl 13 ja ärkan kusagil 16 paiku, aga täpsed andmed pole protokollitud.

Tulemus on selline, et enamik päevaseid manustamisi on ületanud omaseatud normi. Selle tulemuseks on, mõistagi, tugev pidurdumine kaalulanguses. Kui mul nüüd õnnestub edaspidi pisutki olukorda stabiliseerida, saab kurjemalt jälgida ka oma norme ning endaga midagi ette võtta, et neid mitte ületada.

Positiivne on vaid see, et tendents ei ole veel tõusule pööranud.

Hüppenöör on kangitõstmisest kasulikum

Täna avasin lehele http://globaldealexpress.com/kui-palju-kaloreid-kulutab-trenn/ paigutatud tabeli. Esimesel pilgul võib tekkida väärarusaam, et kasulikum on olla võimalikult raske, et trennist ka mingit tolku oleks. Teisel pilgul näeme, et märksa kasulikum on keksida hüppenööriga kui mistahes muud trenni teha. Tantsimine aga ei pääse spordialana üldse löögile, kuna jääb isegi trepist kõndimisele kõvasti alla. Selle asemel, et jõusaalis higistada ja punnitada, saab suurepäraselt peaaegu sama tulemuse ka kiire kõnniga.

Mõningane iva selle tabeli juures kindlasti on, kuid kahjuks jääb vajaka vaid uuringu allikast.



Poole veebruari eined

Eksivad need, kes kujutavad ette, et ma kodus istudes muudkui end näljutan. Pigem vastupidi. Olen põgusalt varemgi siin pilte avaldanud, ent valdavalt ei ole blogimiseks aega. Et praegu olen taas kord samahästi kui töötu ning kõik kiired «vaba aja veetmise vormi tööülesanded» on hetkel täidetud, otsustasin mõned pildid siia panna. Nagu ikka, saab pilti näha suuremalt sellele peale klikates.

Kartuli-munaroog Jussi verivorstikestega. Kartuliroog kui põhiosa on kalorsusega 146.6, verivorsti kalorsus on 236.8 ning salatil 111.0. Sellel taldrikul olev portsjon kokku 1490 kcal. Sisuliselt terve mu päevanorm!

 

 

Üldjoontes ongi mu koduse elu suurimaks miinuseks see, et mul ei ole endal enamasti aega toiduvalmistamisele pühenduda, mistap selle ameti peal on kodukokk. Aeg-ajal õnnestub mul küll teda piirata ning soovitada endale serveerida märgatavalt väiksemaid portsjone (eelmisel fotol on kogu portsjoni mass kokku 939 grammi!) Loomulikult tekib sellega seoses probleem: korraga õgin end kõriauguni täis ning saan terve päeva kalorid korraga kätte. Samahästi võiksin ma ööpäeva jooksul ära süüa ka kolm tahvlit šokolaadi. Jättes kõrvale pisiasja, et üksnes šokolaadist toitumine oleks pisut üksluine ning tekitaks vastupandamatu soolaseisu, hoiaks see enesetunnet paremini vormis kui üks kord ööpäevas (enamasti ka öösiti) suure portsu söömine. Hilisöise õgimise peale ei tule aga ka und ja nii ongi mu unetsükkel täiesti kaootliseks muutunud. Selles osas kavatsen lähiajal midagi ette võtta.

Pasta terava hiina kastme ning marineeritud pepperoniga. Selle roa kalorsuseks on vaid 125.7, lisaks pepperonpaprika 20. Spaghettini pasta di Semola di Grano Duro on iseenesest kalorsusega 353, kuid «imeb» suhteliselt palju, üle kahe korra esialgsest massist vett endasse. Nii väheneb ka tublisti esialgne hirmuäratavana tunduv kalorsus. Koos hakkliha ja muude lisadega ongi kalorsus just selline, nagu mainitud. Taldrikul on 766 g pastat ja 64 g pepperonit ning portsjoni kaaluks on 976 kcal.

 

Paraku on see kena roog hästi maitsev ja ahvatlev, mistõttu poolelt portsult söömise peatamine ei tuleks minusuguse himura õgardi puhul kõne allagi!    

Mõnikord kokk puhkab. Sellistel puhkudel ma serveerin endale midagi sarnast pildil kujutatule. Taldrikule said laotatud Atlandi heeringafileerullid marinaadis, kalorsusega 210. Marinaadi mõiste on mulle kaunis hoomamatu, kuna enamasti on kauplustes müüdavad äädikamarinaadipõhised tooted sisuliselt vees. Ma valan alati ohtrasti juurde äädikhapet ja siputan soola. Rehe teraleiva kalorsus on 279 ning sibula oma 28.4. Taldrikul kogu leib ei kajastu, sõin seda 79 grammi, heeringat 144 ja sibulat 68 grammi. Seega andis selline ports mulle energiat 541 kcal. Seesuguseid portse võiks süüa ööpäevas ligi kolm. 

Spaghettini pasta di Semola di Grano Duro hakklihaga. Sellisesse rooga meeldib mu kokale lisada suurel hulgal sibulat (siin on seda kokku 375 g) ning mulle sibul meeldib. Siiagi on lisatud teravat hiina kastet, mis meil viimasel ajal on asendanud koort. See «kergendab» pisutki rooga, kalorsusega vaid 147. Taldrikul 806 grammi, mis oma 1184 kilokaloriga on kahtlemata taas pisike liialdus.

Fusillid vorstitäidise ja frikadellidega on tehtud koorepõhiselt. Sellest pajatab ka roa tublim kaalukus, nimelt 217.7 kcal. Kahtlemata taas äärmiselt maitsev. Et mulle serveeriti neid taas kella 1 paiku öösel 776 grammi, sain ühest söömast rohkem kaloreid kui kogu ööpäevaks endale lubada oleksin tahtnud, nimelt 1689.

Teinekord tuleb mulle pähe ise veidi kokata. Seda enam, et tööga on nagu sellega on. Keetsin läätsesupi. Selle omahind tuli seoses kallinenud elektri hinnale kindlasti kaunis kõrge, kuna suitsurbikondid keesid ligi 5 tundi elektripliidil, enne kui sain liha kondilt lahti kaapida. Läätsesupi kalorsus tuli vaatamata läätsede kõrgele kalorsusele vaid 59.2. Mulle see maitses hirmsasti, mistõttu õgardlus sai minust taas võitu ning ma lahmisin järjestikku sisse süüa kaks kausitäit ehk 1381 grammi. Või sobiks supi puhul kõnelda milliliitritest? Kaks kausitäit suppi täitsid mind kurguauguni ja andsid 818 kcal.  

Viimane sel korral tutvustatav roog võiks kanda nime pastinaagiroog. Siin on koos maamehe sink, sibul, kanamuna, või ja vahukoor. Kartulisarnane osis on tegelikult maapirn. Roa kalorsus on 163.85 ning see on äärmiselt maitsev. Muidugi on see tiba kaloririkkam kui olla võiks, eelkõige tänu vahukoorele ja võile. Ent pastinaak on kartulist väiksema kalorsusega (62 kcal) ning kiudaineterikkam. Kui see veel veidi krõmpsuks jätta, on seda süüa küll esialgu veidi harjumatu, kuid siiski äärmiselt maitsev. Soovitan!

 

 

Arusaadavalt ei kasuta meie siin kokaraamatuid. Aeg-ajalt kirjastused ikka pakuvad neid. Ma usun, et kokaraamatu võtan käsile alles siis, kui endal enam ideid ei teki. Mis puutub pastaroogadesse, siis väga sageli pärinevad nood ideed mu kokalt endalt. Ma olen ikka naernud, et peakokk olen mina, kuna ta alati küsib minult, mida toidu sisse veel lisada. Mina aga toitu tehes tuginen üksnes oma fantaasiale. Ma enamasti isegi ei maitse toitu valmistamise ajal. Aga kes mind ikka ära kiita jõuaks!

 

Fakt on aga see, et kõik siin kirjeldatu selgitab, miks ma ei saa endale lubada kaalulangust 20 kilo aastas, vaid olen pidanud selle venitama nii pikale ajale. Mulle lihtsalt meeldib maitsvalt süüa!

 

Asjalik reklaamisutsakas

Keegi suvaline ADMIN on oma lehel avaldanud päris kena jutukese.
Vaata siit: Miks inimestel kaalust alla võtmine ei õnnestu?