Lahustuv kohv

Mul tekkis pisike kahtlus, et kas kohv pole ka mitte see pahalane, mis normaalset seedetegevust aeglustab. Selle peale toksisin otsingumootorisse "lahustuv kohv" ning sain terve hulga vastuseid. Lisaks asjale enesele ka muidugi roppu moodi muid tarkuseteri. Olgu lisatud, et igasugused rõhuasetused järgnevates tekstides ning nende kujundus pärinevad peamiselt minult endalt.

Esimene jutt pärineb mingist Kodutohtri numbrist ja pajatab järgmist.

Lahustuv kohv ei tee head. Vahepeal tarvitati palju jäägita ehk lahustuvat kohvi. Kahjuks on selline kohviekstrakt valmistatud ebakvaliteetsetest ja ebaõnnestunult praetud ubadest.
Lahustuv kohv imendub seedekulglast kiiresti verre ning seal tekib suur kofeiinikontsentratsiooni. Just lahustuvast kohvist tekib kõige sagedamini kofeinism. Jäägita kohvis on ka mitu korda rohkem vähkitekitavaid ühendeid kui tavalises kohvis. (Olgu märgitud, et tavalise oakohvi mõõdukal kasutamisel suudab maks need vähkitekitavad ained kahjutuks teha.)

Hästi asjalik on aga KLIINIK.EE kodulehel paiknev jutt, mille CPM siia suutsin end vaevu talitseda. Lahustuva kohvi kohta aga järgnev:

Lahustuv kohv on kuivatatud kohviekstrakti pulber, mis lahustub vees. Sellel on küll kohvi maitse, kuid nõrk aroom. Juba 1910. aastal pandi lahustuvale kohvile nimi Instant (silmapilk). 10 aastat hiljem tuli "Nescafe". Lahustuv kohv on kiirkohv, ta on kontsentreeritud, ja kohvi valmistamiseks tuleb seda võtta poole vähem kui naturaalset kohvi.

Kofeiin ja ka mõned teised ained mõjustavad ensüümide aktiivsust närvi-koes, ergutades sel teel nii peaaju kui üldist ainevahetust. Kofeiin kiirendab ajutegevust ja kutsub esile veidi kõrgendatud meeleolu. Väsinud inimesel kõrvaldab kofeiin unisuse, taastab vaimse töövõime ja teotahte. Peale selle mõjustab kofeiin hingamist ja südametegevust, suurendab ka väsinud lihaste töövõimet, tugevdab seedemahlade ja uriini eritumist. Täiskasvanud inimene võiks aga ühekorraga tarvitada ainult 0,3 g ehk 300 mg kofeiini, ööpäeva vältel 1 g.

Isegi Miksikese kodulehel on ühes referaadikeses mõni sõna lahustuvast kohvist, tõsi, selle ajaloost:

Mitte keegi ei tea, kes oli kohvi avastaja - see võis olla Etioopia kitsekarjus nimega Kaldi, kes avastas 850. aastal, et pärast teatud põõsa marjade söömist muutusid tema kitsed väga elavaks.

Vedelat kohviekstrakti tehakse umbes 1840. aastast, kuid esimene pulbrilise lahustuva kohvi valmistas 1901. aastal Satori Kato, Ameerikas elav jaapani keemik. Viis aastat hiljem valmistas ameerika keemik G. Washington selle, mida ta nimetas "rafineeritud lahustuvaks kohviks". Seda kasutati olulisel määral USA armees Esimese maailmasõja ajal.

Tänapäeva lahustuva kohvi tootjaks oli siiski Šveitsi firma The Nestle Company Veveyst - selle nimeks sai Nescafe. Ideed muuta kohvioad lahustuvaks pulbriks soovitas neile esimene Brasiilia Kohviinstituut 1930. aastal - ning firmal kulus kaheksa aastat, et see protsess välja töötada!

Lahustuva kohvi valmistamisest on võimalik lugeda spetsiaalselt COFFEETEA.INFO kodulehelt. Pärast tolle jutukesega tutvumist tundub suisa veider, et meil on müügil ka sellist lahustuvat kohvi, mille kilohind on alla 600 krooni.

Muidugi esineb ka lehti, kus objekti mainitakse vaid mokaotsast. Näiteks kirjutab NaisteMaailm, et lahustuv kohv on kohviekstrakti kuivatamisel saadud pulber või graanulid, mis kuumas vees kiiresti lahustuvad.

Sama ajakirja kodulehele on Tervis Plussist kopeeritud Mihkel Zilmeri ja Urmas Kokassaare artikkel, mis algab samuti ajaloo turvustusega, kus muu hulgas seisab, et lahustuva kohvi sünnilugu algab 19. sajandi lõpust, mil jaapani keemik Koto valmistas kohviekstraktist pulbri.

Unustada ei tohi, et lahustuvat kohvipulbrit on hõlbus üle doseerida ja siis on joojal südamekloppimine ning unehäired kindlustatud. Tingimata peab lahustuvat kohvi tassi kohta võtma vähem kui tavalist jahvatatud kohvipuru. Tegu on ikkagi kontsentraadiga!

Positiivne märge seisab Terviselehel: Lahustuv kohv ei tõsta kolesterooli taset põrmugi. Selle tootmisel lastakse kohvil tõmmata suurtes tõrtes ja lõpp-produkti — lahustuva kohvi — saamiseks kasutatakse ainult veeslahustuvat osa. Kuna aga kafestool ja kahveool on rasvlahustuvad, puuduvad need lahustuvas kohvis..

Lahustuva kohvi teemal on sõna võetud mitmetes foorumites, kus valitseb üldine stereotüüp, mida põhjendamata moel levitatakse ja süvendatakse. Olgu näitena Fitness.ee lehelt pärinev lause meeskodaniku sulest: Siililegi on selge, et lahustuv on ebatervislikum, kuid millest selline lahustuva kohvi fenomeen - moderne ühiskond ei kannata kohvi järgi oodata? Tõtt öelda on seesugune suhtumine minu meelest reeglina omane kohvikus lobisevatele tädidele.

Tarbija24 saidil on veidi morbiidsem teema pealkirjaga Kui palju kohvi on liiga palju?. Mõned lõigud sealtki:

Kõige kõrgem kofeiinisisaldus on filtrikohvis – kruus sellist kohvi sisaldab umbes 120 mg kofeiini. Lahustuv kohv sisaldab 75 mg ja espresso 107 mg kofeiini.

Mõne üleliigse tassitäie kohvi manustamine võib lõppeda selliste sümptomite ilmnemisega nagu rahutus, närvilisus, ärevus, unetus, iiveldus, oksendamine ja õhetus. Tõsine üledoos võib esile kutsuda koguni deliiriumi.

Surmav kohvikogus sõltub inimese kaalust ja tundlikkusest, kuid keskmiselt võib cofcaf.co.uk andmetel arvestada 90 milligrammiga 1,14 liitri vere kohta, mis teeb umbes 200 tassi lahustuvat kohvi keskmise inimese kohta päevas.

Kohvi üledoosist tingitud surm saab tulla läbi südamelihaste ebakorrapäraste kokkutõmmete, mis võivad lõpetada vere pumpamise.

Kohv võib tekitada ka sõltuvust. Suurbritannia tervishoiuministeeriumi väitel võib end kohvisõltlaseks pidada inimene, kes tarbib enam kui 600-750 mg kofeiini päevas. See teeb viis kuni kuus tassi tavalist kohvi või 8-10 tassi lahustuvat kohvi.

Vaatamata kõigele sellele on kohvil ka kasulikke omadusi. Üks kuni kolm tassi kohvi päevas aitab alkohoolikutel vähendada maksahaiguste riski ja üks uuring on samuti näidanud, et kohv võib kaitsta Alzheimeri tõve eest. Üks kuu aega tagasi avaldatud uuring viitas võimalusele, et kohv võib kaitsta ka nahka päikese eest.

Üpris vahva lausung on blogis Paranormaalne, millest selgub, et lahustuva kohvi joojaid iseloomustab järgnev diagnoos: Elus eelistate te lühimat teed kõiges, peate end edukaks.

Sellest, et kohvijoomine võib põhjustada hallutsinatsioone, pajatab veebileht Forte:

Inimestel, kes tarvitavad ohtralt kofeiini, pärinegu see kohvist, teest, šokolaadist, kofeiinitablettidest või energiajookidest, on kolm korda suurem kalduvus kuulda hääli ja näha olematuid asju kui neil, kes on pruukinud kofeiini võrdelises koguses poole tassi oakohviga (ühe tassi lahustuva kohviga).

Teadlaste kasutatud andmete kohaselt sisaldavad seitse tassi lahustuvat kohvi kokku 315 milligrammi kofeiini. See teeb sama palju kui umbes kuus tassi kanget teed, üheksa purki koolajooki, neli purki Red Bulli või poolteist tassi kohvikukohvi.

Kofeiin on kesknärvisüsteemi erguti, mis peletab ajutiselt unisust ja taastab erksust. 90% Põhja-Ameerika elanikkonnast tarvitab kofeiini mingil kujul iga päev; uurijate sõnul on see maailmas kõige laiemalt kasutatav narkootikum

Kofeiin imendub maos ja peensooles täielikult kolmveerand tundi pärast tarvitamist.

Üks võimalik selgitus on, et kofeiin võimendab stressi füsioloogilisi mõjusid. Pingelises olukorras vallandab organism stressihormooni kortisooli. Pärast kofeiini manustamist vallandub nimetatud hormooni stressiolukorras rohkem.

Just see lisadoos kortisooli võib osutuda võtmeks, mis ühendab kofeiini manustamist ja suurenenud kalduvust näha hallutsinatsioone, usub uuringu juht Simon Jones Durhami psühholoogiateaduskonnast

Igatahes väidab viimane artikkel, justkui lahustuvas kohvis oleks märksa vähem kohveiini kui nn kohvikukohvis. Andmed on meedias alati väga vastukäivad.

Hoopiski huvitava loo toob Horisont, kus Anti Kalda kirjutab, et peaaegu kõikjal legaalne kofeiin on levinuim psühhoaktiivne aine maailmas:

Kofeiin on ksantiini alkaloid. Alkaloidid on lämmastikku sisaldavad taimsed ühendid – taimede biokeemilise ainevahetuse jäägid, mis mõjutavad tugevalt loomorganismide elutegevust. Alkaloide sisaldavaid taimi on inimkond tarvitanud juba ammustest aegadest kas erguti, mürgi või ravimina. Kofeiini on leitud kohvipuu lehtedes ja marjades, tee- ja matepõõsa lehtedes, guaraana marjades, koola pähklites ning väikeses koguses ka kakaos. Üldse on kofeiini leitud rohkem kui 60 taimes ja arvatakse, et see toimib kui looduslik pestitsiid, mis paralüseerib ja tapab teatud putukaid, kes nendest taimedest toituvad. Peale kofeiini sisaldavad paljud taimed ka teisi meditsiiniliselt olulisi ksantiini alkaloide nagu teofülliin ja teobromiin. Näiteks esineb teofülliini tees. Teobromiin aga annab kakaole mõru maitse. Nii teofülliin kui teobromiin on struktuurilt ja toimelt sarnased kofeiinile ning neid aineid tekib ka organismis kofeiini lammutamise käigus.

Sõltumata sellest, kuidas me kofeiini tarbime, kas kohvi, tee või karastusjoogina, imendub see hästi vereringesse. Kofeiini täielikuks imendumiseks maost ja peensoolest kulub 30–45 minutit. Veri transpordib selle organitesse ja peagi kõigi rakkudeni.

Enamik aineid, mis imenduvad seedetraktist verre, ei ole võimelised läbima hematoentsefaalset barjääri ehk organismi kaitsebarjääri, mis hoiab ära viiruste ja toksiinide tungimise kesknärvisüsteemi. Ent kofeiin, nagu ka paljud teised alkaloidid, näiteks nikotiin ja morfiin, läbib hästi hematoentsefaalse barjääri.

Umbes tunni ajaga saavutab kofeiini kontsentratsioon ajus maksimumi. Seejärel ja sama ruttu see ka väheneb ja kaob. See ongi põhjus, miks kofeiin on suhteliselt ohutu. Teadaolevalt ei põhjusta kofeiin mõõdukates annustes ühtegi haigust.

Kofeiini lammutamises ehk metabolismis etendavad juhtivat rolli maksa tsütokroom P450 oksüdaasi ensüümid. Tegemist on suure ensüümide perekonnaga, kuhu kuulub umbes 50 ensüümi, mis osalevad paljude ainete lammutamises. Konkreetsemalt on kofeiini metabolismis oluline tsütokroom P450 oksüdaasi isovorm CYP1A2. Inimestel, kel seda ensüümi on normist vähem, on kofeiini lammutamine organismis aeglustunud. Pikemalt organismis püsiv kofeiin võib aga organismile halvasti mõjuda.

Kofeiin laguneb maksas kolmeks peamiseks metaboliidiks: paraksantiin (84%), teobromiin (12%) ja teofülliin (4%), millest igaühel on organismile oma mõju. Üldiselt toetavad need metaboliidid kofeiini toimet. Teobromiin laiendab veresooni ning suurendab hapniku ja glükoosi transporti ajus ja lihastes. Paraksantiin suurendab rasvade lammutamist, mille tulemusena vereplasmas suureneb triglütseriidide ja vabade rasvhapete sisaldus. Teofülliin lõõgastab bronhide silelihaseid ja seda kasutatakse näiteks bonhiaalastma ravis, ent raviannus on mitmeid kordi suurem, kui seda tekib kofeiini ainevahetuse käigus.

Mõõdukates kogustes (200–400 mg päevas) avaldab kofeiin organismile erutavat toimet: vähendab ajutiselt väsimustunnet (kuid ei kõrvalda une vajadust), parandab seljaaju reflekse, süvendab hingamist, suurendab uriini teket, tõstab vööt- ja südamelihase toonust ning parandab vereringvoolu kehas. Olgu lisatud, et üks tass ehk 120–150 ml keskmise kangusega araabika kohvi annab 100 mg kofeiini, tass robusta kohvi aga 200 mg kofeiini, mis on meditsiiniline raviannus.

Regulaarse kohvitarbimise kõrgvererõhutõbe soodustav mõju lükati üsna kindlalt ümber 2005. aastal avaldatud uurimistööga, kus Harvardi teadlased hindasid kohvitarbimise mõju 155 000 meditsiiniõele 12 aasta vältel. Tarbitud kohvikoguste ning kõrgvererõhutõve tekke vahel märkimisväärseid seoseid ei leitud. Analoogne uuring meestel, mille viisid läbi Johns Hopkinsi ülikooli teadlased, näitas, et pikemaajaline kohvijoomine seostub väikese vererõhu tõusuga, kuid ei mõjuta kõrgvererõhutõve teket. Seega, kuigi kofeiini tarbimine lühiajaliselt tõstab vererõhku, vabastades neerupealistest stressihormoonid ja stimuleerides südamelihast, ei soodusta kofeiin kestval tarbimisel kõrgvererõhutõve teket inimestel, kel on normaalne vererõhk ega esine haiguse geneetilist eelsoodumust.

Kuna kofeiini tarbimine suurendab lühiajaliselt veresuhkru sisaldust (vähendab tundlikkust insuliini suhtes ja põhjustab glükoosiintolerantsust), siis pakkus suurt üllatust 2002. aastal Hollandi teadlaste uuring, mis näitas, et suurtel kohvijoojatel on poole väiksem tõenäosus haigestuda II tüüpi ehk insuliinsõltumatusse suhkruhaigusesse, võrreldes inimestega, kes jõid kohvi kaks tassi või vähem. Hilisemas USA teadlaste suuremas uuringus, mis hõlmas 42 888 meest ja 85 056 naist, hinnati diabeedi riski mitte ainult kohvijoojatel, vaid ka tee ja kofeiinivaba kohvi joojatel. Analüüsis arvestati ka vanust, kehamassi indeksit, suitsetamist ja teisi diabeeti soodustavaid tegureid. Uuring näitas, et kui võtta arvesse kogu tarbitav kofeiin, st nii kohv, tee kui muud toiduained, siis väheneb suurtarbijate (4 ja enam tassi kohvi päevas) suhkruhaiguse risk 22 protsenti. Juba suhkruhaigust põdevatel inimestel tuleb kofeiinitarbimisest siiski täielikult hoiduda.

Kofeiini toimel viiakse organismist välja kaltsiumi ja teisi mineraalaineid, seepärast on levinud arvamus, et sage kohvijoomine võib kahjustada luude seisundit ja soodustada luude hõrenemist. Uuringutes, milles on otsitud seost luumurru riski suurenemise ning pikemaaegse kohvitarbimise vahel, on saadud üsna vastuolulisi tulemusi, ent enamiku uuemate tööde raames on leitud, et mitmekülgselt toituva terve inimese luutervisele ei ole mõõdukas kohvijoomine (mitte üle 4 tassi) ohtlik.

Kohviga seoses on uuringutes välja tulnud ka suhteliselt üllatavaid seiku. Kuna kofeiin võib lühiajaliselt halvendada mitmete ärevushäiretega patsientide seisundit, siis on üllatavad tulemused, mis näitavad, et pikemaajaline kofeiini tarbimine seostub suitsiidiriski vähenemisega. Nii näiteks tuvastasid Harvardi teadurid 1996. aastal, et päevas keskmiselt neli tassi kohvi joovad naised sooritavad enesetapu 65 protsenti väiksema tõenäosusega kui nende kohvi mitte tarvitavad sookaaslased ning seda isegi juhul, kui võetakse arvesse muud olulised suitsiidiriski tõstvad faktorid, nagu näiteks stress. 2000. aastal Soomes läbi viidud uuring (20 995 meest ja 22 171 naist) aga näitas siiski vastupidiselt, et suurtel kohvijoojatel (üle 8 tassi päevas) suureneb suitsiidirisk võrreldes mõõdukate kohvijoojatega 58 protsenti.

Seega võib epidemioloogiliste uuringute põhjal järeldada, et täiskasvanul, kes tarbib kofeiini mõõdukas koguses (300–400 mg ehk 3–4 tassi kohvi), ei põhjusta see terviseriske. Mõningad elanikkonna grupid, nagu kõrgenenud vererõhuga inimesed, lapsed, teismelised ja vanurid, võivad aga olla tundlikumad kofeiini ebasoodsate toimete suhtes ning peaksid oma tarbimist piirama.

Samas artiklis on ka kirjas, et 150 ml lahustuvas kohvis on 40...180 mg kofeiini.

Näib, et sedasorti lugusid leidub eestikeelses meedias veelgi. Mõnikord võiks otsingut laiendada ning uurida ka infot mujalt. Senised tulemused ei andnud vastust mu küsimusele.