Unetu öö

Eile oli mõneti pöördeline päev, eriti kui mu töövestlust ka edu peaks kroonima. Vastus lubati öelda «täna–homme». Täna siis ongi see «homme», ent vaevalt see oli veel põhjuseks, miks mul öö läbi und ei tulnud. Alustasin katseid juba kl 3 paiku. Siis märkasin, et kell on 4, siis 5... Lõpuks ajasin oma valutavad kondid sirgu.

Vaatamata ergonoomilisele padjale ja muudele toredustele pidin end pidevalt sättima, et kuidagi vabaneda õlavalust. Kord valutas üks, siis teine õlg. Ja kui ma enamvähem leidsingi poosi, et õlad enam tunda ei andnud, alustas selg oma transvaali.

Võib ju tõesti uskuda, et üks õlgade mure põhjustajaid on lahtine aken, mille all ma magan. Kuid ilmselt on siis see «läbitõmbav tuul» juba oma jäädava kahjustuse tekitanud, kuna nüüd ei aidanud ka see, kui oma õla(d) millessegi sooja mähkisin.

Kl 6:30 mõõtsin vererõhku. Näit oli kõrge: 153/92. Vahepeal manustasin pool liitrit kanget lahustuvat kohvi, tõmbasin kümmekond sigaretti ning võtsin oma igahommikuse Lacipili tableti. Võimalik, et see tablett on mulle tõesti eluliselt vajalik, kuna kella 9 paiku oli vererõhk juba täiesti normis (128/89), nii et võisin uue kohvi järele haarata. Kui esimene näit on nn tumepunases ohutsoonis, siis viimane on rohelises, mis tähendab igati normaalset.

Aga oma õlgade osas pean homme algaval kuul ette võtma käigu perearsti juurde. Ma olen juba ette ärevil ebameeldivate saatekirjade pärast erialaarstide juurde. Kuid eks siis näeb.