28. august

Magasin kolmest kuueni, olles eelnevat ära söönud umbes 400 g kollaseid ploome. Et ma paralleelselt tarvitasin ka Bisacodyli, polnud võimalik ploomide mõju tuvastada, gaase need igatahes ei tekitanud.


Hommikul sain võimaluse uurida järgmise kuu valvegraafikut ning pidin tuvastama, et kuigi nimistus oli 18 meest, puudus sellest minu nimi. Seega jäi see minu eelviimaseks valvekorraks. Ütlemata vahva oli jälgida Igorit, kes püüdis minu tähelepanu graafiku uurimiselt kõrvale juhtida kuni hetkeni, kus mind suisa suitsetama kutsus. Graafiku aga võtsin ma siiski endaga kaasa. Veel andis Igor mulle terve püstakutäie DVD-sid Täheväravaga.


Poole ühe paiku sõin kaks kalasuppi, võtsin kõrvale 3 kääru musta leiba ja kaks küüslauguküünt. Seejärel saadeti mind puhkama. Et öine uni jäi üürikeseks, magasingi veel kolm tundi, kella ühest neljani.


Enne viit jõin pool liitrit Aura õuna-viinamarjajooki ja pisut pärast kaheksat sõin ära kaks suuremat pirni.




Enne ühtteist õhtul manustasin 90-grammise paki Estrella grillsibulaga kartulikrõpse (energeetilise väärtusega 530 kcal 100 grammi kohta).



Alles südaööl, enne kuupäeva vahetust, võis tuvastada gaaside liikumise.

Viimane päev Hiiumaal

Võileivad on kahtlemata vist üks sagedasem hommikusöögi artikkel, ja ilmselt on selleks ka ratsionaalne põhjus, umbes nagu koolisööklates esmaspäevane piimasupp. Hommikul ei viitsita lihtsalt midagi tõsist vaaritada, ehkki kõik suured toitumisteadlased soovitavad just hommikul kõige toekamalt süüa. Eriliselt tervislikud inimesed võtavad siis putru, mis samuti suurema vaevata valmib. Peab tunnistama, et ka puder oli soovijaile menüüs, kuid mul pole pudrutamise kommet.


Leib on aga selline pudrulaadne toode, mis täidab kolehästi kõhtu ning moodustab minus gaase. Muidugi on leival ja leival suur vahe. Kuid leibade hingeelu uurimine tuleks ette võtta tulevikus. Etteruttavalt võin öelda, et olemas on terve rida leibasid, mis mulle mitte üksnes et maitsevad, vaid mida ma ka meeleldi söön ja mis mus puhetisi ei tekita.

Kogu päev kulges huvitava ekskurseerimise tähe all, muu hulgas külastasime ka Emmaste kooli, Hiiu Maavalitsust, Sõru muuseumi ja kõrtsi. Kõrtsis toimetasime oma lõunaeine. See pidi olema seesama suur, endisest paadikuurist ehitatud paik, kus veel hiljuti olla toimunud mingisugune ülemaailmne purjevõistlus ning kus kaugeim külaline olla olnud Austraaliast. Natuke nadi oli fakt, et meid oli teenindama tulnud vaid üksainus leedi.


Praad oli kodune ja maitsev, kuigi just mitte liiga garneeritud. Eks ligi 40 inimesele korraga serveerimine ole ühele inimesele ka veidi üle jõu käiv. Kuigi ma võinuks kihla vedada, et kusagil seal tagaruumides pidi olema vähemasti kokk.


Magustoiduks oli mingisugune kakaokreem, juurde võis osta kohvi. Laudadele asetatud morss jäi suuresti joomata, kuna seegi päev oli vilu ega ajanud reisijaid janutama.


Mitmesuguseid kohvipause tuli ette teisigi ning need on kajastatud tabelites ning väljanägemiselt erinesid vaid saiakesed. Päris iga üksikut saia on keerukas oma kolossalsest pldialbumist üles leida, mistõttu jätan nende ettekujutamise lugeja hooleks.


Pilti kl 00:00 kuni 6:00 ma ei lisanud, kuna selles vahemikus ma magasin ning joonisel oleks vaid kaks tumerohelist paela. Nende graafikute asetamine ühte kokku on taas seotud tehniliste võimalustega. Nii on lihtsalt lihtsam.


Tähelepanuväärne on muidugi helesiniste tulbakeste vähesus. Seda võiks nimetada ka reisiärevuseks, ent tegelikult on see kindlasti seotud reisimisest tuleneva võimaluste puudumisega.


Viimane reisiagne nakitsemine toimus tagasiteel praamis. Kui pealinnas olime, käisime Margega uuesti tolles putkas einestamas. Siis käisin oma auto järel ning sain võimaluse taas pimedas koju sõita. Kodus oli mul taas võimalus end üle hulga aja kaaluda ja mõõta.


Äärmiselt meeldiv oli tõdeda, et ma polnud reisi jooksul toimunud õgimisega kuigi palju juurde võtnud. Samas, 91.7 kg polnud ka eriline saavuus. KMI = 29.6.

Hiiu reisi teine päev

Hommikueineks pakuti meile kohvi kõrvale rasvase singiga võileibu ning kohvisaiakesi. Igaüks sai vist igast paar. Vähemasti mina.

Igatahes magasin ma umbes kl 22:30 kuni 7:15, mis teeb kokku ligi 9 tundi. Ega magamine on üks tore eksisteerimise viis, eriti tingimustes, kus tööd pole võimalik teha, kuna puudub peamine töövahend.


Ma ei hakka teksti sisse suskama rohtude manustamisi ja istel käimisi, kuna need on ju ka graafikutelt kenasti paista. Endiselt on pruunid larakad kohvid, kus K tähe ees olev number näitab nende suhtelist kangust ning ruutude hulk kogust. 3 ruutu on kopsakas, pooleliitrine kruus, üks ruut pisike kohvitass ning kaks ruutu siis keskmine kohvitass. Endiselt vajavad seletamist rohelised ruudud, kuna need tähistavad millegi manustamist. Eks ma olen püüdnud ka neid eraldi piltidel kujutada.

Kl 8:30 on siis kirjas hommikusaiad ning kl 9 pakuti mõned hiiumaa sinised. Üldiselt olen graafikusse märkinud kõik toored toidud heleroheliselt ning kõik muu tavalise rohelisega.

11 paiku nakitsemised puudutavad muffineid kohviga ning vahvleid. Pildil pole kujutatud muidugi seda kogust, mille ma üksi oleksin ära söönud. Sõin vist paar tükki. Üks kohupiimasaiake oli ka.


Ristna tuletorni juures pakuti meile aga seljankat, mille kõrvale ma sõin, nagu tavaliselt, ka paar käärdu leiba.


Hiljem ostsin veel kohvi ja mõned keerusaiad. Need olid erineva täidisega, millest roosakam meenutas maasikat ja tumedam rummi. Päris maitsvad.


Ehkki õpetajad käisid pikkadel matkadel, mina aga kooserdasin koha peal ja pildistasin erinevaid objekte alates samblikest ja seentest kuni putukate ja ämblikeni, lasin ma ka endale pakkuda poola vahvleid, eriti tänu vahvale kruusile. Kell 16:40 kuni 17:10 ma aga magasin õues puupingil päikese käes, nagu vana kõuts.


Et tsentraliseeritult pakutav kohv oli reeglina lahja ning seda ei jätkunud peaaegu kunagi kõigile, siis olin kavalasti kasutusse võtnud enda lahustuva. Selleks oli vaja vaid kuuma vett ning pisut suhkrut, mida mu päratus lehmamagu meenutavas ridiküliks kutsutud üleõlakotis peaaegu alati leidus.


Kõige toekam eine oli õhtul. Pakuti liharulle, õigemini rullikeeratud liha. Sisuliselt õgisin ma poolteist portsu, igatahes kaks liharulli. Siis aga võtsin veel kartuleid ja mansiläga ning sõin veel lisaks ära ka kaks kaasavõetud praelesta. Igatahes pälvis mu suursööming kõikide imestust.




Et aga matkalised läksid pimenemise hakul mereranda, kus mina oma kanapimedusega poleks suuri tegusid suutnud teha, luusisin nende tulekuni majade vahel, et putukaid pildistada. Neid meelitasin ma ligi põlema süüdatud valgustitega. Pool tundi enne südaööd (ehkki graafilul on see tunni võrra eespool) jõin ära paar klaasi mahla ning südaööl keerasin magama.


Need kreegisuurused pisikesed ploomid, hiiu sinine, olid päris maitsvad, ent ei valmistanud mulle füsioloogilises mõttes vähimaidki probleeme ega ka lahendanud neid.

Esimene päev Hiiumaal

Veel öösel valves olles üritasin ma tekitada kaaniat, süües Jassi teraleiba suitsuvorstiga. Viimane on valvesse kaasavõtmiseks igati väärt produkt, kuna püsib ka külmkappi panemata "värske". Külmikud olid seal küll olemas, kuid enda unustamisi tundes ma parem neid ei kasutanud.


Selle BIOVELA tootekood on 4770081165474 ning koostis: sealiha, seapekk, loomaliha, soja valkude isolaat (2%), sool, maitseained, suhkur, konservant E250, antioksüdant E301, happesust regueeriv aine E451, lõhna- ja maitsetugevdaja E621 ning värvaine E120. Nimetus Toorsuitsuvorst Salaami kodune, 110 grammi.


Tegelikult õnnestuski mul kell 1 oma vahetus lõpetada, kuna olin kaubelnud hommikuks inimese, kes mind oleks igal juhul asendanud, kui see vajalikuks oleks osutunud. Läksin koju, pakkisin kiiresti asjad ning asusin Tallinna poole sõitma. Tee oli suhteliselt tühi ning mul tuli tublisti vaeva näha, et mitte autoroolis magama jääda.

Leidsin Rohuneeme suurema vaevata üles ja kl 6 paiku pidasin maha paar kõnet Margele, kes teeotsale vastu tuli. Parkisin siis oma POTi tema põõsasse ning sõitsime koos tema helerohelise tööautoga bussijaama juurde. Muidugi saime kohale piisavalt vara, et masin Tennole üle anda ja ise bussijaama vastas mingis uue iseseisvuse algusperioodi hõngulises putkas seljanka süüa. Pärast seda seljankat leidsin bussijaamast veel omapärase jäätiseautomaadi, mida ma lihtsalt pidin näppima. Tulemuseks oli mingisugune šokolaadiglasuuriga jäätis, mis meeleheitlikult sulama kippus.


Aga seda, kuidas me Tallinnast Rohukülla jõudsime, ma ei teagi, kuna jäin bussis norinal magama.


Kuid kui me olime juba praamil, kütsin endasse kl 10:45 mõned võileivad ja ülimagusa koogi, mis pidi andma energiat kuni ametliku lõunani.


Ekskursioonist enesest võinuks muidugi ka pika kirjatüki kirjutada, ent see oleks eeldanud vastava tehnika kaasatassimist. Ma ei tea tänapäeval midagi tänuväärsemat kui reisikirjade kirjutamist nn tagant järgi, märkmete põhjal. Igatahes kl 14 oli meil lõuna Soera talumuuseumis, kus lahke pererahvas kostitas meid kardulate, suitsulesta, mansiläga ja muude hõrgutistega. Oli ka odrapallisupp, mida ma teatavatel põhjustel igaks juhuks ei proovinudki, kuna ka läätserokast sai kõht peaaegu täis.



Tõsi, see läätserokk meenutas kõige rohkem hernesuppi. Kas olid siis läätsed liiga pehmeks keedetud või oligi tegu ülekeedetud hernesupiga, jäi mõistatuseks.


Praelest oli siiralt oivaline. Tuhvlid tavalised. Mandiläga aga eesti keeles ei muud kui koorekaste. Veel kuulus roa juurde kurgi-tomatisalat. Magustoiduks pakuti ubinapirukit, kuid seda oli kas liiga vähe või oli see liiga maitsev, igatahes nägin ma vaid tühja taldrikut. Mingisuguse lahjapoolse kohvi ma siiski jõin. Perenaine ütles, et nad pakuvad meile kohviligu, kuna paks kulub endale ära.


Mustad nõud tuli panna kärusse. Ja kuni kella kuueni saime ainult vaimutoitu. Sain teada, et DAGÖ tähendab eesti keeles päevamaad ning et Hiiumaale on iseloomulikud segahekid. Soid olevat Hiiumaal 7% ja puha. Nii iseloomulik Ristimägi polevat aga hiidlastele üldse oluline. Selle kohta käivat paar erinevat legendi, ent kohalikele see korda ei lähe. Ristimäel me õnneks ei peatunudki.


Igatahes kl 18 olime Kõpu tuletorni juures, mis olla Euroopa vanim töötav tuletorn, kuigi töötab üksnes turismi huvides.


Tuletorni juures saime ühe kohvi ja ilmama maitsva ja mitte just pisikese rummisarvekese.


Aga õhtul ootas meid ees pasta-vorstisalat ja leib, millele kõrvale võtsin virsuku-apelsini mahla ja hiljem ühe tee.





Üldse ei saa kurta, et Hiiumaale kaasa läksin. Sealne loodus oli vaatamata sügisesele ilmastikule siiski kosutav. Pealegi oli seltskond tore. Tõsi, kokku oli meid kolm meest ning üks neist pakkus enne magama minekut mingit viskit, millest ma meeleldi keeldusin.

Paus sissekannetes

Ega tegelikult polegi muud muret, kui et olen olnud 10 päeva pidevalt rakkes, nii et pole mahti saanud päevikutki pidada. Õigupoolest olen arvutist eemal pidanud püsima. Märkmeid olen ikka teinud ning koguni viimase 309-kuuri maha pidanud.

Nende märkmikusse kirjapandud märkmete alusel taastan pisitasa olukorra, mistõttu mõne aja jooksul on käesolevala järgnevad sissekanded pisitasa täienevad. Plaanis on kõigepealt üles riputada kuulsust võitnud ja vaidlusi tekitanud tabelid, seejärel ülesvõtted erinevatest toitudes, lõpuks aga ka vastavad kommentaarid.

Kaalutlevalt

Öö algas väikselt, ilma oraalsete manustusteta ja puha. Üksnes 4P sai sooritatud vahetult enne uinumist kella 2:30 paiku. Ärkasin kl 6:40 samuti tõsisema 4P tõttu, misjärele oli oma mõju saavutanud ka eelmisel õhtul kl 23:30 võetud lahtisti. Pärast kolme istungit oligi mu mass taas langenud, nagu see ka loogiline oli. KMI = 28.96. Hoopis kõnekam oli aga vööümbermõõt (vist varem märkisin, et tegelikult on see naba kohalt mõõdetud suurim ümbermõõt) sentimeetri võrra vähenenud.


Südapäeval avasin Aruba Sun ploominektari liitrise paki ning libistasin väikeste vaheaegadega endasse. Viimane mahla manustus toimus 22:30. Et mul lahustuv kohv oli otsas, keetsin päeva jooksul endale kaks kannu kanget oakohvi, millest teise lisasin veidi ingverit.

Kella nelja paiku sõin suhteliselt suure koguse toitu, lootes saavutada kaaniat, mis ei lasnud end ka kuigi kaua oodata. Mu lõuna-hommikueine sisaldas 7 viinerit, 1 tomati, 250 g Activia maasikajogurit ning 200 g murakamoosiga kodujuustu.

Ehkki mu päevakavas oli Dima külastamine, jäi see ära põhjusel, et talle oli päevaks külla tulnud Regina. Ei tahtnud noori segada. Pealegi ega see minu istungiterohkus ka nüüd just külaskäike ei soosinud.

Seejärel käisime Raimoga Zeppelinis ning ma soetasin endale 299-kroonise lauakaalu, mis on täpsusega 20 g ning skaalaga kuni 2,2 kilo.

Tõsiselt bilanssi järgimata olin saavutanud kella seitsmeks hommikuga võrdväärse kehamassi. Järgnevalt teadsin täpselt, et mu koduse suure tassi kohvi kogus täistassi korral on 500 ml, morsiklaasil aga 260 ml (kui ülalt vaid 1 cm tühjaks jääb). 7 viineri mass on umbes 210 grammi. Kuid see näit on kole kahtlane, kuna poolekiloses pakis on kolm 7-viinerilist juppi. Seega, kui 21 pereviineri mass on 500 g, siis ühe viineri mass peaks olema 23...24 g. Et pärast liiga hilist söömist väljutusi ei toimunud, olin enne südaööd taas 91.2-kilogrammine. KMI = 29.44.

Õnneks tegin päeva jooksul ka tööd. Isegi mitmes erinevas vallas. Järgmisel päeval pidi mul algama ööpäevane valve, kust mul oli plaan öisesse puhkesse jääda ning koju hiilida, et asjad pakkida ning Rohuneeme sõita. Sealt omakorda Hiiumaale. Seetõttu võib ennustada teatavat pausi sissekannetes.

Preparaat 309 kolmas ja viimane kuur on plaanis pärast EBÜ suvepäevadelt naasmist.

Umbkott

Aga kohe pärast ärkamist sooritasin 4P ning jõudsin veel enne koju minekut juua kaks tassi kohvi. Muud füsioloogilist minuga ei toimunudki. Kui koju jõudsin, sooritus üks kerge istung, tegin uue kohvi ning võtsin vajaliku tableti. Suhteliselt rohke söömise peale oli mu kaal taas tõusnud napilt üle 90 kg.

Hommikueine tuli mulle meelde 11 ja 12 vahel, kui võtsin Margo püütud latika. Muidugi oli ta pärast püüdmist selle veel ka suitsetanud. Latikas ei olnud liiga suur, kuid oma 300 g võis seda söödavat osa siiski olla. Juurde meisterdasin tomati-sibulasalati neljast tomatist ja kahest tutist rohelistest sibulatest. Kuna hapukoor oli otsa saanud, kasutasin vähest kogust majoneesi. Siiski hindasin selle portsu suuruseks ca 400 g. Kokku oleksin pidanud nüüd kaaluma umbes 91 kilo.

Ma loodan, et seesugune umbkaudne arvutamine ei käi kellelegi närvidele, kuna kohvi ja 4P koguste bilansis pidamise kohta olen juba varem sõna võtnud. Selleks peaksin kas elama isolatsioonis või omama vähemasti köögikaalu. Jaanus küll soovitas kaalu osta, kuid ma pole lihtsalt veel sedalaadi kauplusse sattunud.

Veidi pärast ühte toimus selle ööpäeva viimane tagasihoidlik SR, mis võis mu massi vähendada maksimaalselt 100 grammi võrra (seega seis 90.9 kg). Kell neli soojendasin seitse väsinud viinerit ja sain juurde umbes 200 g (91.1 kg kokku).

Seejärel tegin veidi töödki. Enne kümmet õhtul läks kõht taas tühjaks ning ma sõin ära 200 g apelsini-kodujuustu ning 250 g Activia virsiku-müslijogurtit tootekoodiga 4751008970197. Nii pidanuks mu mass veel umbes 450 g võrra suurenema (saavutades hinnanguliselt 91.5 kg).

Enne südaööd võtsin kolm lahtistit ja jõin tassi Tetley mustsõstrateed, mis mind uniseks tegi. Teele üleminek oli tingitud nii hilisest õhtutunnist, kohvi ületarbimisest kui ka faktist, et kohv oli otsa saanud ja mul polnud meeles uut purki osta.

Tegelikult peaksingi kohvi kogust tublisti vähendama. Ja ilmselt ka selle manustamise aegu, kui ma just parasjagu öövalves pole. Mul on ju siiski hüpertoonia, mille korral on kohv isegi vastunäidustatud.

Umbse koti teooria pidas paika. Etteruttavalt võib öelda, et lahtistitel polnud mingit toimet ka veel kella 2-ks, kui ma olin juba Raimolgi vastas käinud. Ta käis stuudios lootuses oma muusikat salvestada. Tegelikult aga kukkus välja, et teda kutsuti sinna lihtsalt seltsi. Enne magama minekut mõõtsingi oma massi vaid poole kilo võrra prognoositust väiksemaks, 91.0 kg. Kui läbi roosade prillide vaadata, siis seesuguse täiskõhutunde kohta on see suhteliselt väike näit. Teisalt 2 kilo tänu toidule või sellele, mis toidust mu sooltorus järgi jääb, on normaalne.