Esimene päev Hiiumaal

Veel öösel valves olles üritasin ma tekitada kaaniat, süües Jassi teraleiba suitsuvorstiga. Viimane on valvesse kaasavõtmiseks igati väärt produkt, kuna püsib ka külmkappi panemata "värske". Külmikud olid seal küll olemas, kuid enda unustamisi tundes ma parem neid ei kasutanud.


Selle BIOVELA tootekood on 4770081165474 ning koostis: sealiha, seapekk, loomaliha, soja valkude isolaat (2%), sool, maitseained, suhkur, konservant E250, antioksüdant E301, happesust regueeriv aine E451, lõhna- ja maitsetugevdaja E621 ning värvaine E120. Nimetus Toorsuitsuvorst Salaami kodune, 110 grammi.


Tegelikult õnnestuski mul kell 1 oma vahetus lõpetada, kuna olin kaubelnud hommikuks inimese, kes mind oleks igal juhul asendanud, kui see vajalikuks oleks osutunud. Läksin koju, pakkisin kiiresti asjad ning asusin Tallinna poole sõitma. Tee oli suhteliselt tühi ning mul tuli tublisti vaeva näha, et mitte autoroolis magama jääda.

Leidsin Rohuneeme suurema vaevata üles ja kl 6 paiku pidasin maha paar kõnet Margele, kes teeotsale vastu tuli. Parkisin siis oma POTi tema põõsasse ning sõitsime koos tema helerohelise tööautoga bussijaama juurde. Muidugi saime kohale piisavalt vara, et masin Tennole üle anda ja ise bussijaama vastas mingis uue iseseisvuse algusperioodi hõngulises putkas seljanka süüa. Pärast seda seljankat leidsin bussijaamast veel omapärase jäätiseautomaadi, mida ma lihtsalt pidin näppima. Tulemuseks oli mingisugune šokolaadiglasuuriga jäätis, mis meeleheitlikult sulama kippus.


Aga seda, kuidas me Tallinnast Rohukülla jõudsime, ma ei teagi, kuna jäin bussis norinal magama.


Kuid kui me olime juba praamil, kütsin endasse kl 10:45 mõned võileivad ja ülimagusa koogi, mis pidi andma energiat kuni ametliku lõunani.


Ekskursioonist enesest võinuks muidugi ka pika kirjatüki kirjutada, ent see oleks eeldanud vastava tehnika kaasatassimist. Ma ei tea tänapäeval midagi tänuväärsemat kui reisikirjade kirjutamist nn tagant järgi, märkmete põhjal. Igatahes kl 14 oli meil lõuna Soera talumuuseumis, kus lahke pererahvas kostitas meid kardulate, suitsulesta, mansiläga ja muude hõrgutistega. Oli ka odrapallisupp, mida ma teatavatel põhjustel igaks juhuks ei proovinudki, kuna ka läätserokast sai kõht peaaegu täis.



Tõsi, see läätserokk meenutas kõige rohkem hernesuppi. Kas olid siis läätsed liiga pehmeks keedetud või oligi tegu ülekeedetud hernesupiga, jäi mõistatuseks.


Praelest oli siiralt oivaline. Tuhvlid tavalised. Mandiläga aga eesti keeles ei muud kui koorekaste. Veel kuulus roa juurde kurgi-tomatisalat. Magustoiduks pakuti ubinapirukit, kuid seda oli kas liiga vähe või oli see liiga maitsev, igatahes nägin ma vaid tühja taldrikut. Mingisuguse lahjapoolse kohvi ma siiski jõin. Perenaine ütles, et nad pakuvad meile kohviligu, kuna paks kulub endale ära.


Mustad nõud tuli panna kärusse. Ja kuni kella kuueni saime ainult vaimutoitu. Sain teada, et DAGÖ tähendab eesti keeles päevamaad ning et Hiiumaale on iseloomulikud segahekid. Soid olevat Hiiumaal 7% ja puha. Nii iseloomulik Ristimägi polevat aga hiidlastele üldse oluline. Selle kohta käivat paar erinevat legendi, ent kohalikele see korda ei lähe. Ristimäel me õnneks ei peatunudki.


Igatahes kl 18 olime Kõpu tuletorni juures, mis olla Euroopa vanim töötav tuletorn, kuigi töötab üksnes turismi huvides.


Tuletorni juures saime ühe kohvi ja ilmama maitsva ja mitte just pisikese rummisarvekese.


Aga õhtul ootas meid ees pasta-vorstisalat ja leib, millele kõrvale võtsin virsuku-apelsini mahla ja hiljem ühe tee.





Üldse ei saa kurta, et Hiiumaale kaasa läksin. Sealne loodus oli vaatamata sügisesele ilmastikule siiski kosutav. Pealegi oli seltskond tore. Tõsi, kokku oli meid kolm meest ning üks neist pakkus enne magama minekut mingit viskit, millest ma meeleldi keeldusin.