Eks ma olin ammu piilunud ka vastavat kirjandust, ent iial ponud ju mahti seda siin tsiteerida ega ka kirjeldada. Igasuguseid raamatuid on ju mustmiljon! Hetkel avasin
"Loodusravi ABC", kus lk 279...284 võetakse sõna ka kõhukinnisuse koha pealt. Just see on põhisümptom, mille kallal olen üle poole oma elust vaevelnud.
Seda naljakam oli lugeda spetsiaalselt toonitud väljale kirjutatud teksti, mis soovitab minna
arsti juurde, kui sümptomid kestavad üle kolme nädala, hoolimata sellest, et oled suurendanud kiudainete osakaalu toiduvalikus ning hoolitsenud küllaldase joomise ja liikumise eest.
Vot liikumisega on mul küll kana kitkuda. Peaks selles osas midagi ette võtma. Samas olen siiski mõned korrad oma elus ka veidi liikunud. Jalutanud siin-seal tundide kaupa ringi, näiteks hiljuti kasvõi pool päeva loomaaias või siis Värska metsas. Peab kohe mainima, et ei mõju see liikumine mulle ühti. Liigud või mitte, toru seisab ikka kinni ja umbes...
Joomisega pole mul muret. Pigem joon ma suisa liiga palju, kuna lisaks umbes 3 liitrile kohvile joon ma sageli õhtu jooksul poolteist kuni kolm liitrit mineraalvett või muud seesugust. Taas kahtlane soovitus.
Kõige müstilisem on aga kiudaine. Oma jälgimise käigus olen täheldanud, et niipea, kui ma söön saia, eriti aga leiba, on kere kohe kinni. Nagu kititult. Õnneks kuuluvad kiudainet hulka vist ka salatid ja muu seesugune rohelus.
Niisiis ei ole minu füsioloogia päris seesama mis inimeste oma. Raamatus tuuakse kokku üle 1800 koduse ravimeetodi.
Akupressuur on esimene, mida soovitatakse. Pressida tuleb
Vi 6 punkti ja asi vask. Olen ka sellega tegelenud. Muide, see punkt asub kolme sõrmejämeduse võrra nabast allpool. Muidugi võib olla eksinud suletud silmade ja sügavalt hingamise vastu, aga üldjoontes mõjub vist ka see moodus peaasjalikult kergkõhulistele (loe: välja venimata õllekõhtu mitteomavatele) inimestele. Peale selle
võib ju vajutada ka punktile
Js 11, mis asub küünarnuki välisküljel. Seesuguseid on siis kaks. Vat peaks proovima. Kolm korda päevas tuleb vajutada pool minutit üht ja pool minutit teise küünarnuki juures.
Teise olulise loodusravi meetodina kõhukinnisuse vastu pakutakse
aroomteraapiat. Sisuliselt tähendab see õli määrimist kõhule. Oliivi- või mandliõlile tuleb lisada muidugi eeterlikke rosmariini- ja tüümianiõli. Huvitav, kas selliseid ka aroomipoodides müüakse ning kui, siis mis sadasid summasid need maksta võiksid? Ennast piisavalt tundes arvan, et õlitama ma end küll ei hakka. Ma ei raatsi oliiviõli toidussegi osta, mis siis veel naba ümber määrimisest rääkida!
Kolmandana pakub raamat välja
dieetravi, mis seisneb kiudainete manustamises. Keegi
J. Whitaker arvab, et kõhukinnisuse all kannatajad peavad sööma vähemalt 35 g kiudaineid päevas. Selle koguse saavat kätte viiest puu- või juurviljast. Alternatiiviks pidi olema suur taldrikutäis kaerahelbeid. Suuremate kiudainete sisaldajana loendatakse ploome, täisteratooteid ning kaunvilju. Olen proovinud ju nii üht, teist kui ka kolmandat. Aga, nagu mulle tundub, risti vastupidise tulemusega. Mõistagi tasuks seda veidi "puhtamalt" kontrollida, kuna ravimivabalt pole ma neid juba ammu manustanud. Õigupoolest pole olnud võimalik märgata, millisel hetkel lõppeb lahtisiti või preparaadi toime.
Dieedi juures suunatakse meid omakorda peatüki juurde, kus räägitakse
dieetravist, kuid see sobib esile tuua eraldi sissekandena, kuna kodused ravimeetodid pole sellega veel ammendatud.
Homöopaatia lõik on sedavõrd hiinakeelne, et ma ei saanud sellest midagi aru. Arusaadavuse huvides peaksin end eelkõige kurssi viima kümnete terminitega, millised mu igapäeva leksikast puuduvad.
Vesiravi toonitab, et kõhukinnisuse all kannatajad
peavad päevas jooma 8...12 klaasitäit vett päevas. Samasse rubriiki kuulub ka kuum klistiir. Klistiiri aga arstid tegelikult ei soovita, ehkki teevad kõhukinnisuse puhul ühekordse erandi.
Ühes Terviselehe artiklis kirjutatakse pikalt vananemise vastu võitlemisest, sealhulgas ka seedevaevustest.
Jämesoole puhastamise kõige lihtsamaks ja efektiivsemaks meetodiks on klistiirid dr Walkeri meetodil: 1,5-2 liitrile jahutatud keedetud veele lisada supilusikatäis sidruni mahla (pigistada välja poolikust sidrunist). Valada saadud lahus klistiirikotti ning teha klistiir. Protseduur viia läbi küünarnukk-põlvili asendis. Protseduur teha enne magamaminekut või hommikul k 5-7 paiku, kuidas mugavam. 1.nädal - iga päev; 2.nädal - ülepäeviti; 3.nädal - kahe päeva järel; 4.nädal - kolme päeva järel; 5.nädal ja edaspidi - üks kord nädalas. Antud klistiiride tsüklit on soovitav esimesel aastal teha kord kvartalis. Edaspidi piisab, kui teha kord aastas.
Jämesoole puhastamise efektiivse meetodi pakub välja tuntud naturopaat Pol Bregg - nälgida kord nädalas 36-42 tundi (ei söö, ei joo). Nt alustada nälgimist ühe päeva õhtul k 18 kestvusega ülejärgmise päeva hommikuni või lõunani. Esimene söök peale paastumist - porgandi ja värske kapsa salat (ilma maitseainete ja õlita).
Parimaks vahendiks jämesoole funktsiooni taastamiseks on porgandi ja spinati mahlade segu: porgandit 300g, spinatit 180g. Veidi nõrgem segu: porgandit 300g, punapeeti 100g, kurki 100g. Ja kui muud ei ole, jooge ainult porgandi mahla kuni 500g päevas. Toiduratsiooni lülitada värsked aed- ja juurviljad, mis on rikkad kiudainete poolest. Väga head toimet seedetraktile avaldab idandatud nisu. Ülalmainitud mahladele juua lisaks ka teisi toormahlasid 300-500g päevas (eriti hea jämesoolele on värske kapsa mahl).
Täiesti huvitavalt mõjub nn
mahlteraapia, mis kujutab endast päeva alustamist mahlaga, mis koosnegu õunast, ingverist, peedist ja porgandist. Õunamahlas sisalduv sorbitool olla laksatiivsete omadustega.
Ütlemata reglementeeriv tundub mulle
massaži soovitus. Nimelt soovitab keegi
West seda teha
kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, enne WC-sse minekut. Masseerida tuleb reisi põlvest puusa suunas! Huvitav, kust see
West võtab, et ma päevas kaks korda vetsus käin? Seesugused erilise täpsustuseta punktuaalsed suunised toimivad mulle analoogselt soovitustele iga päev 30 rida piiblit lugeda.
Tsoonteraapiaks nimetavad nad sisuliselt aktupunktuuri neerupealiste, kopsude ja seedeelundkonna punktides mõlemal käel. Puudub vaid südame kaudne massaaž, kui naaskliks minna! No mis puutuvad siia kopsud? Küll aga lugesin tollest lõigust välja olulise lause —
pinge ja alaseljavalu võivad kõhukinnisust põhjustada. Tsooniteraapia on raamatu lk 514...531 ning vajaks enne asja kallale asumist umbes kuuajalist täiendkursust.
Omapärase koduse ravimeetodina mainitakse
lõdvestumist ja meditatsiooni. See tähendaks kümme korda päevas (2 min korraga) autogeensete harjutuste tegemist. Ilmselt tuleb sellestki lähemalt juttu teha. Sama raamatu lk 534...536 on joonistatud 8 pilti, näitamaksm milliseid grimasse tuleb lõdvestumiseks teha. Ma pole küll veendunud, et silmade pungitamine mul kõhukinnisust ja puhetisi leevendab.
Ka
muusikateraapia kuuluv kõhulahtistite hulka. Mul võtavad vist kõhu lahti džäss ja hiphop. Kui ma nüüd žanrite osas puusse ei pannud. Raamatus on aga keegi
Hoffman soovitanud hoopis rahulikku ja aeglast muusikat. See pidavat aitama vabaneda pingeist, mis omakorda kõhu kinni panevad. Miks mulle tundub, et sedamoodi ravi mulle üldse ei mõju?
Vitamiinid ja mikroelemendid on pealtnäha meditsiini pärusmaa, vähemasti proviisorite. Ometi soovitatakse siin raamatus vitamiin C (raamatus koguni
C-vitamiin) ja magneesiumi. Soovitatakse suisa süüa nimetatud vitamiini kuni 5000 mg ja metalli kuni 1000 mg päevas. Mina siiski eelistaksin vahendeid, mida kannatab ka 15 mg kaupa süüa, näiteks mu
Bisacodyl.
Jooga puhul pidavat abi olema igapäevasest kehapööretest.
Imestanud tükk aega mu kummalise õlahäda üle, arutasid noored jupp aega, mida minuga ette võtta. Lõpuks kirjutasid mingisuguse saatekirja, millega ma pidin minema registratuuri. Seal aga saadeti mind kännu otsa, kuna ortopeedia asuvat suures majas. Sain oma Lacipili, mille ka arsti juurest naastes sisse sõin. Lisaks tänasele jagub tablette veel 167 päevaks. Siis nad arvasid, et minu õlas on ilmselt mingi tundmatu põletin ning selle vastu tasub hakata sööma Ibuprofeeni ning peale kas määrida Voltareni geeli või kleepida Olfeni plaastrit. Arvasin paremaks valida plaastri. Igatahes olin kenasti suure hulga medikamentidega varustatud, kohtasin apteegi sabas veel oma eksbioloogiaõpetjat Kaupo Järvistet ning kunagist seitsmendikku Reiniku ajast, koos pisikese lapsega. Tolle poisi nime ma ei mäletanud.
Kilude juurde ei sobinudki midagi. Peale aga sõin Activia jogurtit. Ma ei hakka siia märkima koguseid ega tootekoode, kuna olen ütlemata solvunud mu spetsiaalselt valitud lugejate peale, kes seda tühjaks tööks ja ajaraiskamiseks peavad, selmet mulle orden väljastada.
Eelmist lõiku tasus muidugi naljana võtta, kuna siiras olles ei kirjuta ma seda blogi tegelikult teistele, vaid eelkõige endale. Küll aga on kindel ka see, et grammide ülesmärkimine tekitab lisakoormuse, mis on teisalt jälle poolik tõde, kuna näiteks restoranidesse ja kohvikutesse ikka kaalu naljalt kaasa ei võta. Fotoaparaadigi peale on teenindajad kaunis elevil. 
