Umbes viis tundi maganud, ärkasin Marge helistamise peale, kes minu äratamise taktika kõrgmeistriks on kujunenud, lugedes ette kogu mu planeeritud päevakava koos alternatiivsete kattumstega ning esitades kohatuid kiirreageerimise küsimusi. Uus päev algas mul umbes poole kümne paiku.
Magama sain siiski umbes 4, kuna vaatasin ära ulmelise Musta maski ning suurema osa sellele järgnenud Sugarist. Esimene oli suhteliselt kummaline kätega vehkimise film, mille tegi vaid ulmeliseks asjaolu, et mingisugune rühm 701 oli koolitatud sõdima ja mitte valu tundma. Üks nende seast (pea- ja nimiosaline) eraldus ja pöördus heade poolele, samas kui ülejäänud killisid kõik Hong Kongi narkoparunid ning kavatsesid kogu turu endale võtta, nõudes mingisugust kolmekordset hinda. Teine film oli aga mingist kodunt ärajooksnud blondist neiust, kelle seikluste jälgimine mul une saabudes pooleli jäi. Öised reklaamipausid on kurjast!
Kaalusin hommikul 87.4 kg ning mõtlesin pahaselt mustale leivale, mille söömise järgselt mu kerre justkui kitikiht on tekkinud. Tõsi, tulemus on olnud juba harjumuspäraseks saanud vedela või püdela asemel kaunikesti normaalne. Sellise olukorraga võiks ju isegi leppida, kui vaid mind samas paralleelselt ei vaevaks pidev raskustunne. See ei ole täiskõhutunne, kuna sel puhul ei oleks mul ju pidevalt söögiisu. Nende tunnetega tuleks midagi peale hakata. Minu suur plaan suitsetamisest loobuda võibki selle nahka minna, kuna on karta, et suitsust vabanenud huuled hakkavad nõudma midagi muud sinna vahele. Niigi söön ma viimasel ajal 3...5 korda päevas, kui veidi liialdada. Toimingute mittekirjutamine võib viia selleni, et ma mõne neist unustan. Seepärast märgin olulisemad siiski enda märkmikku üles, kuid ei esita neid siia ei tabeli ega detailse kirjeldusena.
Näen järgmise eksperimendina elu Lacipilita, mis on vererõhurohi. Teatud märgid on näidanud, et mu vererõhk on kas enamvähem korras või siis olen ma oma hüpertooniaga sedavõrd harjunud, et pärast kükist tõusu kipub siiski pea ringi käima. Viimati juhtus sedasi Värskas, kui ma seenepildistamise peale sinnasamasse ümber pidin kukkuma kui ussitanud puravik.
Kaksiklik vastuolu on ju siingi. Ma olen harjunud jooma pidevalt kaunis palju ja kanget kohvi. Ma kujutan ette, et elu ilma kohvita kulgeks mul kas pidevas narkolepsias või lihtsalt uimas. Eks me näe. Hetkel on mul järel vaid üks tablett, kui neid just kusagilt kotipõhjast juurde ei avastu, aeg arsti juurde on aga alles esmaspäevaks, 6. oktoobriks kl 15.
Ehkki Tiiu kutsus mind Peedule sauna ja Jaanus tegi ettepaneku käia Londoni kõrval lektooriumis, jäävad ilmselt mõlemad ära. Teine just eelkõige tänu sellele, et vaevalt Jaanus nüüd sellepärast veel Tartusse tuleb ning isegi kui tuleb, siis vaevalt ta julgeb kindel olla, et ma suudan "neutraalne püsida" puhul, kui rahvas oma usujura heietama kukub. Saku Suurhallis tingis sellise reaktsiooni kindlasti ka Reijo juuresolu, kes küll püsis märksa korrektsem kui mina, ent avaldas minust vaata et jõulisematki soovi tollelt ürituselt lahkuda. Mul on pisut piinlik, et Jaanus pidi minu pärast sama tundma. Tore ja ühte sulandunud AHHAA kollektiiv pole aga siiski minu jaoks. Neil on oma kallutatud naljad, millistele esimese ropsuga ei pruugi pihtagi saada. Näiteks Dima on nende laheolemisest surmani solvunud, kuna võtab vanast harjumusest iga nüket ja nalja äärmiselt tõsiselt ja enda aadressile suunatuna. Eks paistab.
Kahtlemata on käesoleva blogi huvilised nüüd edaspidi sunnitud lugema kaootiliselt koostatud sissekandeid, mis ilmuvad aperioodiliselt ning vastavalt sellele, kuidas just mul parasjagu aega juhtub olema.
4 kommentaari:
Aperioodilisus ongi palju tervistavam. Siis ei pea ka seda kommimise asja nii kranplikult võtma :D
Ometi ka üks üdini positiivne vastukaja, mida ma olen juba aastaid oodanud ;)
Siinkohal pean jällegi nõustuma kommentaator kass27-ga. Märksa innustavam on kommenteerida sisukat ja poleemilist postitust kui rutiinset aruannet päevamenüüst ja eritusaktidest. Täpsemini, vahepeal kippus webxani kogu blogimisaur kulumagi taolisele tuimale aruandmisele, mille tõttu jäid küllap esitamata paljud tuumakad mõtted ja terased üldistused.
Muide, ma siiski saabusin kolmapäevaseks "intelligent design'i" teemaliseks filmiks Tartusse - oli päris huvitav ja asjalik lugu, heade raku-animatsioonidega. Webxani irriteerivat jumalat ei mainitud seal muide üldse. Filmile järgnes mitte lühem vestlusring, kus mina kerkisin üheks peategelaseks oma keskmisest veidi kopsakama teemakohase teadmistepagasiga.
Mis puutub rõhurohu mahajättu, siis eks siin ole terve kompleks vastastikku seotud tegureid. Kui webxan jätaks suitsetamise ja piiraks pisut kohvikoguseid, siis kaoks küllap spontaanselt tarvidus ka kunstliku rõhulangetamise järele. Aga mida ma targutan, eks asjaosaline teab seda isegi.
Minul pole midagi selle vastu, kui mu blogi kommitakse, kuid ma ei mäleta, millal ma viimati kedagi selleks kohustasin.
Eriti kui pole midagi kommida... Mina sellisel juhul ei kommikski!
Postita kommentaar