Veel GI-st

Mida süüa, mida vältida? Toidukorra ajal tuleks alati alustada madala glükeemilise indeksiga toiduainete söömisest.

MADAL GI

• Valke sisaldavatest toiduaineist on madala glükeemilise indeksiga nahata broiler, kalkuniliha, lahja looma- ja sealiha, vasikaliha, tuunikala omas mahlas, krevetid, lahja sink, kala (kõik värske ja külmutatud).


• Tärklisest, teraviljatoodetest ja putrudest on madala glükeemilise indeksiga odrajahu, pruun riis, tatar, oad, läätsed, aedherned, täisteramakaronitooted, täisterariis, nisuidud, kuskus, kaer.


• Kõik täisteraviljatooted on iseäranis soositud ja neid võib piiramatult süüa iga toidukorra juurde. Madala glükeemilise indeksiga on täisteraleib, täisterasepik, näkileib, nisu- ja kaerakliid, müsli (röstimata, vähese suhkruga).


• Piimatoodetest on madala glükeemilise indeksiga lahja juust (alla 17% rasva), lahjad võided, piim (1% ja rasvatu), hapupiim (1% ja rasvatu), maitsestamata rasvata jogurt, kohupiim, kodujuust, kanamunad.

KÕRGE GI

Vältida tuleks:

• kalapulki, suitsuvorsti, maksa, maksavorsti, viinereid, sardelle, peekonit, salaamit, kanatiibu.


• kiirkaerahelbeid, kõiki hommikusöögihelbeid (maisihelveste GI on 120), kartulit nii keedetud kui ka praetud kujul, valgest jahust makarontooteid. Eriti ebasoovitatav on kartulipuder (glükeemiline indeks 100), valge riis (glükeemiline indeks 103), rääkimata kartulikrõpsudest, soolapulkadest, kõikidest küpsistest. Üks kanamunasuurune keedetud kartul võrdub 3 spl glükoosiga. Kartulites, riisis ja putrudes sisalduv tärklis imendub verre
  sama kiiresti kui glükoos.


• kõik valgest jahust tehtud tooteid: pikad prantsuse saiad, batoonsaiad, kuklid, viinisaiad, croissantid, küpsised, vahvlid, popkorn.


• väldi rasvast juustu, margariini, võid, täispiima, moosiga magustatud jogurteid, hapukoort, sulatatud juuste, rõõska koort.


• Muudest toiduainetest tuleks eelkõige vältida õlle joomist — 0,5 l pudeli õlle glükeemiline indeks on 110. Niisamuti tuleks vältida kõiki koolajooke jm. gaseeritud limonaade. Kõik spordijoogid ja energiabatoonid on mõeldud vaid sportlastele koormusjärgseks tarvitamiseks. Ühe 0,3 l pudeli Fanta glükeemiline indeks on 68, meel 83, kokakoolal 53...63.

Värvisin siinkohal punaseks või roheliseks kõik selle, mis minuga tihedamalt seotud, vastavalt siis sellele, kas tegemist on kasuliku või kahjuliku nüansiga. Nagu loetelust näha, on kõige kasulikum süüa kõige ebamaitsvamaid asju. Kõik maitsev on tervisele kahjulik.

Püramiidid ja GI

Veel hiljuti peeti ilmeksimatuks USA Põllumajandusministeeriumi poolt 1992. aastal välja töötatud toitumispüramiidi, mille kõige alumise ehk koguseliselt suurima osa soovituslikust päevasest toiduratsioonist moodustasid teraviljasaadused: leib, riis, pasta jms (6...7 portsjonit päevas), soovitati piirata liha ja kala päevast tarbimist.

Vaatamata sellele on ameeriklastest USA haiguskontrolli- ja ennetuskeskuse andmetel 30% täiskasvanuist (59 miljonit inimest) ülekaalulised. Nõndanimetatud eluviisidiabeeti haigestunud ameeriklaste arv oli 1995. aastal 14 miljonit ning aastaks 2025 prognoositakse USAs juba 22 miljonit suhkruhaiget.

Harvardi toitumisteadlaste toidupüramiid põhineb toiduainete glükeemilisel indeksil ning soovitab toiduvalikust välja jätta kõik kiirelt imenduvad süsivesikud kui peamine rasvumise ja sellest tulenevate tervisehädade põhjustaja.

Glükeemiline (GI) iseloomustab erinevate toiduainete süsivesikutesisaldust ja nende mõju organismile. Süsivesikud, nagu suhkrud ja tärklis, on keharakkudele põhiline energiaallikas. Need on hädavajalikud organismi terviklikuks toimimiseks, kuigi eri tüüpi süsivesikute mõju ainevahetusele pole alati võrreldav. Esmalt juba seetõttu, et nende soolestikust imendumise kiirus on erinev, tõstes vastavalt sellele rohkem või vähem nii vere insuliini- kui ka suhkrutaset.

Nende muutuste piiritlemiseks ongi kasutusele võetud mõiste GI, mis väljendub suurusjärgus ühest sajani. GI määramiseks kasutatakse baasainena tavaliselt glükoosi, mille indeks on 100, iseloomustamaks glükoosi kiiret imendumist ja sellele vastavat vere suhkrusisalduse järsku kasvu. Võrdluses glükoosiga määratakse kõigi teiste toiduainete indeks, mille alusel saab eristada suure (70...100%), keskmise (56...69%) ja väikese (alla 55%) glükeemilise indeksiga toiduaineid. Kui glükoosi GI on 100, siis näiteks puuviljasuhkru ehk fruktoosi oma 23. Seetõttu on fruktoosi vere suhkrutaset tõstev toime nõrgem, kuigi samas ühtlasem.

GI määrab nii suhkrute kui ka tärklise struktuur. Tihti arvatakse, et ainult suhkrud imenduvad kiiresti ja tärklis aeglaselt, kuid GImõõtmine näitab, et selline lahterdamine pole õige.

Võrdleme või taas fruktoosi ja glükoosi. Teine hea näide on tärkliserikas pasta, mis al dente (poolpehmeks) keedetuna kuulub väikese glükeemilise indeksiga toiduainete hulka, kuid liigsel kuumutamisel omandab suure GI. Värske õuna GI on mitu korda väiksem kompotiõuna omast. Siit järeldub, et peale struktuuri on roll ka toiduainete töötlemisel: mida rohkem kuumutada-keeta-peenestada, seda suuremaks GI üldjuhul kasvab. Piltlikult võib töötlemisprotsessi võrrelda "välispidise seedimisega", mille puhul toitainete imendumine soolestikust on kiirem.

Samuti sõltub GI toiduainete koostoimetest. GI määratakse küll süsivesikute alusel, ent kuna tavaline toidukord sisaldab ka valke ning rasvu, siis nende omavahelisel koosmõjul GI väheneb. Rasvad ja valgud aeglustavad süsivesikute imendumist. Sama on lugu erinevate indeksitega toiduainete omavahelisel kombineerimisel, mille puhul GI ühtlustub.

Tähtis on ka ühe toiduaine süsivesikute koguhulk. Porgand on näiteks suure GIga, kuid kuna süsivesikute maht on kokkuvõttes väike, siis on mõju veresuhkrule tagasihoidlik. Seega pole põhjust ühtegi toiduainet oma menüüst välja lülitada ainuüksi suure GI pärast.

Keskmisest suurem GI on omal kohal tugevama füüsilise koormuse korral, kuid neile, kelle päev enamjaolt laua taga möödub, sobivad rohkem väiksema indeksiga toidud.

Igapäevase menüü GI kahandamiseks võiks piirata rafineeritud jahust toodete ning loomulikult valge suhkru tarbimist. Omavahel ei maksa kombineerida suure GIga toiduaineid ega neid sageli ka üksinda söögiks tarvitada. Igati teretulnud on aga pastatooted, kaerahelbed, kaunviljad ning meil pisut unustuse hõlma vajunud läätsed. Loomulikult kuuluvad sellesse nimekirja ka puu- ja eriti köögiviljad.

Praegu on veel vähestes riikides toidukaupade etikettidel märge GI kohta, kuid internetist leiab infot peaaegu kõigi levinud toiduainete GI kohta.

Toitude glükeemiline indeks (GI) on tähtis kaalu langetamisel. Oskuslik toiduvalik lubab meil vähem süüa, tundmata samas pidevat nälga.

Toiduainete GI mõjutab ka vere insuliinisisaldust. Pidev suure GIga toiduainete tarbimine vähendab insuliinitundlikkust, mis on oluline tegur teise tüübi diabeedi tekkes. Esimese tüübi diabeedi korral aitab aga tasakaalustatud GIga toitude söömine vähendada hüpoglükeemia ohtu.
Oma osa on GI-l vere kolesterooli- ja rasvhapete taseme reguleerimises. Uuringud näitavad, et süües enam väikese GIga toiduaineid, hoiame oma kolesterooli paremini normis, vähendades n-ö halva (LDL) ja suurendades hea (HDL) kolesterooli sisaldust veres. Kolesteroolitaseme stabiliseerimine on aga osa südame-veresoonkonnahaiguste profülaktikast.

Toidud, mille GI on suur, langetavad vereseerumis antioksüdantide taset, süvendades organismi kudede kahjustusi ja soodustades krooniliste haiguste teket.

Süsivesikutest soovitavad Harvardi toitumisteadlased eelistada komplekssüsivesikuid ehk madala GIga süsivesikuid, sest need tõstavad vere suhkrutaset aeglaselt ja säilitavad selle pikemat aega stabiilsena.

Seesuguseid süsivesikuid on näiteks kõigis täisteratoodetes ning puu- ja juurviljades.

Saial, valgel riisil, kõikidel nisujahust küpsetistel, pastatoodetel ning isegi keedukartulil, rääkimata praekartulitest ja kartulipüreest, on aga vastupidi kõrge GI. Mida kiiremini süsivesikud verre imenduvad, seda rohkem stimuleerivad nad insuliini tootmist. Liigne insuliin aga põhjustabki rasvumist, on uue toitumispüramiidi autorid veendunud. Suhkrust ja teistest kergesti imenduvatest süsivesikutest ei tohiks küll täielikult loobuda, kuid neid tuleb tarbida mõõdukalt ja tingimata koos proteiinide ja rasvaga, mis takistavad nende liiga kiiret imendumist.
Samuti soovitavad toitumispüramiidi autorid hoolikalt valida rasvu ning tingimata eelistada polüküllastamata rasvhappeid, mis leiduvad peamiselt tuunikalas, lõhes, taimeõlides ja paljudes pähklites ning mis muuhulgas alandavad näiteks II tüüpi suhkurtõppe haigestumise riski. Halbadeks rasvadeks on nn. transrasvad, mida sisaldavad paljud margariinid, pakendatud kauasäilivad küpsised jm. küpsetised, kiirsöögikohtade praetud toidud (friikartulid!). Eriti tuleks hoiduda toiduainetest, mis sisaldavad «osaliselt hüdrogeenitud taimseid rasvu» või õlisid.

Uus toitumispüramiid iseenesest ei ole midagi uut, selliste soovituste järgi söövad näiteks kõik suhkruhaiged. Diabeetikute menüü koosneb suuremalt jaolt juurviljadest, marjadest, puuviljadest ja täisteratoodetest ning väherasvastest piimatoodetest. Kõigil neil on madal glükeemiline indeks. Sel toiduvalikul on ka muid tervisele kasulikke mõjusid – see sisaldab piisavalt kiudaineid, vitamiine ja ka antioksüdante.

Diabeetikute dieedi peamine eesmärk, hoida veresuhkru tase stabiilsena, aitab ka kõikidel kaalulangetajatel peletada näljatunnet ja vältida söömishooge. Hoides oma veresuhkru taset ühtlasena, on võimalik vältida ka kiiretest veresuhkru muutustest põhjustatud häireid peaaju tegevuses – väsimust, roidumust, nõrkust, ärrituvust.

Tervisliku menüü kohaselt tuleks iga toidukorra vundamendiks valida just erinev väikese glükeemilise indeksiga toiduaine. Näiteks keedetud läätsed, oad, eriti soovitatav on lehtköögiviljad, näiteks spargelkapsas. Portsjon makarone stimuleerib insuliini tootmist 20 korda enam kui sama suur portsjon spargelkapsast. Menüüsse võiks kuuluda ka rohkelt puuvilju, kiudainesisalduse pärast.

Tervisliku menüü järgi tuleb süüa järjepidevalt, sest lühiaegsed dieedid teevad kasu asemel hoopis kahju. Pealegi on kiiretel dieetidel väga lühike efekt – üsna pea taastub endine ülekaal. Selleks, et kaalus maha võtta, tuleb päevane toidukogus jagada soovitatavalt nelja-viie toidukorra vahel, põhimõttel: mida tihedamini ja vähem korraga, seda parem. Õhtueineks võib süüa kõike, tuleks ainult jälgida, et eine kalorsus oleks madal.

_{Allikas: Õhtulehe artikkel 27.03.2004, Kaire Kenk}

Kati külas

Muidugi toimub minu unega endiselt nii, nagu juhtub. Magan 2...12 tundi, kuidas kunagi. Keskmiselt ehk siiski vähem kui 7 tundi.

Eile, 12.03.09, oli mul taas võimalus kanaema mängida. Jõudsime McQ-ga koju juba 21 paiku, pärast mitmekesist shoppamist ja sellele eelnenud tihedat ELO koosolekut. Juba kaks nädalat pidasin ma silmas tänast AHHAA koosolekut, mis pidi toimuma uutes ruumides kl 10.

Õhtul aga avastasin juba kl 13 saadetud meeldetuletuskirja, et koosolek on 4D pärast nihutatud tunni võrra varasemale ajale. Seega, oleksin pidanud ärkama suisa kell 7, et üheksaks koosolekule jõuda.

Kuid RTQ kutsus endale järgi kell 23 ning vihastas mind õrnalt. Kahe tunniga, mis ta oli kodust eemal olnud, oli tal õnnestunud end sedavõrd umbe tõmmata, et taas ei osanud mulle öelda kohtagi, kus ta on. Pärast pisikest seiklust kõrvalkvartalis leidsin ta siiski üles ja tõin koju. Viskus sängi ja magas 5 minuti pärast nagu kott.

McQ aga läks alles kl 22 tööle. Mitmesuguste asjaolude kokkusattumisel oli ka temal tarvis tööjärgselt veel külla minna ning saabuda koju alles kl 3 öösel. Muidugi ei tulnud mul varem und. Tema oli tubli annuse rummi joonud. Kole, millisteks alkohoolikuteks nad on mul kujunenud. Iseenesest siiski parem, kui mingi hullem narkootikum. Ehkki ei saa salata, et ma RTQ puhul ka seda kipun aeg-ajalt kahtlustama.

Igatahes jäin pisut pärast 3 magama ning tõusin veidi enne 6. Kuid leidsin, et see äratus oli liialt varajane, seda enam, et lubasin ärgata kl 7. Lootsin veel, et McQ ka äratab. Viskusin uuesti magama.

Vaatamata sellele, et äratuskell mitu pikka seeriat haledalt piiksus, vajutasin seda aina kinni ning põõnasin edasi. Kell 10:15 paiku helistas Liisa, kes küsis, et kas ma ka olen koosolekule lõpuks jõudmas või mitte. Vabandasin midagi unesegast ning arvasin, et vist mitte. Hilja ju, liiga hilja. Liis arvas, et ehk ma saan siis hiljem ka info teada.

Kui ma siis lõpuks kl 13 ärkasin, võisin veenduda, et infot sellel teemal siiski ei ole mulle keegi hakanud edastama. No näis, kuidas selline Katiga kaisutamine siis nüüd mõjub. Ehk Tiiu leiab, et parem on mind sootuks vabastada, selmet mulle lisakohustusi anda.

Enne vastlapäeva

Kui sissekandeid mitte iga päev teha, on kaunis tüütu neid märkmeid sorida ning otsida üles, millal ma midagi ja kus ning kellega sõin. Et sellel pole sisuliselt ka vähimatki tähtsust, toon siinkohal vaid pisikese ülevaate veebruarikuu hõrgutistest, millega olen kokku puutunud. Siinsed illustratsioonid on juhuslikus järjekorras.


Ühed mu lemmikud on pannkoogid, ja kindlasti pigem hakkliha kui moosiga. Sellel pildil on Rehepapi pannkook hakklihaga. Selle meeldiva toidukoha nõud on kenasti äratuntavad. Peab mainima, et varasemal ajal seal pannkooke pole pakutud. Seekordses ei olnud aga traditsiooniline hakkliha-riisisegu, vaid pigem mingi suitsuvorstimaitseline lihaollus. Äärmiselt maitsev!


Kui omlettidest rääkida, siis tasub alati silmas pidada 6teist kannu kööki. Sealne omlett on eelkõige selle poolest tähelepanuväärne, et selle juurde serveeritakse alati hästi mitmekesist salatit ning koorest kastet.


Rehepapi mustikakook pole mitte üksnes et maitsev, vaid ka ilmselt ainulaadne firmakookide hulgas. See oleks justkui segu kohupiima- ja purukoogist, millesse on lisatud ohtralt mustikamoosi.


Taas Rehepapi roog, kuna ka suupistete osa pole seal tagasihoidlik. Keel hernestega on igatahes täiesti võetav magustoiduna. Vähemasti kui kõht tühi on, pole midagi maitsvamat. Pealegi on roa kogus (allahindluseta vaid 15 krooni) parasjagu selline, et teeb keresse äärmiselt meeldiva enesetunde, kuid ei aja seda punni. Lihtsalt oivaline!


Lõhe suupiste on pisut kallim (25 kr), kuid samuti alati maitsev. Koju ei oleks iial võimalik osta nii pisikest kogust lõhet, ilma et see hukka läheks või ära ei tüütaks.


Enamikku Rehepapi roogasid võib kirjeldada ülivõrdes, pildil on äärmiselt maitsev lambahautis.


Veel on Rehepapi üks tunnuseid nende supiüllatused. Pea igal kuul on neil pakkuda midagi uut, kusjuures ma pole veel iial trehvanud ühelegi ebamaitsvale supile. Koorene lõhesupp sisaldas hästi palju kala ning tundus väga kosutav. Veidi nukker on see, et sealsed supid on kõik viimasel ajal 25-kroonised. Mitte et nad seda hinda ei vääriks.


Seevastu Lõunakeskuse buffet-tüüpi pakkumised ei ole kaugeltki nii maitsvad. Tunduvad olevat tunduvalt kallimad ka. Selle supi juures oli hind 6 krooni, kuid kassas selgus, et see oli 100 g hind. Lõunakeskuses on veel teinegi buffet-tüüpi idapärane kohvik, kus hinda on pisut alla lastud — nüüd maksavad seal kõik kaubad 160 kr kilo. Pildil kujutatud külasupp meenutas pisut rassolnikut ning sisaldas vaid mälestust lihast. Tühja kõhuga see muidugi süüa sünnib, kuid seda süües tekkis tunne, et viibid kui supiköögis, mitte uhkes söögikohas. Teist korda ma seda suppi ei valiks.


Pildil on kanarisotto astelpajukastmes Rehepapi köögist. Kastme võtsin Roberti kiitmise peale. Kogu roog oli maitsev, ka kaste. Kuid see astelpaju on salapärane, kuna tema maitse ja lõhn ei kipu kattuma. Viimane on pigem ebameeldiv.


Lisaks muudele uudistele pakub Rehepapp viimasel ajal mitmeid grillitud tooteid. Pildil on grillitud lõhe, mis tahtis taas keele alla viia.

Peaks otsima, kas kusagil on olemas mingisugune "kaebuste raamatu" moodi sissekannete tegemise paik. Igatahes tahaksin ma seda Rehepappi küll ülivõrretes kiita. Eks siinne ülevaade viitagi samas asjaolule, et nimetatud toidukohast on kujunenud minu lemmik.

Kuid kui arvata, et mina käin alati vaid väljas söömas, siis on see sügav eksitus. Enamasti ma söön ikka kodus, ostes selleks valmis poolfabrikaate jms.


19.02.09 oli mul pelmeeniisu. RTQ serveeris mulle Siberi pelmeenid, mida ma maitsestasin majoneesi ja sinepiga. Pelmeenide koostises olev lihatäidis: liha 60% (32% sealiha ja 28% veiseliha).joogivesi, sibul, sojavalk, keedusool 1,2%, maitseained, maitse- ja lõhnatugevdaja E621. Taigen (nisujahu, joogivesi, munamass, keedusool). Valku 10 g, süsivesikuid 32 g, rasva 8 g. Rasvasisaldus mitte üle 30%, kollageenisisaldus lihavalgu suhtarvuna mitte üle 18%. Energeetiline väärtus on neil Uvic pelmeenidel 240 kcal. Iseasi, kui palju kaloreid lisandus majoneesist.


Koduste toitude lahutamatuks osaks on mitmesugused poolfabrikaadid, salatid ja vorstid. Näiteks Rimi köögi pasteedi-toorjuusturull, mille koostises on: maksapasteet (veisemaks 45%, seapekk 15%, sibul, porgand, brändi, võie, suhkur, maitseained) 74%, toorjuust, želatiin. Kui see pasteedi osa oligi üpris maitsev, siis ümbritsev toorjuustukiht endast küll midagi asjalikku ei kujutanud. Kahjuks ei ole midagi teada selle toote kalorsuse kohta.


Näiteks 17.02.09 tuli mulle verivorstiisu. Veel enne jõuluaega sai soetatud verivorstid, mille BB kippus juba mööduma. Poisid (McQ ja RTQ) tegid mulle kogu paki korraga soojaks, mis seepeale küll pisut oma kaubanduslikust välimusest kaotas. Maitselt oli see aga nii hea, et ma sõin kogu selle portsu praktiliselt korraga ära. Verivorsti puhul on 100g toote valmistamiseks kasutatud järgmist: tangud, toiduveri 20 g, pekk, kamar, keedusool max 3g, maitseained, sibul. Toiteväätus: 100 g toodet sisaldab keskmiselt: 219 kcal, sealhulgas Valku 11 g, Süsivesikuid 13 g, Rasva 14 g. Oluline on süüa verivorsti siis, kui selleks isu tuleb. Paraku on juulikuus see toode millegipärast äärmiselt haruldane.


Suitsuviiner on kahtlemata üks paremaid odavaid lihatooteid Vastse-Kuustest. Suitsu-juustuviineri valmistamiseks on kasutatud järgmisi komponente (arvestatuna 100 g kohta): veiseliha 27 g, sealiha 27 g, joogivesi, juust 7,5 g, keedusool max 2 g, kamar, soja, tärklis, lõssipulber, munapulber, maitseained, stabilisaator: toidufosfaat, maitsetugevdaja: Na-glutamaat, antioksüdant, askorbiinhape, toiduvärv (E120), säilitusaine: Na-nitrit. Toiteväärtus: 100 g toodet sisaldab keskmiselt 200 kcal, sealhulgas Valku 12,6 g, Süsivesikuid 6 g, Rasva 14,2 g.

Seda viinerit ei söö ma muidugi pakkide kaupa, aga see on meeldivaks vahelduseks Rakvere pereviinerile.


Koduste toitude kõrvale söön ma lisaks veel sageli ka saia. Nisuvihkajatele see muidugi ei meeldiks. Saiade puhul on hinna- ja maitse suhtelt parimad tundunud Isa sai ja Kirde sai. Kui vahepeal kippusid nende toodete hinnad juba 9 kroonigi ületama, siis nüüd on üha sagedamini neid võimalik osta pea poole odavamalt. Sellele vaatamata kipuvad need soojas toas seistes hallitama. Kui külmikus ruumi on, püüan ma need sinna sokutada. Näiteks Leiburi Kirde saia koostis on järgmine: nisujahu, vesi, pärm, margariin (taimsed rasvad ja õlid, emulgaatorid E472e, sojaletsitiin), keedusool (1,1%), suhkur, emulgaator E481. 100 g toiteväärtus: energia 255 kcal; valgud 7,7 g; süsivesikud 51,0 g; rasvad 2,3 g.


Koduste toitude juures on kindlasti üheks ohtlikumaks nakitsemiseks mitmesugused magusad toidud. Tihti ma ostan neid küll poistele, kuid kui nad neid pikemat aega ei puutu ja BB liialt kaugele ületatud on, nagistan ise.


Näiteks on muffinid ju oma magusa rasvasusega tõelised kaloripommid. Kuid ega ka muud desserdid vähem salakavalad pole.


Rimi kirsidessert on iseenesest lausa oivaline. Koostis: kirsikompott 72%, suhkur, paksendajad E1414, E1422. Kalorsust ei tea.


Kui ka oma une osas olen olnud regulaarselt ebaregulaarne, siis kmi küll endast midagi head ei kujuta.


Kindlasti on üks peamisi põhjusi siin vahepealne loobumine ülestähendustest. Alates 15.02.09 olen taas üles märkinud, mida ja millal ja kui palju ma söön. Selle oma tegevuse peaks nüüd veelgi põhjalikumalt läbi kaaluma, et leida kõige soodsam tee positiivsemateks niheteks.

Reficit

Viimastel aegadel olen ma isegi üht-teist piltidele üles võtnud, küll aga pole jupil ajal korralikult üles märkinud manustatavaid toidukoguseid ega -kordi.

Une osas pole ma liiga kaugele tagasi arvutanud, kuna nende märkmete ülesotsimine ja -tähendamine võtaks üksjagu aega. Viimase umbes 40 päeva keskmine une pikkus on mul siiski kuus tundi ööpäevas. See on niigi kohutav, tähendades neljandiku eluaja mahamagamist.


Hoopis hull lugu on aga kehamassiindeksiga, milline vargsi, kuid sihikindlalt kipub ülespoole tagasi rühkima. Tundub, et edasisest märkmete tegemisest ma siiski ei pääse, kui soovin seda kõverat kontrolli alla saada.


Kaootiisus une asjus (magamamineku ja ärkamise aeg) tundub mulle suhteliselt postiivne. Olenevalt olukorrast on teinekord väga hea hommikul vara töötada, teinekord kukub see aga paremini välja õhtul või öösel. Eks see olene ka töö iseloomust.

Mulle meeldiks aga märksa enam, kui KMI osas seesugune kaootika puuduks.

Somnambuulia

Tõestamaks ebaregulaarsust oma elus, joonistasin hommikuse virgumise kõrvale joonise, millel tumepunane ala kujutab mu uneaega alates 1. jaanuarist tänaseni.

Olgu siis lisatud, et need valged alad tähistavad "tänast" päeva, mis iganes päev või öö parasjagu ka poleks.

Üksik lõhe 16. kuupäeva juures ei tähenda mitte vahele jäänud ööd, vaid märkmete puudumist. Kuidas seda lugu graafiliselt paremini kujutada, peab veel mõtlema.

Edasi mõtlemiseks

Edasi mõtlemiseks panen siia kirja mõned nopitud faktid. Egas kaalulangetamise protseduur pea ka tingimata endast masohhismi kujutama. Püüan mitte end kaasa lasta kiskuda vastakate arvamuste virrvarrist, vaid tugineda hetkel levinud stereotüüpsetele ning osaliselt põhjendatud seisukohtadele.

> Taimne rasv võib kahjustada tervist

Inimestel on kinnistunud arusaam, et taimsed õlid on tervislikud. Seetõttu arvavad paljud tarbijad ekslikult, et taimsete rasvadega tooted on kasulikumad kui piimarasva sisaldavad tooted. Paraku ei ole see nii. Teadusuuringud näitavad, et tervislik taimne õli ei jää sugugi sama tervislikuks pärast selle tööstuslikku muutmist taimerasvaks. Piimarasva asendamisel kohukestes hüdrogeenitud taimse rasvaga kaasneb tavaliselt mittesoovitav lisand transrasvhapete näol. Inimorganism ei omasta küllastatud rasvhappeid ja seetõttu on neil veresoonte lupjumist soodustav toime.

Taimse rasva lisandiga tooted on harilikult odavamad kui analoogsed piimarasva sisaldavad tooted. Seetõttu haarabki hinnatundlikuma tarbija käsi ehk riiulilt esmajoones selle, mille hind soodsam.

Allikas: ETK leht

— Tegelikult mul isiklikult vist ei esine probleeme taimsete rasvadega.

> Päevane toidukogus

Eeldatakse, et inimene sööb päevas 1 kg toitu, sellest maksimaalselt 200 g rasva.

Allikas: Euroopa Liidu Teataja L 097

Üks inimene sööb päevas umbes 300g kartulit.

Allikas: Bioneeri intervjuu

— Mina ei söö mõnikord nädalate kaupa kartulit. kuid eespoolsetest sissekannetest on näha, et minu 1,5...2 kilo tahket toitu näikse olevat liig. Pealegi joon ma tihti märksa rohkem kui soovitatud "kuni 1,5 liitrit". Juba üksnes kohvist saan ma rohkem kui päevase koguse.

> Toitumise aeg

Inimesed, kes söövad vaid õhtul, viivad oma organismi ärevusseisundisse: kui organism ei tea, millal järgmine toidukord tuleb, siis ta ei kasuta toiduenergiat kohe, vaid suunab selle igaks juhuks rasvavarudesse, on öelnud Tiiu Vihalemm. Samas intervjuus on ta öelnud: Kui inimene hommikul ja lõuna ajal ei söö, hakkab maks ajule glükoosi tootma, kuid paraku mitte meie rasvavarudest, vaid vere või lihasvalkude aminohapetest. See on aga organismile liigne koormus.

Allikas: Tartu Postimees

— Siin ei oska ma kaasa köhidagi. Mulle endale tundub, et organism on pigem siis ärritunud, kui süüa ei saa. Aga kahtlemata tundub õige mitte süüa vahetult enne uinumist.

> Suhkruasendajad

Tegelikult manitseb Selma Teesalu eelistama suhkrut asendajate asemel. Suhkur pidi olema vaid siis kahjulik, kui organism ei saa piisavalt B-grupi vitamiine, kuid nende normi saamiseks pidi piisama 5 viilust rukkileivast. Suhkru seedimisel organismis tekkiv glükoos on inimese ajule ainus energiaallikas ning glükoosivajadus võib suureneda ajal, mil inimene teeb intensiivset mõttetööd.

Allikas: Postimees

— Mina olen suhkruasendajatest harjunud sahhariiniga. Selle kahjulikku toimet eriti ei tunta. Aspartaamiga on veidi kahtlasemad lood. Muidugi peaks arvestama, et kui ma joon päevas 5 tassi suhkrut, saaksin sellega vähemalt 5 grammi suhkrut.