Eksperiment 10.0117

Hetkel tundub, et ma olen millimeetri kaugusel lahendusest. Pean selle all silmas toitumiskorraldust, mis ei suurenda KMI-d.

Katsetan selle kallal veel nädalakese ja kui ma ka siis pole veel nõksu avaldanud, tasub seda küsida. Ega ma kade pole. Kuid silmas tuleb siiski pidada, et organismid on unikaalselt erinevad ning mingeid retsepte ei saa olemas olla.

Ah et miks on eksperimendil selline kood, «10.0117»? Ikka pulli pärast. Nii on ju põnevam. 10 — teise milleeniumi esimene kümnega algav aasta (eks järgmisel aastal alatud eksperimendid saaksid olla siis 11 vms) ehk lihtsalt aastaarv. Järgnevad kuu ja päev. Ehk siis eksperimendi algamise päev.

Füsio-uudised

Küllap see KMI tuleks lugeda stabiliseerunuks,kuna erilisi muudatusi ei ole siinseski sissekandes paista. Kui eelmine sissekanne viis kõvera 28.8 lähistele, siis seekordne fluktueerib pigem 29 piires.

Lootustandev on see, et selle skeemi madalaim tulemus jääb alla 28.5. Kahtlemata taltsutab ohjeldamatut söömist kasvõi see pisiasi, kui söödud toidu kogused üles märkida. Ma olen seda ka teinud, kuid alati on hiljem targematki teha, kui seda aruandesse vormida. Kui leiduks huvilisi, võiks ju igapäevase sissekande korraldada.

Allpool on toodud üksikud näited erinevatest einetest. Kord on need põgusad, kord aga mõõtmatud. Mõõtmatuiks saab endiselt nimetada nn väljas söödud eineid.

Minusugusele kopsakale kerele jääb ühest jogurtist siiski väheks. Tavaliselt võtan neid vähemalt kaks. Kaks jogurtit on aga juba 300 grammi. Omaette füüsika oleks muidugi veel nende kalorsuse arvutamine.

Üks meeldivalt toitev eine on ports pekileibu. Kasutan sel puhul reeglina küüslaugupekki ja musta leiba, millele lisan vähemalt ühe suuremapoolse küüne küüslaugu leivakääru kohta. Maitsestada sobib soola ja küüslaugupipraga. Toitvuse tagab suur kalorsus.

Sedalaadi suupisteid ei suuda keegi kuidagi kokku arvutada. Isegi kui portatiivse kaalu rinnataskus kaasa tassiksin, ei oskaks ju ka selliste toitude valmistaja ise ka mitte öelda selle kalorsust. Lahenduseks oleks kalorimeeter teises rinnataskus...

See, et ma söön sageli alles kell 16 oma «hommikueinet», ei päästa siiski ka umbes kl 20 «lõunastamisest» ja ca kl 2 «õhtueinest» — kokkuvõttena on tegu enesepettusega. Tõsi ta on, et ma vähemasti olen enamasti suutnud hoiduda Harri Jänese soovitusest mitte süüa kaks tundi enne magama minekut.











Täiesti omaette teema on niinimetatud regulaarne ebaregulaarsus. On tegelasi, kes armastavad mind irriteerida sel teemal. Ma olen küll kord öelnud, et magamine pole mu prioriteet number üks ning et mulle meeldib kõige enam ebaregulaarsus. Sageli aga kiputakse mulle ninale viskama, et selles mu hilises magamaminekus olla teatav regulaarsus.

Järgneval joonisel on näha, kui regulaarne see mu uneaeg on. Jaotused sel skeemil on poole tunni kaupa, pildile klõpsates peaks seda olema võimalik ka lähemalt (suuremalt) näha.

Vähemasti on võimalik selle diagrammi põhjal välja arvutada, millal on kõige suurem lootus minuga sünkroonseks suhtlemiseks.

80 päeva

Samas kui mõned teevad 80 päevaga tiiru ümber maakera, olen mina teostanud korraliku massi-iibe.

Kõigepealt peab mainima, et juurdelisatud jooniselt on kenasti näha, kuidas see kehamassiindeks pidevalt ja hiilivalt tõuseb. Ma loobusin oma toitumise jälgimisest täielikult, kuna selleks polnud mingit stiimulit. Praktiliselt töötuna vegeteerimine mõjus muserdavalt. Hea veel, et ma viitsisin end pea igal hommikul kaaluda.

Ent nüüd, kus mulle langes osaks üks veidi teokam tegevus, märkasin, et mul polegi aega süüa. Vähemasti ei soorita ma enam neid ajaviitenäksimisi. Viimase paari nädala jooksul magan kaootiliselt, minnes sängi tavaliselt koos «Tuvikestega» ning virgudes kuidas juhtub. Ja juhtub see vahemikus 5...14. Hommikueine on reeglina kusagil 16 paiku. Mõnikord, kui söön sel ajal veidi tõhusamalt, ma lõunaeineni ei jõuagi.

Seda on märgata ka mu KMI langemises. Hetkeks on mu kehamass taas langenud alla 90 kg ning ma usun, et see sinna ka jääb, kuni ei tule ette taas mõnd "suurepärast" jõudeaega.

Rikutud

Kui ma eile oma kenasti pakendisse pandud Kosmodiskiga taas TOPShopi jõudsin, ei naeratanud too müüjatar mulle kaugeltki mitte enam nii sõbralikult kui päeval, mil ma selle toote soetasin.

30 päeva garantii tegelikult ei kehti

TOPShop teeb teile igal juhul selgeks, et olete eesel

Muidugi pakkus neiukene koheselt mulle muid kaupu. Kuid kui ma ei soostunud, siis teatas, et ma oleksin võinud ju palju kauem seda proovida... Edasi teatas ta kaunis virilal näol, et soovib näha arvet, ilma milleta ei saavat ta midagi teha. Siis haaras ta minu toodud pakendi, koukis selle lahti ja uuris igast otsast.

Seejärel andis mulle tühja paberi ja käskis kirjutada avalduse. Kellele, seda ta öelda ei suvatsenud, vaid viskas mu ette lauale 30 cm eemal hoidlas olnud visiitkaartidest ühe. Ise täitis ta mingisugust paberit närviliselt, tehes minu nimesse kaks viga. Kuid ega ta sellepärast uut lehte ei võtnud, vaid sodis mu nime maha ja kirjutas uuesti.

Alles kodus ma märkasin, et paberilipakal, mille poolekssaamise tarvis tal polevat kääregi ning ta pidi selle murdma ning rebima, seisis küsimus — Kas on rikutud? Küsimuse taga oli kaks kasti, ühe all JAH, teise all EI.

Minule teadmata põhjustel oli neiu teinud ristikese lahtrisse JAH. Mina loen sellest välja, et kaup on olnud rikutud. Siit omakorda tekib mul kahtlus, kas sellist kaupa üldse kinni makstakse?`

Õnneks seisab lehel veel üks lause: "Garanteerime tagastada Teile raha arveldusarvele või saata postiülekandega 30 päeva jooksul". Mina maksin 883 krroni ja ma tahaksin väga näha, kui suur summa mulle tagastatakse. Enda meelest ei olnud see kaup mul vähimalgi määral rikutud.

Kosmodisk

Mõtlesin siin ka sellest, kuis on leitud selline kaubanimi — Kosmodisk — ega suutnud muud tarka välja mõelda, et ju need tootjad pidasid silmas, et tegemist saab olla kosmopoliitselt (ülemaailmselt) leviva asjaga ning et see leevendab selgroolülide vahel olevate ketaste (diskide) deformeerumisest tulenevaid hädasid. Aga kuis on asjalood tegelikult, seda ei teagi, peab uurima.

Kui see kummastuslik plastmasja kummisegu või muu müstilise materjali kokkusulamisel tehtud vidin endale külge kinnitada, siis püsib see seal terve päeva kaunis kenasti, eriti kui sa end eriliselt ei liiguta. Kuid näiteks autoroolis olles kipub inimene enda selga ikka vastu seljatuge toetama ning seepeale kaotab see vidin oma püsivuse.

Tegelikult võiks see riistapuu ju teoreetiliselt mõjudagi, kui ta oleks pidevalt tugevasti vastu mõjutamist vajavaid paiku. Paraku kipub see pikk, mööda selgroogu kulgev osa pidevalt kehast eemal püsima. Ehkki need paelakesed, mis asja peaksid paigal hoidma, on varustatud tõhusate klambritega, ei püsi paelad ise kuigi edukalt neis klambreis.

Kui selline vidin maksaks 125 krooni, ei nuriseks ma raasugi. Kuid et see maksab oma 800 krooni, oleksin küll oodanud hoopis vastupidavamat konstruktsiooni. Igatahes pakkisin ma selle vidina karpi tagasi ning tahaksin oma nahal kogeda, kuivõrd hästi vastab tõele reklaamisõna "ja te saate oma raha tagasi!" Saame näha, kuidas sellega läheb.

15%

Veel mõne päeva eest, kui telerist järjekordselt ammu äraleierdatud reklaami nägin, otsustasin, et lähen Lõunakeskuse TOPShopis seda imeriista vaatama. Jutt siis KOSMODISKist. Muidugi oleks neiu olnud nõus mulle ka DORMEO madratsid ja muud sada hõrgutist sokutanud, lisaks veel 280-kroonise püsikliendi kaardi, kuid ma ei lasnud end sedavrd hoogu tõmmata. Selg valutas. Seda vaatamata sellele, et olin boksis seisnud vähem kui 4 tundi.

Kuid neil oli "just täna" juhtumisi ka see päev, kus täringutega sai endale sooduka veeretada 4...24%. Mul tuli kahel täringul 6, ühel 2 ja ühel kõigest 1 silm. Sain toote 15% odavamalt ning loa see 30 päeva jooksul tagastada, kui peaks mitte sobima. Sobivus või mittesobivus pidi aga ilmnema paari nädalaga. Muidugi ei tohtinud sama ajaga seda imeasja lühemaks lõigata...

Ostu pakend ise nägi välja seesugune:




Aga see pole veel kõik. Kui ma selle imeriista endale seljale kinnitasin, hoidis ta end minust esialgu eemale kui kevadine liblikas päikesepaistelisel päeval fotoaparaadist. Tundus ütlemata ebamugav, torkiv ja mõttetu.

Kas olen mina liialt kogukas või olid kinnituspaelad lühikesed, igatahes purunes peagi üks selgroogupidi kulgevat plastmassist hammasmoodustist lihi hoidev pael, õnneks küll mitte jäädavalt.

Kui nüüd aga uskuda reklaamisõna, siis peaks KOSMODISK Classic komplekt® olema populaarseim, lihtne ja tõhus abivahend, mis leevendab seljavalu või kaotab selle sootuks. Abivahendi toime tuleneb selle spetsiaalsest kujust. Seade ei vaja täiendavaid energiaallikaid - patareisid ega magneteid.

Eluaegne garantii!

Eks paistab, kas see minu 30-päevase garantii üle elab.

Arstilkäik

Sain hommikul suure vaevaga üles, tõstes jalgu ükshaaval sängiveerelt maha umbes pool tundi, alates kella kuuest. Mul oli meeles, et ma ei tohi juua ega süüa, kuna ees seisis ju vereanalüüs. Kui mu perearst on väga meeldiv ja sõbralik meesterahvas, kes küll aegajalt võib erksamale ajule jätta mulje, et ta peab kõiki patsiente pooletoobisteks ja kirjaosjamatuteks, siis tema kolmest õest pole vist üks teisest parem — kõik on kui vereimejad. Iga kord, kui ma mistahes põhjustel neile tiristan, soovitavad nad mul lõpetada söömise ja joomise ning tulla vereproovi andma, kuna seda olla viimati tehtud aasta eest.

Seekord tammusin ukse taga tubli 20 minutit ning jälgisin kuidas erinevad VIP-id aina ust lahti kakkusid ja oma nägusid tegid. Lõpuks tuli perearst kõrvaluksest välja, tundis minus ära tuttava näo ning soovitas mul kohe sisse minna. Mingi muukeelne resident tuli just parasjagu uksele mingit Antsu kutsuma. Kuid kui mina juba korralduse sain, olin nõus mõne aja ka Ants olema.

Neiu küsis minult kummalise türgi-tatari aktsendiga, et mida mina nüüd kurdan. Hakkas juba kuvariekraanilt samas Antsu haiguslugu uurima. Ma palusin tal mind üles otsida. Mul ei olnud vähimatki plaani talle hakata oma elulugu jutustama ning vastasin, et kes jõuaks kõiki mu kurtmisi ära kuulata ning et tegelikult tulin ma hoopis retsepti järgi. Seepeale ta uuris, et mis rohule ma retsepti soovin. Mõtlesin, et teinekord võiks ju sedasi mistahes põnevaid asju endale soetada. Seda enam, et ta hiljem uuris veel sedagi, kui suurt soodustust ma soovin.

Resident ei saanud kuidagi printerit tööle, kuna ma olin teinud talle ettepaneku mulle korraga välja kirjutada poole aasta retseptid, et ma ei peaks paari kuu pärast taas tema ukse taha seisma tulema. Kuidas ta ka seda retseptipakki ei voltinud, printer tööle ei hakanud. Lõpuks kirjutas ta retsepti käsitsi, milleks tuli suur osa laual vedelevaist kirjutusvahenditest läbi proovida ning leida alles see kirjutav, ajades samal ajal kuvaril kursoriga järge.

Retsepti kirjutamise ajal pakkusin ma talle välja ka vereproovi võtmise võimaluse, miks ma muidu terve hommiku ilma kohvita olin olnud ning võidelnud järjekorras oodates silmade sulgumise vastu. Selle peale ta kostis, et arstil on palju tegemist ja ta tuleb hiljem.

Vererõhku soostus see türgikarva neiu minul ikkagi mõõtma. Proovis suisa kolm korda, ent vastav masin ei hakanud tööle. Seepeale tõi ta kõrvalkabinetist teise samasuguse, ent ka too ei hakanud tööle. Otsis ja tuhnis kappides... kui sisse astus arst.

Arst muigas kavalalt ning lasi neiul retsepti teise arvuti vahendusel ja teise printeri abil siiski välja printida, rõhutades, et käsitsi ju võib ka, aga milleks nii palju vaeva näha.

Siis ta näitas mulle veresoone mulaaže ja seletas, kuidas kolesterool puha veresoonte seintele koguneb. Ma vist jätsin mulje, et see kõik on mulle natuke liiga teada asi, mispeale ta pani mulaaži käest ning soovitas mul lugeda Internetis leiduvaid materjale, kaheldes korra, kas mul ikka võrguühendus on. Seepeale püüdis ta ise mul vererõhku mõõta. Selgus, et aparaadil on patareid tühjad. Ta vahetas neid neli korda, visates iga kord kogu komplekti kolinal laua all asuvasse prügikasti, ise samas torisedes, et ega neid ei või suvalisse kohta ka visata.

Lõpuks otsiti välja vana hea manuaalpump (mul pole tõesti aimugi, kuidas tolle riistapuu meditisiiniline termin on) ning stetoskoop ning mõõdeti mu vererõhuks 120/80. Perearst rõhutas veel seejuures, et kui mul kodus ka vererõhuaparaat on, siis mõõtku ma kodus uuesti. Kiitsin seepeale, et kodus on mul vingemgi, pealegi veel ka töökorras aparaat. Kui ma koju jõudsin, oli mu vererõhk tõusnud näiduni 122/90/84.

Siis me arutlesime teemal, et ega minu verd polegi mõtet analüüsida enne, kui mul reumaatilised ilmingud tugevnevad. Ta jõudis mulle seletada, et küüslaugu ravivat toimet polevat uuringutega tõestatud, eriti mis puudutab kolesterooli alandamisse. Taas kord soovitas ta Vahemere dieeti, kuna jaapanlastel sedalaadi hädasid ei esinevat. Ikka shushid ja kaheksajalad ja kuskus... Igatahes mingeid rohtusid ta mulle ka juurde kirjutada ei kavatsenud. Pakkusin, et morfiini võiks ikkagi ühe portsu panna, aga ta arvas vist, et ma naljatan.

Siis ma tunnistasin üles, et ma ei tarvitagi alkoholi, kuna ta oli vähemalt kolm korda maininud, et alkoholi tarbimine suurendab veresoonte lupjumise riski. Lisasin aga, et joon kolossaalsetes kogustes kanget kohvi ning suitsetan. Küsisin veel sedagi, kas mu sahhariin võiks olla õlaliigeste jäigastumise põhjuseks. Tema leidis, et sahhariin seda kindlasti ei soodusta. Pika arutelu tulemusel jõudsime järeldusele, et minu õlaliikmed võivad olla mu kutsehaigus. Istun ju päevad läbi klaviatuuri taga ja aina klõbistan. Parimaks rohuks on võimlemine. Nii et tehku ma aga kükke ja kätekõverdusi, ning hädad kaovad!

Kodus võtsin hommikueine ning tegin esimese kohvi. Kui olin umbes pool liitrit seda jumalate jooki endasse valanud, oli mu vererõhk tõusnud 146/87/95.

Arst soovitas siiski rohkem magada. Normaalne olevat 8...9 tundi. Paljud aga ei raatsivat nii kaua magada. Ma mainisin, et ei raatsi ise ka kogu oma noorust maha magada. No eks me vaata. Võibolla hakkangi 10 tundi ööpäevas magama, loobun kohvist ja hakkan kükke tegema. Aeg näitab.