Raport 49

Hetkel said mõtted otsa. Just pealkirjastamise küsimuses. Panin siia siis käesoleva aasta nädala järjekorranumbri ning imestasin, miks ma küll varem selle peale ei olnud tulnud.


Tegelikult on selle tabeli tulemus põhinäidu osas positiivne, kuid muus osas veidi kehvapoolne. Olen end lohutanud sellega, et ju on söömine üks mõnus tegevus kurvameelsuse peletamiseks. Aga kurvameelsuse põhjusi ei pea kindlasti kaugelt otsima. Põhjuse kurvastamiseks leiab alati.

Kuid teinekord on ka rõõmu. Eks see ole inimese enda teha, kas ta eelistab oma päeva maha nukrutseda ja lõpuks masendusse või koguni depressiooni langeda, või siis hoopis rõõmustab kõikvõimalike pisiasjade üle. See, kumba inimene rohkem näeb, sõltub miljonist pisiasjast alustades inimese karakteriga ja lõpetade õhurõhuga... Kuid see pole selle blogi teema.

Juba pikemat aega olen ma hoogu võtnud, et teha üks suuremajoonelisem (kui tore sõna!) vahekokkuvõte ja restart. Pean siinpuhul silmas XanCal dieeti. Olen hetkel mikroni kaugusel sellest, et mõtte teostamisega vähemasti algust teha...

Allapoole

Ma ei mäletagi, kas mul läbi ajaloo on olnud varem sellist tabelit, mille alaservas oleksid kõik nooled puha allapoole. See tähendab, et kõik viimase vaadeldud 7 päeva keskmised näidud on eelmise samasuguse kesmisega võrreldes vähenenud.

Siinjuures võiks hellalt vaid nuriseda kiudainete hulga vähenemise üle, kuid tegelikult püsib ka see täiesti vapralt normi piires.


Igatahes olen ma seeläbi ära teeninud paar vaatlusvaba päeva. Seda ühelt poolt nii vahva saavutuse tõttu, teisalt aga põhjusel, et kui midagi ekstrakummalist ette ei tule, sõidan ma paariks päevaks eemale.

Ühtlasi avastasin, et ma polnud juba kahel hommikul oma vererõhutablette võtnud. Lihtsalt unustasin! Kaks päeva järgemööda! Mõõtsin oma näidud ja sain 135/91, pulsisagedusega 84. Kui nüüd silmas pidada, et ma olin päeva jooksul ära joonud ligi 3 liitrit kohvi, peab sedagi tulemust väga kenaks pidama.

Tärklisest (I)

Vaevalt et üldse ongi olemas kedagi teist kui sõber Propsis, kes omaks nii palju vaba aega, et lihtsalt huvi pärast suurema osa uudisteportaalidest pidevalt läbi surfata. Vähemasti mitte minu tutvuskonnas. Mul endal napib sageli sedagi aega, et viidatud lehtedele pilku heita, rääkimata siis põhjalikust lugemisest.

Seegi kord saatis Propsis mulle toreda viite teadusuudisteportaalile, kus Novaatori peatoimetaja Villu Päärt kirjutas minule üpris meelepärase ülevaateloo teadusuuringu tulemustest pealkirjaga «Praegused dieedisoovitused rasvumise vastu ei aita».

Päris kindlasti polnuks ma artikli pealkirja sellise sõnastusega rahul, kui minu siinne XanCal oleks toitumissoovituste nimistus. Aga oma siinses blogis olen ma korduvalt vihjanud sellele, mis on minu lihtne soovitus. Ma olen kindel, et ma olen ainuke, kelle peal see toimib.

Paraku ei saa ma sajaprotsendiliselt ka Villu Päärti tõlkelooga nõustuda. Vähemasti jääb selle juhtlause minu jaoks küllaltki ühekülgseks. Nagu ikka, esitan ma tsiteeringud teises toonis, vältimaks jutumärkide rägastikku. Juhtlause on selline — Kui te tahate liigsetest kilodest lahti saada või suure vaevaga normi saadud kehakaalu hoida, siis tuleks loobuda tärkliserohketest toiduainetest: saiast ja valgest riisist.

Ei ole kurjajuureks mitte tärklis ega riis! Samamoodi võiks kirjutada juhtlauses, et tuleks loobuda šokolaadist ja pähklitest. Õige märksõna on siinkohal — kalorid! Lähtudes artiklis toodud viitest võib arvata, et kõik esitatud näited on tõlkija interpreteerinud, kuna viidatud kokkuvõttes ei räägita sõnakestki saiast ega riisist.

Juba koolipingist on meile teada, et väga palju tärklist on kartulis. Ega sai ja riis pole muidugi ka sellest priid, ületades kartulit tublisti. Tavalises saias on 47.9% tärklist ja 2.7% kuidaineid, energiat aga 273 kcal.

Saiu on väga palju erinevaid sorte ja muidugi on nende hulgas «rammusamaid» ja «lahjemaid». Täisterariisis on tärklist 64.6%, kiudaineid 7.4% ja kaloreid 322, keedetuna aga vastavalt tärklist 25.4%, kiudaineid 2.6% ja energiat 129 kcal. Ma ei tea aga kedagi, kes sööks riisi töötlemata kujul. Keedetud kartulis on aga tärklist vaid 16.3% tärklist, 1.2% kiudaineid ning 79,6 kcal.

Siinkohal jääb mõistetamatuks, miks dieedipidajate hulgas just sai on põlu all, samas kui leib pole nende näitajate osas kuigi parem. Tavalisel leivas on tärklist 34.2%, kiudaineid 9.4% ja kaloreid 206. Samamoodi on 260 ja enama kalorsusega leiba.

Kindlasti oleneb nii tärklise-, kiudainete- kui ka kokkuvõtlik kalorisisaldus toidus selle toorme kasvutingimustest, töötlemise viisist, säilitamise ajast ja kes teab millistest lisafaktoritest. Ja ma ei kahtle, et tärklis on üks paksus tegev aine. Tärklis on polüsahhariid, mis koosneb suurest hulgast α-sidemega glükoosiühikust ning on süsivesikute säilitusvormiks taimedes. Kulinaarne töötlemine muudab tärklise osaliselt kliistriks ja seeläbi paremini seeditavaks, kusjuures tärklise seedimine algab juba suus. Sisuliselt laguneb tärklis suhkruteks, argiteaduse kohaselt teeb aga suhkur paksuks.

Kiudained on samas aga taimede rakuseina koostiskomponendid, mida inimene ei seedi. Kiudaineteks nimetatakse peamiselt mittetärkliselisi polüsahhariide nagu tselluloos, hemitselluloos, pektiin ja ligniin. Kiudained läbivad meie soolestiku, sidudes endaga erinevaid kantserogeenseid aineid, ise seejuures seedumata ja kaloreid andmata.

Kui nüüd aga lähtuda faktist, et enamik kiudainerikkaid toiduaineid on ka kõrge kalorsusega, võib julgesti oletada, et osa neist kaloreist jääb meil saamata. Tärklis seevastu on aga üks nobedamaid ja täiuslikumaid seedijaid, nii et juhtlauset ei saa ka väga valeks lugeda. Eks mind häirinudki pigem näidete valik kui fakt ise. Tegelikult on kiudained vajalikud eelkõige seedesüsteemi korrashoidmiseks: need suurendavad toidukördi mahtu ja kiirendavad selle edasiliikumist peensooles. Kiudained alandavad ka vere kolesteroolisisaldust ning reguleerivad vere suhkrutaset, vähendades riski haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse ning diabeeti.

Selle asemel tuleks eelistada valgurikkaid lahjasid lihatooteid, rasvavabu piimatooteid ja ube, jätkab Novaator. Valgu vastu pole mul iseenesest midagi, küll aga piima vastu. Eks ma ole oma laktoositalumatusega ka ise «asjast huvitatud persoon». Kuid ka Anu Jõesaar on Eesti Päevalehes kirjutanud, et Eestlased on küllaltki piimasõbralikud. Professor Agu Tamme andmetel esineb laktoositalumatust vaid 24-32 protsendil täiskasvanud eestlastest. Seevastu Aasias ja subtroopikas elavad valdavalt inimesed, kes piima ei talu. Euroopas on laktoositalumatuid rohkem Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal ja Balkanil: Lõuna-Euroopas esineb laktaasipuudulikkust piirkonniti 45-95 protsendil inimestest. Ungari ja Poola uuringud aga on andnud tulemuseks 30-40 protsenti.

Mõeldes piima ürgsele funktsioonile — olla imetajate loomabeebide esmaseks toiduks nende esimestel elukuudel — on suisa hämmastav, kuidas inimliik on suutnud kohaneda piima söömisele ka täiskasvanuna. Võimalik, et oma liigi emaslooma piim süüa ei sünnigi. Seepärast oleme me võtnud lüpsta mitmesuguseid sõralisi ja kabjalisi.

Kuid sellegi lõigu puhul võiks läheneda nende kalorsuse aspektist. Meie tavalise 2.5% poepiima kalorsus on vaid 52, ubadel 50...80, lahjal lihatootel aga 100...150. Et neis toodetes puuduvad kiudained, on aga kõht kerge «kinni jääma». Loomulikult on erandiks piim, seda eriti just laktoositalumatusega ürgtõugu inimestele.

Samas kui originaalartiklis (õigemini viidatud veebilehel) kõneldakse peamiselt LCD-st (madala kalorsusega dieedist, mis on kõige lähemal XanCal dieedile), siis Novaatori leht kõneleb hoopis GI-dieedist. Glükeemilise indeksiga hinnatakse, kui kiiresti süsivesikud pärast söömist glükoosiks lõhustuvad. Madala glükeemilise indeksiga toiduained (näiteks kapsas või kaerahelbed) tõstavad veresuhkru taset aeglasemalt kui süsivesikurohked toiduained.

Ka mina olen uurinud seda GI-dieeti, ent seegi pole pikaajaliseks kasutamiseks kõlbulik. Silmas pidades kaunis ratsionaalsena tunduvat nõuet võimalikult mitmekesiselt toituda, keelaks GI suure osa toiduaineid kapitaalselt ning läheks sellega vastuollu.

Veel häirib mind selle tõlkeloo juures (lisaks nimetatud meelevaldsele tõlgendusele) termini «dieet» väärkasutus. Siin kasutatakse seda argiteaduse mõistes, kannustades seeläbi ideed, mille kohaselt dieet on midagi ebaloomulikku ja erakordset. Igatahes assotsieerub enamasti selle sõnaga eelkõige näljutamine ja kõhnumine, kuigi olemas on ka kehamassi tõstvaid dieet. Kordan veelkord, et minu nägemuse kohaselt on dieet ei midagi muud kui ratsionaalne toitumine. See tähendab söömist just nii palju, kui seda on vaja elutegevuseks ja heaks enesetundeks.

Võib loota, et sellele sissekandele laekuvad ka mõned kommentaarid, mis tiivustaks mind ka nimetatud lugulaulu uurimist jätkama. Et aeg on hetkel veidi varajane ning tekst kipub pikaks venima, lugejad aga lugeda ei viitsi, siis jätan siinkohal seekord pooleli...

Kiune nädal

Seekord on kenasti näha, kuidas ma olen jõuliselt tõstnud kiudainete hulka oma toidus. Kohati ületab see nõutud normi isegi mitmekordselt. Paraku ei tohi aga unustada, et enamasti tähendab suurem kiudainete sisaldus ka suuremat kalorsust. Seda vaatamata asjaolule, et kiudainetes olevaid kaloreid organism ei manusta. Seega jääb taas vaid jälgida tulpa, kus päises seisab tähis Kg. Pole selles midagi kuigi rõõmustavat. Kuna endiselt pole aega asjadele tõsiteaduslikumalt (õigemini teadlikult) läheneda.


Üks võimalus millegi muutmiseks oleks kehamassi korduv mõõtmine ööpäeva sees. Kindlasti oleks tulemus pisut teistsugune. Senise metoodika kohaselt on massi mõõtmine (nn kaalumine) toimunud vahetult pärast ärkamist. Üsna väär oleks arvata, et see mass kogu päeva jooksul stabiilne püsib. Aga siin ootan huvitavaid ettepanekuid metoodika tõhustamiseks.

Uneta

Ometi kord on midagi hellalt uudsemat raporteerida. Kui järgnevat tabelit hoolega jälgida, siis näeme, et olen siit ära jätnud uneaja mõõdu. Tõsi ta on, et ega sel unel väga otsest seost kehamassiga pole. Selle asemele olen aga sellest arvestusnädalast võtnud uue näidu, millest on märksa suurem tulu, selleks on üks fii-moodi konksuga tähistatav minimaalne kiudainete sisaldus grammides.

Lähtun sellest, et soovituslik päevane kiudainete kogus peaks olema 10...20 g, kaalulangetajatel pigem 20. Kahtlemata lisab selle nüansi jälgimine omakorda peent nüanssi oma toitumise jälgimisse, kuid võimalik, et tasub end pikapeale ära.


Igatahes iseloomustab lõppenud vaatlusperioodi valdavalt roheline suund (st näidud on eelmise perioodi omadest pisemad), välja arvatud keskmise päevase vedeliku ning enne uinumist manustatud kalorite hulga osas.

Väga tõsise suhtumise (st ühtlasi ka vastava aja) puudumist ilmestab uskumatult stabiilsena püsinud kehamass. 15.11 violetne null tähistab mu keerukat olukorda omega määramisel. See tähendab ju enne magamist söödud toitu. Tol ööl jätsin ma une vahele, mistõttu ei osanud seda märkidagi. Muidugi ei tähenda see seda, et ma oleksin öö läbi söönud.

Roosakasse kasti panin need päevad, kus söödud toidu koondkalorsus oli lubatust tunduvalt suurem. Selline paha komme tuleb otseselt ajanappusest ning suutmatusest endale sedagi vähest aega leida, et arvutada enne söömist, mitte konstateerida hiljem tehtut. Sinised numbrid, nagu varemgi, tähistavad osaliselt hinnangulisi näite.

Ehkki öise söömise protsent on tõusnud, võib see olla tegelikkusest veelgi suurem (kui oleksin arvutanud mingist kindlast kellaajast uneaja, mis seekord olemata oli). Teisalt, kiudainete hulga näit on koheldav minimaalsena. See tähendab, ma pole viitsinud iga toidu komponendi puhul seda arvutada, enamasti seda aga pakenditele ei märgita. Tänuväärselt on kiudained ära toodud leivatoodetel, mitte aga näiteks rohelistel salatitel. Samas aga sisaldab kiudaineid isegi magushapu kapsas. Ostsin täna sellise. Selveri oma, päris maitsev. Toodet oli 396 grammi, sellest kapsast 83,3% (karbile märgituna). Hautatud kapsas on aga 1,7% kiudaineid. Nii saab kergesti arvutada, et nimetatud roast sain ma 5,6 g kiudaineid.

Eks paistab, kui kaua ma viitsin (jaksan) neid kiude lugeda. Eks see ole rohkem selline ajaviitetegevus, mis pole omaette prioriteet. Prioriteedi enda kallal on aga jätkuvalt vaja töötada.

Paksukesed

Tänasest TEREVISIOONIST kuulsin, kuidas üle 50% kõigist 15...18-aastastest noortest neidudest ning 12% samaealistest noormeestest on tõsiselt püüdnud tegeleda kaalulangetamisega.

Muigsin suunurgast ja poetasin silmanurgast pisara. Milles on siis probleem? Loomulikult on üks probleem rumaluses. Kasvueas lapsed peavadki olema tiba priskemad, õigemini võivad olla. Kuid selmet haarata kinni igat masti saleduskuuridest, tasuks neil kindlasti proovida minu retsepti — mitte süüa rohkem kaloreid päevas, kui seda just parasjagu vaja on. Ja nii lihtne see tegelikult ongi! Lastevanematel on tihtilugu komme oma lapsukesi nuumata kui põrsaid enne jõule. Toitu topitakse poolvägisi sisse, nõutakse taldriku tühjaks söömist jne.

Lõpuks harjubki laps sedasi sööma, ikka pigem pisut rohkem kui vaja. Kui emmed (isad sellistesse asjadesse end reeglina ei pühenda) topivad lastesse tervislikku hommikuputru või -helvest, siis ei jäta lapsed ju ometi neid asju söömata, mis neile maitsevad, eriti kui taskuraha on.

Ma olen ju ka see, kes meie peres peamiselt poes käib. Lausa hale on vaadata emmesid, kes näiteks keelavad lastele üht või teist toodet, olgu siis põhjenduseks rahapuudus või lootus mitte lapse jonnile järele anda. Iseäranis laialdaselt on levinud kartus jäätiste ees. Ei saa jäätist! Ostsime sulle ju saiakese! Jah, kui soovime last nuumata, siis on muidugi saiake see õige. Kuid kui tahame, et laps kasvaks terveks ja tugevaks, siis üldjoontes teab ka pisike organism ise kõige paremini, mida ta soovib. Ja jäätis on igatahes tervislik toit. Nojah, kui pole tegu just üdini E-ainetega säilima sunnitud ja värvitud külmutisega.

Sel teemal võiks ju pikemaltki kirjutada. Panin lihtsalt uitmõtte kirja, et ei ununeks.

Obstipatsioon

Mõistagi võiks kõnelda sellest, et obstikatsioonist võiks juttu teha alles juhul, kui on tegu liialt harva esineva defekatsiooniga, olgu siis tegemist soole funktsionaalste häirete või muude põhjustega. Tegelikult aga tahtsin öelda, et inimesed on igati erinevad, mistõttu erinevad allikad peavad isegi kõhukinnisuseks pisut erinevaid näitajaid. Ühes peetakse normaalseks iste sageduseks kolme korda nädalas, teises aga kaht korda nädalas kuni kolme korda päevas. Kokkuvõttes selgub aga, et tegemist on küllaltki subjektiivse näiduga ning, nagu seesuguste subjektiivsete asjadega ikka, on siingi «normaalse» mõiste küllaltki varieeruv. Näiteks vanemad inimesed leiavad, et tingimata on vajalik igapäevane iste. Tegelikult puudub inimesel lennuuvõime ning ta pole selline loom, kes peaks end pidevalt tühjendama, et lendu tõustes kergem olla.

Kui uurida kõhukinnisuse (obstikatsiooni) tagamaid, siis peetakse selleks nii ülemäärast stressi, reeglipäratut söömist kui ka kiudainetevähese toidu sagedast tarbimist. Ühe lisafaktorina mainitakse ka lahtisteid, mida liialt sageli kasutades sool justkui minetavat suutlikkuse ise endaga toime tulla. Paljud allikad ning ka ravimitele märgitud hoiatused soovitavad lahtisteid võimalikult lühiajaliselt kasutada. Kiudainete vähesus toidus olevat aga peamisi tegureid, mis põhjustavad vähese ja kõva väljaheite, nagu sageli koertel. Päris täpselt pole teada, kas stress mõjutab kõhukinnisust otseselt või läbi tritsükliliste antidepressantide, millistest mitmed istepeetust soodustavad.

Seesuguste maiuste sees on umbkaudu 4...5% kiudaineid,
kuid ühest batoonist saab 150..250 kcal

Räägitakse sellestki, et kõhukinnisus tekkivad sagedasti just saleduskuuride ajal. Tõsi, minu puhul ei saa seda olukorda vist pidada «kuuriks», vaid pigem sihipäraseks ja pikaajaliseks eesmärgi täitmiseks. Samuti ei saa eitada, et kuulun nende hulka, kes igasuguseid hoiatusi eirates on asunud lahtistite kuritarvitamise teele. Iseasi, kumb oli enne, kas kinnisus või lahtistite liigtarvitamine. Siin tean vastust mina ise kõige paremini — obstikatsioon oli mul varem sisuliselt krooniline ning sellest olen ma just tänu lahtistile nüüdseks pääsenud. Plaanin selles osas ette võtta teatavaid muudatusi. Kui soo¬les¬ti¬kus olev jääk¬mass jääb pikaks ajaks pi¬da¬ma, kus siis kää¬rib ning rois¬kub, te-ki¬b hulgaliselt kõhu¬gaa¬se ja võtab võimust eba¬mu¬ga¬v puhitustunne, mis paistab kätte ka kõrvaltvaatajale.

Ka märgivad allikad, et istungite pidev ignoreerimine võib viia atoonilise jämesoole tekkeni, mis emakeelde panduna tähendab, et soolel puudub peristaltika. Mitte küll et peristaltika kuigi emakeelne oleks. See omakorda tähistab elundite perioodilisi lainelisi liigutusi. Just seesuguse olukorrani, vähese lihastoonuseni viib näiteks krooniline lahtistite tarvitamine, eriti vanematel kodanikel. Vähest liikumist märgitakse peristaltika vähesuse pisema põhjusena, hoopis olulisemaks peetakse aga vähest vedelike tarbimist.

Kuidas seesugust olukorda ennetada? Olen varemgi rääkinud Espumisanist, mis pidavat puhetisi leevendama. Sisuliselt on tegemist pilliga, mis paneb jämedalt väljendudes peeretama, selmet reklaamisõna kohaselt gaase siduda. Vähemasti minuga on nõnda. Erinevatest allikatest (algselt oli mul plaanis nõuetekoaselt erinevatele allikatele ka viidata, ent veebitsi otsitute hulgas on kole palju kordusi, mis raskendavad algallikate leidmist) võime lugeda, et kõhu¬kin¬ni¬su¬se pu¬hul ei to¬hiks tarvitada ei sen¬nat ega bi¬sa¬kodüüli, kuna need ri¬kkuvat soo¬le nor¬maal¬se te¬ge¬vu¬se. Nagu refräänina soovitatakse ikka süüa kiu¬dai¬ne¬ri¬kast toi¬tu, see tähendab te¬ra¬vil¬ja¬too¬teid ja aed¬vil¬ja.

Kõik pealtnäha maitsev pole kaugeltki tervislik

Kui ma meenutan enda paari aasta tagust toitumist, siis prevaleeris selles liha ning puudus leib. Aedviljadest oli peamine kartul. Nüüdseks on olukord muutunud. Liha söön ma suhteliselt vähe. Ja seda isegi mitte selle tõttu, et tingimata dieeti pidada, vaid eelkõige tänu sellele, et erilist himu polegi. Kartulit söön ehk veelgi harvem, küll aga valin sageli teadlikult mitmeid rohelisi salateid. Kui valin leiba, siis võimalikult kiudaineterikka. Iseenest tundub pealtnäha kummaline – liha paistab just selline mahlane ja meeldiv, samas kui teraviljatooted on enamasti kui kuivanud sõnnik. Vabandatagu väljendit, kuid visuaalse vaatluse järgi ei julgeks iial otsustada, et see kiudainete ülistamine võiks kuidagi tegelikkusega seotud olla. Ent minu praktika kinnitab seda. Olgugi, et inimesed on erinevad ja olgugi, et pigem tekitavad minus leivatooted gaase, soodustavad need samas siiski istungeid.

Tõsi, lihast loobumine ei läinud ka valutult. Kui blogis tagasi kerida umbes juulisse 2008, võime leida, kuidas ma seda «praparaat 309» eksperimenteerides olin sunnitud lihast hoiduma. Sellest oli mõneti kasu. See tähendab, projekt 309 ei saa tagant järgi siiski kasutuks tunnistada. Nagu ma eespool juba ka mainisin, olen mina siiamaani kuritarvitanud Bisakodüüli, mille muutmiseks on aeg küps.

Bisakodüül

Kuidas obstipatsioonist vabaneda? Pikka aega kestnud kroonilise kõhukinnisuse korral ei tohiks olla eesmärgiks ülikiire efekti saavutamine. Ja kindlasti tuleks paralleelselt kõhulahtistite kasutamisega korrigeerida ka dieeti. Rõhutaksin siinkohal taas, et dieediks nimetan mina ratsionaalset toitumist, mitte mingisugust «saleduskuuri».

Kaks igast kolmest Eesti naisest kannatavat seedehäirete all, vaevusteks on sagedamini gaasid (41%) ja raskustunne kõhus (38%), mille tulemusel tuntakse end ebamugavalt, väsinuna ja halvas tujus. Pole aga põhjust arvata, et meestega lood teisiti on, nende seas pole sellist uuringut (Uuringute keskus SKDS koostöös uuringufirmaga Faktum & Ariko, 2008) lihtsalt teostatud. Naised on lihtsalt altimad oma muresid kurtma ja arstil käima.

Tavalisteks dieedi vigadeks on vedeliku ja kiudainete vähene tarbimine. Kuid üksi nende tarbimise suurendamine ei likvideeri kõhukinnisust päevapealt. Kiudainete soovitavaks päevanormiks peetakse 20…30 grammi. Iseenesest on see tõsine väljakutse, kuna umbes 100 g leivaga võib saada vaid umbes 5 g kiudaineid. Ent 100 g leiba on rohkem kui kolm tõsist kääru. Eriti raskendavaks asjaoluks on see samas kalorijälgijale, kuna kui üksnes leivale orienteeruda, saab üksi leivast ülemäärase koguse kaloreid. Et leiva keskmine kalorsus on 230 ja soovitatud kiudainete koguse saamiseks tuleks ära süüa 600 g leiba, saab sellest 1380 kcal. Appi tõttavad köögiviljad.

Keedetud hernekauntes võib kiudaineid olla kuni 6%

Otsimata eksootilisi köögivilju, võtame uurimise alla meie igapäevased kartuli, kapsa, kaalika, porgandi, punapeedi, kurgi, tomati, sibula ja küüslaugu. Seda nimekirja tasuks muidugi pikendada.

• keedetud kartul – 1.2 – selleks, et saada 30 g kiudaineid üksnes kartulist, tuleks päevas ära süüa 2.5 kg kartuleid, millest saaks samas 1990 kcal,
• friikartul – 3.1 – 958 g – 2923 kcal,
• ahjukartul – 1.53 – ca 2 kg – 2275 kcal
• toores valge peakapsas – 2.0 – 1.5 kg – 358.5 kcal,
• töötlemata hapukapsas – 1.7 – 1.8 kg – 296 kcal,
• rasvata hautatud praekapsas – 2.0 – 1.5 kg – 358.5 kcal,
• toores kaalikas – 2.7 – 1.1 kg – 340 kcal,
• keedetud kaalikas – 0.7 – 4.3 kg – 549 kcal,
• toores porgand – 2.4 – 1 kg 250 g – 421 kcal,
• keedetud porgand – 2.4 – 1,25 kg – 401 kcal,
• punapeet – 2.5 – 1.2 kg – 493 kcal,
• värske kurk – 0.7 – 4.3 kg – 441 kcal,
• soolakurk – 1.1 – 2.7 kg – 284 kcal,
• tomat – 0.4 – 7.5 kg – 1417.5 kcal,
• sibul – 1.2 – 2.5 kg – 710 kcal,
• küüslauk – 4.1 – 731 g – 966 kcal.

Vaevalt aga ma sööksin ära päevas üle 700 g küüslauku või üle 4 kilo värsket kurki. Ilmselt isegi nende kombineerimine erineval moel osutub tiba tüütuks. Siit ka põhjus, miks ma olen häbenemata vahepeal kasutanud spetsiaalseid kiudainepreparaate. Nende maitse pole suurem asi, kuid mõju tõhus, kuna kiudained pehmendavad väljaheidet ja kiirendavad istungite sagedust.

Täiesti maitsetutele kaerahelvestele tuleb lisada maitseaineid,
ehkki ka iseenesest on nende kalorsus 300.
Kiudainete hulka pole pakendile märgitud,
kuigi see peaks olema 10%

Eriti ohtralt on kiudaineid töötlemata kliides. Samas aga olevat vattigi mõnusam süüa kui kliisid, pealegi ei tekita vatt puhetisi. See aga ei tähenda, et ma kutsuksin kedagi üles vatti sööma või et ma seda ise teinud oleksin. Isegi mulda pole ma söönud!

Mittetehislikest soovitatakse veel taimse päritoluga antraglükosiide sisaldavaid lahtisteid, nagu peamiselt dekoratiivtaimena kasvatatav parasvöötme liblikõieline senna ja paakspuukoor, milliste leebe toime võib ilmneda alles 8…10 tunni möödumisel pärast tarvitamist. Samas peab tõdema, et senna pole meie loodusele omane taim, pealegi kasvatatakse ligi 50 liiki kultiveeritult. Ravimina kasutatakse Niiluse orus ja Indias kasvatatud taimi.

Senna (pilt Wikipediast)

Üheks lihtsamaks kõhukinnisust ennetavaksmeetmeks on klaasitäie külma vee joomine hommikuti, mis ergutab seedekanali motoorikat. Mina olen vett joonud tihti öösiti enne uinumist, ja mitte klaasi, vaid 1,5-liitriste pudelite haaval. Mulle meeldib gaseeritud sidrunimatseline vesi, kuid ära ei ütle ma ka Värska vm mulliveest.

Ravimitest on tuntuim purgeen, mida oli meil laialdaselt saada enne eelmisest liidust väljaastumist. Selle kestev kasutamine võib põhjustada ulatuslikku elektrolüütide ja vee kadu, mistõttu vajab tingimata tarvitamist koos rohke mineraalveega. Räägitakse, et ühekordse annuse toime võib kesta kuni neli päeva, kusjuures 60 mg annus võib toimet avaldada juba 4 tunni jooksul. Seega, igati efektiivne, ent mina pole kas osanud otsida, küsida ega näinud apteekides vabamüügis fenoolftaleiini.

Proviisoriga nõu pidades sain endale kasutamiseks Bisakodüüli, mida müüakse nii tablettide kui ka küünaldena. Ehkki viimaste (suposiitide) toime ilmneb juba vähem kui tunni ajaga, eelistan ma siiski tablette.

Kiireks lahtistamiseks on veel pakutud magneesiumisooli ja fosfaati. Laktuloos kui poolsünteetiline disahhariid ei imendu seedetraktist. Jämesoole mikroorganismid lagundavad laktuloosi laktaat- ja atseethappeks, mis stimuleerivad sooleseina. Laktuloos pärsib sooles lämmastikku tootvaid mikroorganisme ning seetõttu kasutatakse laktuloosi maksapuudulikkusest tingitud entsefalopaatia korral. Laktuloos on väga magus seetõttu ebameeldiv ning seda võetakse sageli koos puuviljamahlaga. Laktuloosi suured annused võivad põhjustada kõhuvalu ja gaaside kogunemist. Päevane koguannus (20...60 g) võetakse sisse hommikusöögi ajal. Laktuloosi mõju avaldub alles 1...3 päevaga, mistõttu see ei sobi kõhukinnisuse kiireks likvideerimiseks.