Ma vist juba eelmisel korral kiitsin seda kuumsuitsuheeringat, mis garneeritud küpsetatud porgandi ja sibulaga ning sinepiseemnetega. Väga meeldiv Rimi hõrgutis. Isegi kui mõned luud juhtuvad hamba alla sattuma, on heeringa luud nii õrnad, et ei tee suurt häda. Valdavalt on aga roog luudeta. Pakendid, mida ma näinud olen, sisaldavad kaht kalapoolt, millest üks on ka nahatustatud. Ainsa puudusena tuleks mainida kalorsuse puudumist. Olen selle juures kasutanud kaudset meetodit ning arvestanud kalorsuseks 245.
Otsustasin enda öist soolaseisu leevendada keedetud kaalika ja viineriga. Huvitaval kombel näitab TKA mulle keedetud kaalika kalorsuseks 12.8. pakendil oli aga kirjas, et see on vähemalt 30. Lisasin veel ka võimaitselist margariini, soola ja tilli. Tuleb mainida, et ahjus ja pärisvõiga küpsetatud kaalikas on siiski veidi maitsvam, ent asja ajas ära seegi. Pakike keedetud kaalikaid (Sagro Food toode) maksis € 1.34 kilogramm. Kummlisel kombel oli mul tšekil kirjas kogusena 0,628 kg, reaalselt kaalus pakk 441 g ning pärast pakendi äraviskamist ja keeduvee äravalamist jäi alles vaid 395 g. Niisiis maksin mina umbes 400 grammi eest € 1.18. See teeb vist kilo hinnaks € 2.99. Kui see ei olnud pettus, oli see mingi eksitus.
Et mul on iga päev sünnipäev, siis oli mul hea meel saada üheks järjekordseks sünnipäevaks tore blender. Möödunud sissekandes olin suutnud sellega valmis meisteradada jäätisekreemi. Mina arvasin, et see blender oli nagu blender ikka, või vähemalt selline asi, mis oleks justkui tagurpidine nuimikser. Selgus aga, et see on hullem kui porgandiriiv. Õuna ja banaani see igatahes ei purustanud. Kaapis vastavatele puuviljadele kiireloomulised sooned sisse ning sinna see jäi. Võimalik, et põhjus oli selles, et banaan ei ole botaaniliselt puuvili, vaid pelgalt rohttaime jahujas mari.
Avastasin hiljuti huvitava lihatoote, TEX-MEX peekoni. See sobib hästi kokku minu pekidieediga ning on maitsev ka eriliste lisanditeta. Näiteks küüslaugupekile kühveldan ma kõvasti soola ja pipraid juurde, rääkimata küüslaugust.
Pakendile märgitult on sel peekonil kahtlaselt madal kalorsus, vaid 218. Samas kui küüslaugupeki kalorsuseks olen ma arvestanud 890.
Tex-Mex peekoni viilud on hea pooleks lõigata, haarata toetuspunktiks mingi koorikleib, katta see ühtlase kihi värskelt viilutatud küüslauguga ning seejärel kolme poolviilu pekise peekoniga. Peale siputan ma reeglina pisut soola ning kas küüslaugupipart või viie pipra segu. Küüslaugu puudumisel ajab hädaga asja ära ka paks kiht mädarõika ja kange sinepi segu. Kui keegi peaks imestama, et kas peale selle kõige peekoni maitset ka tunda jääb, siis tuleb vaid soovitada endal järgi proovida.
Et üks sell mu leibkonnast nüüd McDonaldsis töötab, otsustasime Alvariga ükspäev ka sealseid roogi proovida. No egas nood road pole vist viimase sajandi jooksul kuigi palju muutunudki. Küll aga avastasin ma üllatusega, et iga roog pakitakse eraldi pakendisse ning pakenditele on peale märgitud kalorsused. Minusugusele jälgijale on noist suur lohutus.
Kuid kalorsus on viimasel ajal sageli see, mis määrab. Näiteks kui on valida odavama ja kallima koogikese vahel, valin ma mitte tingimata odavama, vaid kalorivaesema. Näiteks maksis meekook viimati 2,5 krooni vähem kui pildil kujutatud toorjuustu-marjakook. Kuid ma valisin just selle, kuna selle kalorsuseks olid nad arvutanud 198.8, samas kui meekoogil on see üle 300. Siin kujutatud kook oli tegelikult pisut vedelam kui koogile kohane (ju see toorjuustuks nimetatu oli želatiinita kohupiimapasta), kuid äärmiselt maitsev.
Kui mingi asi maksab poes alla ühe täiseuro, tekib mul alati kiusatus seda ka osta, eriti kui see vähegi süüa sünnib. Nii ma proovisingi hiljuti tehislikku kalamarja. Peab mainima, et must mari on peenem ja maitsvam.
Punane meremari meenutab samuti ehtsat kalamarja. Vähemasti krõmpsuvad need meeldivalt hamba all.
Kõige hämmastavam on aga nende meremarjade kalorsus. Vaatamata sellele, kas see on värvitud karotiiniga või meenutab pigi, on nende põhikoostiseks sisuliselt merevetikas. Nende toodete kalorsus on kõigest 12 ja pildil oleva «kalamarajasaia» raskemaks pooleks ongi röstsaiaviil. Väga hea võimalus kergeks ja elegentseks eineks.
Rimi nn omatoodete hulka kuulub ka pildil olev toode. «Kooritud ploomtomatid omas mahlas» on küll madala (24) kalorsusega, kuid suhteliselt maitsetud. Lisasin tublisti soola ja pipart kui oma generatsiooni esindajate põhimaitseaineid.
Ingman oli välja toonud taas ühe uudistoote. Vanlillijäätis õuna ja kaneeliga. Vähemasti polnud mina seda varem trehvanud. Suhteliselt väikese kalorsusega (182) meeldivalt vähemagus jäätis.
Balbiino jäätisetort Romantika (193) on kahtlemata veelgi maitsvam ning samuti mitte liiga kaloririkas. Lõviosa kaloreist annavad pähklipuru ja šokolaadiglasuur. Selle jäätise juures meeldib mulle kõige enam jäätise pähklvõine osa. Tegelikult on olemas ka nn dieetjäätiseid, kuid eks ma neist räägin siis, kui ma millalgi jõuan ammulubatud jäätise-peatükini.
Näiteks Peetri Pizza
Frutti di Mare kalorsus on 208.5. Seda söögikohta külastasin juba neljandat korda. Ikka põhjusel, et see võimaldab kenasti mul neid kaloreid jälgida. Isegi kui need pole sajaprotsendiliselt täpsed, annavad need mingisugusegi orientiiri.
Neljas külastus Peetri Pizzasse ja neljas erinev pitsa. Üldjoontes ja jämedalt võttes on need kõik suhteliselt ühesuguse maitsega, kuna maitse põhiosa moodustavad krõbedaks küpsenud tainas ja juust. Seekordse pitsa puhul häiris mind krevettide vähesus.
Kuid saiatooted on kahtlemata ühed kaloririkkamad mu menüüs, jäädes teisele kohale pekkide ja suitsuvorstide järel. Näiteks selline nimetu protsendimärgiga Rimi sai on kalorsusega 274. Ka erinevate saiade põhjal võiks suisa eraldi sissekande koostada, kuid sedagi siis ehk millalgi hiljem ning ilmselt pärast jäätisi.
Ehkki ökoloogina peaksin ma ära põlgama kõiksugu plastmasstopsikud ja –ümbrised, ei saa ma kiitmata jätta enamiku kulinaaride salateid. Hetkel ei hakka ma juttu solkima mittemaitsvate toitude nimetamisega. Mitte et ma neidki maitsnud poleks, kuid tulevikus ma neid tavaliselt ei osta. Üks lihtsamaid ja odavamaid on Selveri köögi kapsa-porgandisalat, mille kalorsus on vaid 68 ning kiudainete sisaldus (arvutasin minimaalse) 1,78%. Samanimelist artiklit müüb ka Rimi, kuid neil on lisatud ka õli ning kapsa-porgandi proportsioonid on teised. Rimi samanimelise salati kalorsus on 128 ning kiudu 1,86%. Tõsi, need kaks pole ainsad sama salati tootjad.
Rimi köögi kapsa-porru-sellerisalat on imemaitsev. Siia see pisike kogus õli (ja vist ka suhkrut) sobib imehästi. Kalorsus on vaid 54 ning kiudaineid arvutasin 1,98%.
Hoopis pettumuslikuks osutus aga peedi-kurgisalat, kuna selle peamiseks koostisosaks polnud mitte peet ega kurk, vaid paksendatud majonees. Mitte ka et sel majoneesil maitse poolest midagi viga oleks. Meenutas Hellmansi oma (kuid võib olla vabalt originaaltoode). Kui ka kiudainete sisalduse sain sellele arvutatud 1,58%, siis kalorsus (171) tundus mulle liialt tõsine.
Muidugi söön ma ka märksa kaloririkkamaid asju isukalt, ainult vähem. Veel eile sõin ära kaks tiiba kolmest. Kvikkeri kuumsuitsu brolieritiiva kalorsus on 276 ning rasvasus 23%.
Kui tõsiselt kaloririkastest asjadest kõnelda, siis šokolaadid on esirinnas. Näiteks see Laima 70% bitter on kalorsusega 521 ja rasvasusega 38,3%. Magusaid šokolaade ma ei armasta, kuid ega ma viimasel ajal neid mõrusid ka üle neljandiku tahvli korraga ei söö. Neljandiku tahvliga saab keresse niigi 130 kcal ja 25 g.
Selline Bella Bellissimo maasikakompott on aga üllatavalt kalorivaene (59). Arvutasin sellelegi tootele kiudainete sisalduse, saades selleks 0,64%. Kui selline tulevikuski vaid 50 senti maksab, võib seda tulevikuski osta, isegi niisama söömiseks.
Üks tõhusamaid poolfabrikaate on mitmesugused pelmeenid. Kui osta mitte just kõige odavamaid ja kõiksugu sooni ja kõõluseid sisaldavaid tooteid, on suutäis väga maitsev. Ja viimasel ajal ikka Delmaga. Enda kiituseks võin lisada, et sellegi roa puhul jagasin selle praktiliselt pooleks, ehkki pakis oli 41 pelmeeni. Seesugune 20 pelmeenist koosnev ja margariiniga maitsestatud roog kaalus 218 g ja andis 517 kcal. Tõsi, pildil pole keedetult samad pelmeenid, mis Bravissimo Italiano pakis.
Alustan seekordset sissekannet viimati söödud roast, milleks oli Selveri aprikoosi-jogrutikook. Et selle rasvasus oli 5.2%, võib juba arvata, et see on ka maitsev ning rammus. Seesugusest taldrikutäiest piisab normaalsel juhul tervele perele magustoiduks, kuid mina pistan sellise tavaliselt üksi nahka. Et kalorsus on sel 245.7, võis arvatagi, et sellest 354-grammisest tükist sain ma korraga umbes poole päeva normi kaloreid (855 kcal). Kellel aga oma päevabüdžetti selline summa mahub, võiks ära proovida. Teisalt, ehk on seda kellegagi jagada.
Eile aga sõin ma seevastu Sõbra kohupiimakooki. Samuti Selveri toodang, kuid minu jaoks juba liiga rasvane ja rammus. Rasvasusega 21.1% koogitükki ei suutnud isegi minusugune suursuu ühe korraga ära süüa, ilma, et see vastu oleks hakanud. Võimalik, et eile polnudki see enam värske, kuna ostetud sai üleeile. Koogi kalorsus on koguni 373.9 ning see jättis suhu tugeva kõrbenud margariini järelmaitse. Mina seda teine kord ei osta.
Vaarika-kohupiimakook, mida toodab Eesti Pagar, on aga vaid 200 c, rasvasusega 8.3 ning päris hõrk. Tõsi, samast sarjast toorjuustu-marjakook (198.8 c 9.8% rasvasust) on pisut maitsvam, kuna sisaldab ka hapukaid mustikaid. Eriti maitsev on aga sedalaadi kooginimelistest maiustest maasika-jogurtikook (169 c 6.1% rasvasusega Poesia toode).
Kui jutt juba magusale läks, siis ei saa kõrvale jätta ka kõiksuguseid jogurtitooteid. Tere Helluse sarja jogurtid on suhteliselt maitsvad, kuid ka neid söön ma sageli koos vähese kamaga. Pildil kujutadud õuna-muraka-meejogurt on vähese rasvasusega (2.5%) ning 97 c, nagu nad peaaegu kõik. Kuid konkreetse sordi juures imponeerivad mulle just eriti murakaseemned (botaaniliselt vist suisa pähklikesed), mis hammaste vahele kipuvad jääma. See annab ühtlasi ka aimu, et selline väikese levikuga rabamari on reaalselt ka kasutuses ning tegu pole pelgalt lõhna- ja maitseainete buketiga.
Rimi jogurteid toodab ilmselt mõni tuntud Eesti tootja ja seda poleks kriipskoodi arvestades üldse keeruline välja uurida. Kuid selle sarja jogurtite omapäraks on nende märksa suurm vedelisus (kui seesugune sõna olemas on), ehkki peaaegu kõigi rasvasisaldus (2.5%) ja ka kalorsus (95 c) on samad. Kui mingi tootesari on mistahes sisaldise puhul väga sarnane, tekitab see minus õigustatud kahtlusi. Vedelaid jogurteid suudangi ma vaid kamaga koos ehk maitsestatud kamana süüa.
Peab siinkohal kohe lisama, et rahvustoiduna mõeldud kama, kus see jahusegu pannakse keefiiri või hapupiima sisse ning pigem soolaga maitsestatakse, minu menüüsse ei kuulu. Olen aru saanud, et mind ei härigi niivõrd piim kui toit, kuivõrd selle lõhn. Olen millalgi proovinud ka kama hapukoorega, kuid see toit tundub juba liialt rammus. Kuigi hapukoore puhul tuleks ehk isegi kõne alla mitmed teised lisandid. Just hetkel mõtlesin selle «retsepti» välja ning kujutan ette, et millalgi ka proovin. Ideaalsel juhul tasuks võtta 20% hapukoor, hakkida sellesse murulauku või lõikuda sinna imepeeneks pisem sibul, lisada ka tilli ja kama. Sellisel juhul peaks sobima sinna ka kurkum ja küüslaugupipar. Lahjema hapukoore puhul toimetades saaksime mingisuguse tipikastme, kuhu on hea kartulikrõpse kasta. Kamaga ei tohi aga liialdada, kuna vaatamata suhteliselt kõrgele kiudainete sisaldusele (14.1%) on selle kalorsus 362. Mina kasutan 400 ml jogurti kohta umbes 25...30 g kama. Kuhjaga teelusikas annab umbes 15 g.
Aga Danone toodab ka Smile sarja jogurteid, mis on piisavalt paksud, et neid veel kamaga rikastada. Ma pole uurinudki, kas see Smile duet sari mingisuguseid kasulikke baktereid ka sisaldab, nagu paljureklaamitud Activia. Igatahes on sel duetil põhjas sups moosi. Enne tarvitamist on soovitav topsi sisu ära segada. Ja selles moosis pole samuti üksnes maitseained ja tärklis, vaid ka ehedaid viljalihatükke.
Smile seesgused neljased pakid on haruldased ka selle poolest, et neile on võimalik arvutada kiudainete sisaldus. Virsikujogurt (83 c) sisaldab 0,07% ja maasikajogurt (86 c) koguni 0,98% kiudaineid. Suhteliselt maitsvad, kuid vähefunktsionaalsed. Sobivad kergeks desserdiks ja on odavad.
Ehkki taliharjapäevgi on möödas, pole veel ümber mu jäätisedieet. Nagu ka jogurtite puhul, meeldivad mulle seesugused jäätised, kus midagi maitsvat sees on. Näitseks Balbiino pistaatsia musi sisaldab pistaatsiatükikesi, on õrnalt soolanegi. Pakendatud on see tavaliselt vähem kui 90-grammisestesse portjonitesse, mis minusuguse «üks ühik korraga»-tarbija jaoks väga kasulik on. Kalorsus on sel 202 ja kiudaineid 0.08%, samas rasvasus aga 11.9%.
Väga meeldiv on ka Balbiino Classic sari, seda eriti just mõõtude poolest. Eelmisele sarnane on mandlipuru sisaldav Classic Almond, mis on ka sarja kõige rammusam (223 c), rasvasusega 14.2%. Kuid kiudaineid on selles 0.83%.
Tänase jäätiseloo lõppu pean lisama, et Premia Vau sarjast meeldib mulle vanilli-koorejäätis šokolaaditükkidega. Olen vist juba varemgi maininud, et sisalduvad terakesed tõstavad jäätise kalorsuse suhteliselt kõrgele (220 c) ja selle pooleliitrise topsi suurus on sobiv vaid suurema aktiivsusega päevadel, kui on lootust ka mõni kalor lisaks baasainevahetusele kulutada.
Traditsiooniliselt lasin end möödunud nädalal mitmel korral ka välja sööma meelitada. Seekord proovisin Peetri Pizzas Bolognese pitsat. Suure 400-grammise õhukesepõhjalise pitsa summaarne kalorsus on kodulehe järgi umbes 858. Sisuliselt moodustabki see poole päevanormist. Aga et sellel pitsal peab veel kuskil eemal ka järel käima ning sellele oma energiat kulutama, on tavaliselt mõne aja pärast taas nälg. Kui mälus veidi sobrada, siis möödunud aruandes toodud Frutti di Mare oli maitsvam ning veidi väiksema (843 c) kalorusega.
Olen oma seedimist edendanud ja maitsemeeli kosutanud mitmesuguste valmissalatitega, milliseid on mugav poest pisikeste kogustena osta. Ülimalt negatiivne on vaid see, et kaasa antavad plastmasskarbikesed ei kuulu taaskasutusse. Kusagil võiks siiski asuda ka seesuguste kokkukogumise punkt. Mis me räägime salatitopsidest, kui isegi piima- ega alkoholipudeleid tagasi ei korjata. Ostmisele ma ei loodagi. Kuid küllap keegi varem või hiljem ka selle probleemi lahendab. Sellel pildil on Rimi maitsev Mehhiko toorsalat, kalorsusega 47. See sisaldab jalapenot ja maisi, paprikat ja kapsast. Arvutasin selle kiudainesisalduseks 1.5%.
Samas Rimi vinegrett (106 c) mulle eriti ei maitse. Pikendan seda reeglina sibulaga, mis teeb vinegretist vinegreti. Naaberpildil on Selveri odrakruubid sealihaga (108 c), millele arvutasin kiudainesisalduseks 6.46%. Sellele tootele lisan ma võimalusel kapparit.
Nõo Lihavürsti vürtsikas veisesink (101 c) on väherasvane (2.1%) toode, kuid vürtsikas on sellel minu maitsemeelte kohaselt vaid nimetus. Pakendis oli viimati vaid 4 singiviilu, mistõttu tuleb toode üpris kalliks nimetada.
Hoopis maitsvam on kõrge kalorsuse (312 c) ja rasvasusega (26.5%) Sõbra vorst, mis näeb välja nagu tavaline poolsuitsuvorst. Kuid kalorsust ei lisa siin mitte pekitükid, mida praktiliselt polegi, vaid hoopis sulajuustutükid. Oma 10 aasta eest tootis ka Noa-Rootsi juustutükkidega ülimaitsvat poolsuitsuvorsti, ent ettevõte on nüüdseks vist oma tegevuse lõpetanud. Kui sellelt tööstuselt oleks müügil teisi tooteid, võinuks arvata, et lihtsalt vastav toode on tootmisest kõrvaldatud.
Liha ja juustu kooselu on märgata veel ka Nõo Lihavürsti Aadliku eines juustuga (181 c), mis on ilmselt sedasorti toodetest kõige dieedisõbralikum (rasvasus 12.5%).
Lihatooted on küll põrgulikult maitsvad, kuid ei soodusta seedetööd ega sagesta istungeid. Seetõttu olen ma püüdnud viimasel ajal oma menüüs pidada ohtralt kala. Viimati avastatud Kirderanna praetud heeringafilee tomatikastmes (160 c, 8.2% rasva) oli aga pettumus. Eriti ebamaitsev oli see kaste, millesse oli ohtrasti lisatud ka keedetud porgandit. Kala püüdsin ma sellest punasest plögast välja, karbi koos kastmega aga viskasin minema.
