Kui ma peaaegu täpselt kolme aasta eest lasin end diagnoosida, oli kasutatavaks aparaadiks seesugune kahtlane. Mingi ülinõrk elekter lasti läbi mu käte ning selle peale leiti, et ma olen nagu hüljes. Siis oli mu kehamass veidike alla tsentneri. Mõistagi pole mul enam täpselt meeles nood näidud, ja tegelikult vist neid nii täpselt ei mainitudki. Igatahes sündiski sellest mu blogi 309 (sünniaeg 23.07.2008). Seekord aga oli neiu nii lahke ning kirjutas kõik kenasti lehekesele üles. Ka kasutatav aparaat oli hoopis peenem ja koosnes kahest osast. Neiu veel rõhutas, et neil olla ülitäpne kaal (st massimõõtur) ega tahtnud midagi kuulda sellest, et juba üksnes müts, mida ma peas kandsin, kaalus oma paarsada grammi. Õhtul mõõtsin selle kodus ära: mütsi mass oli siiski vaid 78 g.
Kuid enne mind ja ja mu miniat end mõõta lasnud pikale kõhukale keskealisele mehele teatas neiu, et nälgida küll ei tohi, sama kordas ka miniale. Kui ma aga oma suurte mõõtude tulemused kätte sain, suutsin vaid muiata tehnika puudulikkuse üle: igavesti peen aparaat (mida MedPlus lehel müüakse $64 eest) oleks võinud ju lisavarustuses omada ka pisikest printerit. Veel paari päeva eest vähendasin ma oma kalorsuse piirnormi, kasutades selleks koguni võimalikult pisikest näitajat. Seekordne tulemus anti mulle aga nii pisike, et hea tahtmise juures võiksin ma kolme päevaga vabalt terve nädalanormi ära süüa.Nagu pildiltki paistab, olid sel diagnostikaaparaadil sensorplaatidega varustatud käepidemed, mida kästi sirgete kätega enda ees hoida. Kuid ka jalgade all olid sensorid, mis siis kogu selle elektri minust läbi lasid. Kuigi aparaadis kasutatakse vaid 4 AA-patareid ning suur osa nende energiast läheb LCD ekraanil kuvanduva esitamiseks, tundsin ma suisa surinat nii jalgades kui ka kätes.
Tulemus, mille sain, oli siis kirjas lipikul. Palun väga:
Kõigepealt arvutati minu nn kaaluks 81.3 kg ja see olevat äärmiselt täpne kaal, nagu ma juba eespool mainisin. Vaatamata pisiasjale, et mul olid kerged suveriidedki seljas, oli vahetult enne poodi minekut kodus kaalutud mass siiski umbes kilojagu väiksem. Alles südaööks, kui olin endasse söönud 427 g viinamarju, 153 g virsikuid, 391 g marineeritud kurke ning 31 g vinnutatud särge ning otsa joonud umbes poolteist liitrit vett, oli mu mass tõepoolest lähedane sellele, mille neiu minu kohta reklaamlipikule kirjutas. Kehamassiindeksiks arvutas see aparaat siis 26.2, mis teadupoolest tähendab rasvumist. See omakorda on aga veider, kuna paari päeva eest kaudsel meetodil arvutatud KMI oli mul koguni 26.7. Aga need reklaamlipikud, millele neiu andmeid käsitsi ümber kirjutas, nägid välja sellised:
Pildil on siis mõlemad pooled. Reklaamitavatest objektidest pajatan ma allpool, sisust aga ehk lausa mõnes teises sissekandes.
Jätkates tulemustega, selgus, et minu konstitutsioonis polnud suurt midagi aastatega muutunud. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et rasva on mu kehas 28.9% ning lihasmassi vaid 20.7%. Mul küll oli pisike kiusatus maha pildistada ka see tore tabel, millest ta mu tulemusi normiga võrdles, kuid ma säilitasin soliidsuse ning tegin näo, justkui ma kuulaksin hoolega, mis tal mulle veel öelda on.
Vistseraalse rasva hulk olla 14, mis tähendavat vaid üht pügalat vähem kui katastroofiline. See pidi tähendama, et kõiki mu siseelundeid ümbritseb vaid rasv. Tegelikult on kurb, et seda ei öeldud protsentides. Vähemasti nii ei kirjutatud. Normaalseks vistseraalse rasva hulgaks meestel peetakse vahemikku 10...19%. Igatahes kui see on mul 14%, ei peaks siiski veel kirsturaha koguma.
Kõhu ümber oleva rasva hulka indikeerib ka vööõmbermõõt: kui see on üle 102 cm, on risk haigestuda infarkti jms südame- ja veresoonkonna haigustesse oluliselt suur. Suurenenuks loetakse riski ka siis, kui see on üle 94 cm. Sellega on aga nagu see on. Ma ei usu, et ma olen ainuke mees, kelle vööümbermõõtu mõjutab joodud vedeliku ning kogunenud gaaside hulk. Kuid kui ma «kõhu kenasti sisse tõmban», saan vööümbermõõduks 90 cm.
Nojah, kui ma varem võrdlesin end hülgega, kel on kole palju rasva, siis nüüd, kus ma umbes kolmandikus ulatuses rasvast koosnengi, lihaseid on aga vaid viiendik mu massist, peaksin end ehk vaid ksantoorlasega võrdlema? Või on siin planeedil ka mõningaid sarnases proportsioonis elureid? Veel tekitas minus pisikest kummastust, et mis on mu sees veel? Ma tõesti ei hakkaks end hüdraga võrdlema kuna ka inimesed koosnevad tegelikult umbes 85% veest. Aga kujutame ette, et arvutused tehti sellele osale mu massist, mis ei ole vesi. Kui rasv ja lihas kokku liita, saame 49.6%. Ja kas sellest tuleb nüüd arvata, et 50.4% on mul luud, sidekude ja aju? Ma parem ei hakka ootama, millal sedalaadi masinad ajumassi arvutama hakkavad. Kui ma niigi juba surinat tundsin, siis elektri laskmisel läbi aju võivad tekkida märksa ulakamad tulemused, kui näiteks teatavate seente näsimisel. Mitte et minul oleks kogemusi ühtede või teistega.
Viimane arv lipikul on see kalorite hulk, millest ma ei tohiks päevas vähem süüa. Nii teatas neiu. Peenemalt öelduna peaks see olema siis metaboolne päevane miinimummäär (BMR – basal metabolic rate). Kui ma arvutan selle enda kasutuses oleva programmi järgi, saan selleks 1736. Tõsi, eks arvutuslikud näidud ole midagi muud. Kasutan arvutamiseks oma pikkusena 9 ft 9 in, vööümbermõõduks 36 in ja piikuseks 181 lbs. KMI on sellise arvutuse juures 26.8, rasvasisaldus 20%.
Aga need preparaadid, mida vaikivalt reklaamiti, olid SilvaSlim sarja toidulisandid. Reklaamisõna ütleb, et see olevat uus kontseptsioon kaalust alla võtmiseks. Tegelikult pole siin midagi uut, üksnes teistmoodi nimetusega toode. Päeval peaks see aktiveerima ainevahetust ja soodustama keharasvade «põletamist», õhtul takistama rasvade imendumist ning öösel aeglustama süsivesikute muundumist rasvadeks ning vähendama isu järgmisel päeval. Ostule lisaks anti kaasa veel ka pakike panasiili. Mida need kõik endast kujutavad, pajatan järgmisel korral.
Aga ma sain tungivatest vihjetest aru, et lihasmassi suurendamiseks tuleks lihaseid treenida. No tühikargajat ja lihasmassi nimel ringisörkijat minust ei saa. Kuid enam kui viie aasta eest olin ma ostnud minitrenažööri, mis vähemalt kõhulihaseid pidanuks tõhustama. See riistapuu oli mul umbes 5 aastat kusagile kadunud ning akugi tühjaks jooksnud. Soetasin uue aku ning tegin mõned kunstlikud istessetõusud. Aparaadil on päris palju erinevaid režiime ning kõik need töötavad vaid kindla aja. Selleks, et vöö töötaks, tuleb pinnad kokku määrida nn konduktsioongeeliga. Viimast ei tea ma aga kusagilt osta. Igatahes alustasin ma raevukat taasvõitlust oma positiivse massiibe vastu. Aitab vabandustest!
Aga juuresoleval pildil on kõht kenasti punni aetud. Tegelikult see nii hull polegi, kuid kui elektriimpulss lihased pingule tõmbab, teeb see seda vaid lokaalselt. Tegevuspind on lai!
