27. juuli 2011

Personaaldiagnostika

Tegelikult ei suutnud ma täna (st eile) siiski oma kalorinormist kinni pidada. Ja selleks andis hoogu nn personaaldiagnostika, mille lasin Lõunakeskuses teostada.

Kui ma peaaegu täpselt kolme aasta eest lasin end diagnoosida, oli kasutatavaks aparaadiks seesugune kahtlane. Mingi ülinõrk elekter lasti läbi mu käte ning selle peale leiti, et ma olen nagu hüljes. Siis oli mu kehamass veidike alla tsentneri. Mõistagi pole mul enam täpselt meeles nood näidud, ja tegelikult vist neid nii täpselt ei mainitudki. Igatahes sündiski sellest mu blogi 309 (sünniaeg 23.07.2008). Seekord aga oli neiu nii lahke ning kirjutas kõik kenasti lehekesele üles. Ka kasutatav aparaat oli hoopis peenem ja koosnes kahest osast. Neiu veel rõhutas, et neil olla ülitäpne kaal (st massimõõtur) ega tahtnud midagi kuulda sellest, et juba üksnes müts, mida ma peas kandsin, kaalus oma paarsada grammi. Õhtul mõõtsin selle kodus ära: mütsi mass oli siiski vaid 78 g.

Kuid enne mind ja ja mu miniat end mõõta lasnud pikale kõhukale keskealisele mehele teatas neiu, et nälgida küll ei tohi, sama kordas ka miniale. Kui ma aga oma suurte mõõtude tulemused kätte sain, suutsin vaid muiata tehnika puudulikkuse üle: igavesti peen aparaat (mida MedPlus lehel müüakse $64 eest) oleks võinud ju lisavarustuses omada ka pisikest printerit. Veel paari päeva eest vähendasin ma oma kalorsuse piirnormi, kasutades selleks koguni võimalikult pisikest näitajat. Seekordne tulemus anti mulle aga nii pisike, et hea tahtmise juures võiksin ma kolme päevaga vabalt terve nädalanormi ära süüa.

Nagu pildiltki paistab, olid sel diagnostikaaparaadil sensorplaatidega varustatud käepidemed, mida kästi sirgete kätega enda ees hoida. Kuid ka jalgade all olid sensorid, mis siis kogu selle elektri minust läbi lasid. Kuigi aparaadis kasutatakse vaid 4 AA-patareid ning suur osa nende energiast läheb LCD ekraanil kuvanduva esitamiseks, tundsin ma suisa surinat nii jalgades kui ka kätes.

Tulemus, mille sain, oli siis kirjas lipikul. Palun väga:


Kõigepealt arvutati minu nn kaaluks 81.3 kg ja see olevat äärmiselt täpne kaal, nagu ma juba eespool mainisin. Vaatamata pisiasjale, et mul olid kerged suveriidedki seljas, oli vahetult enne poodi minekut kodus kaalutud mass siiski umbes kilojagu väiksem. Alles südaööks, kui olin endasse söönud 427 g viinamarju, 153 g virsikuid, 391 g marineeritud kurke ning 31 g vinnutatud särge ning otsa joonud umbes poolteist liitrit vett, oli mu mass tõepoolest lähedane sellele, mille neiu minu kohta reklaamlipikule kirjutas. Kehamassiindeksiks arvutas see aparaat siis 26.2, mis teadupoolest tähendab rasvumist. See omakorda on aga veider, kuna paari päeva eest kaudsel meetodil arvutatud KMI oli mul koguni 26.7. Aga need reklaamlipikud, millele neiu andmeid käsitsi ümber kirjutas, nägid välja sellised:


Pildil on siis mõlemad pooled. Reklaamitavatest objektidest pajatan ma allpool, sisust aga ehk lausa mõnes teises sissekandes.

Jätkates tulemustega, selgus, et minu konstitutsioonis polnud suurt midagi aastatega muutunud. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et rasva on mu kehas 28.9% ning lihasmassi vaid 20.7%. Mul küll oli pisike kiusatus maha pildistada ka see tore tabel, millest ta mu tulemusi normiga võrdles, kuid ma säilitasin soliidsuse ning tegin näo, justkui ma kuulaksin hoolega, mis tal mulle veel öelda on.

Vistseraalse rasva hulk olla 14, mis tähendavat vaid üht pügalat vähem kui katastroofiline. See pidi tähendama, et kõiki mu siseelundeid ümbritseb vaid rasv. Tegelikult on kurb, et seda ei öeldud protsentides. Vähemasti nii ei kirjutatud. Normaalseks vistseraalse rasva hulgaks meestel peetakse vahemikku 10...19%. Igatahes kui see on mul 14%, ei peaks siiski veel kirsturaha koguma.

Kõhu ümber oleva rasva hulka indikeerib ka vööõmbermõõt: kui see on üle 102 cm, on risk haigestuda infarkti jms südame- ja veresoonkonna haigustesse oluliselt suur. Suurenenuks loetakse riski ka siis, kui see on üle 94 cm. Sellega on aga nagu see on. Ma ei usu, et ma olen ainuke mees, kelle vööümbermõõtu mõjutab joodud vedeliku ning kogunenud gaaside hulk. Kuid kui ma «kõhu kenasti sisse tõmban», saan vööümbermõõduks 90 cm.

Nojah, kui ma varem võrdlesin end hülgega, kel on kole palju rasva, siis nüüd, kus ma umbes kolmandikus ulatuses rasvast koosnengi, lihaseid on aga vaid viiendik mu massist, peaksin end ehk vaid ksantoorlasega võrdlema? Või on siin planeedil ka mõningaid sarnases proportsioonis elureid? Veel tekitas minus pisikest kummastust, et mis on mu sees veel? Ma tõesti ei hakkaks end hüdraga võrdlema kuna ka inimesed koosnevad tegelikult umbes 85% veest. Aga kujutame ette, et arvutused tehti sellele osale mu massist, mis ei ole vesi. Kui rasv ja lihas kokku liita, saame 49.6%. Ja kas sellest tuleb nüüd arvata, et 50.4% on mul luud, sidekude ja aju? Ma parem ei hakka ootama, millal sedalaadi masinad ajumassi arvutama hakkavad. Kui ma niigi juba surinat tundsin, siis elektri laskmisel läbi aju võivad tekkida märksa ulakamad tulemused, kui näiteks teatavate seente näsimisel. Mitte et minul oleks kogemusi ühtede või teistega.

Viimane arv lipikul on see kalorite hulk, millest ma ei tohiks päevas vähem süüa. Nii teatas neiu. Peenemalt öelduna peaks see olema siis metaboolne päevane miinimummäär (BMR – basal metabolic rate). Kui ma arvutan selle enda kasutuses oleva programmi järgi, saan selleks 1736. Tõsi, eks arvutuslikud näidud ole midagi muud. Kasutan arvutamiseks oma pikkusena 9 ft 9 in, vööümbermõõduks 36 in ja piikuseks 181 lbs. KMI on sellise arvutuse juures 26.8, rasvasisaldus 20%.

Aga need preparaadid, mida vaikivalt reklaamiti, olid SilvaSlim sarja toidulisandid. Reklaamisõna ütleb, et see olevat uus kontseptsioon kaalust alla võtmiseks. Tegelikult pole siin midagi uut, üksnes teistmoodi nimetusega toode. Päeval peaks see aktiveerima ainevahetust ja soodustama keharasvade «põletamist», õhtul takistama rasvade imendumist ning öösel aeglustama süsivesikute muundumist rasvadeks ning vähendama isu järgmisel päeval. Ostule lisaks anti kaasa veel ka pakike panasiili. Mida need kõik endast kujutavad, pajatan järgmisel korral.


Aga ma sain tungivatest vihjetest aru, et lihasmassi suurendamiseks tuleks lihaseid treenida. No tühikargajat ja lihasmassi nimel ringisörkijat minust ei saa. Kuid enam kui viie aasta eest olin ma ostnud minitrenažööri, mis vähemalt kõhulihaseid pidanuks tõhustama. See riistapuu oli mul umbes 5 aastat kusagile kadunud ning akugi tühjaks jooksnud. Soetasin uue aku ning tegin mõned kunstlikud istessetõusud. Aparaadil on päris palju erinevaid režiime ning kõik need töötavad vaid kindla aja. Selleks, et vöö töötaks, tuleb pinnad kokku määrida nn konduktsioongeeliga. Viimast ei tea ma aga kusagilt osta. Igatahes alustasin ma raevukat taasvõitlust oma positiivse massiibe vastu. Aitab vabandustest!


Aga juuresoleval pildil on kõht kenasti punni aetud. Tegelikult see nii hull polegi, kuid kui elektriimpulss lihased pingule tõmbab, teeb see seda vaid lokaalselt. Tegevuspind on lai!

21. juuli 2011

Pool juulit

 Taas maokas
Mitte ei mõju mulle hästi ei liikumine ega väljas söömised, eriti aga ilmselt võõras keskkonnas viibimine. Hiilivalt tõuseb kehamass, hiilivalt, aga sihikindlalt. Muidugi võiks siin süüdistada palavat ilma või koguni õhurõhku, kuid selge on see, et peamine probleem on siiski tahtejõuetuses. Omakorda võib siis mõelda, mis põhjustab tahtejõuetuse-puhanguid. Pidevalt püsiv leitsak? Ei tea. Igatahes pole kahtlust, et põhinäitaja on kurb.

Tegelikult võib siinkohal veidi ka spekuleerida. Kuni eelmise graafikuni oli siia märgitud enamasti päeva väikseim kehamass. Nüüdsest aga otsustasin end pisut piitsutada ja arvutada päeva keskmise. See tähendab, et kui varem mõõtnuksin päeval viis korda: 79.1; 80.2; 83.4; 83.3 ja 83.5 — saanuksin tulemuseks 79.1. Uue arvutuse kohaselt andnuks sarnane mõõtmine tulemuseks 81.9.

6. juuli 2011

Juubeliaegne

Marge foto
Nüüd, kus «juubelikuu» selja taga, võib taas kord teha pisikese ülevaate vahepealsest edenemusest. Ja tõepoolest «edenemus» on see olnud, kuna KMI on tasahiljukesi tõusnud. Nagu ka juuresolevalt diagrammilt näha, mõjub minu kerele positiivselt suhu pistetava mittejälgimine. Diagrammil on paar noolega näidatud paika, kus ma olin mõned päevad «jälgimise alt» väljas (ning kus ka kehamass on arvutatud hiljem keskmistatuna. See tähendab, et kui ma kolmel päeval kaalule ei astunud, siis arvutasin keskmise päeva ligikaudse massi fikseeritud näitude järgi, sellega külgnevate päevade omad omakorda selle järgi. Esimesel pildil on mind pildistatud 24. aprillil Ihaste parkmetsas.


Marge foto
Õnneks 82 kiloni (netos) mu mass siiski ei tõusnud, kuid on märgatav tõsine tendents selleni. See omakorda aga kõneleb selget keelt selle kohta, et objekti ei tohi «hetkekski silmist kaotada» ja see vajab pidevat jälgimist. Tüüpiline häda on «reisiärevusest» tulenev regulaarsete istungite katkemine ning kõikvõimalikud välised ahvatlused, milliste massi ega kalorsust on raske prognoosida.

Ka võib taas kord päevakorrale tõsta ammukõneldud fakti — niipea kui väljuda oma «kontorist» ning end veidigi väljas liigutada (olgu see siis sammumine või muu tiba füüsilisem tegevus), tõuseb söögiisu. Minu keha pole aga harjunud pidevalt liikuma, mistõttu see saab pidevalt petta, kui endasse igaks juhuks rohkem tagavarasid kogub. Tulemus väljendub tõusnud massis.

Nüüd on paariks nädalaks see jälgimatuse probleem kõrvaldatud. Juuli lõpus on teada uus kolmpäev, mil ma (kaaludest) eemal olen. Pole võimatu, et pisikesed paar päeva lisanduvad veel. Eesmärgini on veel viis kilo. 5 kg näib seni saavutatud 18 kilo kõrval küll tühine, ent...

Alumine foto on üles võetud 4. juulil 2011.

1. juuni 2011

Meenutusi maist



Nüüd, kus pool aprillist ja kogu maikuu on vaikitud, on aeg lõpuks tõde päevavalgele tuua. Lühike kokkuvõte — kiire on olnud, kole kiire. Võimalik, et lisaks ka kevadväsimus ja muud toredused. Igatahes pole mul olnud mahti eriti oma tabelitki täita. Andmed on mul siiski oma salafailides alles, nii et tungiva pealekäimise korral saaksin needki avaldada.

Probleem on ilmne. Kui pole aega, et blogi kirjutada, polegi reeglina aega. Sest raudreegel see on, et blogimiseks peab inimesel kole palju aega olema. Kuid see on vaid pool tõde. Hullem lugu on see, et ma küll poole maini jälgisin oma piiranguid veidigi, enamasti aga kippus kõik kulgema omasoodu. See tähendab, et ma mitte ei planeerinud oma söömisi, vaid panin üksnes kirja grammid ja kalorid, mis ma ära sõin. Väga sageli ehmusin hiljem, et mu seatud limiit oli taas tublisti ületatud.

Ei saa öelda, et ma oleksin söönud mingeid eriti rasvaseid või karvaseid asju. Ikka täiesti tavalisi, kuid sagedamini. Tulemusena oli päevane norm ületatud poole kuni poolteise, mõnikord koguni kahekordselt. Olgu, kui üksikutel juhtudel nii läheb, pole ju hullu. Kuid kui selline süsteem(itus) kestab kuu aega järjest, on tulemus kurb.

Muidugi ma räägin siin vaid paarist-kolmest kilost, mitte õnneks kümnetest. Aga kui samas vaimus jätkata, on stardieelne olukord peagi käes. Sellele vihjab ka trendijoon.

Alljärgneva diagrammi joonistamisel (klõpsa suuremalt vaatamiseks selle peal) pole ma üles märkinud üksikute päevade kehamasse, mis võivad, sõltuvalt istungite sagedusest, pendeldada paari kilo ringis. Kõik need tulbad näitavad viimase 20 päeva keskmist kehamassi. Alumine tulp (bar) tähistab seega 19. aprilli (täpsemini siis keskmist massi 30. märtsist 19. aprillini) ning ülemine 31. mai (ehk 12...31. maini) seisu. Ma arvan, et kui mitte muud kasulikku, siis kindla tõendi selle kohta, et enda bioloogilisele konstitutsioonile vastava normi ületamine viib otsejoones kehamassi positiivse iibeni, võib sellest küll välja lugeda. Nüüd on meie asi see kõver tagasi keerata.

21. apr 2011

Kaloraažist

Ma olen oma sagedastel poeretkedel ikka konnanud lettide vahel ning avastanud, et nägemine pole enam endine. Eriti mõningate toodete puhul. Umbes 5 aasta eest vormistatud toodetel kippusid kalorid ja muud olulised näitajad puuduma. Suur osa tootjaist on küll nüüdseks oma pakendit uutnud ning kenasti nõutavad andmed sellel esitanud, kuid sageli nii pisikeses kirjas, et luubita (või nn lugemisprillideta) seda ei näe. Kõige uuem trend on panna pakendile miskid abstraktsed suhtarvud päevakogustest või anda mitte toote kalorsus, vaid hoopis antud pakendis olevate kalorite hulk. Ühesõnaga — esineb igasugust jama.

Täna oli mu huvorbiidis suitsetatud seakõrv, ja mitte koeratoiduletis, vaid inimese toiduks (nt õllekõrvane) mõelduna. Äärmiselt ebameeldiva üllatusena tundus, et muidu nii tubli Rakvere Lihakombinaat polnud oma suitsuseakõrvadele (mis nägid küll pigem välja kui keedetud seakõrvad) üldse mingeid sedalaadi numbreid lisanud.

Hoopis põnevalt mõjus mulle aga kahe toote võrdlus (ka piltidel). Need olid maitsestatud, suitsetatud ja ribastatud õllekõrvased snäkid seakõrvadest. Läbi pakendi nägid need välja identsed. Üks maksis umbes 90 senti, teine 1.60 €, kuid oli ka kaks korda kogukam. Need on soolased ja piprased, olen varem maitsnud. Kuid eriliselt vahva tundus mulle järgmine võrldus:
— RannaRootsi: 99 kcal (3,8% rasva)
— Maks&Moorits: 220 kcal (25%)

Neljandikku rasva visuaalsel vaatlusel küll kusagilt ei paistnud. Kuid isegi kui see nii oleks, siis kuidas saavad kaks sisuliselt sama toodet nii erineva tulemuse anda. See on suisa kummaline ning vihjab sellele, et need arvud on sinna pandud suhteliselt suvaliselt. Minusuguste rahustamiseks.

On olemas ka teisi trende. Ma olen varemgi nurisenud selle üle, et näiteks mõne firma jogurtid on vaatamata erinevale maitsele (ja lisandile) identse kalorsuse ja rasvasusega. Olgu rasvasusega veel, kuid erinevad marjad ja puuviljad on siiski erineva kalorsusega. Kui jutt oleks üksnes maitse- ja lõhnaainetest, võiksin sellega veel leppida.


Kolmas tendents puudutab konkreetselt Danone Activia-sarja jogurteid. Nende pikaajalise tarbijana olen märganud, et mitmelgi sordil on viimase aasta jooksul kalorsus 1...3 pügale võrra muutunud.

Igatahes tunnen suurt puudust aparaadist, mis meenutaks praetermomeetrit: pistad toidu sisse ja saad teada kalorsuse.

19. apr 2011

15. nädal

Seoses mu arvuti eripäradega läksid mul ühe päeva andmed lihtsalt kaduma. Kuid tulemus on siiski olemas, vaid ühepäevases nihkes.


Pole võimatu, et lähiajal võtan ette, et siia mõningaid värvilisemaid pilte seada ning omapoolseid kommentaare lisada, et ei jääks muljet, justkui vahepealsel ajal mingid maitseelamusi polekski olnud.

11. apr 2011

11. kuni 14. nädal





Nädalad täis vaatlusi, kuid mitte dieeti. Ei midagi rõõmustavat. Küll aga paras aeg parimateks tegudeks.