Aprill ratastel

Kui kehamass ka vahetult pärast taasjälgima asumist näitab kohest langustrendi, on eemalt ja pikas perspektiivis vaadatuna olukord siiski pigem muserdav ning sisuliselt on kehamass olnud hiilivalt tõusev.

Üks päris hea võimalus päevast kalorinormi ohjata, oleks mitte süüa öösiti. Olen jätkuvalt seisukohal, et kui juba kord arvutused teha ööpäeva kohta, siis pole kehamassi muutuse seisukohast üldse oluline, mis kellaajal ööpäeva jooksul süüa. Oluline oleks hoida ööpäevane kogus normi piires. Paraku on aga tõsi ka see, et pärast unepuhkust kipub aju justkui unustama, et kere on juba söönud. Muidugi ei ole siis erilist isu vähemalt kuni lõunani, ent õhtused söömised võivad osutuda liialt mahukaiks. Kui nüüd juba enne ärkamist on pool päevanormist naha all, kipub niigi allapoole põhiainevahetuse viidud norm kergesti ületuma.

Käesoleval hetkel on 1800 c selline, mis lubaks mul kergelt massi kaotada. Massi säilitamiseks peaksin ma manustama 2175 c ööpäevas. Tõsi, on üksikuid päevi, kus ma püsin endale määratud normi piires. Aga iga kord, kui ma pole kodus ega saa toidu kogust ega kalorsust jälgida, läheb see kindlasti suurustesse, mis ületab ka 2000 c ööpäevas. Et ma aga olen pidanud aprillis päris palju kodust väljas viibima, ei ole selline tulemus ka imekspandav.

Igatahes olen ma hetkel vähemalt 12 kilo üle normi. Harris-Benedicti valemi järgi oleks minu põhiainevahetuse energiakulu praegu 1794 c, ideaalkaalu puhul aga 1630. Oma normiks olen ma seadnud aga märksa pisema arvu, silmas pidades juba varem eksperimenteeritud olukorda, kus vajaku korral kasutab organism oma seesmisi varusid.

Muidugi olen ma kindel, et mu kriitikud soovitaksid mul pigem end veidi liigutada ning sooritada kolm korda päevas sörkjooksu või tõsta vähemalt pomme. Seda soovitada ei tasu, kuna kogu mu eksperimendi eemärk ongi just vastupidine: leida need kriteeriumid, mis võimaldaksid füüsilise koormuseta inimestel enda kehamassi normaliseerida ja normi piires hoida.

Mõistatuslik

Leidsin viisi, kuidas väljendada üht enda mõtteainet pakkuvat käitumist. Esialgu ma seda ei kommenteeriks. Jätan lugejale võimaluse vabalt oletada ja kommenteerida.


Nagu ikka, näeb pildile klõpsates diagrammi suuremalt. Ehk on abiks?

Märtsis algas jälgimine

Kui mitte silmas pidada, et ka eelmisel kuul tuli mul ette mõnepäevane eemalolek kodust, mil ma ei saanud oma ninaesist mõõta, möödus kuu siiski suhteliselt hästi. Minu töö iseloom muutus pisut, muutudes senisest märksa kodusemaks. Tõsi, paaril-kolmel korral sõin põgusalt ka väljas, kuid ka siis arvestasin võimaliku kalorsusega.

Eelmise kuu äärmiselt iseloomulik näit on massi järsk langus kohe vaatluste taastamise algul. Neile, kes seda blogi juhtuvad lugema alles täna ega viitsi varasemaid sissekandeid lugeda, selgitan — vaatluse all mõtlen ma seda, et ma ei jälgi pelgalt oma kehamassi päeva jooksul, vaid mõõdan ka kogu söödud toidu massi ning arvutan manustatud kalorsuse. Jälgimine võib tunduda hirmus keeruline ja tüütu, kuid eelmiste vabakuude tulemus näitab ilmekalt — niipea kui mitte jälgida, alustab kehamass pisitasa tõusmist.

Vaatame otsa eelmise kuu graafikule. Sellel on näha kehamassi maksimum ja miinimum erinevatel kuupäevadel. Sõidus olles polnud mul võimalik ei enda ega toidu massi mõõta. Ja väga ilmekalt paistab kätte ka kohene positiivne kaaluhüpe.


Ma olen päris rahul enda XanCal dieedi käigus arvutatud isiklike normatiividega. Seni kuni ma püsin normi piires, kehamass langeb. Nii kui seda aga ületan, see stabiliseerub. Reisidel ja kaalumisriistadest eemal olles kipub kere ikka head ja paremat sisse vohmima, lisandub veel liikumisest tingitud kõrgem isukus, ja mass hakkab tõusma. Lihtne ja loogiline.

Võrdluseks toon siinkohal ära kogu käesoleva aasta massiiibe graafiku. Kuni roosaka nooleni käis mu elu vabatoitumine režiimil — mõõtsin vaid kehamassi. Sellelgi graafikul on (öö)päevane miinimum näidatud siniste punktikestega, maksimum aga tumepunaste ruudukestega (kui graafikuile peale klõpsata, näeb neid ka suuremalt). Kehamassi ma esitan netos, rõivaste mass on näidust juba maha arvutatud. Kui ma oma blogi algusaegadel esitasin vaid ööpäevase miinimumi, siis viimastel aegadel olen enda vastu muutunud karmimaks ning esitan ka maksimumi. Päevaseid mõõtmisi peab olema vähemalt kaks, kuid tavaliselt on neid umbes 7...8. Excel, millesse ma näidud kannan, memoriseerib vaid miinimumi ja maksimumi.


Kui uurida käesoleva aasta graafikut, siis kandsin sellele helesinisega polünoomilise trendi ning arvutasin isegi vastava valemi. Hetkel ma veel ei tea, kas sellest valemist ka tulu tõuseb, aga eks me näe.

Veel hakkab mulle silma, et kuni vaatluste taastamise alguseni oli mu kehamassi ööpäevane diferents tunduvalt pisem. Tegelikult on pärast jälgimise taastamist mõõtmiste miinimum 84,3 kg ja maksimum 88,9 kg, kõikudes kuni 5 kilogrammi piires. Kui keegi minult täna küsiks mu massi, satuksin lausa kimbatusse: on see nüüd 86 või 87 kg?

Eks see vahepealne mittejälgimine näitas ilmekalt, et XanCal üheks tõsiseks tingimuseks on pidev jälgimine. Sellega püüan ma nüüd tulevikus ka igal võimalusel tegeleda. Järgmine sissekanne sellesse blogisse peaks toimuma hiljemalt mai algul, kuid kui olud võimaldavad või kui on midagi eriliselt põnevat pajatada, võib loota ka vahepealseid kandeid.

Veebruar

Ka veebruar kulges mul jälgimisvabalt. Selline vabadus viib aga otseteed kehamassi tõusule, nagu me juba jaanuariski nägime. Sellest johtuvalt alustasin 29. veebruarist taas oma eluolu jälgimist, eriti manustatava kalorikoguse osas.


Selline ligi 10-kilone massi tõus on kirjutatav lodevuse arvele. Kui millalgi leian rohkem vaba aega, kirjutan sellest kindlasti pikemalt.

Jaanuar

Kui nüüd ikka tublisti pingutada (õigemini, jätkata kontrollimatut söömist), siis võib aastaga endise 98 kilo tagasi küll saada. Nagu allolevalt diagrammilt näha, kulgeb massi muut hiilivalt ülespoole.


Põhjusena võib nimetada ka mõõtepuhkust. Üldsielt ma kasutasin kogu jaanuari köögikaalu vaid kohvipuru koguse kalibreerimiseks. Saunakaalu aga oma kehamassi positiivse iibe fikseerimiseks. Vaatlused on teostatud vahemikus 30.12.2011 kuni 1.02.2012.

Palukesi mõõtmata on küll ülimalt mugav elada, aga tundub, et talvisel ja stressirohkel ajal pole see «vabadus» kuigi hea mõte. Kas ma kohe homsest oma mõõtmised taastan, see on ise küsimus.

Detsember

Detsembrikuu on enamvähem läbi. Elu veel mitte, kuigi päris tige mahv on jätnud sügava jälje mu kalorijälgimisse. Nagu ma juba ka varem korduvalt rõhutanud olen, pole see pelgas jälgimine midagi väärt ning tõestab vaid veenvalt, et kui süüa rohkem kui ööpäevas vaja, toimub kehamassi positiivne iive. Igatahes pole mul ammu olnud mahti oma söömisi preventiivselt kalkuleerida. Konstateeriv jälgimine ei anna aga tulemust. Sellest kõneleb ka piinlik joonis, mille siia lisasin.


Arvatavasti ongi nüüd paras aeg selle vaatlusega vahet pidada (peale strateeglise kehamassi). Vähemasti seni, kuni eluolu taas pisitasa stabiliseerub. Viimastel kuudel on mul olnud praktiliselt igal nädalal üks pikem väljasõit. Sellistel päevadel ma tavaliselt ei saa võimalust toidu kalorsusegi jälgimiseks. Pealegi olen juurutanud põneva alternatiivi roolis suitsetamisele, süües pakkide viisi röstitud soolapähkleid (kalorsusega 637!). Seda teemat tasuks mõnevõrra pidurdada.

Endiselt kehtib ka «liigutamise» negatiivne fenomen. Mina isiklikult ei viitsi iial kokku lugeda astutud samme (kuigi mul on sammulugeja olemas) ega higistatud piisku. Fakt on aga see, et liigutades kasvab söögiisu. Ja minu füsioloogiline eripära seisneb veel selles, et mistahes stressifaktor pidurdab loomulikku defekatsiooni. Sedasi ma siis vaarun teatava pütina ringi, kandes seda sisu kaasas kui kõige kallimat vara. Selle varakuse mahust kõneleb ka päevane masside diferents. Joonisel on punasega päeva maksimaalne ning sinisega minimaalne kehamass kilogrammides. Teadagi, millest sõltuv see diferents on...

Kuid lõplikku punkti ma sellele blogile siiski siinkohal ei pane. Kindlasti tuleb suvisemal ajal veidi enam võimalusi siin ka kirjeldada seda, kuidas mu dieet tegelikult toimiks. Olen viimasel ajal korduvalt ka ise toitu valmistanud ning ainus tülin on kõikide komponentide ülekaalumine. Kuid roa kalorsuse arvutamine ei ole võimatu. Olen Exceli tabeltöötlusprogrammis selle kohta koostanud vastava skeemigi.

Loodan samas, et mõningane paus suutäite mõõtmises vähendab osaliselt stressi, mis omakorda mõjub pärssivalt isukeskusele. Eks me näe. Vähemasti ei saa keegi öelda, et mu 98 kilolt langetatud mass oleks kiiresti ja topelt taastunud.

November

Siinsed sissekanded on jäänud katastroofiliselt harvaiks, kuid selleks on ka oma sügav põhjus — lihtsalt üks töö ajab teist taga, lisaks veel ajutised tööd, vahepalad ja eriti kiireloomulised tööd. Igaühele neist osatakse veel lisaks leida mõni kõige-kõigem, mis otsekohe tuleb korda ajada. Nii polegi mul üldjoontes enam aega teleritki vahtida, rääkimata siis uudiste lugemisest või siin kirjutamisest.

Novembrikuise graafiku esitan, nagu ka paar eelmist, vaid kehamassi muutuse näol. Muidugi ei saa uskuda, et need massimuutused oleksid olnud üle öö nii järsud, nagu seda graafikul kujutatud, ent paremat esitlusviisi ma siin siiski ei leidnud.

Et ma olen iga päev enda massi mõõtnud vähemalt kolmel korral, kui kuupäev just tühi pole, siis on pildil punasega ööpäeva maksimaalne ja sinisega minimaalne mõõde. Eks tõde ole kusagil kahe vahel.


Positiivne on, et see massitõus on pidurdunud. Võiks aga küsida, miks see ei lange? Aga kui nüüd visata pilk sama ajavahemikku kujutavale alumisele joonisele, millel on tulpade kõrgustes väljendatud sissesöödud kalorite hulk, õrnrohelise joonega aga eraldatud seatud siht... siis võib väga kerge vaevaga näha, et enamasti ma olen selle normi ületanud. Ja sageli kahe- või koguni kolmekordselt.


Aga kui loota, et koormus vahepeal pisut langeb ning mul oleks veidigi enam aega söömist «teaduslikult planeerida» võiks loota ka mõningast edasist alanemist. Hetkel on muidugi veidi kahju sellest, et see seisak ei toimu mitte alla 80, vaid ca 82 kg juures. Aga küll ma selle olukorra enda kasuks pööran!