Rikutud

Kui ma eile oma kenasti pakendisse pandud Kosmodiskiga taas TOPShopi jõudsin, ei naeratanud too müüjatar mulle kaugeltki mitte enam nii sõbralikult kui päeval, mil ma selle toote soetasin.

30 päeva garantii tegelikult ei kehti

TOPShop teeb teile igal juhul selgeks, et olete eesel

Muidugi pakkus neiukene koheselt mulle muid kaupu. Kuid kui ma ei soostunud, siis teatas, et ma oleksin võinud ju palju kauem seda proovida... Edasi teatas ta kaunis virilal näol, et soovib näha arvet, ilma milleta ei saavat ta midagi teha. Siis haaras ta minu toodud pakendi, koukis selle lahti ja uuris igast otsast.

Seejärel andis mulle tühja paberi ja käskis kirjutada avalduse. Kellele, seda ta öelda ei suvatsenud, vaid viskas mu ette lauale 30 cm eemal hoidlas olnud visiitkaartidest ühe. Ise täitis ta mingisugust paberit närviliselt, tehes minu nimesse kaks viga. Kuid ega ta sellepärast uut lehte ei võtnud, vaid sodis mu nime maha ja kirjutas uuesti.

Alles kodus ma märkasin, et paberilipakal, mille poolekssaamise tarvis tal polevat kääregi ning ta pidi selle murdma ning rebima, seisis küsimus — Kas on rikutud? Küsimuse taga oli kaks kasti, ühe all JAH, teise all EI.

Minule teadmata põhjustel oli neiu teinud ristikese lahtrisse JAH. Mina loen sellest välja, et kaup on olnud rikutud. Siit omakorda tekib mul kahtlus, kas sellist kaupa üldse kinni makstakse?`

Õnneks seisab lehel veel üks lause: "Garanteerime tagastada Teile raha arveldusarvele või saata postiülekandega 30 päeva jooksul". Mina maksin 883 krroni ja ma tahaksin väga näha, kui suur summa mulle tagastatakse. Enda meelest ei olnud see kaup mul vähimalgi määral rikutud.

Kosmodisk

Mõtlesin siin ka sellest, kuis on leitud selline kaubanimi — Kosmodisk — ega suutnud muud tarka välja mõelda, et ju need tootjad pidasid silmas, et tegemist saab olla kosmopoliitselt (ülemaailmselt) leviva asjaga ning et see leevendab selgroolülide vahel olevate ketaste (diskide) deformeerumisest tulenevaid hädasid. Aga kuis on asjalood tegelikult, seda ei teagi, peab uurima.

Kui see kummastuslik plastmasja kummisegu või muu müstilise materjali kokkusulamisel tehtud vidin endale külge kinnitada, siis püsib see seal terve päeva kaunis kenasti, eriti kui sa end eriliselt ei liiguta. Kuid näiteks autoroolis olles kipub inimene enda selga ikka vastu seljatuge toetama ning seepeale kaotab see vidin oma püsivuse.

Tegelikult võiks see riistapuu ju teoreetiliselt mõjudagi, kui ta oleks pidevalt tugevasti vastu mõjutamist vajavaid paiku. Paraku kipub see pikk, mööda selgroogu kulgev osa pidevalt kehast eemal püsima. Ehkki need paelakesed, mis asja peaksid paigal hoidma, on varustatud tõhusate klambritega, ei püsi paelad ise kuigi edukalt neis klambreis.

Kui selline vidin maksaks 125 krooni, ei nuriseks ma raasugi. Kuid et see maksab oma 800 krooni, oleksin küll oodanud hoopis vastupidavamat konstruktsiooni. Igatahes pakkisin ma selle vidina karpi tagasi ning tahaksin oma nahal kogeda, kuivõrd hästi vastab tõele reklaamisõna "ja te saate oma raha tagasi!" Saame näha, kuidas sellega läheb.

15%

Veel mõne päeva eest, kui telerist järjekordselt ammu äraleierdatud reklaami nägin, otsustasin, et lähen Lõunakeskuse TOPShopis seda imeriista vaatama. Jutt siis KOSMODISKist. Muidugi oleks neiu olnud nõus mulle ka DORMEO madratsid ja muud sada hõrgutist sokutanud, lisaks veel 280-kroonise püsikliendi kaardi, kuid ma ei lasnud end sedavrd hoogu tõmmata. Selg valutas. Seda vaatamata sellele, et olin boksis seisnud vähem kui 4 tundi.

Kuid neil oli "just täna" juhtumisi ka see päev, kus täringutega sai endale sooduka veeretada 4...24%. Mul tuli kahel täringul 6, ühel 2 ja ühel kõigest 1 silm. Sain toote 15% odavamalt ning loa see 30 päeva jooksul tagastada, kui peaks mitte sobima. Sobivus või mittesobivus pidi aga ilmnema paari nädalaga. Muidugi ei tohtinud sama ajaga seda imeasja lühemaks lõigata...

Ostu pakend ise nägi välja seesugune:




Aga see pole veel kõik. Kui ma selle imeriista endale seljale kinnitasin, hoidis ta end minust esialgu eemale kui kevadine liblikas päikesepaistelisel päeval fotoaparaadist. Tundus ütlemata ebamugav, torkiv ja mõttetu.

Kas olen mina liialt kogukas või olid kinnituspaelad lühikesed, igatahes purunes peagi üks selgroogupidi kulgevat plastmassist hammasmoodustist lihi hoidev pael, õnneks küll mitte jäädavalt.

Kui nüüd aga uskuda reklaamisõna, siis peaks KOSMODISK Classic komplekt® olema populaarseim, lihtne ja tõhus abivahend, mis leevendab seljavalu või kaotab selle sootuks. Abivahendi toime tuleneb selle spetsiaalsest kujust. Seade ei vaja täiendavaid energiaallikaid - patareisid ega magneteid.

Eluaegne garantii!

Eks paistab, kas see minu 30-päevase garantii üle elab.

Arstilkäik

Sain hommikul suure vaevaga üles, tõstes jalgu ükshaaval sängiveerelt maha umbes pool tundi, alates kella kuuest. Mul oli meeles, et ma ei tohi juua ega süüa, kuna ees seisis ju vereanalüüs. Kui mu perearst on väga meeldiv ja sõbralik meesterahvas, kes küll aegajalt võib erksamale ajule jätta mulje, et ta peab kõiki patsiente pooletoobisteks ja kirjaosjamatuteks, siis tema kolmest õest pole vist üks teisest parem — kõik on kui vereimejad. Iga kord, kui ma mistahes põhjustel neile tiristan, soovitavad nad mul lõpetada söömise ja joomise ning tulla vereproovi andma, kuna seda olla viimati tehtud aasta eest.

Seekord tammusin ukse taga tubli 20 minutit ning jälgisin kuidas erinevad VIP-id aina ust lahti kakkusid ja oma nägusid tegid. Lõpuks tuli perearst kõrvaluksest välja, tundis minus ära tuttava näo ning soovitas mul kohe sisse minna. Mingi muukeelne resident tuli just parasjagu uksele mingit Antsu kutsuma. Kuid kui mina juba korralduse sain, olin nõus mõne aja ka Ants olema.

Neiu küsis minult kummalise türgi-tatari aktsendiga, et mida mina nüüd kurdan. Hakkas juba kuvariekraanilt samas Antsu haiguslugu uurima. Ma palusin tal mind üles otsida. Mul ei olnud vähimatki plaani talle hakata oma elulugu jutustama ning vastasin, et kes jõuaks kõiki mu kurtmisi ära kuulata ning et tegelikult tulin ma hoopis retsepti järgi. Seepeale ta uuris, et mis rohule ma retsepti soovin. Mõtlesin, et teinekord võiks ju sedasi mistahes põnevaid asju endale soetada. Seda enam, et ta hiljem uuris veel sedagi, kui suurt soodustust ma soovin.

Resident ei saanud kuidagi printerit tööle, kuna ma olin teinud talle ettepaneku mulle korraga välja kirjutada poole aasta retseptid, et ma ei peaks paari kuu pärast taas tema ukse taha seisma tulema. Kuidas ta ka seda retseptipakki ei voltinud, printer tööle ei hakanud. Lõpuks kirjutas ta retsepti käsitsi, milleks tuli suur osa laual vedelevaist kirjutusvahenditest läbi proovida ning leida alles see kirjutav, ajades samal ajal kuvaril kursoriga järge.

Retsepti kirjutamise ajal pakkusin ma talle välja ka vereproovi võtmise võimaluse, miks ma muidu terve hommiku ilma kohvita olin olnud ning võidelnud järjekorras oodates silmade sulgumise vastu. Selle peale ta kostis, et arstil on palju tegemist ja ta tuleb hiljem.

Vererõhku soostus see türgikarva neiu minul ikkagi mõõtma. Proovis suisa kolm korda, ent vastav masin ei hakanud tööle. Seepeale tõi ta kõrvalkabinetist teise samasuguse, ent ka too ei hakanud tööle. Otsis ja tuhnis kappides... kui sisse astus arst.

Arst muigas kavalalt ning lasi neiul retsepti teise arvuti vahendusel ja teise printeri abil siiski välja printida, rõhutades, et käsitsi ju võib ka, aga milleks nii palju vaeva näha.

Siis ta näitas mulle veresoone mulaaže ja seletas, kuidas kolesterool puha veresoonte seintele koguneb. Ma vist jätsin mulje, et see kõik on mulle natuke liiga teada asi, mispeale ta pani mulaaži käest ning soovitas mul lugeda Internetis leiduvaid materjale, kaheldes korra, kas mul ikka võrguühendus on. Seepeale püüdis ta ise mul vererõhku mõõta. Selgus, et aparaadil on patareid tühjad. Ta vahetas neid neli korda, visates iga kord kogu komplekti kolinal laua all asuvasse prügikasti, ise samas torisedes, et ega neid ei või suvalisse kohta ka visata.

Lõpuks otsiti välja vana hea manuaalpump (mul pole tõesti aimugi, kuidas tolle riistapuu meditisiiniline termin on) ning stetoskoop ning mõõdeti mu vererõhuks 120/80. Perearst rõhutas veel seejuures, et kui mul kodus ka vererõhuaparaat on, siis mõõtku ma kodus uuesti. Kiitsin seepeale, et kodus on mul vingemgi, pealegi veel ka töökorras aparaat. Kui ma koju jõudsin, oli mu vererõhk tõusnud näiduni 122/90/84.

Siis me arutlesime teemal, et ega minu verd polegi mõtet analüüsida enne, kui mul reumaatilised ilmingud tugevnevad. Ta jõudis mulle seletada, et küüslaugu ravivat toimet polevat uuringutega tõestatud, eriti mis puudutab kolesterooli alandamisse. Taas kord soovitas ta Vahemere dieeti, kuna jaapanlastel sedalaadi hädasid ei esinevat. Ikka shushid ja kaheksajalad ja kuskus... Igatahes mingeid rohtusid ta mulle ka juurde kirjutada ei kavatsenud. Pakkusin, et morfiini võiks ikkagi ühe portsu panna, aga ta arvas vist, et ma naljatan.

Siis ma tunnistasin üles, et ma ei tarvitagi alkoholi, kuna ta oli vähemalt kolm korda maininud, et alkoholi tarbimine suurendab veresoonte lupjumise riski. Lisasin aga, et joon kolossaalsetes kogustes kanget kohvi ning suitsetan. Küsisin veel sedagi, kas mu sahhariin võiks olla õlaliigeste jäigastumise põhjuseks. Tema leidis, et sahhariin seda kindlasti ei soodusta. Pika arutelu tulemusel jõudsime järeldusele, et minu õlaliikmed võivad olla mu kutsehaigus. Istun ju päevad läbi klaviatuuri taga ja aina klõbistan. Parimaks rohuks on võimlemine. Nii et tehku ma aga kükke ja kätekõverdusi, ning hädad kaovad!

Kodus võtsin hommikueine ning tegin esimese kohvi. Kui olin umbes pool liitrit seda jumalate jooki endasse valanud, oli mu vererõhk tõusnud 146/87/95.

Arst soovitas siiski rohkem magada. Normaalne olevat 8...9 tundi. Paljud aga ei raatsivat nii kaua magada. Ma mainisin, et ei raatsi ise ka kogu oma noorust maha magada. No eks me vaata. Võibolla hakkangi 10 tundi ööpäevas magama, loobun kohvist ja hakkan kükke tegema. Aeg näitab.

Robotiseerumine

August oli mul kaunikesti töörohke. Kõige hirmsam on see, et mul tuli igal hommikul roboti kombel kell 6:00 ärgata. Muidugi oli siis mõistlik magama minna juba hiljemalt 1:00, ehkki kuu lõpupoole kujunes mu uinumisajaks suisa 22...23.

Kõige selle juures oli aga ka üks positiivne pööre. Nimelt langes mu KMI nende puhkuseta päevade jooksul (näidatud sinise joonega) suhteliselt kenasti allapoole. Kodus olles tegelen peaasjalikult toitva tööga, süües sisuliselt siis, kui meelde tuleb. Tööd tehes see meelde ei tulegi.

Kindlasti andnuks veelgi paremaid tulemusi see, kui ma oleksin alati hommikuti midagi tõhusat söönud, pisikese lõunaeine endale lubanud ning õhtul kergemalt einestanud. Paraku on aga vanu kombeid keerukas stressitingimustes lõhkuda, ja robotlik ajagraafik on mu organismile kahtlemata stress, mistõttu kippus põhisöömaaeg ikka hilisõhtusse jääma.

Unetu öö

Eile oli mõneti pöördeline päev, eriti kui mu töövestlust ka edu peaks kroonima. Vastus lubati öelda «täna–homme». Täna siis ongi see «homme», ent vaevalt see oli veel põhjuseks, miks mul öö läbi und ei tulnud. Alustasin katseid juba kl 3 paiku. Siis märkasin, et kell on 4, siis 5... Lõpuks ajasin oma valutavad kondid sirgu.

Vaatamata ergonoomilisele padjale ja muudele toredustele pidin end pidevalt sättima, et kuidagi vabaneda õlavalust. Kord valutas üks, siis teine õlg. Ja kui ma enamvähem leidsingi poosi, et õlad enam tunda ei andnud, alustas selg oma transvaali.

Võib ju tõesti uskuda, et üks õlgade mure põhjustajaid on lahtine aken, mille all ma magan. Kuid ilmselt on siis see «läbitõmbav tuul» juba oma jäädava kahjustuse tekitanud, kuna nüüd ei aidanud ka see, kui oma õla(d) millessegi sooja mähkisin.

Kl 6:30 mõõtsin vererõhku. Näit oli kõrge: 153/92. Vahepeal manustasin pool liitrit kanget lahustuvat kohvi, tõmbasin kümmekond sigaretti ning võtsin oma igahommikuse Lacipili tableti. Võimalik, et see tablett on mulle tõesti eluliselt vajalik, kuna kella 9 paiku oli vererõhk juba täiesti normis (128/89), nii et võisin uue kohvi järele haarata. Kui esimene näit on nn tumepunases ohutsoonis, siis viimane on rohelises, mis tähendab igati normaalset.

Aga oma õlgade osas pean homme algaval kuul ette võtma käigu perearsti juurde. Ma olen juba ette ärevil ebameeldivate saatekirjade pärast erialaarstide juurde. Kuid eks siis näeb.

Vahearuanne

Nüüd, kus nädal tööd seljatatud ning mõned vabad päevad ees, saab kenasti raporteerida, kuidas mõjub seesugune elu.

Kõigepealt peab kurvastusega mainima, et selline regulaarsus viib robotliku elukorraluseni, kus magamaminek on kell 1 ja ärkamine kell 7. Eks ma muidugi püüdsin seda rutiini jõudumööda rikkuda.

Ehkki sageli ei olnud hommikul aega või tahtmist midagi süüa, päeval polnud selleks võimalust ning kogu toitumine kaldus õhtutunnile, ei toimunud kuigi suurt massi-iivet. Hetkel on kehamass püsinud 90...91 kg vahel.


Küll aga olen märganud, et šokolaadid, magusad präänikud vms annavad küll kõvasti kaloreid, ent ei võta kuigi edukalt söögiisu. Seevastu aga näiteks must leib hakitud küüslaugu ja küüslaugupekiga on vaatamata suhteliselt suurele kalorsusele ka toitev. Toitev selles mõttes, et kustutab näljatunde pikaks ajaks.

Kuni jagub tegemisi, jätkan ka vaatlusi.