Loos kirjutatakse, et palju on räägitud transrasvadest, aga seoses pakenditega kerkib esile teisigi küsimusi. Näiteks ei peegeldavat praegune pakendimärgistus 21. sajandi alguse teaduse seisukohti ega näitavat õigesti, kui palju energiat meie keha toidust tegelikult ammutab. Intervjueeritute seas on Leiburi tootearendusjuht Tiina Rühka ja Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert Tagli Pits. Mõlemad leiavad, et tegelikult pole meil muretsemiseks põhjust.
Artiklist saame teada, et meie praegune toiduenergia arvestamise viis pärineb 19. sajandi lõpust ja selle autoriks on Ameerika keemik Wilbur Olin Atwater (1844...1907): 1 g süsivesikuid ja valke annab organismile keskmiselt 4 kcal ja 1 g rasva 9 kcal energiat.
Väljas söödava toidu puhul saab selle kalorsuse,
tihti ka massi määrata vaid hindamisi
Loomulikult on seedimine keerukas ja mitmepalgeline protsess, mille eripära omalt poolt mõjutab märgatavalt, kui suure hulga energiat organism toidust tegelikult omastab. On väga oluline, kui palju sisaldab toit näiteks kiudaineid või valke või kuidas see on valmistatud. Samas ei rõhuta see tark lõik aga indiviidi eripära, vihjates justkui standardsele inimorganismile.
Tegelikult on aga minu süvenevaks veendumuseks, et mistahes keskmiste toomine hea näite pähe tekitab seedimishuvilistes (või kaalujälgijates) pigem segadust kui selgust. Veel täna öösel sattusin silmama eelkõigele naistele suunatud saate «Hooaeg» kordust. Seal oli juttu kolme ülikõhna naisterahvaga, kes oma söömist ei piiranud. Hiljem viidi jutt ka tüsedamatele. Mõlemal puhul lõppes jutt millegipärast trenni teemadel. Tahes tahtmata tekib tunne, et tohutu armee treenereid ja isehakanud kaalujälgimisspetsialiste teevad koostööd mistahes meediaväljaannetega, et oma eksistentsi õigustada. Nõukogude ajal oli päästerõngaks mistahes hädade vastu kommunismiehitaja moraalikoodeks, palju varem enne seda aga Piibel, nüüd siis on leitud, et kõige vastu aitab kas õige hingamine või trenn. Kusjuures ka hingamise puhul räägime reeglina vastavast treeningust. Egas hingamine pole ometi ujumisoskus, mis sünniga kaasa tuleb.
Lihtsate sõnadega seletab lugu kiudainete positiivse loomuse. Need olevat nii mehaaniliselt kui ka keemiliselt ülejäänud süsivesikutest raskemini lagundatavad. Lisaks on kiudainete seedimisse kaasatud teatud mikroobid, kes ise tarbivad osa toidus sisalduvast energiast. Inimesele jääb üksnes ülejääk. Kiudainetest ammutatav energiakogus on seetõttu isegi veerandi võrra väiksem kui pakub käibiv arvestus: 2 kcal asemel 1,5 kcal grammi kohta. See jutt on kui vesi minu veendumuste veskile, mille kohaselt oma kehamassi langetada püüdev persoon ei pea tingimata sööma sooja toitu, mis paremini seeduks jms. Seoses bakteritega meenub mulle tore lause, mida mul tuli zooloogia-alase ajugümnastika eesmärgil 7. klassile korduvalt korrata.
Nad söövad puitu, kuid sellest ei toitu.
Nad toituvad nendest, kes nende sees toituvad söödud puidust.
Kellest on jutt?
Järgnevalt kõneldakse Leuveni ülikoolis tehtud katsetest. Ma pole küll iial aru saanud, kas mingisuguse üldsusele tundmatu välismaise kõrgkooli mainimine peaks kuidagi eriliselt sugereeriv või julgustav olema, igatahes kasutatakse sellist meetodit üsna sageli. Sellega seoses meenub täiesti teemaväline seik, kus Tartu Ülikooli pedagoogikaosakonnas töötas aastaid mingisugune professor, kelle tausta hakati põhjalikumalt uurima alles pärast seda, kui too mingi noore tudengiga ootamatult kodumaale lahkus, endal tööülesanded pooleli. Mul pole meeles, kas tema mainitud ülikool üldse eksisteeris, kuid doktorikraadi polnud tol mehel küll isegi mitte ostetud, mistõttu ta poleks tohtinud professori ametis töötadagi. Igatahes Leuveni ülikooli katsed pidavat ilmestama, kuidas mõjutab toidust saadava energia hulka toidu valmistamise viis. Näiteks keedetud munast omastab inimene 90 protsenti, toorest munast üksnes 51 protsenti. Ühest ja samast lihalõigust omastab organism enam energiat, kui see on küps, ja vähem, kui liha on poolküps või pooltoores. Seega peaks kaalujälgija silmas pidama eelkõige seda, kas ta soovib oma kehamassi suurendada või langetada. Peab rõhutama, et kuna enamik meedias levivast jutust «tervislikkuse» kohta puudutab inimese nuumamist, on minus tekkinud kahtlus, kas need kaks polegi mitte mõeldud sünonüümidena. Ja üldse on sõna «tervislik» samaabstraktne kui sõnad loll, normaalne, sõber, armastus, tähendades igaühele midagi sõnulseletamatult individuaalset. Vist.
Neid ja paljusid muid aspekte pakenditel toodud info hetkel ei arvesta. Pole ju ka midagi hullu, kui näiteks tarvitatud kohuke annab mõned kilokalorid vähem kui pakil kirjas. See on isegi tore. Just. See on kaalulangetaja jaoks tore. Küll aga pole tore see neile, kes oma kehamassi suurendada püüavad. Iseenesest on viimaseid siiski määratult vähem, mistõttu pole kuigi oluline siinkohal pikemalt peatuda. Oluline on aga see, et ka minul on viimaste aastate jooksul tihedalt kalorsusi silmitsedes aeg-ajalt tekkinud kahtlusi kirjete õigsuse osas. Eriti kui sõnastus on umbes selline, et tootes on (pikk loend koostisosi), keskmise energiasisaldusega 183,4 kcal. Ka olen ma võrrelnud suurte lihariiulite juures näiteks erinevate tootjate samu kaupu, saades millegipärast ütlemata erinevaid tulemusi. Neid tulemusi olen ma hakanud ka tasapisi koguma, pistnud need eraldi andmebaasi, mida igaüks võib soovi korral täiendada.
Artikliski jätkatakse kõhklustega. Olukord on keerukam, kui tarbija hakkab valima ja tahab langetada teadliku otsuse. Näiteks olukorras, kus kahtleb, kas võtta kohvi kõrvale šokolaadikook, mille energiasisalduseks antakse 250 kcal, või müslibatoon, millel kirjas 300 kcal. Kes otsustab seepeale kerge südamega koogi kasuks, on tegelikkuses eksiteel. Et šokolaadikook on valmistatud rafineeritud suhkrust ja püülist, saab organism koogist energia kätte kerge vaevaga. Samal ajal teatakse juba aastakümneid, et jämedamast jahust suudab organism omandada üksnes 30 protsenti. Nii et kui müslibatoonis ka sisaldub rohkem energiat, kulub ka müslibatooni seedimiseks rohkem energiat. Ja kumb neist on nüüd tervislikum? Kellele tervislikum? Tervislikkus on sügavalt personaalse tähendusega termin, nagu ma eespool mainisin. Eks need protsendid ja sajandikud ole lihtsalt närvidele käivad ning avaldavad mõju vaid toiduainet suurtes kogustes tarbides. Aga eks ta õigem ole, et kui midagi on juba kord märgitud, siis olgu see märge ka õige. Näiteks jätan ma mõnest poest pooled kaubad ostmata just põhjusel, et neile pole märgitud kalorsust ning mul muutuks oma tabelipidamine äärmiselt tüütuks. Sellele täpsusele viitab ka artikkel, kus märgitakse, et erinevail hinnanguil võib erinevus pakendile märgitud energiasisalduse ja tegelikkuse vahel olla 2...25 protsenti. Niisiis ei pruugi lahknevus alati olla just märkimisväärne, ometi võib sellest elu jooksul koguneda mõnigi lisakilo.
Kodus valmistatud toitude puhul on kalorsuse jälgimine äärmiselt tülikas
Tagli Pitsi jutust võib noppida teri, mille kohaselt kiudained annavad vähem energiat kui teised süsivesikud. Samas tõdeb ta, et tegelikult on ka süsivesikutest saadav 4 kcal grammi kohta kokkuleppeline, sest erinevad süsivesikud annavad veidi erinevalt energiat. Lisaks sõltub energia ja toitainete omastatavus suuresti ka iga inimese organismi eripärast. Väga tavaline on, et seda eripära erievates lugudes üldse ei mainita. Ja kui pöörata tähelepanu inimeste toitumisalasele käitumisele,
võib jääda mulje, et isegi kõrgharidusest siin ei piisa, et seda iseseisvalt taibata. Mis siis rääkida neist üksikutest, kellel veel magistrikraadigi pole!
Seda, kuidas tootjad on oma pakendile saanud sinna märgitud toote energiasisalduse, ei tea ilmselt ka tootjad ise. Tagli arvab, et ehk pagarid teavad. Vähemasti märgivad nad enamasti pakendile ka kiudainete sisalduse. Sellest võiks jääda mulje, justkui näiteks müslibatoonis kiudaineid ei sisaldukski.
Tagli teab veel lisada, et inimesed peaksid päevas saama vähemalt 25 grammi kiudaineid ja tihti ei saadagi nii palju. Kui nüüd oletada, et pakenditel on kasutatud 1,5...2 kcal asemel koefitsienti 4 kcal, siis teeb see päeva jooksul umbes 50 kcal eksimust. Muidugi võib minu tabelite eksimus olla veelgi suurem, eriti kui tabelis on siniseid (hinnangulisi) numbreid. Iseenesest ei ole see mingi katastroof, kuna minu tabelites on kõige tähtsamaks numbriks ja peamiseks sihtmärgiks kolmanda tulba koondlahter. See on nädala (või vaadeldud perioodi) keskmine kehamass.
Leiburi tootearendusjuht toob esile põneva muudatuse, mille kohaselt varem arvestati ühe grammi kiudainete toiteväärtuseks 0 kcal, siis uue määruse järgi on selleks nüüd 2 kcal. Muude süsivesikute, valkude ja rasva toiteväärtuse arvutamisel lähtutakse /.../ maailmas praegu üldiselt käibivatest numbritest — ühe grammi toiteväärtuseks arvestatakse valkude ja süsivesikute puhul 4 ning rasvade puhul 9 kcal. Nii on lood Leiburis. Muidugi ei vasta see küsimusele teiste tootjate osas.
Ka lihtsa praekartuli kalorsuse arvutamine on ise valmistatuna keerukas, tuleb arvestada lisatud õli jm kogust
Et ma mugaviku ja kaalujälgijana ise kodus toitu ei valmista, siis väldin ka näiteks Maksimarketi ja Konsumi kulinaarialette. Esimesel on oma köök, teine kasutab Astri tooteid. Kummalgi neist pole kalorsusi märgitud. Tõsi, on küll ligikaudne loend koostisest, ent nende põhjal kalorsust arvutama asudes lähevad tooted enne hapuks, kui tulemus käes on. Samas märkasin hiljuti pisikese Maxima saia- ja grilltoodete letis juurdelisatud kalorsusi. Usutavasti jäävad kõige kaugemale maha nn omatalutootjad.
Maxima lettide lahtiste kaupade juures leiame kalorsused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar